Eesti mees Kanada parlamendis

Avaldatud EPLs aprill 2006 http://www.epl.ee/?artikkel=318096

Kõiki tema vaateid küll jagamata, üritan Kanada parlamenti valitud eesti päritoluga konservatiivist poliitiku portreteerimisel siiski neutraalseks jääda.
Sest Peter Van Loan on tõesti väga sümpaatne inimene.

“Peter on väga rahulik ja tasakaalukas mees, selline jalad-maas-inimene. Ta pole parlamendisaadikuna nina püsti ajanud. Kui vaja, kleebib Peter ise poliitplakateid, ta kohtub meelsasti inimestega, ta räägib nendega,” kinnitavad Peteri valimiskampaania ajal talle vabatahtlikena abiks olnud inimesed.

See, et Kanada välisministri parlamentaarse sekretäri ametit pidav Peter Van Loan oskab inimesi enda ümber koondada, ilmneb ka valimistulemustest: armsa moosipurgisiili naeratusega mees korjas endale Ontarios York-Simcoe valimisringkonnas nelja konkurendi eest tervelt pooled hääled.

Parlamentääriks pühitsemise tseremoonialgi käitus Peter vabalt ja sõbralikult. Õigupoolest ongi kogu tseremoonia sõp-rade ja pereliikmete kogunemine vabas õhkkonnas – mustas talaaris parlamendiametnik tuleb kohale paariks esimeseks minutiks, kaasas piibel ja sissekanderaamat.
Siis vannub Peter kuningannale truudust ja paneb allkirja raamatusse. Oih, me unustasime prantsuse keele! Kõik naeravad lõbusalt. Peter vannub Briti kuningannale truudust ka Kanada teises riigikeeles. Siis jagunevad kolleegid, vabatahtlikud ja pereliikmed kaheks: kes kutsuva söögilaua juurde, kes Peteri ligidale, et tähtsast päevast foto teha. Hiljem viib ladusa jutusoonega ja esinemist nautiv Peter meid eksklusiivsele tutvumisringile parlamendi kahes kojas.

Hollandi nimega eestlane

Hollandipärane nimi Van Loan tuli Peteri isalt, aga et ta lahkus pere juurest enne kui Peter sündis, kasvas Peter üles tavalises eesti peres – ema Malle ning vanavanemate Juta (Väljaotsa) ja Leo Rentiku seltsis.

“Kasvasin päris traditsioonilises eesti vaimus,” selgitab Peter lahkelt oma perekonna lugu. Peter Van Loan oskab küll eesti keeles öelda vaid mõned fraasid, näiteks “Kuradi poisid!” (kusjuures “poisid” käib tema enda ja venna Chrisi kohta) ning “Tervitan vanaema poolt”.
Arutan endamisi, millal võis Peteri eesti keel kaduda. Kas teismeliseeas või ülikoolis? Kuid selgub, et eesti keelt pole ta kunagi osanudki. Kodus rääkisid vanavanemad ja ema hoopis saksa keelt. Peteri sugulane, ajakirjanik Jaan Väljaots ei tea, miks oli Juta ja Leo koduseks keeleks saksa keel, kuid võib oletada, et nad valdasid seda inglise keelest vabamalt ning sellega sooviti poistele kodust anda kaasa teine võõrkeel, millega oleks siiski rohkem peale hakata.

Lastelaste puhul ei peetud vajalikuks eesti identiteedist kramplikult kinni pidada. (Kolmanda põlve immigrandid ikkagi!) Kuigi eestlus ei pursku Van Loani silmist ja keelelt, räägib mees sellest heldimusega. Täiesti siiralt tundub, et see on tema jaoks midagi armsat ja head. Oma eestlusest laseb Peter teistelgi auto pakiruumile kleebitud sinimustvalge kaudu osa saada.

Miks tegi juristina töötav mees otsuse poliitika kasuks? Oma ametlikul kodulehel põh-jendab Peter seda eestlusega – ema peres kaotasid mitmed vabaduse või elu nõukogude või-mu ja natside tõttu. Ka kodus räägiti alailma poliitikast, kuna juba vanaisa Leo üritas kandideerida 1940. aasta valimistel kommunistide vastu. Ka Peteri esimene kraad on poliitika alalt – rahvusvahelistes suhetes.

