Showing posts with label perekond. Show all posts
Showing posts with label perekond. Show all posts

Thursday, September 22, 2011

Sinine, roosa, või... roheline?

Mu naabrinaisel sündis eelmise aasta detsembri alguses laps. Sünnist anti tervele tänavale teada õue, trepikäsipuu külge seotud sinise õhupalliga, mille oli kirjas: “Meil sündis poeg!” Selleks hetkeks polnud ma muidugi veel last näinud ega teadnud ta nimegi. Ehk siis lapsukest tutvustati tervele ilmale eelkõige tema soo kaudu.
Kuigi psühholoogid väidavad, et laste soorolli surumine algab tihti juba enne inimese sündi – ostetakse ju titale kas roosad või helesinised rõivad tihti veel enne tema sündi – ei küsinud mu naabrinaine ultrahelis lapse sugu ning beebi riided olid neil ka valmis ostetud neutraalsetes toonides. Kindlasti olete aga märganud, et enamasti valvatakse kiivalt, et väikesed poisid ja tüdrukud valiksid just soo-kohased mänguasjad, riided ja tegevused. Eksimine teeb meid väga närviliseks. 

Poiste või tüdrukute saapad?

Sain soorollides püsimise tähtsust omal nahal tunda, kui lasin toona 8-aastasel pojal endale ise talvesaapad valida. Üksmeelselt leidsime, et tumepruunid, karvase voodriga veekindlad ja soojad potikud sobivad poisile lörtsises lumes trampimiseks suurepäraselt. Mu poeg pani need isegi kohe poes jalga ja oli õnnelik, et novembrialguse jaheduses saavad varbad lõpuks sooja.
Kui siis koju jõudsime, hüüdis abikaasa, kes poisi saabastele pilgu heitis, ülatunult:
„Aga need on ju tüdrukute saapad!“ Tõepoolest avastasime pärast esialgset häälekat eitust saabaste ülaäärest sentimeetrisuurused roosad lillekesed! Kuidas me neid ei märganud?!
Ma ei pea vist ütlema, et järgmistel päevadel ei tahtnud poeg neid saapaid jalga panna... sest tema soorolli-alast enesekindlust oli rünnatud. Et asja “parandada”, värvisime lillekesed musta vildikaga üle, et poisile keegi teine hõlma ei hakkaks.

Teistmoodi poiss

Üks Kanada abielupaar sattus üsna sarnasesse situatsiooni - nende 5aastane poeg Jazz valis endale poes roosad kingad, eelistas pikki juukseid ja lendlevaid kangaid. Kuna tolle pere ema on terve oma elu tegelenud lastevastase vägivalla ennetamise küsimustega, andis ta – erinevalt meist – pojale vabaduse valida.
“Mida suuremaks Jazz kasvas, seda enam tundsime sõprade ja täiskasvanute survet, et Jazz oma imagot vahetaks ja et ta käituks “rohkem nagu poiss”. Kuid Jazz jäi oma stiilile kindlaks,” kirjutab Jazzi ema Ottawa ajalehes. Ema luges paljude kasvatusteadlaste (Alfie Kohn, Barbara Coloroso, Adele Faber) uurimustöid ja sai kindlust oma veendumusele, et lapse välimus peab olema puhas ja riided tervislikud, kuid rõivaste värvi ja juuste pikkuse võib igaüks vabalt valida.

Seesama poiss – pikkade punupatsidega ja suurte säravate pruunide silmadega – arutaski kord oma vanematega: kas inimesed käituksid teisiti, kui nad ei teaks perre sündiva tita sugu? Millised kingitusi nad siis tooksid?
“Need on sellised hetked,” kirjutab ema ajalehes, “mil iga lapsevanem sooviks, et laps teeks mõne teise ettepaneku. Aga seal see idee oli – potsaki. Ja kui sa tõesti mõtled tõsiselt seda, mida sa lastele räägid headusest, sallivusest ja avatud meelest, on aeg ka tegutseda oma sõnade kohaselt. Nii me leppisimegi kokku, et hoiame oma vastsüninud tita soo privaatsena.”

Meil sündis laps, lihtsalt laps!

