Avaldatud detsember 2005 Ekspressis
Kanada vähemusvalitsust umbusaldati äsja ja selle kukkumise põhjuseks võib pidada meilegi tuttavat reklaami ja korruptsiooni sümbioosi. Täpsemalt vilistasid Kanada opositsiooniparteid valitsevad liberaalid välja rahaskandaali tõttu peaministri büroos. Nimelt lõi eelmine peaminister Jean Chretien spetsiaalse fondi, et Quebecis föderaalvalitsust reklaamida.
Nad tahavad ju kogu aeg eralduda! Reklaamifondi idee oli näidata kebekkidele, kui toredaid asju on föderaalvalitsus teinud ja kui hea asi on suur ja terviklik Kanada. Kahjuks ei kontrollinud fondi tegevust eriti keegi (peaministri võimuhaardega ja selle kontrolliga pole neil ausalt öeldes just vähe probleeme.
Nüüd, mil korruptsiooniskandaali uurimise esimene raport on avalikustatud, avaldasid Kanada kolm peamist opositsiooniparteid, konservatiivid, neo-demokraadid (see on vist elus esimest korda, kui konservatiivid paduvasakpoolsetega koostööd teevad) ja Quebeci plokk, Kanadat terve igaviku valitsenud liberaalidele umbusaldust.
Kui Kanadasse saabusin ja uurisin mitmelt tuttavalt, milliseks pean Kanadas muutuma, millised kanadalased on, siis sain vastuseks, et kanadalased on reeglina very nice ja ebaviisakas olla on täiesti kohatu. Mitte keegi ei ole siin ebaviisakas. See on out. See on muide kirjas ka Kanadasse emigreerujate kodulehel: niceness ja politeness on Kanada ühised väärtused. Nii naeratavadki kõik inimesed tänaval, võõras või tuttav, kramplikult, hambad ristis. Kui keegi on neutraalse näoilmega, mõtlen automaatselt, ahaa – Ida-Euroopast! (Idaeurooplasi arvasin leidvat veel kõrgeid kontsi ja liibuvaid teksaseid kandvate tšikkide hulgas. Minagi olen vahetanud Anna Karenina stiilis tikanditega villase mantli sooja sulejope vastu.)
Kuulasin CBCist umbusaldushääletuse ajal parlamendiistungite ülekandeid ja imestasin kenade kanada poliitikute sõnakasutust. See, mismoodi kanada poliitikud üksteist parlamendis sõimasid, lõi mul hinge kinni. Nad olid üksteise vastu avalikult õelad ja täiesti selgelt nautisid üksteisele käru keeramist: tatti pritsides lendasid süüdistused ja laim. Opositsiooni kuuluvate konservatiivide liider kasutas valitsust kritiseerides isegi väljendit "seotud organiseeritud kuritegevusega". (Asi on selles, et parlamendis viibides kaitseb neid immuniteet. Väljaspool seda maja ei saaks nad ilma kohtusse kaebamise ohuta sama krõbedaid väljendeid endale lubada.)
Poliitikud, kes peaks keskmise kanadalase jaoks olema kena-olemise etalonid, annavad värsketele immigrantidele kaugelt Ida-Euroopast teada, et ebaviisakus ei olegi nii out, kui mulle seletati. Tean nüüd, et kurjus ja headus eksisteerivad rahulikult kõrvu ka siin, kuid vaid Parlamendi seinte vahele suletult, salamisi.
Jõuluaegse valimiskampaania naeratavaid poliitnägusid vaadates kahtlustan nüüd, et pildilt välja jäänud poliitkäekeses on üks sõrm välja sirutatud. Et oleks ikka salamisi tasakaal.
Showing posts with label Kanada poliitika. Show all posts
Showing posts with label Kanada poliitika. Show all posts
Monday, May 25, 2009
Valitsuskriisist ja Afganistanist Vikerraadiole
Kõlanud ERR Vikerraadios 2009. a jaanuaris http://vikerraadio.err.ee/saade/index.php?saade=10&aasta=2009&kuu=1
Võib vist öelda, et Canadas on praegu külmutatud valitsuskriisis. Alguse sai see detembris, kui opositsioonilised liberaalid ja uued demokraadid plaanisid korraldada umbusaldushääletuse alates 2006. aastast võimul olnud konservatiivsele peaministrile Stepher Harperile, et moodustada uus koalitsioon separatistliku Quebeci blokiga.
Opositsioon heidab Harperi juhitud valitsusele ette suutmatust ohjata riiki ülemaailmse finantskriisi tingimustes. Peaminister Harper pöördub seepeale Kanada kindralkuberneri Michaelle Jeani poole palvega peatada parlamendi töö ajutiselt 27. jaanuarini, mil valitsus esitab uue riigieelarve projekti. Palun seleta natuke toimuva tausta...
Ma ei teagi, kuidas seda kriisi nimetada. Kanadalased õppisid möödunud detsembris ära uue sõna ’prorogue’, mis tähendab parlamendi saatmist istungite vahelisele puhkusele, ilma üldvalimisi välja kuulutamata. Kuid jah, kriis sai tegelikult alguse juba varem, kui oktoobris toimunud erakorralised valimised ei andnud konservatiividele parlamendis enamust ja Harper jätkas valitsemist sellises stiilis nagu oleks ta enamusvalitsuse juht.
Tegelikult on peaminister Harper olnud opositsioonil kogu aeg pinnuks silmas, sest ta valitseb väga partei-poliitiliselt. Teda süüdistatakse selles, et ta on autokraatne, võtab otsuseid vastu ainuisikuliselt või väga väikeses nõunikegrupis, ta ei usalda kohati isegi omaenda valitsuse ministreid ja nende avalike suhete inimesi ja ta koondab info enda kätte. Teda ei peeta kogu rahva peaministriks ja õnnetuseks on tal oma konservatiivsete politiikate läbiviimiseks vähemusvalitsuses käed seotud.
HUVITAV FAKT MEILE ON VõIB-OLLA SEE: et kanada valitsuse kõik liikmed on samal ajal ka parlamendisaadikud. Nad on valitud AINUKESENA ühest valimisringkonnast ja VASTUTAVAD ENDISELT oma valijate ees.
Kanada valimissüsteem on VEEL selline, et ühest valimisringkonnast saab edasi ainult ÜKS inimene, mitte nagu eestis, kus hääled jagunevad protsentuaalselt.
Parlament peaks tõesti uuesti kokku tulema 27. jaanuaril, et siis jätkata oma tööd. Ja sul on õigus, kui sa ütled, et kohe järgmisel päeval esitab Harper uuesti aasta eelarve.
MIKS SIIS OPOSITSIOON PAHANDAS?
Sa ÜTLESID õIGESTI, ET MAJANDUS OLI ÜKS PROBLEEME.
Kuid Harper ähvardas ka riigiteenistujate streigiõiguse järgmiseks kolmeks aastaks tühistada ja
mis kõige hullem, ähvardas kaotada poliitiliste parteide finantseerimise riigirahast.
Samuti süüdistati Harperit selles, et konservatiivid tahtsid seada piirangud naiste võimalustele teha kohtule avaldusi võrdse tasustamise osas. !!!!
Kanada parlamendi opositsioonis on liberaalid, vasakpoolne Uusdemokraatlik Partei ja separatistlik Quebeci Blokk.
Alles oktoobris olid ju erakorralised valimised, kuid need ei selgitanud siis võimuvahekordi? Mis valimistele järgnes?
TõESTI, Kaks aastat vähemusvalitsust juhtinud peaminister Stephen Harper kuulutas septmebris ise välja uued valimised, lootes moodustada enamusvalitsuse. Ta ütles, et parlament on dysfunctional ehk ei tööta korralikult! Õigupoolest kavatsesid konservatiivid pärast kaheaastast valitsemist ära kasutada hetke, mil nende peamised oponendid, liberaalid, on nõrgapoolseks liidriks peetava Stephane Dioni eestvedamisel veidi halvatud. Enamusvalitsust konservatiividel siiski moodustada ei õnnestunud ja sellega Harper rahule jääda ei saa.
Muidugi ei ole tulemusega rahul ka Liberaalid, sest vaevalt aasta tagasi liidriks valitud Dioni juhtimisel kaotati väga paljudes valimisringkondades. Kuid selle eest, et ära suudeti hoida konservatiivide enamusvalitsus, võivad liberaalid end ikkagi õnnitleda.
Konservatiivid võitsid siiski pea üle terve Kanada toetust juurde (välja arvatud Quebecis ja Newfoundlandis). Võib-olla tasuks just Quebecist otsida põhjust, miks Harper enamust ei saavutanud.
Ja valimistele järgnes see, et vaevalt sai uus parlament KAKS NäDALAT koos istuda, kui Harper jätkas oma tõuklevat, teistega mitte arvestavat stiili. Opositsioonipoliitikutel sai sellest villand. Nad esitasid KindralKubernerile kirja, et moodustavad ise valitsuse, ja palusid tal peaminister lihtsalt vallandada. Kindralkuberner seda ei teinud, ta otsustas vastu tulla Harperi soovile parlament ajutiselt laiali saata ehk siis prorõugida. Ja tänu sellele sai PM vältida umbusalduse avaldamist parlamendis.
Palun selgita, mis amet on kindralkuberner?
Kanada, kakskeelne ja multikultuurne riik, on ju endine Briti impeeriumi maa. Kuulub praegugi veel Brittish Commonwelthi koos Austraalia ja Jamaikaga ja tänu sellele on Kanada ikka veel konstitutsiooniline monarhia ja samas ka parlamentaarne riik. Kanada riigipea on Ühendkuningriikide kuninganna Elizabeth II.
Kuninganna nimetab oma esindaja – kindralkuberneri - riigipea rolli peaministri soovitusel.
Praegune kindral kuberner on Michaelle Jean. Ta on pärit Haiitilt ja hariduselt on ta filoloog ja ajakirjanik. Ta on väga armas ja ma arvan, et kanadalased armastavad teda väga. Ta on abielus filmitegija Jean-Daniel Lafondiga, kellega neil on Haiitist lapsendatud tütar. Kindral kuberner Jean asendas selles ametis hiina päitolu Adrienne Clarksoni 2005. aastal. Clarksoni peeti väga tugevaks GG-ks, nagu Kanadas kindral kubernere nimetakse.
Kuidas reageeris avalikkus nii erakorralisele sammule nagu valitsuse töö peatamine? Või pole see Canadas erakorraline?
Ma arvan, et läinud detsember OLI väga erakorraline Kanada poliitikas. Esiteks ei ole Kanadas koalitsioonivalitsust olnud minu meelest juba 90 millegagi aastat ja teiseks ei ole Kanadas varem parlamenti puhkusele saadetud.
Kõige huvitavam asi Kanada poliitilises lähiajaloos oli see, et Liberaalid ja uusdemokraadid lubasid moodustada KOALITSIOONI! Kanada kindralkubernerile Michaëlle Jeanile saadetud kirjas LUBASID KAKS PARTEID valitseda riiki üheskoos kuni 2011. aastani, kusjuures kahe partei koalitsioonile tõotas 1ö kuuks anda parlamendis oma toetuse ka Quebeci Blokk. Plaani kohaselt oleks liberaalide liider Dion olnud peaminister järgmise aasta maikuuni ja ä4 ministrikohast oleksid saanud uusdemokraadid kuus.
SEE OLEKS OLNUD VäGA IMELIK KOALITSIOON, JA SELLE üksmeel oleks olnud eeldatavasti lühike, sest just vasakpoolsete uusdemokraatide häältega sundisid konservatiivid kolme aasta eest ametist lahkuma endise liberaalist peaministri Paul Martini. Nii et uusdemmid aitasid tegelikult liberaale kukutada! Ja pealegi ei võida liberaalid hääli juurde liidust vasakpoolsetega. Sest kui nad tahavad tulevikus ise valitsuse moodustada, siis peavad nad hoopis konservatiividelt hääli ära meelitama, mitte vasakule kalduma.
Koalitsioon oleks võinud sündida, kui kindralkuberner Jean oleks otsustanud vallandada peaministri. KUID ükski Kanada kindralkuberner ei ole varem sellises olukorras olnud. Kanadas pole koalitsioonivalitsuste traditsiooni.
Peaminister Stephen Harper läks isegi nii kaugele, et ta kahtles koalitsiooni loomise seaduslikkuses, sest Kanada põhiseaduse see osa on väga keeruline.
•• See võimalus, et liberaalide juht, vähese juhtimisoskusega Stephane Dioni oleks saanud peaministriks oli väga ootamatu kanadalaste jaoks, sest pärast oktoobrikuistel valimistel lüüasaamist hakati Dionile ju ta enda parteis asendajat otsima.
Kuid arvestatavad konkurendid Michael Ignatieff, Bob Rae ja Dominic LeBlanc koondusid kohe Dioni seljataha, näidates Liberaalset Parteid ühtsena. Bob Rae oli kõige aktiivsem ja lubas mööda Kanadat koalitsioonvalitsust propageerima minna... Kuid Michael Ignatieff jäi vaoshoituks ja peale Michaelle Jeani otsust koalitsiooni moodustamist mitte toetada, kerkis liberaalide parteis üles jälle küsimus, et millal me ometi Dioni tagandame.
Kõik teised peale Michael Ignatieffi võtsid oma kanditatuuri tagasi ja nii on siis Liberaalsel parteil praegu vahe-liider, kes tuleb ametisse veel kinnitada maikuus toimuvad liberaalide partei kongressil. Michael ignatieff ehk Iggü on ju tuntud õpetlane, politoloog ja raamatute autor.
Sa küsisid rahva toetuse kohta .... Rahvas ju EI toetanud OKTOOBRIS TOIMUNUD valimistel Liberaale ja nad vaatasid põlgusega, kuidas Dion püüab sellest hoolimata peaministriks tõusta, samal ajal, kui ta enese partei otsib talle asendajat.
Kummaline oleks olnud ka separatistliku Quebeci Bloki toetus Kanada föderatsioonivalitsusele.
Avalikkus reageeris kergendusega sellele, et kindralkuberner ei vallandanud peaministrit, ega lubanud koalitsioonil valitsema hakata.
Ma unustasin öelda, et Kanada alamkojas on Parlamendis on
77 Liberaali
37 uusdemokraati
49 Kvebeki Bloki liiget
Kolmel opositsiooni parteil on koos rohkem hääli kui konservatiividel, kelle käes on 143 kohta.
308 kohta parlamendis, kaks sõltumatut.