Jaan Väljaots pakub, et konservatiivse partei kasuks otsustamisel võisid otsustavaks saada Eesti Vabariigi aegse haridusega vanavanemate väärtushinnangud. Näiteks vanaisa oli Peteri poisipõlve vaieldamatu iidol ning ilmselt just tänu temale oli tal lihtne nimelt konservatiivse partei ideaalidega samastuda: konservatiivid tundusid hoolivat ka demokraatiast ja vabadusest rohkem kui “tollased liberaalid kauaaegse peaministri Pierre Trudeauga eesotsas”.

Suurem plaan – konservatiivid

Kanada konservatiivide retoorikas on ilusate nimisõnade “vabadus” ja “demokraatia” kõrval ka veidi karmimaid tegusõnu: tõsta järsult kaitsekulutusi, suurendada politseinike hulka tänavail, määrata rohkem reaalseid vanglakaristusi ning ühineda USA raketitõrjekilbiga.

Kuid aktiivseim võitlus on suunatud juba möödunud juunis vastu võetud geiabielusid lubava seaduse tühistamiseks ja lastepäevahoiu riikliku süsteemi loomise vastu. 42-aastane vallaline Peter Van Loan on veendunud, et abielu ja perekond peaksid olema traditsioonilised, st ainult mehe ja naise vaheline liit. Geidel on teisi võimalusi, kuidas kindlustada kinnisvara “perekonda” jäämine ja kuidas hoolitseda ühiste laste eest.

Kuid – Kanadast eemaldudes – kas ja mis kasu võiks Eestile tuua Kanada välisministri Peter MacKay eestlasest parlamentaarne sekretär Euroopa ja Venemaa asjades? Vähemalt Venemaa-küsimustes on Kanada par-lamendis sarnaselt (ehk siis kriitiliselt) mõtlev mees.

Kas külm sõda hakkas sulama Kanadas?

Lühidalt avaldatud Eesti Päevalehes 30. juunil 2008 http://www.epl.ee/artikkel/434012

Kui Kanada parlamendi eesti soost saadik Peter Van Loan paari aasta eest Ottawa parlamendihoones tagasivalimise puhul valitud seltskonnale tutvustavat ringkäiku tegi, siis seisatas ta seinal rippuvate erinevate Kanada peaministripiltide ees ja pajatas neist lühidalt naljakaid juhtumisi. Ainult Pierre Trudeau’ pildist jalutas Van Loan peatumata mööda.

Imelik, mõtlesin ma, olles kuulnud mitmete tuttavate käest, kui tähtis hetk nende elus on olnud Pierre Trudeau’ga kohtumine. Paljudes seltskondes kiideldakse ikka veel sellega, kus ja millisel üritusel Trudeau’ga kohtuti ja mida Trudeau siis lausunud. Selle karismaatilise ja kaks korda (kokku ligi 15 aastat: 1968. aastast kuni 1979. aastani, ja 1980. aastast kuni 1984-ni.) peaministri toolil istunud mehe „süüks“ pannakse ei rohkem ega vähem kui Kanada kaasaegseks muutmine! On olemas isegi väljend ’trudomaania’ – kõikidele 70-80ndatel aastatel noortele liberaalidele innustuseks ja eeskujuks.

Peaminister Trudeau’ teeneks võib lugeda Kanadale nii omase kakskeelsuse sisse seadmist, multikultuursuse ametlikku tunnustamist ja põhiseadusesse 1982. aastal lisanduse – Kanada Õiguste ja Vabaduste Harta – sisse viimist. Just selle viimase dokumendi pärandit peetakse tihtipeale selleks faktoriks, mis Kanadat USAst eristab.

Trudeau oli intellektuaal, kelle sõnavõtud või seisukohad olid tihti vastuolulised (näiteks näitas ta Saskatoonis, Saskatchewani provintsis, põllumeestele keskmist sõrme ja tegi kord kuninganna – Kanada riigipea! - selja taga naljakat piruetti). Ta suhtles kuulsate poplauljatega („käis“, näiteks, Barbara Streisandiga) ja riietus tihti ebasündsalt (kandis protokolli eirates Parlamendihoones sandaale). Kuid seda enam (või sellest hoolimata?) imetleti tema energiat, erudeeritust ja sarmi.