Perre sündiski beebi, kes sai nimeks Storm – ja ma kahtlustan, et naabritele ei antud rõõmsast sündmusest teada ei roosa ega sinise õhupalliga trepikäsipuu küljes. (Ei tea, kas tehakse kollaseid või rohelisi õhupalle “Meil sündis laps!”? Lihtsalt laps?) Ajakirjandusest selgus, et isegi vanavanemad ei tea oma lapselapse sugu ja see on ainuke moment, kus ka minul tõusevad kulmud juuksepiirini.
Üks Kanada ajakiri tegi abielupaariga intervjuu – isa on selles peres kooliõpetaja ja ema kodukoolitab lapsi – igati haritud ja korralikud inimesed – ning pärast artikli ilmumist läks Põhja-Ameerikas lahti tõeline torm. Ajaleht sai terve hulga lugejate kirju, millest mõned arvasid, et abielupaar käitub väga isekalt ja läbimõtlematult, kui nad “soovivad ühiskondlikku evolutsiooni eitada”. Teised ütlesid, et ühiskondlike tavade murdmine on võrdne halvaks lapsevanemaks olemisega. Igatahes arvas ligi 90 protsenti arvamuse avaldanutest, et see on halb mõte. On ju sugu iga inimese identiteedi tähtis alustala.

Kuid ema, kes kirjeldas end oma selgitavas ajaleheartiklis kui idealistlikku ja tagasihoidlikku inimest, pakkus, et ainus, mida nad teha soovisid, oli võimaldada võimalikult neutraalsem suhtumine beebisse. Nende meelest ei pea soorolli surumisega pihta hakkama rinnalapse-eas. Las laps valib ise oma mänguasjad ja riided, kammitsemata sellest, et keegi lööb tema sõrmede pihta, kui lapsuke haarab “vale” mänguasja või vale värvi kingade järele.
Põhja-Ameerika meedias on teemat lahatud juba mitmetuhandel eri korral - guugeldage vaid ‘genderless baby’ - ja te saate näiteks teada, et sensatsioonijanus meedia pakkus abielupaarile võimalust raha eest peaaegu igasse hommikuprogrammi end näitama tulla (mis on vastupidine sellele, mida tagasihoidlik ja idealistlik pere soovis).
“Meil on vaja lastega õppida, parkides mängimas käia ja liblikate eest hoolitseda,” keeldus 38aastane ema pakkumistest, viidates äsja köögis koorunud liblikatele. “Mõte, et terve maailm peab teadma meie lapse sugu, tundub mulle ebaterve, ebaturvaline ja vuajeristlik.”

Kumba tualetti kasutada?
Räägin sensatsioonilisest leheloost ka oma lastele, et nende mõttemaailmast aru saada.
“Kas see on probleem, kui poisil on punupatsid ja punased püksid?” küsin poistelt, näidates neile Jazzist pilti, kus ta beebi Stormi musitab.
“Hmmm,” vastavad nad ükskõikselt, ise legodega edasi mängides. Peale mõningast vaikust ja Jazzi välimust uurides tähendas aasta eest roosade lillekestega saapad ostnud JK: “Ma peaaegu mõistan, miks talle lendlevad kleidid meeldivad.”
Heakene küll. Otsustan edasi urgitseda.
“Selle pere lapsed ei käi koolis ja seega ei pea nad ka valima, kas minna koolis poiste või tüdrukute WCsse, aga kui nad käiks, kumba WCsse peaks Jazz minema?” küsin 9-aastase Jaan Kristjani käest, soorolli teemat viimseni lihtsustades.
“Jazz? See pikkade patsidega? Ta peaks minema tüdrukute WCsse, sest poiste omas mõeldaks, et ta on tüdruk.”
Lühikese jutuga Mark seevastu arvab teisiti: “Ta peab minema poiste vetsu.”
“Miks?”
“Nooh... Osaliselt… on ta ju poiss. Seega ...” jätab Mark lause lõpetamata, sest lego on palju huvitavam, kui soorolliküsimused.
“Kui koolidirektor teab, siis on okei, siis ta võib tüdrukute WCsse minna,” teatab lõpuks vanem poeg, viidates sellele, nagu tuleks isiklik sooroll autoriteetsema inimesega läbi rääkida.
“Aga tal on ju noku, poisid pissivad ju püsti!“ vaidlen mina edasi.
“Eeh, ta võib ju potil istuda ka,” rehmab mu peaasjalikult rahast, mängurelvadest, legost ja hokist huvituv noorem poeg käega. Õudne probleem nüüd! (Tundub, et tal ei ole oma raudkindlast soolisest identiteedist hoolimata probleemi sellega, kui kellelgi see natuke üle etteseatud piiride ujub.)

