Lugu ilmus 26. veebruar 2008 EPLs http://www.epl.ee/artikkel/420090
Peamine põhjus, miks Toronto hariduskolleegium hääletas kooli loomise poolt, on mustanahaliste õpilaste suur väljalangevus tavalisest koolisüsteemist.
Ligi 40 protsenti Toronto mustanahalistest teismelistest ei lõpeta kooli ning enamik Toronto koolidest väljalangejaid on mustanahalised poisid.
Kuigi idee kriitikud viitavad segregatsioonile, on afrotsentrilise kooli mõtte läbisurujad, lapsevanemad Donna Harrow ja Angela Wilson veendunud, et kavakohaselt 2009. aastal loodav kool aitaks teismelistel Aafrika ja Kariibi päritolu õpilastel leida tagasitee kooli. Pealegi oleks kool avatud kõigile, nahavärvist olenemata.
Rassistlik eraldamine?
Paljude kriitikute meelest tähendab aga afrotsentriline kool ohtlikku sammu rassilise eraldatuse poole. Samuti ei lahendaks afrokeskne kool kooliväliseid põhjusi, miks lapsed kooli ei lõpeta.
Ajalehe The Globe and Mail kolumnist Jeffrey Simpson argumenteerib, et kool on õppeainete õppimise koht, mis ei pea tingimata tegelema sellega, et mõned õpilased võivad olla näljas, agressiivsed, sõltuvuses televiisorist või videomängudest, õpiraskustega, sotsiaalselt ebaküpsed või vägivaldsed.
Nahavärvi alusel laste koolidesse lahterdamine ei aita võidelda sotsiaalsete põhjustega, miks lapsed koolis hakkama ei saa. leiab Simpson.
Läinud aastal koolitulistamises poja kaotanud Loreen Small on samuti koolide rassilise eraldamise vastu: “Martin Luther King võitles selle eest, et me (mustanahalised) saaksime istuda bussi eesotsas koos teiste inimestega!”
Samal ajal on inimõiguste aktivist Vicky McPhee veendunud, et mustanahalistel on õigus eraldi kooli nõuda ja et afrotsentriline kool oleks ainuke, kuhu ta tahaks saata oma kuueaastase lapse. Tema meelest võiks olla selline kool igas linnaosas.
79 protsenti Ontario elanikke ei toeta eraldi kooli loomise mõtet. Negatiivselt on meelestatud ka Ontario provintsi juht Dalton McGuinty, kes ütles, et provints ei eralda kooli loomiseks raha.
Raha juurde vaja
Arvestuslikult oleks vaja alustuseks 350 000 dollarit ja ilmselt läheks kogu pilootprojekt maksma 820 000 dollarit.
Pealegi küsivad paljud kriitikud irooniliselt: kuidas on võimalik õpetada matemaatikat, füüsikat ja teisi õppeaineid (peale ajaloo) Aafrika-keskselt?
Aafrika päritolu ühiskonnategelaste tunnustamiseks on Kanada koolisüsteemis kuulutatud terve veebruarikuu musta ajaloo kuuks, mil austatakse nii mustanahaliste kanadalaste ajaloolist kui ka tänapäevast panust Kanada ühiskonda.
Riikliku süsteemi poolt ja vastu
•• Et riiklik koolisüsteem on avalikkuse meelest parim mitmekultuurilisuse ja sotsiaalse sallivuse arendamise koht, näitasid läinud sügisel toimunud Ontario provintsi valimisedki.
•• Nimelt tegid konservatiivid valimiste keskseks teemaks ettepaneku toetada riigi rahaga ka muid religioosseid (islami ja juudi usu) koole peale katoliiklike. Kuna avalikkusele polnud see mõte meeltmööda, kaotasid konservatiivid Ontario provintsi parlamendivalimised.
•• Teisalt on riiklikku koolisüsteemi kritiseeritud ka selle pärast, et lisaks rassilisele eripärale ei pööra kasutatav õppemeetod tähelepanu ka õppimise soolistele iseärasustele. Tänapäeva koolid eelistavad vaikimisi tütarlapsi, kellele tundub paremini sobivat õpimeetod, mille puhul õpilased istuvad klassis vaikselt ja kuulavad õpetajat.
•• Ameerika sotsioloog ja arst Michael Gurian väidab, et poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt ja et koolid ei arvesta poiste vajadusi. Paljud koolid, keda Guriani instituut on nõustanud, olid võimelised kohandama õpimeetodeid poistele sobivamaks ning vahe poiste ja tüdrukute edasijõudmises kahanes.