Ja sellisest Kanada poliitika suurkujust jalutab Ontario eestlaste hääled korjav ja praegu kaheteistkümne mõjukama Ottawa poliitiku hulka kuuluv Peter Van Loan Senati saali poole suunduvas pikas koridoris lihtsalt mööda!

Ühes telefonivestluses seletas Van Loan ükskõiksust Trudeau’ vastu kasvamisega eesti vanavanemate tulivihases vene-vastases meelsuses. Van Loani kodust pärines suhtumine, et Nõukogude Liitu sõbralikult suhtuv Trudeau ei saa mitte olla noore eesti poliitikahuvilise poisi eeskujuks!

Tõsi on see, et Trudeau oligi liiga vasakpoolne! Ta lõi sisse suhted puna-Hiinaga, käis Pekingis isegi visiidil, suhtles sõbralikult Kuuba noore diktaatori Fidel Castroga ja lävis ka Nõukogude Liiduga aktiivselt.

Muuseas, Nõukogude Liidu Ottawasse saadetud saadiku Aleksandr Jakovleviga suhtles ta isegi nii tihedalt, et andis 1973. aastal oma teise pojale tema nime: Sacha. Pered käisid omavahel tihedalt läbi – Trudeau’l oli abielust kolmkümmend aastat noorema Margaret Trudeau’iga kolm poega – ning ka Jakovlev kasvatas Ottawas lapselast Natashat, kes oli poistega samaealine. Kanada üleriigiline ajaleht The Globe and Mail avaldas Jakovlevi pere arhiivist pildi, kus mehed, suhkruvatti söövad lapsed süles, tsirkuses elavalt vestlevad.

Külma sõja ajal peeti venelastega – Lääne peavaenlasega – suhtlemist justkui hääletuks alistumiseks. The Globe and Maili meelest võiks sellele tänapäeval vastata näiteks see, kui president Bush läheks abikaasa ja lastega Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi perega koos tsirkusesse.

Torontos elav kirjanik Christopher Shulgan väidab aga oma uues punakaanelises raamatus The Soviet Ambassador: The Making of the Radical Behind Perestroika, et erilised suhted Kanada peaministri ja Nõukogude saadiku vahel aitasidki glasnostil ja perestroikal hiljem üldse tegelikkuseks saada.

„Kanada andis mulle võimaluse hingata teistsugust õhku, teistsuguses keskkonnas õppida, kohata inimesi, rääkida vabalt ja avada neile oma süda,“ ütles toonane saadik Jakovlev ühes intervjuus palju aastaid hiljem.

„Sacha“, kasutas Kanada peaminister Pierre Trudeau hüvastijätukõnes Nõukogude saadikule tema hellitusnime: „Sina ja mina oleme tihti kohtunud. Me oleme igasuguseid asju koos arutanud: alates maailmarahust ja lõpetades meie laste tervisega. Me oleme intellektuaalselt väidelnud, inimsoo tulevikule kaasa tundnud ja otsinud siiski rahvaste koostööks ja üksteisemõistmiseks uusi viise. Me oleme üksteise erinevusi teadvustades siiski suutnud arvamustes suure ühisosa leida.“ (Christopher Shulgani meelest kõlavad need sõnad kolmkümmend aastat hiljem kangesti barack-obama-likult.)

Just Kanadas õppis Nõukogude saadik, et kahe äärmuse – USA-laadse kapitalismi ja Nõukogude Liidu kommunismi vahel on olemas kolmas võimalus – Kanada tee, mis oleks justkui segu kahest eelnevast. Jakovlev töötas tervelt kümme aastat Ottawas, kuhu ta 70ndate algul nö jalust ära saadeti, kuna tal olevat olnud tõsised kahtlused Moskva juhtimis-stiili suhtes. Hiljem sai temast eesti vikipeediat tsiteerides üks „järjekindlamaid Mihhail Gorbatšovi reformipoliitika toetajaid, avalikustamispoliitika eestvedajaid ning Boriss Jeltsini liitlane augustiputši ajal.“ Just Ontario provintsis (põllumajandusministri, härra Whelani kodus, „maisipõldude ja sojaoa-peenarde vahel“ nagu The Globe and Mail kirjutab) said kaks meest – Jakovlev ja Gorbatšov 1983. aasta mai keskel esimest korda võimaluse pikemalt rääkida.

