Ma tean nüüd, et selle nimi on hoolitsusmajandus. Kaudselt rääkis sellest Ottawa meediaklubis ka rootsi suursaadik, proua Ingrid Iremark, ja vanemad kanada daamid, kes kuulasid feministi, ajakirjanikku ja muidugi edukat karjäärinaist suu ammuli, küsisid suursaadikult aupaklikult, kas unelmate Rootsis on veel soorollide võrdsuses midagi saavutamata.
“Jah, meie valitsus tahab tõsta meeste osatähtsust kodutöödes,” ütles suursaadik täiesti tõsise näoga.
See kõlas tookord, paari aasta eest ütlemata naljakalt. Kujutasin ette, kuidas Rootsi valitsus sätib oma agendid iga kraanikausi kõrvale seisma ja kontrollib soorolli-mõõdikuga, kas nõusid peseb mees- või naisinimene. Ja siis raporteerib, kuhu vaja!
Loomulikult ei tule mingeid nõudepesuagente. Kuid majandusest rääkides tuleks õigluse huvides rahasse ümber arvestada ka see töö, mida tehakse tasuta, millele kulutatud aega ei arvestata, ja mille tulemusi peetakse iseenesest mõistetavaks. See ongi hoolitsus-majandus ehk siis laias laastus kõik see töö, mida masinatega teha ei saa: lastekasvatamist ja haige põetamist, näiteks.
Naised teevad 70 protsenti hoolitsusmajanduse nähtamatutest töödest. Ning nende töö tuli selgesti ilmsiks siis, kui kõik, tõesti kõik naised kahes Kanada linnakeses nädalaks spaasse lebotama viidi. Meeste hoolitseda jäid lapsed (ka paar beebit!) ja kodutööd ja lisaks sellele, et kanda tuli ka need rollid, mis naistest haiglates ja söögiasutustes vakantseks jäid, pidid kõik mehed koos lõpule viima ka ühe ehitusprojekti.
Seda hullumeelset katset jälgisid aga telekaamerad ja CBC näitas sellest prime time’il terve portsu saateid. Ma saan aru küll, et tõsielusari The Week the Women Went tahtis, et me äpude meeste üle, kes ei saa lapsele koolilõunatki kaasa pakkida, naeraksime.
Ja omavahel öeldes oli äpusid tõesti palju: nägin näiteks meest, kes lõuna- ja õhtusöögiks grillis vaid liha; meest, kes lapse lõbustamise nimel sõitis rööpaisse läbivettinud muru; meest, kes üldse ei pannudki lapsi öötudule; meest, kes veetis oma teismelise tütrega peale lahutust üle mitme aasta taas aega; meest, kes ei sundinudki lapsi kooli, kui need ei tahtnud minna, ning mehi, kes tõstsid kõvasti alkoholi läbimüüki. Kuid peale mõningast harjutamist, omandasid nad üsna ruttu nipid, kuidas lapsi, kodutöid ja kogukonna projekti žongleerida nii, et kõik pallid oleksid turvaliselt (noh, peaaegu) õhus.
Arutasime mehega asja ja leidsime, et sellise tõsielusarja tegemiseks pidid saate tegijad küll matcho-meetriga Kanada linnakesi läbi kammima: üks oligi traditsiooniline kalapüügiküla Atlandi ääres, teine aga kauboikultuuriga püstirikas õlitululinn. Mõlemas soorollid kindlalt paigas: mehed teenivad raha ning naised on lihtsalt kodused ja ilusad ja prisked.
„Meie linnaosas, mis valib parlamenti sotsialiste ja teenib samas irooniliselt üle keskmise, ei oleks saanud soorollide politseisaadet vändata,” väitis mu mees. On ju riigiasutustes, kus enamik ottawalasi töötab, isegi reeglid koduse elu ja karjääri ühendamiseks. Kell viis kontorist välja, elu nautima!
Kuid mis huvi on linnadel huvi s
ellises projektis osaleda? Said nad ju küll telefirma rahade eest naised puhkama saata ja oma linnakesse uue paadisadama ehitada või korda teha peatänava, aga milleks kõikide inimeste naerualuseks muutuda?Ühe osalenud linna juht ütles, et ta soovis hääbuva linna uuesti niiöelda maakaardile saada. Et just sellised saated olevat väikeste linnade võimalus. See on mäng, kus kõik võidavad: mehed, naised ja kogukond.
Tuleb siis välja, et nõudepesuagenti valitsusest polegi vaja? Vaja on tõsielusarja Nädal Naisteta! Hmm, milline linn sobiks Eestist sellesse saatesse?
Ilmus Maalehes http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/vaikeste-linnade-voimalus.d?id=33021931