Showing posts with label uudis. Show all posts
Showing posts with label uudis. Show all posts
Monday, October 26, 2009
Tuesday, May 26, 2009
Uuring lõi mõra Kanada arstiabi edukuse müüti
Avaldatud veebruaris 2008, http://www.epl.ee/uudised/417238
Kes on näinud Michael Moore’i dokumentaalfilmi “Sicko”, teab rääkida, kui hea on Kanada tervishoid võrreldes USA omaga: Kanadas on ju kõik tasuta!
Kaks mõttekoda, teine teisel pool Atlandi ookeani, seevastu otsustasid Kanada tervishoidu võrrelda 29 Euroopa riigi omaga. Ning Frontier Centre for Public Policy ja Health Consumer Powerhouse’i korraldatud uuringust selgus, et Kanada arstiabi jääb näiteks kliendisõbralikkuse poolest Euroopa riikidele kõvasti alla: 30 riigi arvestuses paigutati ta üldkokkuvõttes 23. kohale.
Kanada tervishoid on samal ajal eesrindlik meditsiiniliste näitajate poolest ehk kategoorias, mis võrdles muu hulgas südameataki üleelanute ja vähihaigete ellujäämisprotsenti. Kuid olukord jätab tugevalt soovida ravijärjekordade, raviteenuste valiku, uutele rohtudele juurdepääsu ja diagnoosimisvahendite poolest ning ka patsientide õiguste tagamisel.
Kui võtta lühidalt kokku kohtuotsus, mille kuulutasid Kanada tervishoiusüsteemile Kanada ja Belgia mõttekoda, kõlab see nõnda: “Head meditsiinilised tulemused, keskpärane või kehv arstiabile juurdepääsu tase ja väga halb olukord patsientide õiguste ja infole juurdepääsu osas.”
Uuring tuvastas ka, et kuigi Kanada tervishoiukulutused jäävad maha vaid neljast võrreldud riigist, on tema keskmised ravitulemused paljude Euroopa maade omadest kehvemad. Kolmekümne riigi hulgas osutus parimaks Austria, mis “skooris” tuhandest võimalikust 806 punkti. Talle järgnesid Holland, Prantsusmaa, ·veits, Saksamaa ja Rootsi.
Kanada sai tuhandest punktist ainult pooled ning edestas näiteks Lätit ja Poolat, kuid jäi maha Suurbritanniast, Tšehhimaast, Hispaaniast ja Eestist.
Tasuta arstiabi on olnud aastakümneid kanadalaste positiivse enesehinnangu allikas. Just see on asi, milles nad end lõunanaabritega võrreldes etemana tunnevad. Efektiivne, tasuta ja universaalne tervishoiusüsteem, mida kanadalaste arvates on kadestanud terve maailm, teeb Kanadast Kanada: tugeva keskklassiga võrdsete kodanike riigi.
Viimasel ajal on hakanud Kanada uhkuse allikas siiski ka negatiivseid uudiseid tootma. Nagu näiteks tõsiasi, et praegu pole tervelt viiel miljonil kanadalasel (igal seitsmendal) oma perearsti. Nad ummistavad oma haigusjuhtumitega traumapunkte ehk walk-in-kliinikuid ja neil pole võimalik hankida saatekirja eriarsti juurde. Need inimesed ei pääse perearsti nimekirja, sest 80 protsenti perearste ei võta endale uusi patsiente.
Erapoolikuse süüdistus
Just Euroopa, mitte USA-ga võrdlemine annab Kanada tervishoiust reaalsema pildi, märkisid uuringu tegijad. “Kanada riiklikult rahastatud ja juhitud tervishoiul on suurem sarnasus Euroopa riikidega kui USA-ga,” ütlesid Canadian Pressile ühisavalduse teinud mõttekoja Health Consumer Powerhouse esindaja Johan Hjertqvist ja Frontier Centre’i president Peter Holle.
Nad lubasid korraldada ka uuringu, mis analüüsiks meditsiini taset Kanada eri provintsides, et arendada väitlust selle üle, kas ei peaks Kanadaski edaspidi lubama peale riikliku tervishoiusüsteemi ka erakapitalil põhinevat arstipraksist.
Frontier Centre’i kriitikud väidavad, et kuigi mõttekoda esitleb end poliitiliselt neutraalsena, on tegemist parempoolset filosoofiat järgiva asutusega. Korraldatud uuringu kokkuvõte väidab näiteks, et riigid, kus on pluralistlik finantseerimine ehk kus tegutseb eri tervisekindlustajaid ja ka kasumi nimel töötavaid terviseteenuse pakkujaid, on hulga patsiendisõbralikumad ning austavad rohkem patsientide õigusi ja juurdepääsu meditsiiniandmetele ja -infole.
