Mu poeg, kes pidi koolis koostama sugupuu, andis mullegi tõuke visuaalsete vidininatega mängimiseks. Lisaks Genile avastasime internetis ka Gapminderi - arvutiprogrammi, mis visualiseerib eri riikide arenguid. Nii ma avastasingi, et mu vaarema sündis tegelikult … Afganistanis. Peaaegu, noh.
Nimelt mõõdab mu lemmiktabel Gapminderis riikide arengut inimeste keskmise eluea (tervise) ja sissetuleku (rikkuse) kaudu. Ja seda kõike liikuval ajaskaalal aastast 1800 kuni 2009. aastani!
Nii on näiteks kohe näha, millal arstid käsi pesema hakkasid – umbes 1850 paiku – ning need väikesed värvilised pallid, mis kehastavad käsipesevaid rahvaid, teevad Rootsi meditsiiniteadlase Hans Roslingu koostatud interaktiivses tabelis kohe hüppe üles, eluea pikenemise poole.
Samamoodi on näha vaesuse suurenemine ja eluea langus Eestis 90ndate alguses – pisike pruun pall, mis kehastab Eestit, tõmbab ekraanile justkui g saba: vaesus suuremaks, eluiga lühemaks. Kui ei teaks, mis siis toimus, võiks arvata, et Eestist käis üle sõda.
Kuid - üritades kombineerida Geni andmeid Gapminderiga - mõtlesin, milline oli elu Eestis, kui 1870. aastal sündis mu vana-vana-vanaema Elena Antson? Samal aastal, muideks, toimus esimene eestikeelne teatrietendus – Koidula ‘Saaremaa onupoeg’ – ja peeti ka Põllumeeste Seltsi avakoosolek. Gapminder, mis visualiseerib ÜRO andmeid, andis teada, et mu vanavanavanaema sünni ehk Saaremaa onupoja etendumise ajal oli keskmine eluiga Eestis vaid 38 aastat, ning sissetulek inimese kohta 1537 dollarit aastas.
Seega, sel ajal, mil eestlased rahvuslikult ärkasid, oli elu umbes samasugune ... nagu Afganistanis praegu! (See tõestab, et ei ole õige öelda, nagu valitseks Afganistanis praegu meie mõistes keskaeg – sissetuleku ja tervise poolest on seal hoopis ärkamisaeg.)Kui kahe võrdlusaluse - ärkamisaegse Eesti ja praeguse Afganistani vahel on tervise ja rikkuse osas sarnasusi - mõlemas käiakse tõenäoliselt põllu peal asjal, on neil siiski üks suur erinevus - saja afgaani kohta on ses riigis praegu 27 mobiiltelefoni. Samas ei osanud ei Koidula ega mu vaarema telefonist isegi veel unistada.
Kuigi võib ju spekuleerida, et mu vaarema Elena Antson luges küll Pärnu Postimeest, teame, et uudised levivad kiiremini telefonitsi ja mitte ajalehe kaudu, mis tookord ei potsatanud sugugi igal hommikul postkasti.
Areng on see, kui su mõtted muutuvad, ütles mulle kord üks tark naine, kelle juures kord murega käisin. Üllatuslikult kehtib see ka riikide arengu kohta. Seega märgivad mobiiltelefonid - ehk kiirelt leviv info - kiiremat edasiminekut.
Otsustan edasi vaadata, milline oli elu Eestis aastal 1884, kui sündis mu vana-vanaema Kadri Hanson. Sel ajal oli Eestis keskmine eluiga 41 aastat (tundub, et eesti arstid käsi ikka veel ei pesnud) ja sissetulek inimese kohta aastas keskmiselt 1708 dollarit. Selgub, et sel aastal, mil ka Eesti Üliõpilaste Selts õnnistas Otepääl oma sinimustvalget, oli umbes samasugune elu nagu praegu ... Lesothos.
Vaatan Wikipediast järele ja avastan, et Lesothos, ses pisikeses riigis Lõuna-Aafrikas, on praegu 85 protsenti kirjaoskaid – Aafrikas üks kõrgemaid näitajaid. Kahjuks on Lesothos laste suremus tervelt kaheksa protsenti ja saja tuhande elaniku kohta leidub vaid viis arsti!
Kuid lootust andev on see, et tervelt neli protsenti elanikest kasutab selles pisikeses Lõuna-Aafrika riigis internetti, mis on Kadri Hansoni sünniaja ja toonaste eesti üliõpilaste tingimustega võrreldes suur edumaa. Selgub ka, saja lesootholase kohta (kes nimetavad end pigem basothodeks) on mobiiltelefone tervelt 28.
Areng, järelikult, toimub seal kiiremini, kui see Eestis lipuõnnistamisest Skaibini on toimunud.
Hiljem võrdlen veel vanaema Helena Miilbergi sünniaega 1904. aastal ja avastan, et 45 eluaasta ja 1953 dollarilise sissetulekuga aastas inimese kohta keskmiselt oli elu tookord nagu ... Nigeerias praegu. Ainult pooltel inimestel on seal juurdepääs puhtale joogiveele ja korralikule tualetile. Kuid umbes sama paljudel on mobiiltelefon!
Kanada kolumnist Doug Saunders kirjutab ajalehes The Globe and Mail, et maailma ligi seitsmest miljardist inimesest on tualett vaid 4,3 miljardil. Kusjuures, neid, kellel on mobiiltelefon, on 4,6 miljardit. Seega on maailmas kolmesaja Eesti suurusjärgus inimesi, kellel on küll mobiiltelefon, kuid ei ole tualetti. Huvitav, miks?
Olgugi, et tualeti puudumine on lisaks alandavale kogemusele ka otsene terviserisk - näiteks on väikelaste suremus madala sissetulekuga maades antisanitaarsuse tõttu kõrge, aga isegi sel juhul, kui telefon tähendab igakuiste maksete tõttu ohtu võlgadesse sattuda, on tõenäosus telefoni kaudu tööpakkumisteni jõuda suurem.
Telefon annab võimaluse vaesusest kiiremini välja rabeleda. Seda muide on näha ka Eesti puhul - 90ndate alguse suhtelise vaesuse kiuste tõusis mobiiltelefonide arv jõudsalt.
Võib ju spekuleerida, milline mõju Eesti arengule oleks olnud sellel, kui justkui Afganistani oludes sündinud Koidula oleks ‘Saaremaa onupoja’ esietendusest meie kõigi vaaremadele teatanud nutitelefoni kaudu oma twitteri kontol...
Või kui kiiresti oleks Eesti Skaibini arenenud juhul, kui Lesotho elukvaliteediga Eesti Üliõpilaste Selts oleks lipuõnnistamisele me vanavanaemad kutsunud Facebooki kaudu...
Atikkel ilmus Maalehes http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/telefonid-vaaremadele.d?id=43496105