- Kuidas Canada majandusel läheb?
Jah, kui USA majandusega võrrelda, siis Kanada tööstused ei ole veel nii tõsiselt haavata saanud. Kanadas on päris hea järelevalvega pangandussüsteem. KUID kus võib majanduslanguse mõjusid tunda, on autotööstus. Löögi alla võivad sattuda väiksed linnaksed, kus autotehas on üks suurimaid tööandjaid.
Ning vabakaubandusleping NAFTA USA ja Mehhikoga teeb Kanada autotöösturite elu veel natuke raskemaks, kuna tööd libisevad Mehhikosse, kus tööjõud on odavam.
Samas HEA UUDIS ON SEE, ET eelolevast aprillist alates hakkab Kanada tööjõuturg paindlikumaks muutuma, sest detsembri alguses sõlmiti tööjõu mobiilsuse leping, mis kaotab tööjõu liikumise tõkked Kanada provintside vahel.
Eestlasele võib see üllatav tunduda, sest me oleme oma kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumise õigusega Euroopa Liidu sees nii harjunud,
JA ilmselt tekkisKI see vajadus siseriiklikud tõkked kaotada sellepärast, et Euroopa Liit ja Kanada peavad samuti omavahelisi vabakaubanduslepingu läbirääkimisi. Eriti oli Quebec tõkete kõrvaldamise vastu ja suhtus oma tööturgu kiivalt.
AGA Kanadas algatasid kaks provitsi – Briti Kolumbia ja Alberta selle nn tuuleveskitega võitlemise, et kaotada tõkked Kanada 10 provintsi kaubanduse teelt.
Need kaks Kanada Lääne-osa provintsi sõlmisid kaubanduse, investeeringute ja tööjõu vaba liikumise lepingu juba (või alles?) ä00õ. aastal. Selle lepingu tõttu, millel on ilus lühend TILMA, osutub võimalikuks seitsme kümne kaheksa tuhande uue töökoha loomine.
Ning loodetavasti annab see uus tõõjõuturg majandusse loodetavasti lisaks ligi 5 miljardit dollarit. 7,7 miljoni inimese suurune tööjõuturg.
Selles uues majandusruumis saavad ilma bürokraatliku asjaajamiseta liikuda arstid ja torumehed, raamatupidajad ja arhitektid. Näiteks oli Briti Kolumbias kokku ä50 ametit, mis olid kaitstud ja mille liikumisele olid tõkked seatud.
Kanada enese sees on tööjõu liikumise piirangud ilmselt olnud ka põhjuseks, miks Kanada on olnud USAst produktiivsuse osas maas. Arvatakse, et kanada majandus on olnud kuni ä0 protsenti vähem efektiivne kui ameerika oma.
Selliste tõkete tõttu oli ühe Kanada provintsi ärimehel lihtsam kaubelda USAga, kui teise Kanada provintsiga.
Kanada, USA ja Mehhiko on ju sõlminud 1994. aastal vabakaubandusleppe NAFTA, aga see ei reguleerinud kanada provintside vahelist kauplemist.
Aga kui lugu Kanada majandusest kokku võtta ja küsida, et miks peaks eestlane Kanada majanduse langusest üldse midagi teadma, siis tasub – naljatamasi - öelda seda, et pärast aktsiaturgude kokku varisemist ei ole ... varasemalt rikkalt Kanada vanaonult enam suurt midagi oodata.
Paljud Kanada pensionärid lükkavad isegi pensionile mineku edasi, sest olukorras, kus pensionifondidesse pandud raha kahanes, on praegu tark oma töökohast kinni hoida. Nii et majanduslangus annab ennast Kanadas tunda eelkõige muidugi erasektoris ja samuti ka mujal psühholoogiselt : asutustes enam ei raisata raha töötajate koolitamiste, ümberõpete peale, ei korraldata kalleid asutuse pidusid, jne.
- Canadas on üleval ka diskussioon polügaamiaseaduse (ehk mitmenaisepidamise) üle? Mille üle vaieldakse?
Kui sa vastu ei ole, Arp, jätame polügaamia teema mõneks teiseks saateks, ja räägiks parem sellest, et Kanada pealinna Ottawa ajaleht Ottawa Citizen valis oma aastalõpu numbrisse Diplomaatia kaheksa fotot tähtsatest diplomaatilistest sündmustest Kanada suhetest teiste riikidega. Ja üheks fotoks selles aasta kokkuvõtvas loos oli pilt Eesti presidendist Toomas Hendrik Ilvesest, kes sel aastal Kanadat külastas. Nii et see näitab veel kord seda, et ... hoolimata Eesti väiksusest satume vahel ikkagi küllalt tähtsale pildile.
- Palju leheruumi on vist saanud ka Canada sõdurite saatus Afganistani sõjas?
Hmm, Kanadal on Afganistaniga seotult rasked ajad. Kanada on Afganistanis sees olnud 2001. aastast peale kohe koos ameeriklastega, kui need mõned päevad peale 11. septembrit Afganistani läksid.
Ja Kanada on kaotanud rohkem sõdureid, kui teised liitlased per capita. Selle põhjuseks on see, et Kanada sõdurid töötavaid kõige ohtlikemas paikades Afganistanis.
Aga rasked ajad on seotud sellega, et 35-aastast kapten Robert Semrau-d süüdistatakse Helmandi provintsis haavatud afgaani tapmises. Asja on väidetavalt kaks kuud uurinud Kanada vägede Uurimisteenistus.
Semrau teenis Operational Mentor Liaison Teami juhina, kelle ülesandeks oli Afgaani sõjaväe kompanii välja õpetamine.
19. oktoobril olid nad äõ kilomeetrisel patrullil, kui neid ründas Taleban. Väidetavalt saadud lahing USA helikopterite abiga kiiresti kontrolli alla, ja see lubas kanadalastel edasi liikuda. Ilmselt leiti teel veel kaks taliibi. Üks oli surnud juba, kuid teisel olid liiga tõsised haavad, et teda haiglasse viia.
Ning väidetavalt oli kapten Semrau selle taliibi juures, kui kostus kaks lasku ja see haavatud mees leiti hiljem surnuna. Ta jäeti sinna maha.
Genfi konventsiooni kohaselt on haavatud sõdur, ehk siis tegevusetu sõdur automaatselt sõjavang, kellel on omad õigused.
Juhul aga kui haavatud mees on siiski eluohtlik - ja ka haavatud võivad visata granaate või kasutada tulirelvi, siis võib kõne alla tulla ka haavatud mehe pihta tule avamine.
Kas võis olla, et tegemist oli nn halastustapmisega? Tavaliselt pannakse magama ju loomi .... aga inimene ei ole loom!
Või kaotas sõdur lahingupidamisest hetkeks oma kaine mõistuse?
Väga palju keerulisi küsimusi, mis tegelevad eetikaga.
Võib vist öelda, et Canadas on praegu külmutatud valitsuskriisis. Alguse sai see detembris, kui opositsioonilised liberaalid ja uued demokraadid plaanisid korraldada umbusaldushääletuse alates 2006. aastast võimul olnud konservatiivsele peaministrile Stepher Harperile, et moodustada uus koalitsioon separatistliku Quebeci blokiga.
Opositsioon heidab Harperi juhitud valitsusele ette suutmatust ohjata riiki ülemaailmse finantskriisi tingimustes. Peaminister Harper pöördub seepeale Kanada kindralkuberneri Michaelle Jeani poole palvega peatada parlamendi töö ajutiselt 27. jaanuarini, mil valitsus esitab uue riigieelarve projekti. Palun seleta natuke toimuva tausta...
Ma ei teagi, kuidas seda kriisi nimetada. Kanadalased õppisid möödunud detsembris ära uue sõna ’prorogue’, mis tähendab parlamendi saatmist istungite vahelisele puhkusele, ilma üldvalimisi välja kuulutamata. Kuid jah, kriis sai tegelikult alguse juba varem, kui oktoobris toimunud erakorralised valimised ei andnud konservatiividele parlamendis enamust ja Harper jätkas valitsemist sellises stiilis nagu oleks ta enamusvalitsuse juht.
Tegelikult on peaminister Harper olnud opositsioonil kogu aeg pinnuks silmas, sest ta valitseb väga partei-poliitiliselt. Teda süüdistatakse selles, et ta on autokraatne, võtab otsuseid vastu ainuisikuliselt või väga väikeses nõunikegrupis, ta ei usalda kohati isegi omaenda valitsuse ministreid ja nende avalike suhete inimesi ja ta koondab info enda kätte. Teda ei peeta kogu rahva peaministriks ja õnnetuseks on tal oma konservatiivsete politiikate läbiviimiseks vähemusvalitsuses käed seotud.
HUVITAV FAKT MEILE ON VõIB-OLLA SEE: et kanada valitsuse kõik liikmed on samal ajal ka parlamendisaadikud. Nad on valitud AINUKESENA ühest valimisringkonnast ja VASTUTAVAD ENDISELT oma valijate ees.
Kanada valimissüsteem on VEEL selline, et ühest valimisringkonnast saab edasi ainult ÜKS inimene, mitte nagu eestis, kus hääled jagunevad protsentuaalselt.
Parlament peaks tõesti uuesti kokku tulema 27. jaanuaril, et siis jätkata oma tööd. Ja sul on õigus, kui sa ütled, et kohe järgmisel päeval esitab Harper uuesti aasta eelarve.
MIKS SIIS OPOSITSIOON PAHANDAS?
Sa ÜTLESID õIGESTI, ET MAJANDUS OLI ÜKS PROBLEEME.
Kuid Harper ähvardas ka riigiteenistujate streigiõiguse järgmiseks kolmeks aastaks tühistada ja
mis kõige hullem, ähvardas kaotada poliitiliste parteide finantseerimise riigirahast.
Samuti süüdistati Harperit selles, et konservatiivid tahtsid seada piirangud naiste võimalustele teha kohtule avaldusi võrdse tasustamise osas. !!!!
Kanada parlamendi opositsioonis on liberaalid, vasakpoolne Uusdemokraatlik Partei ja separatistlik Quebeci Blokk.
Alles oktoobris olid ju erakorralised valimised, kuid need ei selgitanud siis võimuvahekordi? Mis valimistele järgnes?
TõESTI, Kaks aastat vähemusvalitsust juhtinud peaminister Stephen Harper kuulutas septmebris ise välja uued valimised, lootes moodustada enamusvalitsuse. Ta ütles, et parlament on dysfunctional ehk ei tööta korralikult! Õigupoolest kavatsesid konservatiivid pärast kaheaastast valitsemist ära kasutada hetke, mil nende peamised oponendid, liberaalid, on nõrgapoolseks liidriks peetava Stephane Dioni eestvedamisel veidi halvatud. Enamusvalitsust konservatiividel siiski moodustada ei õnnestunud ja sellega Harper rahule jääda ei saa.
Muidugi ei ole tulemusega rahul ka Liberaalid, sest vaevalt aasta tagasi liidriks valitud Dioni juhtimisel kaotati väga paljudes valimisringkondades. Kuid selle eest, et ära suudeti hoida konservatiivide enamusvalitsus, võivad liberaalid end ikkagi õnnitleda.
Konservatiivid võitsid siiski pea üle terve Kanada toetust juurde (välja arvatud Quebecis ja Newfoundlandis). Võib-olla tasuks just Quebecist otsida põhjust, miks Harper enamust ei saavutanud.
Ja valimistele järgnes see, et vaevalt sai uus parlament KAKS NäDALAT koos istuda, kui Harper jätkas oma tõuklevat, teistega mitte arvestavat stiili. Opositsioonipoliitikutel sai sellest villand. Nad esitasid KindralKubernerile kirja, et moodustavad ise valitsuse, ja palusid tal peaminister lihtsalt vallandada. Kindralkuberner seda ei teinud, ta otsustas vastu tulla Harperi soovile parlament ajutiselt laiali saata ehk siis prorõugida. Ja tänu sellele sai PM vältida umbusalduse avaldamist parlamendis.
Palun selgita, mis amet on kindralkuberner?
Kanada, kakskeelne ja multikultuurne riik, on ju endine Briti impeeriumi maa. Kuulub praegugi veel Brittish Commonwelthi koos Austraalia ja Jamaikaga ja tänu sellele on Kanada ikka veel konstitutsiooniline monarhia ja samas ka parlamentaarne riik. Kanada riigipea on Ühendkuningriikide kuninganna Elizabeth II.
Kuninganna nimetab oma esindaja – kindralkuberneri - riigipea rolli peaministri soovitusel.
Praegune kindral kuberner on Michaelle Jean. Ta on pärit Haiitilt ja hariduselt on ta filoloog ja ajakirjanik. Ta on väga armas ja ma arvan, et kanadalased armastavad teda väga. Ta on abielus filmitegija Jean-Daniel Lafondiga, kellega neil on Haiitist lapsendatud tütar. Kindral kuberner Jean asendas selles ametis hiina päitolu Adrienne Clarksoni 2005. aastal. Clarksoni peeti väga tugevaks GG-ks, nagu Kanadas kindral kubernere nimetakse.
Kuidas reageeris avalikkus nii erakorralisele sammule nagu valitsuse töö peatamine? Või pole see Canadas erakorraline?
Ma arvan, et läinud detsember OLI väga erakorraline Kanada poliitikas. Esiteks ei ole Kanadas koalitsioonivalitsust olnud minu meelest juba 90 millegagi aastat ja teiseks ei ole Kanadas varem parlamenti puhkusele saadetud.
Kõige huvitavam asi Kanada poliitilises lähiajaloos oli see, et Liberaalid ja uusdemokraadid lubasid moodustada KOALITSIOONI! Kanada kindralkubernerile Michaëlle Jeanile saadetud kirjas LUBASID KAKS PARTEID valitseda riiki üheskoos kuni 2011. aastani, kusjuures kahe partei koalitsioonile tõotas 1ö kuuks anda parlamendis oma toetuse ka Quebeci Blokk. Plaani kohaselt oleks liberaalide liider Dion olnud peaminister järgmise aasta maikuuni ja ä4 ministrikohast oleksid saanud uusdemokraadid kuus.
SEE OLEKS OLNUD VäGA IMELIK KOALITSIOON, JA SELLE üksmeel oleks olnud eeldatavasti lühike, sest just vasakpoolsete uusdemokraatide häältega sundisid konservatiivid kolme aasta eest ametist lahkuma endise liberaalist peaministri Paul Martini. Nii et uusdemmid aitasid tegelikult liberaale kukutada! Ja pealegi ei võida liberaalid hääli juurde liidust vasakpoolsetega. Sest kui nad tahavad tulevikus ise valitsuse moodustada, siis peavad nad hoopis konservatiividelt hääli ära meelitama, mitte vasakule kalduma.