Kanada arstid
•• Keskmiselt töötavad Kanada perearstid 53 tundi nädalas ja võtavad iga nädal vastu 117 patsienti.
•• Paljudes Euroopa riikides on arstide töö piirnormiks määratud 48 tundi nädalas. Kui Kanadas kehtiks sama limiit, siis oleks seal puudu ligi 13 000 perearsti.
•• Meedikute vähesusele viitab ka majanduskoostöö ja -arengu organisatsiooni (OECD) liikmesriikide keskmine arstide arv tuhande elaniku kohta: see on 2,9, Kanadas aga ainult 2,1.
•• Kanada kaotab igal aastal 200–250 arsti, kes kolivad USA-sse. Kümne aasta pärast peaks olema emigreerunud 10% arstihariduse saanud spetsialistidest.
•• Samuti on üks kolmandik Kanada perearste üle 55 aasta vanad ja lähevad lähitulevikus pensionile.
Kes on näinud Michael Moore’i dokumentaalfilmi “Sicko”, teab rääkida, kui hea on Kanada tervishoid võrreldes USA omaga: Kanadas on ju kõik tasuta!
Kaks mõttekoda, teine teisel pool Atlandi ookeani, seevastu otsustasid Kanada tervishoidu võrrelda 29 Euroopa riigi omaga. Ning Frontier Centre for Public Policy ja Health Consumer Powerhouse’i korraldatud uuringust selgus, et Kanada arstiabi jääb näiteks kliendisõbralikkuse poolest Euroopa riikidele kõvasti alla: 30 riigi arvestuses paigutati ta üldkokkuvõttes 23. kohale.
Kanada tervishoid on samal ajal eesrindlik meditsiiniliste näitajate poolest ehk kategoorias, mis võrdles muu hulgas südameataki üleelanute ja vähihaigete ellujäämisprotsenti. Kuid olukord jätab tugevalt soovida ravijärjekordade, raviteenuste valiku, uutele rohtudele juurdepääsu ja diagnoosimisvahendite poolest ning ka patsientide õiguste tagamisel.
Kui võtta lühidalt kokku kohtuotsus, mille kuulutasid Kanada tervishoiusüsteemile Kanada ja Belgia mõttekoda, kõlab see nõnda: “Head meditsiinilised tulemused, keskpärane või kehv arstiabile juurdepääsu tase ja väga halb olukord patsientide õiguste ja infole juurdepääsu osas.”
Uuring tuvastas ka, et kuigi Kanada tervishoiukulutused jäävad maha vaid neljast võrreldud riigist, on tema keskmised ravitulemused paljude Euroopa maade omadest kehvemad. Kolmekümne riigi hulgas osutus parimaks Austria, mis “skooris” tuhandest võimalikust 806 punkti. Talle järgnesid Holland, Prantsusmaa, ·veits, Saksamaa ja Rootsi.
Kanada sai tuhandest punktist ainult pooled ning edestas näiteks Lätit ja Poolat, kuid jäi maha Suurbritanniast, Tšehhimaast, Hispaaniast ja Eestist.
Tasuta arstiabi on olnud aastakümneid kanadalaste positiivse enesehinnangu allikas. Just see on asi, milles nad end lõunanaabritega võrreldes etemana tunnevad. Efektiivne, tasuta ja universaalne tervishoiusüsteem, mida kanadalaste arvates on kadestanud terve maailm, teeb Kanadast Kanada: tugeva keskklassiga võrdsete kodanike riigi.
Viimasel ajal on hakanud Kanada uhkuse allikas siiski ka negatiivseid uudiseid tootma. Nagu näiteks tõsiasi, et praegu pole tervelt viiel miljonil kanadalasel (igal seitsmendal) oma perearsti. Nad ummistavad oma haigusjuhtumitega traumapunkte ehk walk-in-kliinikuid ja neil pole võimalik hankida saatekirja eriarsti juurde. Need inimesed ei pääse perearsti nimekirja, sest 80 protsenti perearste ei võta endale uusi patsiente.
Erapoolikuse süüdistus
Just Euroopa, mitte USA-ga võrdlemine annab Kanada tervishoiust reaalsema pildi, märkisid uuringu tegijad. “Kanada riiklikult rahastatud ja juhitud tervishoiul on suurem sarnasus Euroopa riikidega kui USA-ga,” ütlesid Canadian Pressile ühisavalduse teinud mõttekoja Health Consumer Powerhouse esindaja Johan Hjertqvist ja Frontier Centre’i president Peter Holle.