“Ja mis siis saaks, kui koolis selguks, et ta on tegelikult poiss?” pinnin edasi.
“Siis me naeraksime kõik kõhud kõveras maas,” vastab Jaan Kristjan. “See on nii naljakas.”
Nüüd saan aru, mida mu vanem poeg silmas peab. Ta arvab, et lapse meessugu tuleks pidada rangelt saladuses, et igal inimesel olgu vaid üks kindel sooroll.
Ma ei saa mitte mõtlemata jätta, kas aasta eest häbiga üle värvitud lillekesed saabastel tekitasid tas arusaama, et ühiskonna heakskiidu saamise huvides tuleks kõik normist erinev maha salata?

Privaatne või avalik?
“Saladused ei ole turvalised ega tervislikud,“ ütleb ema oma ajaleheartiklis. “Mina, nagu paljud teised vanemadki, olen lastele õpetanud, et mõned asjad on privaatsed, mitte salajased, ja kui nad tahavad privaatseid asju teistega jagada, siis tuleks seda teha ausalt, taktitundega ja teisi arvestades. Ma olen neile õpetanud, et teiste inimeste suguelundid ja sootunnetus on nende privaatne asi ja kui seda tahetakse jagada, siis tuleb teha seda kontekstis, mis on turvaline, tundlik ja arvestav.”
Ja kuigi ema väidab, et beebi sugu ei ole pere laste meelest mitte suur saladus, vaid lihtsalt vähetähtis fakt, ei saa ma üle mõttest, et inglise keeles on grammatilise soo eemaldamine keelest siiski tülikas ettevõtmine. Kuidas nad beebile viitavad? Kas she või he?
“Kui kaua see teie meelest kestab?“ küsin oma poistelt Jazzile viidates. “Need patsid, sitsid ja satsid ja roosad kingad?“
“Mõne aasta pärast lõikab ta oma juuksed ära ja hakkab poisiks,” vastab Mark lühidalt.
“Aga beebi Storm? Kas teie meelest on tegu poisi või tüdrukuga?” küsin, kui vaatame internetist beebi-Stormi pilti.
“Poiss kindlalt,” vastab Jaan Kristjan ja ma arvan, et tegi otsuse selle põhjal, kuidas beebi kulmu kortsutab. Ka mulle tundub, et tegu on poisiga.

Ühest äärmusest teise
“Inimeste jäik soorollidesse surumine teeb paljusid mehi ja naisi õnnetuks,” väidab laste ema ja ma mõistan ta vaateid, vangutades koos temaga noorte tüdrukute üleseksualiseerimise ja Barbi-nukustamise üle murelikult pead. Alles hiljaaegu tekitas Kanadas furoori prantsuse pesufirma, kes reklaamis 4-12aastastele tüdrukutele mõeldud pesu kohevaks tupeeritud juuste, pärlikeed kandvate, rinnahoidjastatud ja kombineestatud plikade abil, kes võtsid fotodel suleboade ja päikeseprillidega mängides rammestunud poose.
Ma arvan, et verinoorte tüdrukute seksuaalse alatooniga fotoseeria aitab läbimüüki suurendada. Siiski üllatab mind ühel matkal kohatud kohe-kohe isaks saav mees, kes soovis tulevase beebi kohta seda, et tütrest tulgu pigem tomboy, mitte printsessikleite kandev beibe. Kujutan ette, kuidas roosa suleboa järele küünitaval plikal näppude pihta hakatase laksama.

***

Laupäeva õhtu. Läheme perega india restorani õhtust sööma ja ma palun oma nooremal pojal soovitada, mida peaksin selga panema. Saan selga printsessilõikelise puhvkäistega ja dekolteega roosaka siidtopi ja jalga kõrgete kontsadega printsessikingad, millega saab vaid tibatillukesi samme astuda. Kaela pakub mu poisilik poeg pärlikeed ja kõrva kalliskividega kõrvarõngaid. 7aastasena teab ta, milline üks ilus naine laupäeva õhtul välja peab nägema.
Kuid õnneks ta teab ka seda, et pühapäeva hommikuti trambin ma, seljakott seljas, mitu tundi metsas matkates.