Koalitsioon oleks võinud sündida, kui kindralkuberner Jean oleks otsustanud vallandada peaministri. KUID ükski Kanada kindralkuberner ei ole varem sellises olukorras olnud. Kanadas pole koalitsioonivalitsuste traditsiooni.
Peaminister Stephen Harper läks isegi nii kaugele, et ta kahtles koalitsiooni loomise seaduslikkuses, sest Kanada põhiseaduse see osa on väga keeruline.
•• See võimalus, et liberaalide juht, vähese juhtimisoskusega Stephane Dioni oleks saanud peaministriks oli väga ootamatu kanadalaste jaoks, sest pärast oktoobrikuistel valimistel lüüasaamist hakati Dionile ju ta enda parteis asendajat otsima.
Kuid arvestatavad konkurendid Michael Ignatieff, Bob Rae ja Dominic LeBlanc koondusid kohe Dioni seljataha, näidates Liberaalset Parteid ühtsena. Bob Rae oli kõige aktiivsem ja lubas mööda Kanadat koalitsioonvalitsust propageerima minna... Kuid Michael Ignatieff jäi vaoshoituks ja peale Michaelle Jeani otsust koalitsiooni moodustamist mitte toetada, kerkis liberaalide parteis üles jälle küsimus, et millal me ometi Dioni tagandame.
Kõik teised peale Michael Ignatieffi võtsid oma kanditatuuri tagasi ja nii on siis Liberaalsel parteil praegu vahe-liider, kes tuleb ametisse veel kinnitada maikuus toimuvad liberaalide partei kongressil. Michael ignatieff ehk Iggü on ju tuntud õpetlane, politoloog ja raamatute autor.
Sa küsisid rahva toetuse kohta .... Rahvas ju EI toetanud OKTOOBRIS TOIMUNUD valimistel Liberaale ja nad vaatasid põlgusega, kuidas Dion püüab sellest hoolimata peaministriks tõusta, samal ajal, kui ta enese partei otsib talle asendajat.
Kummaline oleks olnud ka separatistliku Quebeci Bloki toetus Kanada föderatsioonivalitsusele.
Avalikkus reageeris kergendusega sellele, et kindralkuberner ei vallandanud peaministrit, ega lubanud koalitsioonil valitsema hakata.
Ma unustasin öelda, et Kanada alamkojas on Parlamendis on
77 Liberaali
37 uusdemokraati
49 Kvebeki Bloki liiget
Kolmel opositsiooni parteil on koos rohkem hääli kui konservatiividel, kelle käes on 143 kohta.
308 kohta parlamendis, kaks sõltumatut.
- Kuidas Canada majandusel läheb?
Jah, kui USA majandusega võrrelda, siis Kanada tööstused ei ole veel nii tõsiselt haavata saanud. Kanadas on päris hea järelevalvega pangandussüsteem. KUID kus võib majanduslanguse mõjusid tunda, on autotööstus. Löögi alla võivad sattuda väiksed linnaksed, kus autotehas on üks suurimaid tööandjaid.
Ning vabakaubandusleping NAFTA USA ja Mehhikoga teeb Kanada autotöösturite elu veel natuke raskemaks, kuna tööd libisevad Mehhikosse, kus tööjõud on odavam.
Samas HEA UUDIS ON SEE, ET eelolevast aprillist alates hakkab Kanada tööjõuturg paindlikumaks muutuma, sest detsembri alguses sõlmiti tööjõu mobiilsuse leping, mis kaotab tööjõu liikumise tõkked Kanada provintside vahel.
Eestlasele võib see üllatav tunduda, sest me oleme oma kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumise õigusega Euroopa Liidu sees nii harjunud,
JA ilmselt tekkisKI see vajadus siseriiklikud tõkked kaotada sellepärast, et Euroopa Liit ja Kanada peavad samuti omavahelisi vabakaubanduslepingu läbirääkimisi. Eriti oli Quebec tõkete kõrvaldamise vastu ja suhtus oma tööturgu kiivalt.
AGA Kanadas algatasid kaks provitsi – Briti Kolumbia ja Alberta selle nn tuuleveskitega võitlemise, et kaotada tõkked Kanada 10 provintsi kaubanduse teelt.
Need kaks Kanada Lääne-osa provintsi sõlmisid kaubanduse, investeeringute ja tööjõu vaba liikumise lepingu juba (või alles?) ä00õ. aastal. Selle lepingu tõttu, millel on ilus lühend TILMA, osutub võimalikuks seitsme kümne kaheksa tuhande uue töökoha loomine.
Ning loodetavasti annab see uus tõõjõuturg majandusse loodetavasti lisaks ligi 5 miljardit dollarit. 7,7 miljoni inimese suurune tööjõuturg.
Selles uues majandusruumis saavad ilma bürokraatliku asjaajamiseta liikuda arstid ja torumehed, raamatupidajad ja arhitektid. Näiteks oli Briti Kolumbias kokku ä50 ametit, mis olid kaitstud ja mille liikumisele olid tõkked seatud.
Kanada enese sees on tööjõu liikumise piirangud ilmselt olnud ka põhjuseks, miks Kanada on olnud USAst produktiivsuse osas maas. Arvatakse, et kanada majandus on olnud kuni ä0 protsenti vähem efektiivne kui ameerika oma.
Selliste tõkete tõttu oli ühe Kanada provintsi ärimehel lihtsam kaubelda USAga, kui teise Kanada provintsiga.
Kanada, USA ja Mehhiko on ju sõlminud 1994. aastal vabakaubandusleppe NAFTA, aga see ei reguleerinud kanada provintside vahelist kauplemist.
Aga kui lugu Kanada majandusest kokku võtta ja küsida, et miks peaks eestlane Kanada majanduse langusest üldse midagi teadma, siis tasub – naljatamasi - öelda seda, et pärast aktsiaturgude kokku varisemist ei ole ... varasemalt rikkalt Kanada vanaonult enam suurt midagi oodata.
Paljud Kanada pensionärid lükkavad isegi pensionile mineku edasi, sest olukorras, kus pensionifondidesse pandud raha kahanes, on praegu tark oma töökohast kinni hoida. Nii et majanduslangus annab ennast Kanadas tunda eelkõige muidugi erasektoris ja samuti ka mujal psühholoogiselt : asutustes enam ei raisata raha töötajate koolitamiste, ümberõpete peale, ei korraldata kalleid asutuse pidusid, jne.
- Canadas on üleval ka diskussioon polügaamiaseaduse (ehk mitmenaisepidamise) üle? Mille üle vaieldakse?
Kui sa vastu ei ole, Arp, jätame polügaamia teema mõneks teiseks saateks, ja räägiks parem sellest, et Kanada pealinna Ottawa ajaleht Ottawa Citizen valis oma aastalõpu numbrisse Diplomaatia kaheksa fotot tähtsatest diplomaatilistest sündmustest Kanada suhetest teiste riikidega. Ja üheks fotoks selles aasta kokkuvõtvas loos oli pilt Eesti presidendist Toomas Hendrik Ilvesest, kes sel aastal Kanadat külastas. Nii et see näitab veel kord seda, et ... hoolimata Eesti väiksusest satume vahel ikkagi küllalt tähtsale pildile.
- Palju leheruumi on vist saanud ka Canada sõdurite saatus Afganistani sõjas?
Hmm, Kanadal on Afganistaniga seotult rasked ajad. Kanada on Afganistanis sees olnud 2001. aastast peale kohe koos ameeriklastega, kui need mõned päevad peale 11. septembrit Afganistani läksid.
Ja Kanada on kaotanud rohkem sõdureid, kui teised liitlased per capita. Selle põhjuseks on see, et Kanada sõdurid töötavaid kõige ohtlikemas paikades Afganistanis.
Aga rasked ajad on seotud sellega, et 35-aastast kapten Robert Semrau-d süüdistatakse Helmandi provintsis haavatud afgaani tapmises. Asja on väidetavalt kaks kuud uurinud Kanada vägede Uurimisteenistus.
Semrau teenis Operational Mentor Liaison Teami juhina, kelle ülesandeks oli Afgaani sõjaväe kompanii välja õpetamine.
19. oktoobril olid nad äõ kilomeetrisel patrullil, kui neid ründas Taleban. Väidetavalt saadud lahing USA helikopterite abiga kiiresti kontrolli alla, ja see lubas kanadalastel edasi liikuda. Ilmselt leiti teel veel kaks taliibi. Üks oli surnud juba, kuid teisel olid liiga tõsised haavad, et teda haiglasse viia.
Ning väidetavalt oli kapten Semrau selle taliibi juures, kui kostus kaks lasku ja see haavatud mees leiti hiljem surnuna. Ta jäeti sinna maha.
Genfi konventsiooni kohaselt on haavatud sõdur, ehk siis tegevusetu sõdur automaatselt sõjavang, kellel on omad õigused.
Juhul aga kui haavatud mees on siiski eluohtlik - ja ka haavatud võivad visata granaate või kasutada tulirelvi, siis võib kõne alla tulla ka haavatud mehe pihta tule avamine.
Kas võis olla, et tegemist oli nn halastustapmisega? Tavaliselt pannakse magama ju loomi .... aga inimene ei ole loom!
Või kaotas sõdur lahingupidamisest hetkeks oma kaine mõistuse?
Väga palju keerulisi küsimusi, mis tegelevad eetikaga.
Eesti mees Kanada parlamendis
Avaldatud EPLs aprill 2006 http://www.epl.ee/?artikkel=318096
Kõiki tema vaateid küll jagamata, üritan Kanada parlamenti valitud eesti päritoluga konservatiivist poliitiku portreteerimisel siiski neutraalseks jääda.
Sest Peter Van Loan on tõesti väga sümpaatne inimene.
Sest Peter Van Loan on tõesti väga sümpaatne inimene.
“Peter on väga rahulik ja tasakaalukas mees, selline jalad-maas-inimene. Ta pole parlamendisaadikuna nina püsti ajanud. Kui vaja, kleebib Peter ise poliitplakateid, ta kohtub meelsasti inimestega, ta räägib nendega,” kinnitavad Peteri valimiskampaania ajal talle vabatahtlikena abiks olnud inimesed.
See, et Kanada välisministri parlamentaarse sekretäri ametit pidav Peter Van Loan oskab inimesi enda ümber koondada, ilmneb ka valimistulemustest: armsa moosipurgisiili naeratusega mees korjas endale Ontarios York-Simcoe valimisringkonnas nelja konkurendi eest tervelt pooled hääled.
Parlamentääriks pühitsemise tseremoonialgi käitus Peter vabalt ja sõbralikult. Õigupoolest ongi kogu tseremoonia sõp-rade ja pereliikmete kogunemine vabas õhkkonnas – mustas talaaris parlamendiametnik tuleb kohale paariks esimeseks minutiks, kaasas piibel ja sissekanderaamat.
Siis vannub Peter kuningannale truudust ja paneb allkirja raamatusse. Oih, me unustasime prantsuse keele! Kõik naeravad lõbusalt. Peter vannub Briti kuningannale truudust ka Kanada teises riigikeeles. Siis jagunevad kolleegid, vabatahtlikud ja pereliikmed kaheks: kes kutsuva söögilaua juurde, kes Peteri ligidale, et tähtsast päevast foto teha. Hiljem viib ladusa jutusoonega ja esinemist nautiv Peter meid eksklusiivsele tutvumisringile parlamendi kahes kojas.
Siis vannub Peter kuningannale truudust ja paneb allkirja raamatusse. Oih, me unustasime prantsuse keele! Kõik naeravad lõbusalt. Peter vannub Briti kuningannale truudust ka Kanada teises riigikeeles. Siis jagunevad kolleegid, vabatahtlikud ja pereliikmed kaheks: kes kutsuva söögilaua juurde, kes Peteri ligidale, et tähtsast päevast foto teha. Hiljem viib ladusa jutusoonega ja esinemist nautiv Peter meid eksklusiivsele tutvumisringile parlamendi kahes kojas.
Hollandi nimega eestlane
Hollandipärane nimi Van Loan tuli Peteri isalt, aga et ta lahkus pere juurest enne kui Peter sündis, kasvas Peter üles tavalises eesti peres – ema Malle ning vanavanemate Juta (Väljaotsa) ja Leo Rentiku seltsis.
“Kasvasin päris traditsioonilises eesti vaimus,” selgitab Peter lahkelt oma perekonna lugu. Peter Van Loan oskab küll eesti keeles öelda vaid mõned fraasid, näiteks “Kuradi poisid!” (kusjuures “poisid” käib tema enda ja venna Chrisi kohta) ning “Tervitan vanaema poolt”.
Arutan endamisi, millal võis Peteri eesti keel kaduda. Kas teismeliseeas või ülikoolis? Kuid selgub, et eesti keelt pole ta kunagi osanudki. Kodus rääkisid vanavanemad ja ema hoopis saksa keelt. Peteri sugulane, ajakirjanik Jaan Väljaots ei tea, miks oli Juta ja Leo koduseks keeleks saksa keel, kuid võib oletada, et nad valdasid seda inglise keelest vabamalt ning sellega sooviti poistele kodust anda kaasa teine võõrkeel, millega oleks siiski rohkem peale hakata.
Arutan endamisi, millal võis Peteri eesti keel kaduda. Kas teismeliseeas või ülikoolis? Kuid selgub, et eesti keelt pole ta kunagi osanudki. Kodus rääkisid vanavanemad ja ema hoopis saksa keelt. Peteri sugulane, ajakirjanik Jaan Väljaots ei tea, miks oli Juta ja Leo koduseks keeleks saksa keel, kuid võib oletada, et nad valdasid seda inglise keelest vabamalt ning sellega sooviti poistele kodust anda kaasa teine võõrkeel, millega oleks siiski rohkem peale hakata.
Lastelaste puhul ei peetud vajalikuks eesti identiteedist kramplikult kinni pidada. (Kolmanda põlve immigrandid ikkagi!) Kuigi eestlus ei pursku Van Loani silmist ja keelelt, räägib mees sellest heldimusega. Täiesti siiralt tundub, et see on tema jaoks midagi armsat ja head. Oma eestlusest laseb Peter teistelgi auto pakiruumile kleebitud sinimustvalge kaudu osa saada.
