Võitlus üheksapealise lohega

Avaldatud Äripäevas 1. septembril 2014: http://www.aripaev.ee/blog/2014/8/29/voitlus-uheksapaise-lohega

Tehke mõnel töökoosolekul eksperiment: andke kõikidele kolleegidele pidulikult 50 senti ning vaid ühele tuhat eurot. Kuigi kõik said endisega võrreldes veidi rikkamaks, tundub enamikule siiski, et nad on varasemaga võrreldes kehvemas olukorras. Ilmselt oleks nad isegi eelistanud, et keegi poleks raha juurde saanud.

See näide seletab, miks sissetulekute ebavõrdsus ühe riigi sees nii ebameeldiv on. Palkade poolest on Eesti isegi Euroopa Liidu mastaabis üks ebavõrdseima jaotusega riike. Ilmselt on see põhjus, miks mõned eestlased küsivad, kas me sellist Eestit tahtsimegi. (Õigupoolest tundub see imena, et eestlased laulupidudel üldse veel võhivõõrastel kätest kinni hoiavad.)

Hea uudis on see, et 2000. aastate alguse majanduskasv lihvis kihistumisel veidi nurki maha – siis suurenesid tuntavalt kõige vaesemate inimeste sissetulekud. Ning kuigi ka ülirikaste teenitud sissetulek suurenes, kokkuvõttes keskklass siiski kosus.

Kuid mis saab edasi? Kuidas mõjutavad Eesti ebavõrdsust meie aeglustunud majanduskasv, potentsiaalsed välisinvesteeringud ning võimalik robotiseerimine, mille kohta president ütles, et see on väikeste riikide võimalus?

Kui majandus enam ei kasva, jääb riigil üha vähemaks raha, mida kihistumise vältimiseks haridus- ja terviseteenustesse tagasi valada. Mida kehvemaks jääb inimeste haridus ja tervis, seda vähem tõenäoline on, et nad omakorda majanduskasvu panustavad. (Pool)surnud ring. Siiski näitavad uurimustulemused, et võrdsemates ühiskondades on pikemad majanduskasvuperioodid ja seda oleks Eestil hädasti vaja.

Pirukas ei suurene. Kui Maailmapank eelmisel aastal ebavõrdsusele tähelepanu pööras, leidsid majandusteadlased, et sellega võitlemiseks ei piisa olemasoleva suurusega piruka tõhusast ümber jagamisest: kihistumise leevendamiseks peaks pirukas kogu aeg kasvama. Ja seda ei paista praegu kusagilt. On ebatõenäoline, et vaesemate inimeste palgad tõuseksid praegu kiiremini kui keskmine palk.

Professor Yiagadeesen Samy Carletoni ülikoolist leiab, et teenustepõhistes majandustes – nagu seda Eesti majandus on – kipub sissetulekute ebavõrdsus aja jooksul veelgi suurenema. Erinevalt tööstuspõhisest majandusest, kus palgaerinevused ühiskonna lõikes olid väiksemad (tihti suurte ametiühingute nõudmisel), kipuvad teenussektoris palgavahed palju suuremad olema. Teenussektoris (ja eriti väiksemates ettevõtetes) on raskem ühtlaselt tootlikkust suurendada. Ikka on vaja suure palgaga tippjuhte ning ka mutrikesi-asjaajajaid. Igal juhul õgvendab teenuste ülekaal majanduses keskklassi veelgi enam, jättes järele vaid äärmused.

Välisinvesteeringud kipuvad sissetulekute ebavõrdsust veelgi suurendama juhul, kui raha suundub juba niigi kõrge tootlikkusega sektorisse, kus suurendab juba niigi kõrgeid palku. Eesti rahva ühtsusele mõeldes tuleks investeeringud suunata pigem sinna, kus praegu veel madalamad palgad ja väiksem tootlikkus, et sealseid töötajaid keskklassi upitada.

Mida rohkem tööstust automatiseeritakse, seda vähem inimesi seal vaja läheb. Palgad olemasolijate jaoks kerkivad. Positiivne lugu. Mida aga teevad need, kes robotiseerimise käigus tööstussektoris nn üle jäävad? Põllumajandusse nad enamasti ikka tagasi ei lähe - arenenud riikides on vaid 2-4% elanikkonnast põllumajandusega hõivatud. Kui nad just välismaale ei lähe, suundub suurem osa tööstusest vabanenud inimesi ikka teenustesse, kus on suured palgaerinevused. Nii tekibki suhteliselt rohkem kihistunud ühiskond. Robotite tulek oleks väikeriigile võimalus siis, kui see oleks ühtlaselt industrialiseeritud. Lääneriikide hulgas aga sellist naljalt ei leidu.

Igal aastal laulupidu? Isegi kui riik püüab aktiivselt taasindustrialiseeruda, uusi alasid avastada ja turge leida, siis nende alade automatiseerimine aja pikku lisab taas ebavõrdsust juurde. Kihistumise üheksa pead aga ei peaks tähendama, et riik ei peaks proovima uusi tööstusalasid tekitada, neid nutikalt müksates, kui vaja. Pigem peaks ühiskond kokku leppima, kui suurt ebavõrdsust on inimesed valmis taluma.

Kihistumist mõõtev Gini koeffitsent oli 2011. aastal 0,3197 – see on madalaim näitaja terve Eesti taasiseseisvusmisperioodi jooksul. Sissetulekute ebavõrdsuse tippajad olid 1993. aastal (0,3672) ning 2000. aasta paiku (0,3610). Kas Eesti oleks valmis nendesse aegadesse tagasi minema? Kaudsed andmed juba näitavad 2011. aastast alates taas sissetulekute ebavõrdsuse hiljukest kasvu.