Kanada välisministeeriumi tol ajal kirjutatud ametnike memodes kõlas muidugi mure, et Nõukogude saadik peseb tihedate kohtumiste ajal peaminister Trudeau’ ajusid. Kuid tegelikult liikus mõjutamine hoopis vastassuunas: Trudeau’l, kes ei pooldanud ei kapitalismi ega kommunismi, oli intellektuaalselt huvitav venelasega vestelda, ilma et ta oleks pidanud mingi kehtiva ideoloogilise dogma murdmise pärast kelleltki vabandust paluma.

Muidugi aitas ka Reagani võidurelvastumine külma sõja lõpule kaasa koos Nõukogude Liidu laokil majandusega, kuid ka Jakovlevil oli Nõukogude Liidu kokkuvarisemises tähtis osa, võtab oma artikli Christopher Shulgan kokku. Jakovlevi kümneks aastaks Kanadasse saatmine ja tema tihedad kontaktid Kanada peaministriga aitasid Nõukogude Liidu suhtes skeptilisest Jakovlevist teha radikaalse uuendaja ja perestroika ühe arhitekti.

Shulgan küsibki seepeale, et kas mitte ei hakanud külm sõda sulama just Kanada külmas kliimas (loe: väliseestlaste meelest ultravasakpoolseks peetud Kanada peaministri seltsis)?

Ettevaatlik Kanada poliitik ja siiras mees Peter Van Loan

Avaldatud lyhendatult Eesti Ekspressis m2rtsis 2007 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/9F55150A803C7CE7C225727A00351D96

Kanada konservatiivide suhteid ajakirjanikega on ajaleht The Globe and Mail iseloomustanud karikatuuriga, mis kujutab kindlusemüüridel peituvat peaministrit Stephen Harperit, tünnitäis kuuma tõrva kõrval, valmis saabuvale pressikorpusele kaelavalamiseks. Kohe näha, et meid oodatakse, sõnavad ajakirjanikud.

Kui helistan Konservatiivse valitsuse parlamendiasjade juhi ja demokraatliku reformi ministri Peter Van Loani piltilusale assistendile Darlene’ile ja palun võimalust eesti päritolu poliitiku intervjueerimiseks, ütleb ta oodatult: „Meil on meediaga suhtlemiseks uus protokoll, kooskõlastamine võtab aega. Aga saada oma küsimused, vaatame, mis me teha saame.”

Saadan oma küsimused. Et jõulud on saabumas (milllal Ottawa tavaliselt kaheks nädalaks välja sureb), siis ei saa ma ettearvatult mingit vastust. Peale uut aastat on Peter Van Loan saanud uue, hulga tähtsama ameti. Ta juhib nüüd valitsuse parlamendiasju ja viib läbi demokraatlikku reformi. Teen vastavalt Darlene’i juhistele – „Midagi poliitilist pole mõtet küsida” - küsimused ümber ja keskendun ainult eestlusele.

Sellepärast olen positiivselt üllatunud, kui jaanuari lõpu poole helistab sümpaatlik Peter Van Loan mu kodutelefonil ja pakub lahkelt end intervjueerida. Ka fotosessiooniga on ta nõus ja leiab paari päeva pärast pooltunnikese pildistamisaega.