Miks tegi juristina töötav mees otsuse poliitika kasuks? Oma ametlikul kodulehel põh-jendab Peter seda eestlusega – ema peres kaotasid mitmed vabaduse või elu nõukogude või-mu ja natside tõttu. Ka kodus räägiti alailma poliitikast, kuna juba vanaisa Leo üritas kandideerida 1940. aasta valimistel kommunistide vastu. Ka Peteri esimene kraad on poliitika alalt – rahvusvahelistes suhetes.
Jaan Väljaots pakub, et konservatiivse partei kasuks otsustamisel võisid otsustavaks saada Eesti Vabariigi aegse haridusega vanavanemate väärtushinnangud. Näiteks vanaisa oli Peteri poisipõlve vaieldamatu iidol ning ilmselt just tänu temale oli tal lihtne nimelt konservatiivse partei ideaalidega samastuda: konservatiivid tundusid hoolivat ka demokraatiast ja vabadusest rohkem kui “tollased liberaalid kauaaegse peaministri Pierre Trudeauga eesotsas”.
Suurem plaan – konservatiivid
Kanada konservatiivide retoorikas on ilusate nimisõnade “vabadus” ja “demokraatia” kõrval ka veidi karmimaid tegusõnu: tõsta järsult kaitsekulutusi, suurendada politseinike hulka tänavail, määrata rohkem reaalseid vanglakaristusi ning ühineda USA raketitõrjekilbiga.
Kuid aktiivseim võitlus on suunatud juba möödunud juunis vastu võetud geiabielusid lubava seaduse tühistamiseks ja lastepäevahoiu riikliku süsteemi loomise vastu. 42-aastane vallaline Peter Van Loan on veendunud, et abielu ja perekond peaksid olema traditsioonilised, st ainult mehe ja naise vaheline liit. Geidel on teisi võimalusi, kuidas kindlustada kinnisvara “perekonda” jäämine ja kuidas hoolitseda ühiste laste eest.
Kuid – Kanadast eemaldudes – kas ja mis kasu võiks Eestile tuua Kanada välisministri Peter MacKay eestlasest parlamentaarne sekretär Euroopa ja Venemaa asjades? Vähemalt Venemaa-küsimustes on Kanada par-lamendis sarnaselt (ehk siis kriitiliselt) mõtlev mees.
Friday, May 22, 2009
Kanada ei ole enam ninnu-nännu-maa
Ilmunud Ekspressis augustis 2006 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/87711F06C151D1EFC22571B5007C9A50
Kui ma läinud hilissügisel peretuttavalt Kanada identiteedi kohta uurisin, sain kuulda alaväärsuskompleksist laetud hala selle kohta, et Kanada on USAga võrreldes mõttetu rahuvalveriik, mida keegi rahvusvaheliselt tõsiselt ei võta. Nüüd vahest võivad end ameeriklastega võrdlevad kanadalased rahulikumalt hingata: konservatiivide valitsusjuht Harper on Iisraeli käitumist toetades olnud isegi innukam, kui tavaliselt on USA. Harper on toonud Kanada välispoliitikasse mõttemalli, mille kohaselt kaaluvad sõjalised operatsioonid üles diplomaatilised püüdlused.
Tõepoolest kasvatab Kanada mitmemiljardi-dollari-muskleid, et "teha tasa 13 aastat kestnud liberaalse valitsuse ignorantsi". Raha läheb lennukite, laevade, helikopterite ja veoautode soetamiseks. Tähelepanelik inimõiguslase silm märkab, et liberaalse valitsusega võrreldes ei räägi Kanada valitsus enam vajadusest pöörata tähelepanu USA sõjavangilaagrites toimuvale. Kogu inimõiguste jutt on riigiametnike memodest pehmelt välja toimetatud, enne kui see ministri jutupunktideks vormistub.
Jah, Kanada toetab hiljutises Liibanoni-kriisis üheselt Iisraeli. Siiamaani ehk siis liberaalse ninnu-nännu-valitsemisperioodi jooksul ei ole Kanada kumbagi osapoolt toetanud, on püütud leida tasakaal vaenupooltele prääniku ja piitsa jagamisel.
Paljud araabia päritolu kanadalased peavad Hezbollah' tegevust rängaks eksimuseks rahvusvahelise õiguse vastu, kuid samuti peavad nad Iisraeli käitumist totaalselt ebaproportsionaalseks: kahe Iisraeli sõduri kinnipidamisele Hezbollah' poolt vastas Iisrael üle kolmesaja inimese tapmisega. Nii traagiliste sündmuste taustal märkis Kanada konservatiivne peaminister Stephen Harper vaid seda, et Iisraelil on õigus kaitsta oma julgeolekut ja et nende vastulöök oli mõõdukas.
Selles "mõõdukas" vastulöögis kaotas elu ka kaheksa Kanada kodanikku, nende hulgas neli lapsukest. See "mõõdukas" vastulöök algatas suurima evakueerimiskava, millega Kanada püüab Liibanonist välja tuua 37 000 oma kodanikku, kes on saatkonna juures registreerunud. Ühelgi teisel riigil ei ole Liibanonis nii palju kodanikke. Pole siis imestada, et Parliament Hillil protesteerivad inimesed loosungitega "laste tapmine ei ole mõõdukas vastulöök", "okupatsioon ei ole Kanada väärtus!", "peatage Kanada kodanike tapmine" jne.
Kanadas on enneolematult suur liibanoni kogukond ja Liibanoniski elab arvestuslikult 50 000 Kanada kodanikku (mõniteist tuhat elab alaliselt Liibanonis ega taotle tagasipöördumist)! Vastastikune seotus vääriks rohkemat kui Iisraeli pea paitamist. Nii ongi araabia päritolu Kanada kodanikud, kes valisid talvistel ennetähtaegsetel valimistel konservatiive, väga vihased. Arvestuslikult on araabia päritolu valijate hääl kaalukeeleks kaheteistkümnes valimisringkonnas, kus konservatiivid praegu võimul on. Kas nad suudavad oma kohad säilitada ka eelolevate valimiste järel?
Lubamatult hiljaks on jäänud Kanada evakueerimisoperatsioon Liibanonist - alles nädal pärast Liibanoni pommitamist alustasid konservatiivid Kanada kodanike evakueerimisega. Ka on evakueerimine Liibanonist olnud äärmiselt kaootiline. Isegi välisministeeriumis, mis praegu on tühi - suur osa ametnikke on saadetud appi Beirutisse Kanada saatkonda - kardetakse, et toimunut hakatakse hiljem uurima ja leitakse miljoneid asjaajamisvigu. Tüüpilisim on segadus laevale pääsejate nimekirjadega: näiteks helistatakse Liibanoni suvitama või külla sõitnud inimesele Kanada saatkonnast ja öeldakse: te olete nimekirjas, tulge sadamasse. Kui inimene koos perega, eluga riskides sadamasse jõuab, selgub, et tema nime ei ole nimekirjas.
Samas näitavad avaliku arvamuse uuringud, et konservatiivid tulevad sellest kaosest puhtalt välja. Pooled küsitletutest toetavad konservatiivide tegevust kriisi ajal. Konservatiivide liidri Stephen Harperi koduprovintsist Albertast pärit mõttemall "võta välismaale minnes relv kaasa" leiab üha enam toetajaid.
Kui ma läinud hilissügisel peretuttavalt Kanada identiteedi kohta uurisin, sain kuulda alaväärsuskompleksist laetud hala selle kohta, et Kanada on USAga võrreldes mõttetu rahuvalveriik, mida keegi rahvusvaheliselt tõsiselt ei võta. Nüüd vahest võivad end ameeriklastega võrdlevad kanadalased rahulikumalt hingata: konservatiivide valitsusjuht Harper on Iisraeli käitumist toetades olnud isegi innukam, kui tavaliselt on USA. Harper on toonud Kanada välispoliitikasse mõttemalli, mille kohaselt kaaluvad sõjalised operatsioonid üles diplomaatilised püüdlused.
Tõepoolest kasvatab Kanada mitmemiljardi-dollari-muskleid, et "teha tasa 13 aastat kestnud liberaalse valitsuse ignorantsi". Raha läheb lennukite, laevade, helikopterite ja veoautode soetamiseks. Tähelepanelik inimõiguslase silm märkab, et liberaalse valitsusega võrreldes ei räägi Kanada valitsus enam vajadusest pöörata tähelepanu USA sõjavangilaagrites toimuvale. Kogu inimõiguste jutt on riigiametnike memodest pehmelt välja toimetatud, enne kui see ministri jutupunktideks vormistub.
Jah, Kanada toetab hiljutises Liibanoni-kriisis üheselt Iisraeli. Siiamaani ehk siis liberaalse ninnu-nännu-valitsemisperioodi jooksul ei ole Kanada kumbagi osapoolt toetanud, on püütud leida tasakaal vaenupooltele prääniku ja piitsa jagamisel.
Paljud araabia päritolu kanadalased peavad Hezbollah' tegevust rängaks eksimuseks rahvusvahelise õiguse vastu, kuid samuti peavad nad Iisraeli käitumist totaalselt ebaproportsionaalseks: kahe Iisraeli sõduri kinnipidamisele Hezbollah' poolt vastas Iisrael üle kolmesaja inimese tapmisega. Nii traagiliste sündmuste taustal märkis Kanada konservatiivne peaminister Stephen Harper vaid seda, et Iisraelil on õigus kaitsta oma julgeolekut ja et nende vastulöök oli mõõdukas.
Selles "mõõdukas" vastulöögis kaotas elu ka kaheksa Kanada kodanikku, nende hulgas neli lapsukest. See "mõõdukas" vastulöök algatas suurima evakueerimiskava, millega Kanada püüab Liibanonist välja tuua 37 000 oma kodanikku, kes on saatkonna juures registreerunud. Ühelgi teisel riigil ei ole Liibanonis nii palju kodanikke. Pole siis imestada, et Parliament Hillil protesteerivad inimesed loosungitega "laste tapmine ei ole mõõdukas vastulöök", "okupatsioon ei ole Kanada väärtus!", "peatage Kanada kodanike tapmine" jne.
Kanadas on enneolematult suur liibanoni kogukond ja Liibanoniski elab arvestuslikult 50 000 Kanada kodanikku (mõniteist tuhat elab alaliselt Liibanonis ega taotle tagasipöördumist)! Vastastikune seotus vääriks rohkemat kui Iisraeli pea paitamist. Nii ongi araabia päritolu Kanada kodanikud, kes valisid talvistel ennetähtaegsetel valimistel konservatiive, väga vihased. Arvestuslikult on araabia päritolu valijate hääl kaalukeeleks kaheteistkümnes valimisringkonnas, kus konservatiivid praegu võimul on. Kas nad suudavad oma kohad säilitada ka eelolevate valimiste järel?
Lubamatult hiljaks on jäänud Kanada evakueerimisoperatsioon Liibanonist - alles nädal pärast Liibanoni pommitamist alustasid konservatiivid Kanada kodanike evakueerimisega. Ka on evakueerimine Liibanonist olnud äärmiselt kaootiline. Isegi välisministeeriumis, mis praegu on tühi - suur osa ametnikke on saadetud appi Beirutisse Kanada saatkonda - kardetakse, et toimunut hakatakse hiljem uurima ja leitakse miljoneid asjaajamisvigu. Tüüpilisim on segadus laevale pääsejate nimekirjadega: näiteks helistatakse Liibanoni suvitama või külla sõitnud inimesele Kanada saatkonnast ja öeldakse: te olete nimekirjas, tulge sadamasse. Kui inimene koos perega, eluga riskides sadamasse jõuab, selgub, et tema nime ei ole nimekirjas.
Samas näitavad avaliku arvamuse uuringud, et konservatiivid tulevad sellest kaosest puhtalt välja. Pooled küsitletutest toetavad konservatiivide tegevust kriisi ajal. Konservatiivide liidri Stephen Harperi koduprovintsist Albertast pärit mõttemall "võta välismaale minnes relv kaasa" leiab üha enam toetajaid.
Immigrante vajav Kanada ei suuda võõrtöölisi hoida
Ilmunud Päevalehes jaanuaris 2006 http://www.epl.ee/artikkel/309047
Kanadas toimuvad 23. jaanuaril parlamendivalimised ja kuigi immigratsioon on üks riigi valupunkte, ei taha poliitikud seda teemat valimisdebattides tõstatada.
Kanada vajab majanduskasvu hoidmiseks aastas juurde umbes 300 000 immigranti, kuid riik suudab vastu võtta vaid kaks kolmandiku sellest. Kanada immigratsiooniminister Joe Volpe ütles hiljuti, et riik püüab olukorra parandamiseks kiiresti summasid leida ja saavutada viie aasta jooksul taseme, mis lubaks vastu võtta isegi rohkem immigrante.
Samal ajal kui peaminister Paul Martin loodab vähendada Kanada kasvavat tööjõupuudust immigratsiooni abil, on tegelikult probleeme immigrantidele sellise töö leidmisega, mis vastaks nende haridusele. Nimelt ei tunnusta Kanada provintsid enamikku Euroopa ja Aasia arsti- ja inseneridiplomeid. Riiki saabunud välismaiste spetsialistide alahindamise tõttu kaotab Kanada arvestuslikult umbes 34 miljardi Eesti krooni suuruse summa aastas, kirjutas Kanada juhtiv päevaleht Globe and Mail.
Probleemi lahendada püüdev Kanada valitsus eraldab tervelt miljard dollarit, et hõl-bustada uustulnukate ühiskonda sulandumist. Samas on tasuta keele- ja kultuuritundmise loengute asemel vaja välismaalt saabunud spetsialistidele pakkuda erialast praktiseerimisvõimalust ja internikohti, veelgi vajalikum on aga tunnustada nende diplomeid enne Kanadasse saabumist.
Arvestuslikult naaseb kohanemisraskuste tõttu Kanadast kodumaale kuni kolmandik immigrante, kes on tavaliselt hästiharitud ja kõrgelthinnatud spetsialistid. Paljud kolivad edasi USA-sse.
Praegu on Kanada immigratsiooniametnike töölaual taotluspaberid umbes 700 000 tulevaselt sisserändajalt, kes on selle dokumendi eest maksnud küllalt suure summa. Kõikide nende paberite läbivaatamiseks kuluks kuni kolm aastat. Selline venitamine võib kahjuks kogu süsteemi pea peale pöörata – järjekorras ootavad inimesed tunnevad kiusatust siseneda riiki
turistiviisaga või teha võlts-asüülitaotlusi.