Saturday, July 4, 2009

Keda huvitavad lapse õigused?

Artikkel peaks ilmuma YRO lapse 6iguste p2eval 20. novembri paiku


Töötasin üleeelmisel suvel põgusalt Kanada ühe suurema advokaadibüroo perekonnaõiguse juristide assistendina. Et tegu oli noorte ja arvutiga sina peal olevate inimestega, siis ei kulunud mul palju aega nende kirjade trükkimisele, vaid sain aega lugeda inimeste toimikuid sellest, mis toimub praegu Kanada peredes. Ning Kanada perekonnaõiguses toimusid sel ajal tõesti huvitavad lood!

Eestiga võrreldes on kõige suurem erinevus see, et Kanadas on geiabielud seadustatud, ning see loob Kanada peredesse uusi segasumma-mustreid. Kanada lapsel võib olla näiteks kaks lesbilist ema, kusjuures spermadoonorist bioloogilise isa kohta ei tehta näiteks Quebecis ametlikesse dokumentidesse mingit märget. Kanada lapsel võib olla ka kolm seaduslikku lapsevanemat - näiteks bioloogiline ema, selle lesbiline abikaasa ning lapse bioloogiline isa, kes kõik võtavad lapse kasvatamisest osa.

Kanada lapsel võib ajutiselt olla ka neli lapsevanemat: paar juriidilisi vanemaid ja paar bioloogilisi vanemaid. Näiteks juhul, kui abikaasad, kes lapsi ei saa, paluvad oma katseklaasis viljastatud lapsukest kandma ja sünnitama asendusema. Seadustes on aga ’ema’ defineeritud kui inimene, kes lapse sünnitab. Ja lapse ’isa’ on see, kes on abielus lapse sünnitanud naisega! Seega pidid lapse bioloogilised vanemad minema kohtusse, et tõendada lapse pärinemine neist, sest juriidiliselt nad lapsevanemad justkui ei olnudki. Kindlasti on võimalikud veelgi ebaharilikumad perevariandid, mis saavad võimalikuks tänu sellele, et tehnoloogia on nii palju edasi arenenud.

Need juhtumid tegelesid kõik täiskasvanud inimeste õigustega saada lapsi. Tegu on inimeste reproduktiivõigustega, mille kohaselt on igal inimesel õigus lapsi saada, olgu tegu siis mehe või naise, homoseksuaali või heteroga, mustlase või eestlasega, inetu või ilusa, füüsiliselt terve või puudega inimesega. Kõikidel inimestel on inimõigustest tulenevalt õigus saada lapsi. Ja see on väga tore.

Aga räägime täna, ÜRO lapse õiguse päeva puhul hoopis laste õigustest! Sest sellest räägitakse palju vähem. Poliitiliselt on lapsed ju marginaalsed. Nad ei saa (loomulikult!) valimas käia, nad ei moodusta survegruppe, et valitsus nende õigusi arvesse võtaks. Keegi ei küsi neilt, mismoodi nad üles tahavad kasvada.

Kanada McGilli ülikooli Meditsiini, Eetika ja Õigus-keskuse juht dr. Margaret Somerville on just sellepärast kritiseerinud Kanada kiiret otsust lubada samasoolistel paari heita ja lapsendada. Ja lapse õiguste eest võitlemise tõttu on teda ka Kanada geikogukonna hirmsaimaks õudusunenäoks nimetatud. Aga professor Somerville ütleb lihtsalt: „Lapsel peab olema õigus teada, kes on ta lihased vanemad.“

Isegi sel juhul, kui laps lapsendatakse geiabielupaari poolt, peab lapsel olema võimalus tunda ja sidet pidada oma (teise) bioloogilise vanemaga. Ning kas juhuslikult või just selle tõttu avasid Ontario lapsendamisarhiivid oma andmed kõigile, kes on kas lapsendatud või kes on oma lapse kunagi lapsendamiseks ära andnud. Praegu tundub, et Kanadas ei ole pereasjades enam saladusi. Ja see kõlab paganama hästi.