Nad lubasid korraldada ka uuringu, mis analüüsiks meditsiini taset Kanada eri provintsides, et arendada väitlust selle üle, kas ei peaks Kanadaski edaspidi lubama peale riikliku tervishoiusüsteemi ka erakapitalil põhinevat arstipraksist.
Frontier Centre’i kriitikud väidavad, et kuigi mõttekoda esitleb end poliitiliselt neutraalsena, on tegemist parempoolset filosoofiat järgiva asutusega. Korraldatud uuringu kokkuvõte väidab näiteks, et riigid, kus on pluralistlik finantseerimine ehk kus tegutseb eri tervisekindlustajaid ja ka kasumi nimel töötavaid terviseteenuse pakkujaid, on hulga patsiendisõbralikumad ning austavad rohkem patsientide õigusi ja juurdepääsu meditsiiniandmetele ja -infole.
Kanada arstid
•• Keskmiselt töötavad Kanada perearstid 53 tundi nädalas ja võtavad iga nädal vastu 117 patsienti.
•• Paljudes Euroopa riikides on arstide töö piirnormiks määratud 48 tundi nädalas. Kui Kanadas kehtiks sama limiit, siis oleks seal puudu ligi 13 000 perearsti.
•• Meedikute vähesusele viitab ka majanduskoostöö ja -arengu organisatsiooni (OECD) liikmesriikide keskmine arstide arv tuhande elaniku kohta: see on 2,9, Kanadas aga ainult 2,1.
•• Kanada kaotab igal aastal 200–250 arsti, kes kolivad USA-sse. Kümne aasta pärast peaks olema emigreerunud 10% arstihariduse saanud spetsialistidest.
•• Samuti on üks kolmandik Kanada perearste üle 55 aasta vanad ja lähevad lähitulevikus pensionile.
Monday, May 25, 2009
Kanadas on kriis
Avaldatud detsember 2005 Ekspressis
Kanada vähemusvalitsust umbusaldati äsja ja selle kukkumise põhjuseks võib pidada meilegi tuttavat reklaami ja korruptsiooni sümbioosi. Täpsemalt vilistasid Kanada opositsiooniparteid valitsevad liberaalid välja rahaskandaali tõttu peaministri büroos. Nimelt lõi eelmine peaminister Jean Chretien spetsiaalse fondi, et Quebecis föderaalvalitsust reklaamida.
Nad tahavad ju kogu aeg eralduda! Reklaamifondi idee oli näidata kebekkidele, kui toredaid asju on föderaalvalitsus teinud ja kui hea asi on suur ja terviklik Kanada. Kahjuks ei kontrollinud fondi tegevust eriti keegi (peaministri võimuhaardega ja selle kontrolliga pole neil ausalt öeldes just vähe probleeme.
Nüüd, mil korruptsiooniskandaali uurimise esimene raport on avalikustatud, avaldasid Kanada kolm peamist opositsiooniparteid, konservatiivid, neo-demokraadid (see on vist elus esimest korda, kui konservatiivid paduvasakpoolsetega koostööd teevad) ja Quebeci plokk, Kanadat terve igaviku valitsenud liberaalidele umbusaldust.
Kui Kanadasse saabusin ja uurisin mitmelt tuttavalt, milliseks pean Kanadas muutuma, millised kanadalased on, siis sain vastuseks, et kanadalased on reeglina very nice ja ebaviisakas olla on täiesti kohatu. Mitte keegi ei ole siin ebaviisakas. See on out. See on muide kirjas ka Kanadasse emigreerujate kodulehel: niceness ja politeness on Kanada ühised väärtused. Nii naeratavadki kõik inimesed tänaval, võõras või tuttav, kramplikult, hambad ristis. Kui keegi on neutraalse näoilmega, mõtlen automaatselt, ahaa – Ida-Euroopast! (Idaeurooplasi arvasin leidvat veel kõrgeid kontsi ja liibuvaid teksaseid kandvate tšikkide hulgas. Minagi olen vahetanud Anna Karenina stiilis tikanditega villase mantli sooja sulejope vastu.)
Kuulasin CBCist umbusaldushääletuse ajal parlamendiistungite ülekandeid ja imestasin kenade kanada poliitikute sõnakasutust. See, mismoodi kanada poliitikud üksteist parlamendis sõimasid, lõi mul hinge kinni. Nad olid üksteise vastu avalikult õelad ja täiesti selgelt nautisid üksteisele käru keeramist: tatti pritsides lendasid süüdistused ja laim. Opositsiooni kuuluvate konservatiivide liider kasutas valitsust kritiseerides isegi väljendit "seotud organiseeritud kuritegevusega". (Asi on selles, et parlamendis viibides kaitseb neid immuniteet. Väljaspool seda maja ei saaks nad ilma kohtusse kaebamise ohuta sama krõbedaid väljendeid endale lubada.)