Moldovlaste hirmus kogemus
Kahe aasta eest said üle kolme aasta Kanada elamisluba oodanud moldovlased Manana ja Marcel loa kätte. Nad kolisid elama Quebeci provintsi, Ottawa lähistel asuvasse väikelinna. Rumeenia keele oskus annab neile prantsuskeelsesse ühiskonda sulandumisel eelised, hea inglise keel lubab mõlemal konkureerida Ottawa tööturul.
Pangaametniku töökogemuse ja arvutieriala diplomiga mehe jaoks oli uude ühiskonda saabumine hirmutav kogemus. Marcel lubas end maha lasta, kui ta kolme kuu jooksul tööd ei leia. Õnneks kulus tal töö leidmiseks vaid kaks ja pool kuud. Ka Manana leidis pooleteise aasta pärast enda haridusele ja kogemusele vastava töö.
Kanadas potentsiaalsete immigrantide väljavalimiseks kasutatav punktisüsteem ei soodusta heade oskustööliste saabumist riiki, kuigi Kanadas on nende järele tõsine vajadus.
Ainuüksi Ontario provintsi on vaja 50 000 ehitustöölist ja 10 000 veoautojuhti.
Immigratsioon pole probleemidest hoolimata valimiste lemmikteema. Ka praeguse valimiskampaania ajal väldivad poliitikud probleemi, sest sellega ei saa lisahääli võita. Pigem võivad nad rohkete immigrantidega suurlinnades oma pühendunud poolehoidjate hääli kaotada.
Immigrandile ei taga hea haridus veel töökohta
•• Kanada võtab aastas per capita vastu rohkem immigrante kui ükski teine riik maailmas. Samal ajal on Kanada ainuke arenenud riik, mis soovib rohkem immigrante, kui tegelikult saab.
•• Küsitlused näitavad, et hea haridusega immigrandid ei löö enam sama hästi läbi, kui vähem haritud sisserändajad 30 aastat tagasi. Probleem on selles, et Kanada ei tunnusta nende kvalifikatsiooni. Teine probleem on immigrantide geograafiline paiknemine. 80 protsenti immigrantidest asub elama niigi ülerahvastatud suurlinnadesse.
•• Valitsus peaks piirama immig-rantide kvooti ning lubama ajutistel töölistel ja välisüliõpilastel riiki jääda (praegu peavad nad elamisloa taotlemiseks riigist lahkuma). Nendel immigrantidel poleks mingeid raskusi riiki sulandumisel, kuna neil on juba vajalikud oskused ja diplomid töö saamiseks.
•• Ideaalis peaks sisserännanutest 60 protsenti olema haritud tööjõud ja vaid 40 protsenti perega taasühinejad, kellele pole hariduslikke ega keelelisi tingimusi seatud. 20 protsenti Kanada tööjõust vajab töötamiseks provintsivalitsuse luba.
Immigrantide vastuvõtu-punktisüsteem
Vanus
•• Annab kõige rohkem 10 punkti, maksimumpunktid saavad 21–49-aastased inimesed.
Haridus
•• Selle eest saab kuni 25 punkti, maksimum magistrikraadi eest.
Keeleoskus
•• Maksimum 24 punkti: 16 punkti vähemalt ühe riigikeele ladusa oskuse eest.
Töökogemus
•• Võib saada kuni 21 punkti, maksimumpunktid nelja-aastase kogemuse eest.
Töökoht Kanadas
•• 10 punkti saab juba olemasoleva töökoha eest Kanadas.
•• Lisaks saavad 10 nn sulandumispunkti Kanada töökogemusega inimesed ja need, kelle abikaasal on ülikoolidiplom.
Tulemus
•• 67 punktiga 100-st saab Kanada elamisloa.
Kanadas toimuvad 23. jaanuaril parlamendivalimised ja kuigi immigratsioon on üks riigi valupunkte, ei taha poliitikud seda teemat valimisdebattides tõstatada.
Kanada vajab majanduskasvu hoidmiseks aastas juurde umbes 300 000 immigranti, kuid riik suudab vastu võtta vaid kaks kolmandiku sellest. Kanada immigratsiooniminister Joe Volpe ütles hiljuti, et riik püüab olukorra parandamiseks kiiresti summasid leida ja saavutada viie aasta jooksul taseme, mis lubaks vastu võtta isegi rohkem immigrante.
Samal ajal kui peaminister Paul Martin loodab vähendada Kanada kasvavat tööjõupuudust immigratsiooni abil, on tegelikult probleeme immigrantidele sellise töö leidmisega, mis vastaks nende haridusele. Nimelt ei tunnusta Kanada provintsid enamikku Euroopa ja Aasia arsti- ja inseneridiplomeid. Riiki saabunud välismaiste spetsialistide alahindamise tõttu kaotab Kanada arvestuslikult umbes 34 miljardi Eesti krooni suuruse summa aastas, kirjutas Kanada juhtiv päevaleht Globe and Mail.
Probleemi lahendada püüdev Kanada valitsus eraldab tervelt miljard dollarit, et hõl-bustada uustulnukate ühiskonda sulandumist. Samas on tasuta keele- ja kultuuritundmise loengute asemel vaja välismaalt saabunud spetsialistidele pakkuda erialast praktiseerimisvõimalust ja internikohti, veelgi vajalikum on aga tunnustada nende diplomeid enne Kanadasse saabumist.
Arvestuslikult naaseb kohanemisraskuste tõttu Kanadast kodumaale kuni kolmandik immigrante, kes on tavaliselt hästiharitud ja kõrgelthinnatud spetsialistid. Paljud kolivad edasi USA-sse.
Praegu on Kanada immigratsiooniametnike töölaual taotluspaberid umbes 700 000 tulevaselt sisserändajalt, kes on selle dokumendi eest maksnud küllalt suure summa. Kõikide nende paberite läbivaatamiseks kuluks kuni kolm aastat. Selline venitamine võib kahjuks kogu süsteemi pea peale pöörata – järjekorras ootavad inimesed tunnevad kiusatust siseneda riiki
turistiviisaga või teha võlts-asüülitaotlusi.
Moldovlaste hirmus kogemus
Kahe aasta eest said üle kolme aasta Kanada elamisluba oodanud moldovlased Manana ja Marcel loa kätte. Nad kolisid elama Quebeci provintsi, Ottawa lähistel asuvasse väikelinna. Rumeenia keele oskus annab neile prantsuskeelsesse ühiskonda sulandumisel eelised, hea inglise keel lubab mõlemal konkureerida Ottawa tööturul.
Pangaametniku töökogemuse ja arvutieriala diplomiga mehe jaoks oli uude ühiskonda saabumine hirmutav kogemus. Marcel lubas end maha lasta, kui ta kolme kuu jooksul tööd ei leia. Õnneks kulus tal töö leidmiseks vaid kaks ja pool kuud. Ka Manana leidis pooleteise aasta pärast enda haridusele ja kogemusele vastava töö.
Kanadas potentsiaalsete immigrantide väljavalimiseks kasutatav punktisüsteem ei soodusta heade oskustööliste saabumist riiki, kuigi Kanadas on nende järele tõsine vajadus.
Ainuüksi Ontario provintsi on vaja 50 000 ehitustöölist ja 10 000 veoautojuhti.
Immigratsioon pole probleemidest hoolimata valimiste lemmikteema. Ka praeguse valimiskampaania ajal väldivad poliitikud probleemi, sest sellega ei saa lisahääli võita. Pigem võivad nad rohkete immigrantidega suurlinnades oma pühendunud poolehoidjate hääli kaotada.
Immigrandile ei taga hea haridus veel töökohta
•• Kanada võtab aastas per capita vastu rohkem immigrante kui ükski teine riik maailmas. Samal ajal on Kanada ainuke arenenud riik, mis soovib rohkem immigrante, kui tegelikult saab.
•• Küsitlused näitavad, et hea haridusega immigrandid ei löö enam sama hästi läbi, kui vähem haritud sisserändajad 30 aastat tagasi. Probleem on selles, et Kanada ei tunnusta nende kvalifikatsiooni. Teine probleem on immigrantide geograafiline paiknemine. 80 protsenti immigrantidest asub elama niigi ülerahvastatud suurlinnadesse.
•• Valitsus peaks piirama immig-rantide kvooti ning lubama ajutistel töölistel ja välisüliõpilastel riiki jääda (praegu peavad nad elamisloa taotlemiseks riigist lahkuma). Nendel immigrantidel poleks mingeid raskusi riiki sulandumisel, kuna neil on juba vajalikud oskused ja diplomid töö saamiseks.
•• Ideaalis peaks sisserännanutest 60 protsenti olema haritud tööjõud ja vaid 40 protsenti perega taasühinejad, kellele pole hariduslikke ega keelelisi tingimusi seatud. 20 protsenti Kanada tööjõust vajab töötamiseks provintsivalitsuse luba.
Immigrantide vastuvõtu-punktisüsteem
Vanus
•• Annab kõige rohkem 10 punkti, maksimumpunktid saavad 21–49-aastased inimesed.
Haridus
•• Selle eest saab kuni 25 punkti, maksimum magistrikraadi eest.
Keeleoskus
•• Maksimum 24 punkti: 16 punkti vähemalt ühe riigikeele ladusa oskuse eest.
Töökogemus
•• Võib saada kuni 21 punkti, maksimumpunktid nelja-aastase kogemuse eest.
Töökoht Kanadas
•• 10 punkti saab juba olemasoleva töökoha eest Kanadas.
•• Lisaks saavad 10 nn sulandumispunkti Kanada töökogemusega inimesed ja need, kelle abikaasal on ülikoolidiplom.
Tulemus
•• 67 punktiga 100-st saab Kanada elamisloa.
Kanada peab tegutsema, et lõpetada pärismaalaste vaesus
Avaldatud EPL Ärilehes juunis 2007 http://www.arileht.ee/artikkel/391446
29. juuni toob tähelepanu alla „kolmanda maailma“ Kanada omaenda tagahoovis.
Pärismaalaste vaesus Kanadas, maailma ühes rikkaimas riigis on võrreldav olukorraga arengumaades. Sellele tõsiasjale tähelepanu juhtimiseks on 29. juuni kuulutatud actionpäevaks.
„Kui Kanadas läheb iga laps magama oma enda voodis, siis kanada esmarahvaste seas on tavaline, et kahe magamistoaga elamist jagab kuni 10 inimest. Kui keskkooli lõpetamine on kanada noorte hulgas iseenesest mõistetav tõsiasi, siis esmarahvastest ei lõpeta keskkooli 70 protsenti noortest. Samal ajal, kui Kanada noored mängivad hokit või loodavad poole kohaga tööd saada, teevad esmarahvaste noored rekordilisel tasemel enesetappe. Kui Kanada tööpuudus riigi lõikes on üks madalamaid, siis esmarahvaste hulgas otsib aktiivselt tööd 27 protsenti inimestest.“ Nii kirjutab Phil Fontaine, Kanada esmarahvaste assamblee (vaata http://www.afn.ca/) esimees. „Need kurvad faktid on meie riigi väike räpane saladus,“ sõnab Fontaine.
Reedel, 29. juuni keskpäeval alustab Phil Fontaine Ottawa Raehoone ees solidaarsusmarssi koos esmarahva laste, noorte (üle poole esmarahvastest on noorem kui 23 eluaastat) ja vanematega.
Indiaanipealik kutsub kõiki üles Kanada esmarahvaste toetuseks meelt avaldama: kirjutage valitsusele, tehke demonstratsioone, tuututage kasvõi autosignaali, soovitab ta. „Valitsused ei hooli meist, sest meil pole midagi, mida valitsus vajaks: meil pole raha, võimu ega hääli.“
Ottawa on traditsiooniliselt algonkini (algonquin) rahva maa.
Just maaküsimus on pealike meelest põhiline, mille kaudu saaks esmarahvaid aidata. Maataotluste arutamine valitsusega on kestnud nii kaua, et indiaanipealikel on põhjust kahtlustada Kanada valitsuse hea tahte puudumist. Maaga, kirjutab Fontaine, saame luua majandusliku baasi, kust töökohti luua, ja lõpetada abirahadest sõltumine.
Kuu aja eest ähvardas Manitoba provintsi indiaanipealik Terry Nelson maataotluste venimise tõttu blokeerida Ida- ja Lääne-Kanadat ühendava raudtee, sest „kui esmarahvaste liidrid ei suuda oma rahvale lootust anda, siis tuleb rahvas ise meelt avaldama“. Paljud ei toetanud esmarahvaid radikaalsete võtete kasutamisel, sest seaduste rikkumine pole just kõige parem moodus riiki seadusi järgima üles kutsuda.
Kuid juuni lõpp tõestab, et ähvardus saavutas oma eesmärgi: Kanada Indiaaniasjade minister Jim Prentice sekkus jõuliselt ja lahendas igivana maaküsimuse, eraldades 75 aakrit maad Manitoba provitsi pealinna Winnipegist põhja pool. Vastutasuks võttis pealik Nelson oma ähvarduse tagasi.
Kuid Kanada Konservatiivne valitsus võiks üksikute ähvarduste maandamise taktika asemel elustada kolm aastat tagasi välja töötatud kava vaesuse vähendamiseks esmarahvaste hulgas. Niinimetatud Pärismaalaste Ümarlaud töötas Liberaalse valitsuse ajal välja kokkuleppe, mis tõotas tõsiselt võetavaid meetmeid hariduse ja tervishoiu edendamiseks ja majanduslike võimaluste edendamiseks esmarahvaste hulgas. Enam kui aasta tagasi võimule saanud konservatiine partei keeldus aga plaani täitmast ja finantseerimast.
Terminid selgemaks
Kanada pärismaalasi kutsutakse inglise keeles aborigeenideks. Aborigeenide hulgas on inukid ehk inuitid, mestiitsid ja esmarahvad. Inukiteks (inuit) nimetavad end eskimod. Mestiitsid on aborigeeni hõimude ja prantsuskeelsete kanadalaste segaabieludest sündinute järeltulijad.
Esmarahvad moodustavad Kanada elanikkonnast umbes kolm protsenti, koos inuiti rahva ja metsiitsidega ulatub protsent viieni. Ametlikes dokumentides kõneldakse esmarahvastest ikka kui indiaanlastest. Indiaani Dokument (Indian Act) reguleerib sooduste saamist ja Indiaani Register (Indian Register) defineerib, keda pidada esmarahvaks.