Üle Kanada ehk suhteliselt vähetuntud Peter Van Loan on Konservatiivide peaministri Stephen Harperi usaldusalune ja praegu väga tähtsal ja keerulisel tööpostil parlamendis. Näiteks Senati reformimine, peaministri selle talve üks prioriteet-teemasid, ongi turvalise karumõmmi välimusega Van Loani ülesanne demokraatliku reformi ministrina. Oma teises ametis - Konservatiivide parlamendiasjade juhina peab 43-aastane Van Loan juhtima parlamendi igapäevatoimetusi koostöös teiste parteide esindajataga. Tema praeguse positsiooni tähtsust näitab Van Loani suur ja avar kabinet, mis asub auväärselt kohe Peace Toweri kõrval parlamendi peahoones, uhke vaatega kesklinna poole.

Kuigi Peter Van Loani eestlus on kultuuri mõttes marginaalne – ta ei räägi eesti keeltki – tegi ta poliitkuna läinud aastal kaks visiiti Eestisse.
Väliseestluse tulevikudilemmad – olla või ei – jätavad Peteri külmaks. Ta naerab vabandavalt, kui ütlen, et Kanada eestlased kanadiseeruvad.

Ja mina olen selle musternäidis, ütleksid justkui ta naeru saatel ülestõstetud käed. Selles žestis on võti Peter Van Loani eestluse mõõtmiseks – tegu on professionaalse Kanada poliitikuga, kes võib avalalt rääkida poliitika-välisest elust: eesti vanavanematest ja kihlumisest Tallinna vanalinnas, näiteks. Vähegi poliitikasse puutuvatel teemadel jääb kõrge poliitik isikliku arvamuse avaldamisega ettevaatlikuks.

Mida teie sellest arvate, et eesti organisatsioonidel Kanadas tekivad peagi küsimused, mida ette võtta Eesti Majadega ja kogukonna tarbeks ostetud maa-aladega?

Huvi vähenemine ei puuduta ainult eesti kogukonda. Viimasel ajal kurdavad kõikvõimalikud ühiskondlikud organisatsioonid kokkukuivamise üle. Tundub, et aktiivne kodanikkond kui selline on lagunemas ja asemele tekkimas individuaalsete tarbijate ühiskond, kus langetatakse otsuseid ainult enda tarbeks. Aga tegelikult on Eesti kogukond kogu aeg olnud väga hästi Kanada ühiskonda integreerunud: eestlased ei kapseldunud nagu mõned teised rahvusgrupid.

Kui palju eestlasi teie valimisringkonnas York-Simcoe’s on ja kas kõik valivad Konservatiive ehk siis teid?
Seal elab umbes 200 eestlast. Nad ütlevad küll, et valivad mind, aga kes teab... Naerab. Ma seda täpselt muidugi ei tea.

Kas teil on Eesti pass?
Ma saaksin taotleda küll, sest mu ema Malle oli eksiilis Eesti kodanike laps. Aga ma ei ole Eesti passi taotlenud. Ma ei ole kasutanud valimisõigust ega ole hääletanud Eesti parlamendivalimistel. Mul on ainult Kanada pass.

Konservatiivne partei tahab kahe-passi-süsteemi muuta. Mis on teie seisukoht, arvestades, et paljud Kanada eestlased omavad kahte passi?

Kanadast on saanud justkui mugavusriik, mille kodakondsust on kerge saada ja ilma suuremate kohustusteta hoida. Me arutame, millised on eelised, mida kahe passi omanikud naudivad, ja millised on nende kohustused riigi ees. Keeruline on lugu nende kahe passi omanikega, kes on langenud välismaal vangi. Näiteks Hiina ei tunnista hiinlaste Kanada kodakondsust, nii et Kanada ei saa seal oma kodanikke hästi aidata.

Mida arvate eesti ajaloost ja selle tõlgendamisest tänapäeval? Te ju teate pronkssõduri saagat?
Peter Van Loan püüab kaamerasse naeratada ja räägib vaid mokaotsast: Jah, ma käisin ju suvel Eestis ja see kõik oli juulikuus veel vägagi silmatorkav.

Elora linna lähedal Seedrioru lastelaagris on mälestusmärk saksa mundris teises maailmasõjas võidelnud eesti meestele. Mis te arvate, mis juhtuks, kui püüaksime seda monumenti Eestis püsti panna?