Teie aga vaadake Maailmakooli dokkfilme lastest ja nende õigustest ning kirjutage oma parlamendisaadikule. Andke talle teada, mismoodi peaksime laste õiguste eest Eestis hoolitsema.
-xxx-

Foto on p2rit ajakirjast Pere ja Kodu, illustratsiooniks minu varasemale artiklile Kanada perepusledest. http://www.perekodu.ee/artikkel.php?id=9007

Thursday, May 21, 2009

Kanada vabad elud ja neist sündinud lapsed

Avaldatud ajakirjas Pere ja Kodu 2008 http://www.perekodu.ee/artikkel.php?id=9007

Mu esimene fopaa oli see, kui küsisin ilusalt pikalt ja tõmmult tüdrukult, kust ta pärit on. "Hmm, ma olen kanadalane. Kõik mõtlevad, et ma olen mingilt lõunamere saarelt pärit, aga ma sündisin Albertas. Mu ema on norralanna ja isa mustanahaline," ütles Aireen naerdes, kuid siiski ebamugavust tundes.

Mu teine fopaa jäi olemata, sest sain sõnasabast kinni. Õigupoolest ei teadnud ma, kuidas viisakalt huvi tunda tema lapse vastu. Aireenil oli nimelt Ottawa naisorganisatsioonide esindajate õhtusel koosviibimisel kaasas väike armas poeg, selline karamellivärvi. Kuna Aireen tutvustas oma elukaaslasena endast umbes poole vanemat valgenahalist naisterahvast, siis ma tõesti ei teadnud, kuidas viisakalt lapse isa järele küsida.Kas võib lesbipaarilt küsida: "Kes on lapse isa?" Või oleks viisakam uurida: "Kas te kasutasite lapse saamisel anonüümset spermadoonorit või oma perekonnasõpra?" Käitusin nagu tüüpiline eestlane, kellel purskuvad küsimused silmist, aga mitte suust.

Kirjud peremustrid

See võis olla ehk aasta eest, kui Kanada ajalehe The Globe and Mail nädalalõpulisa kirjutas tavalisest Atlandi ookeani äärse väikelinna keskklassi abielupaarist, milles ema (ütleme, et ta nimi on Ann) oli surrogaatemaks geipaari lapsele, ja milles isa (paneme talle Paul nimeks) annetas oma spermat lesbipaarile lapse saamiseks. Tekkis vahva muster, kus mehel ja naisel oli üks ühine laps, Annil oli laps geiga ja Paulil oli laps lesbiga.
Prrr... kui kirjud suhted! mõtlesin, kui vaatasin üheksat fotot kolmes tulbas ja kolmes reas.

Ajakirjanik kirjutas sellest segasummaperest kui suurest sõbralikust pesakonnast, kus kõik kolm peret käisid perekonniti läbi ja olid oma näiliselt rollidega rahul. Kuid tegelikult, kes päriselt ikka teise inimese sisse näeb, eriti kui see inimene on veel väike ega oska maailma kommenteerida?
Kahtlustasin küll Anni isa valetamises, kui ta ajalehele sõnas, et ainuke mure, mis temal oma tütre surrrogaatemaks hakkamise juures tekkis, oli Anni vanus: ta oli 38. Mul tekkis vanuse kõrval ka hulga muid küsimusi. Enamasti õiguslikud. Aga on ka neid, mis puudutavad sellist mõistet nagu armastus, ja neid küsimusi, mis uuriks hea meelega, kuidas laps ise tahaks elada ja olla.

Sellest ajast peale on surrogaatemadusest, spermadoonoritest ja geivanematest ikka ja jälle avalikult Kanada meedias juttu. Ma ütlen avalikult, sest inimeste uudishimu nende teemade vastu peetakse normaalseks ja tänu sellele poleks pidanud ma kartma teha järjekordset fopaad ja küsida Aireenilt siiralt, kust ta poeg pärit on.


Kes on lapse vanem?

Kanadas on samasooliste abielud seadustatud, ja selle tõttu on ümber sõnastatud ka perekonnaseadus, kus lapsevanemat defineeritakse juriidiliselt: „bioloogilise lapsevanema“ asemel seisab seaduses nüüd „juriidiline lapsevanem“.

Huvitav kohtulahend tekkis aasta alguses Kanada Ontario provintsis, kus kohus otsustas ühe Toronto lesbipaari (juristi Mary ja ülikooliõppejõu Betty) peres elava viieaastase poisi vanemaks olemise õigused (ja kohustused ikka ka) kolmele inimesele anda.