Poliitikud, kes peaks keskmise kanadalase jaoks olema kena-olemise etalonid, annavad värsketele immigrantidele kaugelt Ida-Euroopast teada, et ebaviisakus ei olegi nii out, kui mulle seletati. Tean nüüd, et kurjus ja headus eksisteerivad rahulikult kõrvu ka siin, kuid vaid Parlamendi seinte vahele suletult, salamisi.
Jõuluaegse valimiskampaania naeratavaid poliitnägusid vaadates kahtlustan nüüd, et pildilt välja jäänud poliitkäekeses on üks sõrm välja sirutatud. Et oleks ikka salamisi tasakaal.
Kanada vähemusvalitsust umbusaldati äsja ja selle kukkumise põhjuseks võib pidada meilegi tuttavat reklaami ja korruptsiooni sümbioosi. Täpsemalt vilistasid Kanada opositsiooniparteid valitsevad liberaalid välja rahaskandaali tõttu peaministri büroos. Nimelt lõi eelmine peaminister Jean Chretien spetsiaalse fondi, et Quebecis föderaalvalitsust reklaamida.
Nad tahavad ju kogu aeg eralduda! Reklaamifondi idee oli näidata kebekkidele, kui toredaid asju on föderaalvalitsus teinud ja kui hea asi on suur ja terviklik Kanada. Kahjuks ei kontrollinud fondi tegevust eriti keegi (peaministri võimuhaardega ja selle kontrolliga pole neil ausalt öeldes just vähe probleeme.
Nüüd, mil korruptsiooniskandaali uurimise esimene raport on avalikustatud, avaldasid Kanada kolm peamist opositsiooniparteid, konservatiivid, neo-demokraadid (see on vist elus esimest korda, kui konservatiivid paduvasakpoolsetega koostööd teevad) ja Quebeci plokk, Kanadat terve igaviku valitsenud liberaalidele umbusaldust.
Kui Kanadasse saabusin ja uurisin mitmelt tuttavalt, milliseks pean Kanadas muutuma, millised kanadalased on, siis sain vastuseks, et kanadalased on reeglina very nice ja ebaviisakas olla on täiesti kohatu. Mitte keegi ei ole siin ebaviisakas. See on out. See on muide kirjas ka Kanadasse emigreerujate kodulehel: niceness ja politeness on Kanada ühised väärtused. Nii naeratavadki kõik inimesed tänaval, võõras või tuttav, kramplikult, hambad ristis. Kui keegi on neutraalse näoilmega, mõtlen automaatselt, ahaa – Ida-Euroopast! (Idaeurooplasi arvasin leidvat veel kõrgeid kontsi ja liibuvaid teksaseid kandvate tšikkide hulgas. Minagi olen vahetanud Anna Karenina stiilis tikanditega villase mantli sooja sulejope vastu.)
Kuulasin CBCist umbusaldushääletuse ajal parlamendiistungite ülekandeid ja imestasin kenade kanada poliitikute sõnakasutust. See, mismoodi kanada poliitikud üksteist parlamendis sõimasid, lõi mul hinge kinni. Nad olid üksteise vastu avalikult õelad ja täiesti selgelt nautisid üksteisele käru keeramist: tatti pritsides lendasid süüdistused ja laim. Opositsiooni kuuluvate konservatiivide liider kasutas valitsust kritiseerides isegi väljendit "seotud organiseeritud kuritegevusega". (Asi on selles, et parlamendis viibides kaitseb neid immuniteet. Väljaspool seda maja ei saaks nad ilma kohtusse kaebamise ohuta sama krõbedaid väljendeid endale lubada.)
Poliitikud, kes peaks keskmise kanadalase jaoks olema kena-olemise etalonid, annavad värsketele immigrantidele kaugelt Ida-Euroopast teada, et ebaviisakus ei olegi nii out, kui mulle seletati. Tean nüüd, et kurjus ja headus eksisteerivad rahulikult kõrvu ka siin, kuid vaid Parlamendi seinte vahele suletult, salamisi.
Jõuluaegse valimiskampaania naeratavaid poliitnägusid vaadates kahtlustan nüüd, et pildilt välja jäänud poliitkäekeses on üks sõrm välja sirutatud. Et oleks ikka salamisi tasakaal.
Subscribe to:
Posts (Atom)