PVL mõtleb. Ma saan aru, et Euroopal on raske mõista seda osa ajaloost. Eestlased peavad siin ise otsustama, kuidas toimida. Paus. Igal inimesel on oma lugu, oma elatud elu. Võib-olla mõned nendest (SSi ridades võidelnud) meestest värvati sõjaväkke vastu tahtmist ja mõned ühinesid vabatahtlikult. .... Samuti võib olla, et paljud nendest meestest, kes Punaarmee poolel võitlesid, polnud ka kõik kommunistid.

Tihti tõstatavad vene poliitkud rahvusvahelistel kohtumistel küsimused nagu tõstaks Eestis pead natsism. Mis Kanada seisukoht selles küsimuses on?

PVL mõtleb. Ma ise ei ole sellistesse situatsioonidesse sattunud. Kanadalased ei tea teie ajalugu nii täpselt. Ja eks need parlamendisaadikud, kes sellistesse olukordadesse satuvad, kujundavad seisukoha kui üksikisikud, lähtuvalt oma tõekspidamistest.

Kui teie eesti keel oleks parem olnud, kas oleksite Eestisse tagasi läinud nagu mõned väliseestlased 15 aastat tagasi? Ehk oleksite hoopis teie praegu Eesti president?

Ei, seda ma küll ei arva. Meie kodu oli eesti mõjude all, kuid me pidasime ikka Kanadat ikka oma koduks. Ma mäletan end lapsena vanaema käest küsimas, kas ta pöörduks kunagi Eestisse tagasi, kui Eesti vabaks saaks. Vanaema ütles ei: „Me oleme oma päritolu peale uhked, kuid meie kodu on nüüd Kanada.” Sellepärast suunasid vanavanemad mind pigem prantsuse keelt õppima, kui eesti keelt. Meie juured on nüüd kõvasti Kanadas kinni. Eesti kultuuri pean ka enda omaks, kuid Eesti ei ole mulle kodu.

Vaira Vike-Freibergal näiteks oli hoopis teine situatsioon. Lätis olid tema juured ja ta läks tagasi. Mul on näiteks ka väga vähe sugulasi Eestis järel (SL Õhtulehe ajakirjanik Jaan Väljaots on üks neist). Me käime sugulastega perekondlikult läbi, aga mu kodu on ikka siin.

Pealegi, Eestil läks üleminekuperioodil isegi väga hästi. Teie uue põlvkonna liidrid – Mart Laar, näiteks – olid väga edukad ja viisid läbi suured ühiskondlikud muutused. Poolal näiteks on hulga raskem olukord, neil ei saanud noored juhtfiguurid võimalust suurteks tegudeks. Sama on lugu kaitseväes: Eesti ehitas oma kaitseväe üles nullist ja see on hea, sest saite paljusid vigu ennetada. Teil on parim kaitsesüsteem noorte läänelike riikide seas. Kanadalased hindavad teie panust Afganistanis kõrgelt, eesti mehed on ju koos kanadalastega Kandaharis. Arvestades Eesti väiksust, olete tublisti panustanud.

Kas olete kohtunud praeguse Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvesega?

Kohtusin Ilvesega Eestis Lennart Meri matustel ja oleme paaril korral veelgi kohtunud. Ta on presidendina Eestile väga hea valik. Mind rõõmustab, et ta teab ka Kanadat hästi. Minu teada on ta lapsena käinud ka eesti Jõekääru suvelaagris, mis asub Edora linnakese lähedal. See on just minu valimisringkond praegu!

On märkimisväärne, et kolmel Balti riigil on presidendid Põhja-Ameerikast ja et nad kõik on ka Kanadaga kokku puutunud. Vaira Vike-Freiberga on muidugi Kanadas õppinud ja töötanud ülikoolis. Ta õppis muuseas minu emaga koos psühholoogiat. Ka Toomas Hendrik Ilves töötas mitu aastat Vancouveris, ja Leedu president Valdas Adamkus on omal ajal töötanud Rahvusvahelises Ühendkomisjonis, mis on USA ja Kanada ühine organisatsioon Suur-Järvistu haldamiseks. Ta töötas ju varem keskkonnaministeeriumis USAs.

Huvitav, miks sai Eesti ainukesena Euroopa Liidu uutest riikidest viisavaba reisimisvõimaluse Kanadaga?