Huvitav, kui suure Gini koefitsendi puhul ei ole eestlased enam valmis laulupeol võhivõõral kätest kinni hoidma? Kas 0,4 või 0,5 puhul veel hoiavad? Või peaks püüdma korraldada laulupidusid sissetuleku edasise kihistumise puhul igal aastal, et ühiskonna sidusus püsiks – kas või näiliselt?

-XXX- 

Solidaarsed mudaliiga miljardiga?

Artikkel kirjutatud inimliku solidaarsuse päeva jaoks detsembris.

Sporditerminit laenates kuuluvad "mudaliiga" miljardi hulka need inimesed, kes iga jumala päev umbes 30 tuhandekesi ära surevad, sest nad on ellujäämiseks liiga vaesed. See teeb aastas kokku umbes 10 miljonit inimest. Kuid kokku on neid, nagu öeldud, miljard. Enamasti ei oska nad lugeda-kirjutada ja tööd neil pole.

Millistes tingimustes elab siis maailma vaeseim miljard inimest? Kõige tõenäolisemalt halbade naabritega merepiirita riigis, kuiva kuumusega maal, kus levivad harimatus ja AIDS ning möllavad relvastatud konfliktid ning kus tavainimestel pole süüa, aga kus võimuritel pole millestki puudus. Selliseid riike on 60 ringis, kus tavalised inimesed elavad vähema kui dollariga päevas.

{Sellest ongi Paul Collier oma Mudaliiga Miljardi ehk Bottom Billioni kirjutanud.}

Ja ometi on ÜRO veendunud, et saame äärmise vaesuse veel meie eluajal kõrvaldada. Ja et selleks saavad ka tavalised, erakordsed inimesed midagi ära teha, mitte ainult valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid. Kõik algab, nagu ikka, teadlikkusest. Sest kui me ei mõtle ega tegutse maailma vaesemate inimeste nimel täna, siis mõne aja pärast lähevad läbikukkunud riigid meile hoopis rohkem maksma.

{Seda meelt on Jeffrey D Sachs, kes nõustas ÜRO peasekretäri Kofi Annanit Aastatuhande Arengueesmärkide väljatöötamisel}.

{Yks läbikukkunud riik maksab endale ja naabruskonnale miljard dollarit.}

„Siin võib paralleeli tõmmata kliimamuutustega,“ ütleb Ottawa ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Ronald Paris. Maailma mudaliiga ignoreerimine toob meile mõne aja pärast kaela massilisi migratsioone ja üleilmselt ebastabiilsust. Me ei tohi vaeseimat miljardit ignoreerida, sest kuni on meil läbikukkunud riigid ebastabiilsete valitsustega, relvastatud konfliktidega, näljahädade ja muuga, on maailm endiselt ebaturvaline paik.

Soovite näidet? Ühes Aafrika riigis rööviti aasta alguses kaks Kanada tippdiplomaati, keda hoiti 130 päeva kinni Sahara kõrbes. Nende päästmiseks tegi Mali vabatahtlikult Kanadat aidates terroristidega kaupa (sest Kanada annab neile suures koguses arenguabi) – kanadalaste vabasks päästmiseks lasi Mali vahetuskaubaks oma vanglatest välja neli ohtlikku Al Qaeda terroristi.

See tähendab aga seda, et maailm ei saanud just turvalisemaks paigaks, ja seda, et Kanada diplomaadid on terroriste seas veelgi kõrgemas hinnas. Kes soovib veel välisteenistusse tööle minna? Konflikte siluma? Arenguabi andma?

Ma mõtlen ikka, et kui noortel aafrika poistel oleks haridust ja tööd, kas nad hakkaks siis terroristiks või leiaks mõne teise töö... Kui aafriklastel oleks juurdepääs Euroopa turgudele, siis oleks tal ehk mõtekaski ettevõtlusega tegelema hakata...

Kuid hariduses ja teaduses on veel omaette probleemid. Aafrika teadlaste endi leiutusi ei pruugi sündidagi ja suurt ei sünnigi, sest uurimistööks vajalikud tööriistad on patentidega kaitstud ega ole vaese riigi ülikoolides kättesaadavad. Nii näiteks küsib molekulaarbioloog Richard Jefferson: „Mis juhtuks, kui teaduslikud avastused ja töövahendid oleksid kättesaadavad kõikidele soovijatele, ja kui need poleks omanike poolt kiivalt valvatud? Milline oleks maailm siis?“

{Siin on vaja knowledge transferi ja open data't ja muud selliseid kokkuleppeid.}

Ta näitab ühes youtube'i videos, et toidutaimede DNA-infot saab saata posti teel tavalisele kirjapaberile tilgutades, kust teine teadlane, näiteks Aafrikas, selle taas üles korjab ja keevitab oma laboris selliseks, et see toidutaim taluks põuda ja kohalikke kahjureid. Solidaarsus nälgiva miljardi suhtes võiks arvutitarkvara-firmadel lubada oma programme aafrika ja aasia koolidele tasuta anda. Solidaarsus aafrika põllumeeste vastu laseks jagada A-vitamiini rikast kollast riisi patenditasudeta, sest just selle vitamiini puudus põhjustab toiteväärtuseta toidu söömisest tekkinud vaegnägemist. Samamoodi võiks tasuta jagada ka vetikaid, mis aitaksid toota rohelist energiat roiskveest.

„Mõelge, kui võimas leiutis see oleks!“ ütleb unistav teadlane...
Mõelge, milline muutus sellest sünniks! Detsembri lõpus tähistame ÜRO liikmena inimliku solidaarsuse päeva.
Ka mudaliiga miljard kuulub inimeste hulka.

Foto on pärit Kanada ajakirjaniku Doug Saundersi twiitfotokogust http://tweetphoto.com/mfjqasru.