Nimelt tunnistas kohus bioloogilise ema Mary lesbist elukaaslase Betty juriidilises mõttes emaks hoolimata sellest, et ta poisi bioloogiline ema ei ole. Spermadoonorist isa oli ametlikult ikka lapse isa. Nüüd on lapsel kolm juriidiliselt võrdsete õigustega lapsevanemat : kaks ema, kes elavad kauaaegsete partneritena koos ja kes on lapse peamised hooldajad, ja lisaks sellele ka eraldi elav bioloogiline isa, kes kohtub lapsega regulaarselt kaks korda nädalas.
Kuid miks ei võiks lapsel olla ainult ema ja isa? Miks on vaja juriidiliselt kolmandat lapsevanemat?Hirm ja arm

"Tundub, et homoseksuaalide suurim hirm ongi see, et bioloogilise ema (või isa) võimaliku surma tõttu kaotab tema partner juriidilised õigused lapsele," ütles asja kommenteerinud jurist. Ehk siis, kui Mary peaks äkitsi surema, siis ei saaks Betty enam poissi kasvatada. Juriidiliselt poleks ta enam keegi ja lapse kasvatusõigus läheks siis automaatselt isale. Betty tuba jääks tühjaks. Maja vaikseks. Pikkade aastate jooksul lapsesse investeeritud aeg jookseks liiva.
Kolm on ju uhkem number kui kaks ja mida rohkem inimesi väikese lapse eest hoolitseb, seda uhkem. Või kuidas?

Kanada geivanemluse kriitik Margaret Somerville, kes asutas Montrealis äärmiselt päevakajalise McGilli meditsiini, eetika ja õigusteaduse keskuse, väidab, et kuna emad ja isad kasvatavad lapsi erinevalt, siis on lapsel õigus nii emale kui isale. Ta kritiseerib lapsevanema defineerimist juriidilisest vaatevinklist.

Kes maksab eide vaeva?

Surrogaatemade motiivid on mind ikka huvitanud. Mis paneb naise oma bioloogilise lapse ära andma? Kasvatamiseks teise peresse? Või kui munarakk, millest lapsuke kasvab, ei ole naise enda oma, siis miks ta võtab enda kanda 40 nädalat lapsekandmise muresid ja rõõmu, võimalikke terviseriske ja lehva lepingut lapse „vanematega“? Millised õigused / kohustused jäävad surrogaatemale? Kas võib olla, et kui surrogaatema on juba üle keskea, siis hakkab ta oma õigusi taga ajama? Et oleks, kes ulataks vanaduses klaasi vett? Keegi, kes "tasuks eide vaeva"?
Enamasti on surrogaatrasedus rahaline tehing. Sama kehtib ka spermadoonorluse kohta. Mille poolest erineb surrogaatema rongaemast? võib nii mõnigi küsida. Või kas spermat annetada on vastutustundlik?
Anonüümsest spermadoonorist sündinud ja Harwardis juurat õppiv Rebecca Hamilton näiteks tegi oma isa otsimisest Uus-Meremaal emotsionaalse ja mõjusa dokumentaalfilmi Kas sina oled mu isa? Rebecca põhjendab oma isa otsima hakkamist "loomuliku vajadusega vaadata silma oma bioloogilisele isale ja öelda endamisi: Jah, see on see koht, kust ma alguse sain". See on tema õigus.
Tema film algatas UusMeremaal kampaania selliste seaduste loomiseks, mis sätestavad doonorlusest sündinud laste bioloogiliste vanemate andmete talletamise. Need andmed saavad avalikuks laste täisealiseks saamisel. Kas Eestis on seadus, mis keelab sperma ja munarakkudega anonüümse zhongleerimise?

Ajal, mil sugupuude uurimine on nii populaarne, pole õiglane keelata lastel teada oma geneetilist päritolu.
Arvata võib, et ka ülejäänud sugurakudoonorlusest sündinud lapsed hakkavad kord oma vanemaid otsima ja neile ebamugavaid küsimusi esitama. Põhja-Ameerikas näiteks sünnib igal aastal sugurakudoonorlusest 40 tuhat last. Kas raha eest sünnitavad surrogaatemad ja anonüümsed spermadoonorid ikka peavad silmas lapse huve?
USAs näiteks kraakleb praegu viis inimest ühe kaheaastase poisi kasvatusõiguse pärast : tasuline surrogaatema, kes kardab, et suuremaks kasvanud laps hakkab arvama, et ta lapsest ei hoolinud; vangis istuv spermadoonorist isa; isa õde ja lapse ristiema, ja viimaks lapse heas usus lapsendanud kasuvanemad.