Sellega oli nii, et varem vaadati kõiki uusi ELi liikmeid ühes grupis, kuid veel opositsioonis olles tegime ettepaneku, et vaadata kriteeriumide täitmisi üksikute riikide kaupa. Eesti valitsus töötas väga hästi meie nõudmiste täitmisel, et saaksime viisavaba suhtlemise sisse viia. See oli natuke ping-pongi-efekti moodi: kui ühed nõudmised said täidetud, tulid uued. Kuid Eesti valitsus töötas aktiivselt ja täitis vajalikud nõudmised. Ma arvan, et Läti täidab ka lähitulevikus meie nõudmised viisavabaks rezhiimiks.

Kanada konservatiivid on nüüd aasta jagu riiki valitsenud. Ja teil isiklikult oli superedukas aasta. (Vaata elulookirjeldust.)

Tõepoolest võib aastat edukaks pidada, kui mitte arvestada seda, et ma kukkusin augustikuus aknaid värvides redelilt alla. Ma käisin kolm kuud karkude ja kipsiga. Haiglas pandi mulle alguses valediagnoos – lubati kõndida, aga vist ei oleks tohtinud. Nüüd võib juhtuda, et ma jäängi lonkama. Aga aasta on professionaalses mõttes tõesti väga edukas olnud ja väga kiire on olnud ka. Paljud tavainimesed ei tea, mida teeb valitsuse parlamendiasjade juht ja ega minagi teadnud, kuigi olen juba teist ametiaega parlamendisaadik! Aga ma õpin töö käigus! Naerab...

Spekuleeritakse, et märtsis toimuvad järjekordsed ennetähtaegsed valimised.
Meie ei taha valimisi, aga vähemusvalitsusena me peame selleks alati valmis olema.

Mis on eelolevate valimiste peamine teema?

See on väga tähtis küsimus. Valimistel peavad kanadalased otsustama, millist liidrit nad enam usaldavad: kas Stephan Harperit või Stephane Dioni (Liberaalide uut ja rohelise mõtteviisiga liidrit). Liberaalide toetus on jälle langenud ja nad on nüüd meist paari protsendipunkti võrra maas, seega, kui mina oleksin Liberaal, mina valimisi ei tahaks.

Peter Van Loani elulugu

Pere: hollandlasest isa ja eestlannast ema lahutasid, kui Peter oli väike. Koduseks keeleks oli saksa keel.
Haridus: erialalt jurist, bakalaures politoloogias ja geograafias, magister rahvusvahelistes suhetes ja teadusmagister planeerimises.
Parteilisus: Kaheteistaastaselt parteiga liitunud Peter Van Loan pidas hiljem Ontario Progressiivse Konservatiivse Partei presidendiametit neli aastat. Esimest korda valiti Van Loan parlamenti 2004. Tema valimisringkonnas York-Simcoe’s, mis jääb Torontost tunniajase autosõidu kaugusele põhja poole, on paljudel eestlastelgi suvekodud. Olevat võimas vaatepilt, kui Simcoe järve äärsetel suvilatel ridamisi sinimustvalged lehvivad.
Karjäär: Alates konservatiivide valimisvõidust eelmise aasta jaanuaris on Peter Van Loan parlamendi alamkojas ja valitsuses ühtejärge kõrgeid ameteid pidanud. Läinud aasta jaanuaris sai ta välisministri parlamentaarseks sekretäriks. Ta käis selles ametis kaks korda Eestiski. Nelja kuu eest, kui Michael Chong kvebekkide eraldi rahvusena tunnustamise pärast tagasi astus, kutsuti Peter Van Loan valitsustevaheliste suhete ja spordiministriks. Käesoleva aasta esimestel päevadel edutas peaminister ta demokraatliku reformi ministri ja valitsuse parlamendiasjade juhi ametikohale.

Perekonnaseis: Seni vallaline Peter kavatseb eeloleval suvel abielluda elukaaslase Cheryliga. Paar kihlus läinud juulis Tallinna vanalinnas. Abielu suhtes on Peter väga konservatiivne: „Kui juba, siis terveks eluks.”