29. juuni toob tähelepanu alla „kolmanda maailma“ Kanada omaenda tagahoovis.
Pärismaalaste vaesus Kanadas, maailma ühes rikkaimas riigis on võrreldav olukorraga arengumaades. Sellele tõsiasjale tähelepanu juhtimiseks on 29. juuni kuulutatud actionpäevaks.
„Kui Kanadas läheb iga laps magama oma enda voodis, siis kanada esmarahvaste seas on tavaline, et kahe magamistoaga elamist jagab kuni 10 inimest. Kui keskkooli lõpetamine on kanada noorte hulgas iseenesest mõistetav tõsiasi, siis esmarahvastest ei lõpeta keskkooli 70 protsenti noortest. Samal ajal, kui Kanada noored mängivad hokit või loodavad poole kohaga tööd saada, teevad esmarahvaste noored rekordilisel tasemel enesetappe. Kui Kanada tööpuudus riigi lõikes on üks madalamaid, siis esmarahvaste hulgas otsib aktiivselt tööd 27 protsenti inimestest.“ Nii kirjutab Phil Fontaine, Kanada esmarahvaste assamblee (vaata http://www.afn.ca/) esimees. „Need kurvad faktid on meie riigi väike räpane saladus,“ sõnab Fontaine.
Reedel, 29. juuni keskpäeval alustab Phil Fontaine Ottawa Raehoone ees solidaarsusmarssi koos esmarahva laste, noorte (üle poole esmarahvastest on noorem kui 23 eluaastat) ja vanematega.
Indiaanipealik kutsub kõiki üles Kanada esmarahvaste toetuseks meelt avaldama: kirjutage valitsusele, tehke demonstratsioone, tuututage kasvõi autosignaali, soovitab ta. „Valitsused ei hooli meist, sest meil pole midagi, mida valitsus vajaks: meil pole raha, võimu ega hääli.“
Ottawa on traditsiooniliselt algonkini (algonquin) rahva maa.
Just maaküsimus on pealike meelest põhiline, mille kaudu saaks esmarahvaid aidata. Maataotluste arutamine valitsusega on kestnud nii kaua, et indiaanipealikel on põhjust kahtlustada Kanada valitsuse hea tahte puudumist. Maaga, kirjutab Fontaine, saame luua majandusliku baasi, kust töökohti luua, ja lõpetada abirahadest sõltumine.
Kuu aja eest ähvardas Manitoba provintsi indiaanipealik Terry Nelson maataotluste venimise tõttu blokeerida Ida- ja Lääne-Kanadat ühendava raudtee, sest „kui esmarahvaste liidrid ei suuda oma rahvale lootust anda, siis tuleb rahvas ise meelt avaldama“. Paljud ei toetanud esmarahvaid radikaalsete võtete kasutamisel, sest seaduste rikkumine pole just kõige parem moodus riiki seadusi järgima üles kutsuda.
Kuid juuni lõpp tõestab, et ähvardus saavutas oma eesmärgi: Kanada Indiaaniasjade minister Jim Prentice sekkus jõuliselt ja lahendas igivana maaküsimuse, eraldades 75 aakrit maad Manitoba provitsi pealinna Winnipegist põhja pool. Vastutasuks võttis pealik Nelson oma ähvarduse tagasi.
Kuid Kanada Konservatiivne valitsus võiks üksikute ähvarduste maandamise taktika asemel elustada kolm aastat tagasi välja töötatud kava vaesuse vähendamiseks esmarahvaste hulgas. Niinimetatud Pärismaalaste Ümarlaud töötas Liberaalse valitsuse ajal välja kokkuleppe, mis tõotas tõsiselt võetavaid meetmeid hariduse ja tervishoiu edendamiseks ja majanduslike võimaluste edendamiseks esmarahvaste hulgas. Enam kui aasta tagasi võimule saanud konservatiine partei keeldus aga plaani täitmast ja finantseerimast.
Terminid selgemaks
Kanada pärismaalasi kutsutakse inglise keeles aborigeenideks. Aborigeenide hulgas on inukid ehk inuitid, mestiitsid ja esmarahvad. Inukiteks (inuit) nimetavad end eskimod. Mestiitsid on aborigeeni hõimude ja prantsuskeelsete kanadalaste segaabieludest sündinute järeltulijad.
Esmarahvad moodustavad Kanada elanikkonnast umbes kolm protsenti, koos inuiti rahva ja metsiitsidega ulatub protsent viieni. Ametlikes dokumentides kõneldakse esmarahvastest ikka kui indiaanlastest. Indiaani Dokument (Indian Act) reguleerib sooduste saamist ja Indiaani Register (Indian Register) defineerib, keda pidada esmarahvaks.
Kas külm sõda hakkas sulama Kanadas?
Lühidalt avaldatud Eesti Päevalehes 30. juunil 2008 http://www.epl.ee/artikkel/434012
Kui Kanada parlamendi eesti soost saadik Peter Van Loan paari aasta eest Ottawa parlamendihoones tagasivalimise puhul valitud seltskonnale tutvustavat ringkäiku tegi, siis seisatas ta seinal rippuvate erinevate Kanada peaministripiltide ees ja pajatas neist lühidalt naljakaid juhtumisi. Ainult Pierre Trudeau’ pildist jalutas Van Loan peatumata mööda.
Imelik, mõtlesin ma, olles kuulnud mitmete tuttavate käest, kui tähtis hetk nende elus on olnud Pierre Trudeau’ga kohtumine. Paljudes seltskondes kiideldakse ikka veel sellega, kus ja millisel üritusel Trudeau’ga kohtuti ja mida Trudeau siis lausunud. Selle karismaatilise ja kaks korda (kokku ligi 15 aastat: 1968. aastast kuni 1979. aastani, ja 1980. aastast kuni 1984-ni.) peaministri toolil istunud mehe „süüks“ pannakse ei rohkem ega vähem kui Kanada kaasaegseks muutmine! On olemas isegi väljend ’trudomaania’ – kõikidele 70-80ndatel aastatel noortele liberaalidele innustuseks ja eeskujuks.
Peaminister Trudeau’ teeneks võib lugeda Kanadale nii omase kakskeelsuse sisse seadmist, multikultuursuse ametlikku tunnustamist ja põhiseadusesse 1982. aastal lisanduse – Kanada Õiguste ja Vabaduste Harta – sisse viimist. Just selle viimase dokumendi pärandit peetakse tihtipeale selleks faktoriks, mis Kanadat USAst eristab.
Trudeau oli intellektuaal, kelle sõnavõtud või seisukohad olid tihti vastuolulised (näiteks näitas ta Saskatoonis, Saskatchewani provintsis, põllumeestele keskmist sõrme ja tegi kord kuninganna – Kanada riigipea! - selja taga naljakat piruetti). Ta suhtles kuulsate poplauljatega („käis“, näiteks, Barbara Streisandiga) ja riietus tihti ebasündsalt (kandis protokolli eirates Parlamendihoones sandaale). Kuid seda enam (või sellest hoolimata?) imetleti tema energiat, erudeeritust ja sarmi.
Ja sellisest Kanada poliitika suurkujust jalutab Ontario eestlaste hääled korjav ja praegu kaheteistkümne mõjukama Ottawa poliitiku hulka kuuluv Peter Van Loan Senati saali poole suunduvas pikas koridoris lihtsalt mööda!
Ühes telefonivestluses seletas Van Loan ükskõiksust Trudeau’ vastu kasvamisega eesti vanavanemate tulivihases vene-vastases meelsuses. Van Loani kodust pärines suhtumine, et Nõukogude Liitu sõbralikult suhtuv Trudeau ei saa mitte olla noore eesti poliitikahuvilise poisi eeskujuks!
Tõsi on see, et Trudeau oligi liiga vasakpoolne! Ta lõi sisse suhted puna-Hiinaga, käis Pekingis isegi visiidil, suhtles sõbralikult Kuuba noore diktaatori Fidel Castroga ja lävis ka Nõukogude Liiduga aktiivselt.
Muuseas, Nõukogude Liidu Ottawasse saadetud saadiku Aleksandr Jakovleviga suhtles ta isegi nii tihedalt, et andis 1973. aastal oma teise pojale tema nime: Sacha. Pered käisid omavahel tihedalt läbi – Trudeau’l oli abielust kolmkümmend aastat noorema Margaret Trudeau’iga kolm poega – ning ka Jakovlev kasvatas Ottawas lapselast Natashat, kes oli poistega samaealine. Kanada üleriigiline ajaleht The Globe and Mail avaldas Jakovlevi pere arhiivist pildi, kus mehed, suhkruvatti söövad lapsed süles, tsirkuses elavalt vestlevad.
Külma sõja ajal peeti venelastega – Lääne peavaenlasega – suhtlemist justkui hääletuks alistumiseks. The Globe and Maili meelest võiks sellele tänapäeval vastata näiteks see, kui president Bush läheks abikaasa ja lastega Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi perega koos tsirkusesse.
Torontos elav kirjanik Christopher Shulgan väidab aga oma uues punakaanelises raamatus The Soviet Ambassador: The Making of the Radical Behind Perestroika, et erilised suhted Kanada peaministri ja Nõukogude saadiku vahel aitasidki glasnostil ja perestroikal hiljem üldse tegelikkuseks saada.
„Kanada andis mulle võimaluse hingata teistsugust õhku, teistsuguses keskkonnas õppida, kohata inimesi, rääkida vabalt ja avada neile oma süda,“ ütles toonane saadik Jakovlev ühes intervjuus palju aastaid hiljem.
„Sacha“, kasutas Kanada peaminister Pierre Trudeau hüvastijätukõnes Nõukogude saadikule tema hellitusnime: „Sina ja mina oleme tihti kohtunud. Me oleme igasuguseid asju koos arutanud: alates maailmarahust ja lõpetades meie laste tervisega. Me oleme intellektuaalselt väidelnud, inimsoo tulevikule kaasa tundnud ja otsinud siiski rahvaste koostööks ja üksteisemõistmiseks uusi viise. Me oleme üksteise erinevusi teadvustades siiski suutnud arvamustes suure ühisosa leida.“ (Christopher Shulgani meelest kõlavad need sõnad kolmkümmend aastat hiljem kangesti barack-obama-likult.)
Just Kanadas õppis Nõukogude saadik, et kahe äärmuse – USA-laadse kapitalismi ja Nõukogude Liidu kommunismi vahel on olemas kolmas võimalus – Kanada tee, mis oleks justkui segu kahest eelnevast. Jakovlev töötas tervelt kümme aastat Ottawas, kuhu ta 70ndate algul nö jalust ära saadeti, kuna tal olevat olnud tõsised kahtlused Moskva juhtimis-stiili suhtes. Hiljem sai temast eesti vikipeediat tsiteerides üks „järjekindlamaid Mihhail Gorbatšovi reformipoliitika toetajaid, avalikustamispoliitika eestvedajaid ning Boriss Jeltsini liitlane augustiputši ajal.“ Just Ontario provintsis (põllumajandusministri, härra Whelani kodus, „maisipõldude ja sojaoa-peenarde vahel“ nagu The Globe and Mail kirjutab) said kaks meest – Jakovlev ja Gorbatšov 1983. aasta mai keskel esimest korda võimaluse pikemalt rääkida.
Kanada välisministeeriumi tol ajal kirjutatud ametnike memodes kõlas muidugi mure, et Nõukogude saadik peseb tihedate kohtumiste ajal peaminister Trudeau’ ajusid. Kuid tegelikult liikus mõjutamine hoopis vastassuunas: Trudeau’l, kes ei pooldanud ei kapitalismi ega kommunismi, oli intellektuaalselt huvitav venelasega vestelda, ilma et ta oleks pidanud mingi kehtiva ideoloogilise dogma murdmise pärast kelleltki vabandust paluma.
Muidugi aitas ka Reagani võidurelvastumine külma sõja lõpule kaasa koos Nõukogude Liidu laokil majandusega, kuid ka Jakovlevil oli Nõukogude Liidu kokkuvarisemises tähtis osa, võtab oma artikli Christopher Shulgan kokku. Jakovlevi kümneks aastaks Kanadasse saatmine ja tema tihedad kontaktid Kanada peaministriga aitasid Nõukogude Liidu suhtes skeptilisest Jakovlevist teha radikaalse uuendaja ja perestroika ühe arhitekti.
Shulgan küsibki seepeale, et kas mitte ei hakanud külm sõda sulama just Kanada külmas kliimas (loe: väliseestlaste meelest ultravasakpoolseks peetud Kanada peaministri seltsis)?
Kui Kanada parlamendi eesti soost saadik Peter Van Loan paari aasta eest Ottawa parlamendihoones tagasivalimise puhul valitud seltskonnale tutvustavat ringkäiku tegi, siis seisatas ta seinal rippuvate erinevate Kanada peaministripiltide ees ja pajatas neist lühidalt naljakaid juhtumisi. Ainult Pierre Trudeau’ pildist jalutas Van Loan peatumata mööda.
Imelik, mõtlesin ma, olles kuulnud mitmete tuttavate käest, kui tähtis hetk nende elus on olnud Pierre Trudeau’ga kohtumine. Paljudes seltskondes kiideldakse ikka veel sellega, kus ja millisel üritusel Trudeau’ga kohtuti ja mida Trudeau siis lausunud. Selle karismaatilise ja kaks korda (kokku ligi 15 aastat: 1968. aastast kuni 1979. aastani, ja 1980. aastast kuni 1984-ni.) peaministri toolil istunud mehe „süüks“ pannakse ei rohkem ega vähem kui Kanada kaasaegseks muutmine! On olemas isegi väljend ’trudomaania’ – kõikidele 70-80ndatel aastatel noortele liberaalidele innustuseks ja eeskujuks.
Peaminister Trudeau’ teeneks võib lugeda Kanadale nii omase kakskeelsuse sisse seadmist, multikultuursuse ametlikku tunnustamist ja põhiseadusesse 1982. aastal lisanduse – Kanada Õiguste ja Vabaduste Harta – sisse viimist. Just selle viimase dokumendi pärandit peetakse tihtipeale selleks faktoriks, mis Kanadat USAst eristab.