Vabad abielud ja nendest sündinud lapsed

Me oleme harjunud, et vabas ühiskonnas valivad inimesed ise, kuidas ja kellega nad koos elavad, ja milline on kellegi pere. Kuid kui asi puudutab lapse õigusi, siis nii ei pruugi see lihtne enam olla. Vähemalt kanada heteropaaride puhul mitte.

Juuli lõpul kirjutas The Globe and Mail peresuhete juriidilisi küsimusi lahkavast loost, kus naine, keda kutsutakse Jane'iks, tahab last, aga tema elukaaslane John ei ole laste saamisest mingil moel huvitatud. Jane mõtles elukaaslasega lepingu teha, et tema küll muretseb anonüümse spermadoonoriga lapse, aga vabastab oma elukaaslase lapsevanemaks olemise kohustusest. Õnneks oli tal taipu seda lepingut juristile näidata. Kohus kaalus lepingu kehtivust ja ütleski, et selline leping oleks õigustühine, sest ... pole kindel, et lapse huvid on tagatud.
Veebruaris said nad kohtult oma järelepärimisele vastuse, et juhul, kui nende kahe suhe lõpeb, on John ikkagi kohustatud last materiaalselt toetama. Kanada ülemkohus kinnitas sedasama – olgugi, et John ei ole lapse lihane isa, tema isadus on juriidiline.

Asja kommenteeriv juuraprofessor kirjutab: kodustes lahkarvamustes arvestavad kohtud ennekõike lapse huve ja alles seejärel vanemate õiguseid. Kuid selles juhtumis ei oleks John sündiva lapse bioloogiline vanem. See tähendab, et veel enne, kui saame kindlustada lapsele heaolu, peame uurima, kes on lapsevanem. Ta toob näite: "Mul ei ole lapsi, aga oma õe- ja venna lastega käitun ma kui mitte isalikult, siis vähemalt perekondlikult. Ma vaatan, et nad ei kukuks järve, ma pühin neil suud puhtaks, viin neid autoga siia-sinna, ma õpetan neile uusi asju. Kui midagi juhtuks ja lastel oleks vaja rahalist abi, siis kas - juriidiliselt rääkides - oleks laste huvides, et mul oleks kohustus aidata?"

Muidugi. Lastel oleks rohkem võimalusi söögiks, riieteks, hariduseks ja nii edasi. Neil oleks parem elu. Kuid seadus ei sunniks juuraprofessorit seda tegema, sest ta ei ole nende laste isa. Kas ta aitaks neid vabatahtlikult ikkagi? Muidugi. Aga seadus ei sunni teda seda tegema. "Ma oleksin Johniga samas olukorras. On vaid üks erinevus : Johnil on lapse emaga intiimsuhe".
Kohus sellele apelleeriski. Kui sul on laste emaga suhe, siis on see peaaegu seesama kui olla lapsevanem. Juriidiline lapsevanem. Olgem ausad, kui elad naise ja tema lapsega ühe katuse all, siis varem või hiljem sunnib elu sind lapsega vanemlikesse suhetesse. Teiste sõnadega, ei saa olla tõsises suhtes laste emaga ilma võimaluseta, et lapse vastu võivad tekkida juriidilised ja rahalised kohustused.

Huvitav, kas see selline kohtulahend kehtiks ka homopartnerile, nii et poleks juriidiliste lapsevanem-kolmikute moodustamiseks vaja kohtuteed jalge alla võtta? Sest kui lapse emal on teise naisega intiimsuhe, siis peaks ta Jane’ ja Johni juhtumile sarnaselt ju automaatselt saama juriidilise vanema staatuse ja olema võimaliku õnnetusjuhtumi puhul lapsega kindlustatud?

Oh, kui keerulised on Kanadas peredega lood... Meditsiinilised, eetilised ja juriidilised küsimused kõik ühes puntras. Kuidas Eestis asi korraldada?