Trudeau oli intellektuaal, kelle sõnavõtud või seisukohad olid tihti vastuolulised (näiteks näitas ta Saskatoonis, Saskatchewani provintsis, põllumeestele keskmist sõrme ja tegi kord kuninganna – Kanada riigipea! - selja taga naljakat piruetti). Ta suhtles kuulsate poplauljatega („käis“, näiteks, Barbara Streisandiga) ja riietus tihti ebasündsalt (kandis protokolli eirates Parlamendihoones sandaale). Kuid seda enam (või sellest hoolimata?) imetleti tema energiat, erudeeritust ja sarmi.
Ja sellisest Kanada poliitika suurkujust jalutab Ontario eestlaste hääled korjav ja praegu kaheteistkümne mõjukama Ottawa poliitiku hulka kuuluv Peter Van Loan Senati saali poole suunduvas pikas koridoris lihtsalt mööda!
Ühes telefonivestluses seletas Van Loan ükskõiksust Trudeau’ vastu kasvamisega eesti vanavanemate tulivihases vene-vastases meelsuses. Van Loani kodust pärines suhtumine, et Nõukogude Liitu sõbralikult suhtuv Trudeau ei saa mitte olla noore eesti poliitikahuvilise poisi eeskujuks!
Tõsi on see, et Trudeau oligi liiga vasakpoolne! Ta lõi sisse suhted puna-Hiinaga, käis Pekingis isegi visiidil, suhtles sõbralikult Kuuba noore diktaatori Fidel Castroga ja lävis ka Nõukogude Liiduga aktiivselt.
Muuseas, Nõukogude Liidu Ottawasse saadetud saadiku Aleksandr Jakovleviga suhtles ta isegi nii tihedalt, et andis 1973. aastal oma teise pojale tema nime: Sacha. Pered käisid omavahel tihedalt läbi – Trudeau’l oli abielust kolmkümmend aastat noorema Margaret Trudeau’iga kolm poega – ning ka Jakovlev kasvatas Ottawas lapselast Natashat, kes oli poistega samaealine. Kanada üleriigiline ajaleht The Globe and Mail avaldas Jakovlevi pere arhiivist pildi, kus mehed, suhkruvatti söövad lapsed süles, tsirkuses elavalt vestlevad.
Külma sõja ajal peeti venelastega – Lääne peavaenlasega – suhtlemist justkui hääletuks alistumiseks. The Globe and Maili meelest võiks sellele tänapäeval vastata näiteks see, kui president Bush läheks abikaasa ja lastega Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi perega koos tsirkusesse.
Torontos elav kirjanik Christopher Shulgan väidab aga oma uues punakaanelises raamatus The Soviet Ambassador: The Making of the Radical Behind Perestroika, et erilised suhted Kanada peaministri ja Nõukogude saadiku vahel aitasidki glasnostil ja perestroikal hiljem üldse tegelikkuseks saada.
„Kanada andis mulle võimaluse hingata teistsugust õhku, teistsuguses keskkonnas õppida, kohata inimesi, rääkida vabalt ja avada neile oma süda,“ ütles toonane saadik Jakovlev ühes intervjuus palju aastaid hiljem.
„Sacha“, kasutas Kanada peaminister Pierre Trudeau hüvastijätukõnes Nõukogude saadikule tema hellitusnime: „Sina ja mina oleme tihti kohtunud. Me oleme igasuguseid asju koos arutanud: alates maailmarahust ja lõpetades meie laste tervisega. Me oleme intellektuaalselt väidelnud, inimsoo tulevikule kaasa tundnud ja otsinud siiski rahvaste koostööks ja üksteisemõistmiseks uusi viise. Me oleme üksteise erinevusi teadvustades siiski suutnud arvamustes suure ühisosa leida.“ (Christopher Shulgani meelest kõlavad need sõnad kolmkümmend aastat hiljem kangesti barack-obama-likult.)
Just Kanadas õppis Nõukogude saadik, et kahe äärmuse – USA-laadse kapitalismi ja Nõukogude Liidu kommunismi vahel on olemas kolmas võimalus – Kanada tee, mis oleks justkui segu kahest eelnevast. Jakovlev töötas tervelt kümme aastat Ottawas, kuhu ta 70ndate algul nö jalust ära saadeti, kuna tal olevat olnud tõsised kahtlused Moskva juhtimis-stiili suhtes. Hiljem sai temast eesti vikipeediat tsiteerides üks „järjekindlamaid Mihhail Gorbatšovi reformipoliitika toetajaid, avalikustamispoliitika eestvedajaid ning Boriss Jeltsini liitlane augustiputši ajal.“ Just Ontario provintsis (põllumajandusministri, härra Whelani kodus, „maisipõldude ja sojaoa-peenarde vahel“ nagu The Globe and Mail kirjutab) said kaks meest – Jakovlev ja Gorbatšov 1983. aasta mai keskel esimest korda võimaluse pikemalt rääkida.
Kanada välisministeeriumi tol ajal kirjutatud ametnike memodes kõlas muidugi mure, et Nõukogude saadik peseb tihedate kohtumiste ajal peaminister Trudeau’ ajusid. Kuid tegelikult liikus mõjutamine hoopis vastassuunas: Trudeau’l, kes ei pooldanud ei kapitalismi ega kommunismi, oli intellektuaalselt huvitav venelasega vestelda, ilma et ta oleks pidanud mingi kehtiva ideoloogilise dogma murdmise pärast kelleltki vabandust paluma.
Muidugi aitas ka Reagani võidurelvastumine külma sõja lõpule kaasa koos Nõukogude Liidu laokil majandusega, kuid ka Jakovlevil oli Nõukogude Liidu kokkuvarisemises tähtis osa, võtab oma artikli Christopher Shulgan kokku. Jakovlevi kümneks aastaks Kanadasse saatmine ja tema tihedad kontaktid Kanada peaministriga aitasid Nõukogude Liidu suhtes skeptilisest Jakovlevist teha radikaalse uuendaja ja perestroika ühe arhitekti.
Shulgan küsibki seepeale, et kas mitte ei hakanud külm sõda sulama just Kanada külmas kliimas (loe: väliseestlaste meelest ultravasakpoolseks peetud Kanada peaministri seltsis)?
Kanada ei taha olla mugavusriik
Avaldatud lühendatult Eesti Päevalehes aprillis 2007 http://www.epl.ee/artikkel/381376
Suvel tekkis Ottawas uus mõiste – mugavuskanadalased. Üldjoontes tähistab see Kanada kodakondsuse saanud inimest, kes elab alaliselt mõnes muus riigis, ei maksa riigile makse, kuid loodab kriisiolukorras Kanada päästeteenistusele. Loomulikult oli mõiste tekke põhjuseks Liibanoni kriis, mille jalust päästeti 15.000 Kanada kodanikku. Keeruline evakueerimisoperatsioon läks Kanada maksumaksjatele kalliks ehk täpselt 94 miljonit dollarit maksma. Seitse tuhat mugavuskanadalast, kelle evakueerimise peale oli Kanada valitsus äsja kulutanud a’ 6300 Kanada dollarit (kokku 44 miljonit dollarit), pöördus mõne aja pärast oma päriskoju, st Liibanoni tagasi.
Sellised rahakoti pihta hakkavad juhtumid on sundinud Kanada konservatiivset valitsust 1977. aastast kehtivat topeltkodakondsust lubavat seadust ümber vaatama. Millised õigused on Kanada kodanikul? Kus lõpevad riigi kohustused kodaniku ees? Ja viimaks, kas teised riigid näevad topeltkodakondseid nii, nagu nad tahavad, et neid nähtaks?
Lisaks Liibanoni mugavuskanadalastele, kes on enamasti rahumeelsed, soojemat kliimat eelistavad inimesed, on ajakirjandus seoses üleilmse sõjaga terrori vastu lahanud mitut piiripealset kodakondus-juhtumit. Nende seas on juhtumid, mille nimetamise jaoks on vaja mugavuskanadalase sarnaseid uudissõnu leiutada. Naljatamisi võiks öelda, et „päriskanadalaste” kõrval on olemas ka pool-kanadalased, võistluskodanikud ja fantoomkodakondsus.
Maher Arar – poolkodanik fantoomkodakondsusega?
2002. aasta septembrikuus pidasid USA immigratsiooniametnikud Süürias sündinud kanada arvutiinseneri Maher Arari New Yorgi lennuväljal kinni, kui see puhkuselt Tuneesiast saabus. Kinnipidamise aluseks võis olla valeinformatisoon Kanada kuninglikust ratsapolitseist (RCMP) nagu oleks Arar kohtunud arvatavate terroristidega. Hoolimata sellest, et Maher Araril oli Kanada pass, toimetas USA mehe Süüriasse (ja mitte Kanadasse), kus teda ähvardati ja piinati ligikaudu aasta.
Aasta hiljem leidis Süüria, et Arar ei ole terroristidega seotud ja lasi mehe tulema. Kohtuprotsess puhus rahvusvahelised vastuolud lõkkele ja alles tänavu jaanuarikuus ulatas Kanada valitsus peale pikki protsessimisi Maher Ararile viimaks 11,5 miljoni dollarilise vabanduse. Süü veeratati RCMP kaela, kes ameeriklastele Arari kohta valeinformatsiooni jagas.
„Väga tore on olla Kanada kodanik,” ütles Arar peale otsuse langetamist ajakirjanikele. Kohtuotsus, et ta on süütu, tähendas talle tema sõnul „tervet maailma”. Samavõrra süütuks ei pea Arari veel aga ameeriklased, kes hoivad tema nime mustas nimekirjas. Arvutiasjatundjana on Maher Araril seega ligipääs poolele „jahimaale” ja teenimisvõimalusele siiani keelatud.
Miks ei tunnistanud USA mehe Kanada kodakondsust ja viis mehe Süüriasse? Kuidas võis juhtuda, et päritolumaa Süüria domineeris nii USA immigratsiooniametnike kui ka Kanada RCMP luurajate silmis Kanada kodanikuks olemise üle? Kas Araril oli kehtiv Süüria pass? Kuidas saab olla võimalik, et ühtäkki, üle teatud piiride astudes kaotab Kanada pass oma tavalise kehtivuse?
Omar Khadr – terrorist ja täieõiguslik kodanik?
„Nüüd, mil Ottawa on tunnistanud kohustusi oma kodaniku Maher Arari ees, on põhjust küsida, millal kavatseb Ottawa praktiseerida kohustusi kõikide kodanike ees ja neid aidata?” Nii küsis paari nädala eest Muneer Ahmad, ameerika juuraprofessor ja Kanada kodaniku Omar Khadri advokaat, kes kaitseb terrorismisüüdistustega Kuuba Guantanamo Bay vangilaagris kinni istuvat noormeest.
Omar Khadr on praegu 20-aastane noormees, kes sündis Ontario provintsis Kanada kodanike peres. Tema isa Ahmed Said Khadr oli islamiäärmuslane ja Osama Bin Ladeni isiklik sõber, kaasvõitleja ja al-Qaeda finantseerija. Veel hiljutises intervjuus CBCle kiitles Khadride pereema tutvusega Bin Ladeniga! Viis aastat tagasi tegutses tookord vaevu 15aastane Omar samuti sõjaväljal ja loopis ameerika sõdurite pihta granaate. Üks seersant sai surma ja kolm meest haavata. Ameeriklased võtsid poisikese vangi ja viisid Guantanomo Bay vangilaagrisse. Erinevalt Ühendkuningriigist ja Austraaliast, kes oma terroristid USAlt välja nõuavad, on Kanada olnud Khadri toetamisel tagasihoidlik.
„Juriidiliselt on Khadr Kanada kodanik, kultuurilises mõttes võib selles osas kahelda,” kirjutab ajalehes Omar Khadri advokaat. „Riigi absoluutne kohus on kõikide kodanike eest hooliseda. Riik ei saa valida, kas see kodanik meeldib või ei,” kurdab advokaat.
Kas ja millised kohustused on Kanadal äärmusliku terroristi ees, keda süüdistatakse tapmises? Kuidas peaks Kanada toimima oma ainukese kodanikuga, keda hoitakse juba viis aastat karmide tingimustega vangilaagris, mida inimõiguslased häälekalt kritiseerivad? Kanada valitsus ei ole oma vangi USAlt tagasi nõudnud, erinevalt Austraaliast ja Suur-Britanniast. Miks?
Huseyin Celil – Kanada-Hiina ´võistluskodanik´
Maher Arari looga sarnane lugu juhtus Kanada-Hiina topeltkodanikuga, Huseyin Celiliga. Temagi juhtumi puhul Kanada kodakondsus justkui haihtus üle teatud riigipiiri astudes. Kumbki riik asus seepeale võistlema õiguse üle pakkuda oma kodanikule „teenust”. Vaeses uiguuri perekonnas Hiina lääneosas sündinud poiss huvitus põllupidamise asemel koraanist ja asus imaamiks õppima. Hiina võimudele, kes kahtlustavad uiguure separatismis, haritud uiguurid ei meeldi ja nõnda ahistati ka Celili peret läbiotsimiste ja küsitlemistega. Noor Huseyin põgenes valepassi abil Kõrgõstani ja Türgi kaudu 2001. aastal lõpuks Kanadasse.
Kolm kuud peale Kanada kodakondsuse kätte saamist, 2006. aasta veebruaris, läks Huseyin oma usbekitarist abikaasa ja kolme lapsega naise vanemaid Usbekistani vaatama. Mees arreteeriti Usbeki politsei poolt ja anti Hiina võimudele üle, kes peavad mehe üle kohut süüdistades teda terrorismis. Kanada võimud ei ole saanud Celiliga kohtuda, sest Hiina keeldub mehe Kanada kodakondsust tunnistamast. Ka ei ole Celili abikaasa Kamila Telendibajeva oma meest sestsaadik näinud. Mehe väidetavate terroritegude üle ei ole Hiina esitanud ühtegi tõendit.
Kanada välisminister Peter MacKay ütles, et Hiina võimud näitavad juhtumi lahendamise vastu täielikku huvipuudust. Kanada ja Hiina suhted ongi sestsaadik märkimisväärselt halvenenud. Kanada süüdistab Hiinat inimõiguste rikkumises, Hiina viibutab jahenava kaubandusega ähvardades sõrme vastu. Väidetavalt ei ole sünnijärgsel kodanikul Hiina kodakondsusest võimalik loobuda.
Kui mees pani enne põgenikustaatuse taotluse esitamist toime terroriakte, kuidas jäi see taustauuringuid teostavale Kanada ametkonnale kahe silma vahele?
Paljud asjatundjad on soovitanud Kanadal kehtestada sarnase süsteemi USAga, mispuhul riik nõuab kodanikelt maksude maksmist olenemata sellest, millises riigis inimene elab. See välistaks ühesuunalise suhtlemise teljel riik ja kodanik.
Suvel tekkis Ottawas uus mõiste – mugavuskanadalased. Üldjoontes tähistab see Kanada kodakondsuse saanud inimest, kes elab alaliselt mõnes muus riigis, ei maksa riigile makse, kuid loodab kriisiolukorras Kanada päästeteenistusele. Loomulikult oli mõiste tekke põhjuseks Liibanoni kriis, mille jalust päästeti 15.000 Kanada kodanikku. Keeruline evakueerimisoperatsioon läks Kanada maksumaksjatele kalliks ehk täpselt 94 miljonit dollarit maksma. Seitse tuhat mugavuskanadalast, kelle evakueerimise peale oli Kanada valitsus äsja kulutanud a’ 6300 Kanada dollarit (kokku 44 miljonit dollarit), pöördus mõne aja pärast oma päriskoju, st Liibanoni tagasi.
Sellised rahakoti pihta hakkavad juhtumid on sundinud Kanada konservatiivset valitsust 1977. aastast kehtivat topeltkodakondsust lubavat seadust ümber vaatama. Millised õigused on Kanada kodanikul? Kus lõpevad riigi kohustused kodaniku ees? Ja viimaks, kas teised riigid näevad topeltkodakondseid nii, nagu nad tahavad, et neid nähtaks?
Lisaks Liibanoni mugavuskanadalastele, kes on enamasti rahumeelsed, soojemat kliimat eelistavad inimesed, on ajakirjandus seoses üleilmse sõjaga terrori vastu lahanud mitut piiripealset kodakondus-juhtumit. Nende seas on juhtumid, mille nimetamise jaoks on vaja mugavuskanadalase sarnaseid uudissõnu leiutada. Naljatamisi võiks öelda, et „päriskanadalaste” kõrval on olemas ka pool-kanadalased, võistluskodanikud ja fantoomkodakondsus.
Maher Arar – poolkodanik fantoomkodakondsusega?
2002. aasta septembrikuus pidasid USA immigratsiooniametnikud Süürias sündinud kanada arvutiinseneri Maher Arari New Yorgi lennuväljal kinni, kui see puhkuselt Tuneesiast saabus. Kinnipidamise aluseks võis olla valeinformatisoon Kanada kuninglikust ratsapolitseist (RCMP) nagu oleks Arar kohtunud arvatavate terroristidega. Hoolimata sellest, et Maher Araril oli Kanada pass, toimetas USA mehe Süüriasse (ja mitte Kanadasse), kus teda ähvardati ja piinati ligikaudu aasta.
Aasta hiljem leidis Süüria, et Arar ei ole terroristidega seotud ja lasi mehe tulema. Kohtuprotsess puhus rahvusvahelised vastuolud lõkkele ja alles tänavu jaanuarikuus ulatas Kanada valitsus peale pikki protsessimisi Maher Ararile viimaks 11,5 miljoni dollarilise vabanduse. Süü veeratati RCMP kaela, kes ameeriklastele Arari kohta valeinformatsiooni jagas.
„Väga tore on olla Kanada kodanik,” ütles Arar peale otsuse langetamist ajakirjanikele. Kohtuotsus, et ta on süütu, tähendas talle tema sõnul „tervet maailma”. Samavõrra süütuks ei pea Arari veel aga ameeriklased, kes hoivad tema nime mustas nimekirjas. Arvutiasjatundjana on Maher Araril seega ligipääs poolele „jahimaale” ja teenimisvõimalusele siiani keelatud.
Miks ei tunnistanud USA mehe Kanada kodakondsust ja viis mehe Süüriasse? Kuidas võis juhtuda, et päritolumaa Süüria domineeris nii USA immigratsiooniametnike kui ka Kanada RCMP luurajate silmis Kanada kodanikuks olemise üle? Kas Araril oli kehtiv Süüria pass? Kuidas saab olla võimalik, et ühtäkki, üle teatud piiride astudes kaotab Kanada pass oma tavalise kehtivuse?
Omar Khadr – terrorist ja täieõiguslik kodanik?
„Nüüd, mil Ottawa on tunnistanud kohustusi oma kodaniku Maher Arari ees, on põhjust küsida, millal kavatseb Ottawa praktiseerida kohustusi kõikide kodanike ees ja neid aidata?” Nii küsis paari nädala eest Muneer Ahmad, ameerika juuraprofessor ja Kanada kodaniku Omar Khadri advokaat, kes kaitseb terrorismisüüdistustega Kuuba Guantanamo Bay vangilaagris kinni istuvat noormeest.
Omar Khadr on praegu 20-aastane noormees, kes sündis Ontario provintsis Kanada kodanike peres. Tema isa Ahmed Said Khadr oli islamiäärmuslane ja Osama Bin Ladeni isiklik sõber, kaasvõitleja ja al-Qaeda finantseerija. Veel hiljutises intervjuus CBCle kiitles Khadride pereema tutvusega Bin Ladeniga! Viis aastat tagasi tegutses tookord vaevu 15aastane Omar samuti sõjaväljal ja loopis ameerika sõdurite pihta granaate. Üks seersant sai surma ja kolm meest haavata. Ameeriklased võtsid poisikese vangi ja viisid Guantanomo Bay vangilaagrisse. Erinevalt Ühendkuningriigist ja Austraaliast, kes oma terroristid USAlt välja nõuavad, on Kanada olnud Khadri toetamisel tagasihoidlik.
„Juriidiliselt on Khadr Kanada kodanik, kultuurilises mõttes võib selles osas kahelda,” kirjutab ajalehes Omar Khadri advokaat. „Riigi absoluutne kohus on kõikide kodanike eest hooliseda. Riik ei saa valida, kas see kodanik meeldib või ei,” kurdab advokaat.
Kas ja millised kohustused on Kanadal äärmusliku terroristi ees, keda süüdistatakse tapmises? Kuidas peaks Kanada toimima oma ainukese kodanikuga, keda hoitakse juba viis aastat karmide tingimustega vangilaagris, mida inimõiguslased häälekalt kritiseerivad? Kanada valitsus ei ole oma vangi USAlt tagasi nõudnud, erinevalt Austraaliast ja Suur-Britanniast. Miks?
Huseyin Celil – Kanada-Hiina ´võistluskodanik´
Maher Arari looga sarnane lugu juhtus Kanada-Hiina topeltkodanikuga, Huseyin Celiliga. Temagi juhtumi puhul Kanada kodakondsus justkui haihtus üle teatud riigipiiri astudes. Kumbki riik asus seepeale võistlema õiguse üle pakkuda oma kodanikule „teenust”. Vaeses uiguuri perekonnas Hiina lääneosas sündinud poiss huvitus põllupidamise asemel koraanist ja asus imaamiks õppima. Hiina võimudele, kes kahtlustavad uiguure separatismis, haritud uiguurid ei meeldi ja nõnda ahistati ka Celili peret läbiotsimiste ja küsitlemistega. Noor Huseyin põgenes valepassi abil Kõrgõstani ja Türgi kaudu 2001. aastal lõpuks Kanadasse.
Kolm kuud peale Kanada kodakondsuse kätte saamist, 2006. aasta veebruaris, läks Huseyin oma usbekitarist abikaasa ja kolme lapsega naise vanemaid Usbekistani vaatama. Mees arreteeriti Usbeki politsei poolt ja anti Hiina võimudele üle, kes peavad mehe üle kohut süüdistades teda terrorismis. Kanada võimud ei ole saanud Celiliga kohtuda, sest Hiina keeldub mehe Kanada kodakondsust tunnistamast. Ka ei ole Celili abikaasa Kamila Telendibajeva oma meest sestsaadik näinud. Mehe väidetavate terroritegude üle ei ole Hiina esitanud ühtegi tõendit.
Kanada välisminister Peter MacKay ütles, et Hiina võimud näitavad juhtumi lahendamise vastu täielikku huvipuudust. Kanada ja Hiina suhted ongi sestsaadik märkimisväärselt halvenenud. Kanada süüdistab Hiinat inimõiguste rikkumises, Hiina viibutab jahenava kaubandusega ähvardades sõrme vastu. Väidetavalt ei ole sünnijärgsel kodanikul Hiina kodakondsusest võimalik loobuda.
Kui mees pani enne põgenikustaatuse taotluse esitamist toime terroriakte, kuidas jäi see taustauuringuid teostavale Kanada ametkonnale kahe silma vahele?
Paljud asjatundjad on soovitanud Kanadal kehtestada sarnase süsteemi USAga, mispuhul riik nõuab kodanikelt maksude maksmist olenemata sellest, millises riigis inimene elab. See välistaks ühesuunalise suhtlemise teljel riik ja kodanik.
Tolerantne või tõrjuv?
Avaldatud Eesti Ekspressis juunis 2007 http://blog.ekspress.ee/viewdoc/E9CFE468F037B498C22572F900447E86
Ottawa näod on tumedanahalised, pilusilmsed, pearätistatud või lopsakate vuntsidega, kui usaldada Ottawa linna välja antud statistikakogumiku “Faces of Ottawa” esikaant.
Selles tööhõiveametiga koostöös väljaantud raamatukeses on kirjutatud, et just Ottawa linna saabuvad Kanadas kõige enam haritud immigrandid, kellest tervelt 83 protsendil on ülikooliharidus. Kanada enda elanike keskmise haridustasemega võrreldes on immigrandid hulga haritumad. Kuid heast haridusest hoolimata teenivad immigrandid kolmandiku võrra vähem.
Kanada ei palka heameelega lopsaka vuntsi või pearätiga tööinimest. Juurdekasv Kanada tööturule tuleb aga (enamasti hiina või india) immigrantide hulgast, kuna kanadalased ise on kas liiga vanad või ei sünnita uusi kodanikke piisavalt juurde.
Räägin noore ja sümpaatse inglise-prantsuse tõlgi Astouga ühest juhtumist Ottawas, kus politseikoolituse läbi teinud islamiusku naisele ei tehtud ainukesena tööpakkumist, kuna ta pead katab hijab. Astou arukat šokolaadikarva nägu raamib samuti tihkelt kinnitatud tume pearätt.
“Mu pea ei kao ju ära, kui mul hijab peas on?” küsib ta kelmikalt naeratades retooriliselt. “Vormimütsi saab ju pearäti peale panna, või mis?”
Muidugi, sikhi usku mehed võivad Kanadas oma turbanit koguni politseimütsi asemel kanda ja sikhi poistel on lubatud kooli kaasa võtta nende traditsionaalne pistoda. Hijab’i kandmine tundub siin tõesti kõige süütum religiooni demonstreerimise viis töökohal.
Kuid kanadalased ei taha töökollektiivi tüli: kohe, kui palkad kellegi väljastpoolt “hõimu piire”, kaasneb sellega tülikas enesekontroll: kas ma olen ikka lakkamatult poliitiliselt korrektne?
Liigset lõugade pruukimist poliitilise ebakorrektsuse mõistes nimetatakse siin naljatamisi suu- ja sõrataudiks. Nii näiteks vallandati teisel pool Kanada lõunapiiri suu- ja sõrataudi tõttu töölt teenekas raadiohääl Don Imus, kes kasutas kiirlobisedes mustanahalistest neidudest koosneva korvpallinaiskonna kohta paljude meelest solvavaid väljendeid.
Kanadaski on juba arutatud, kas jõulukuusk solvab moslemeid või juute, et kas seda ikka võib avalikesse büroohoonetesse välja panna.
Iraani päritolu keskealine ja pisut väsinud näoga Nawal on Ottawas tööd otsinud juba mitu aastat. Teda ei võeta tööle hoolimata sellest, et tal on sotsiaalabi-tööks kõik vajalikud oskused olemas.
“Ma ei saa kunagi intervjuuvoorust edasi, sest ma kannan hijab’i. Ja siis heidetakse meile ette, et miks moslemid sotsiaalabist elavad! Meid ei võeta omaks. Mida me tegema peame?”
Ka Astou imestab, et kanadalased ei saa aru moslemi naiste suhtest jumalaga. “Kõige peale, mis puudutab kellegi religiooni, põrkavad kanadalased kohe tagasi,” kurdab ta.
Olen Astou tähelepanekuga nõus ja räägin talle ühe loo läinud sügisel Kanada jehoovatunnistajate peresse sündinud kuuikutest (Astou loeb ise peamiselt Prantsusmaa ajalehti).
Usk-ennekõike-suhtumisega pere keeldus laskmast sügavalt enneaegsena sündinud beebidele vereülekannet teha ja kaks lapsukest surigi. Tavaline kanadalane ei saa sellest aru, ütlen.
Astou hirmunud silmadest loen, et ega temagi.
Ottawa näod on tumedanahalised, pilusilmsed, pearätistatud või lopsakate vuntsidega, kui usaldada Ottawa linna välja antud statistikakogumiku “Faces of Ottawa” esikaant.
Selles tööhõiveametiga koostöös väljaantud raamatukeses on kirjutatud, et just Ottawa linna saabuvad Kanadas kõige enam haritud immigrandid, kellest tervelt 83 protsendil on ülikooliharidus. Kanada enda elanike keskmise haridustasemega võrreldes on immigrandid hulga haritumad. Kuid heast haridusest hoolimata teenivad immigrandid kolmandiku võrra vähem.
Kanada ei palka heameelega lopsaka vuntsi või pearätiga tööinimest. Juurdekasv Kanada tööturule tuleb aga (enamasti hiina või india) immigrantide hulgast, kuna kanadalased ise on kas liiga vanad või ei sünnita uusi kodanikke piisavalt juurde.
Räägin noore ja sümpaatse inglise-prantsuse tõlgi Astouga ühest juhtumist Ottawas, kus politseikoolituse läbi teinud islamiusku naisele ei tehtud ainukesena tööpakkumist, kuna ta pead katab hijab. Astou arukat šokolaadikarva nägu raamib samuti tihkelt kinnitatud tume pearätt.
“Mu pea ei kao ju ära, kui mul hijab peas on?” küsib ta kelmikalt naeratades retooriliselt. “Vormimütsi saab ju pearäti peale panna, või mis?”
Muidugi, sikhi usku mehed võivad Kanadas oma turbanit koguni politseimütsi asemel kanda ja sikhi poistel on lubatud kooli kaasa võtta nende traditsionaalne pistoda. Hijab’i kandmine tundub siin tõesti kõige süütum religiooni demonstreerimise viis töökohal.
Kuid kanadalased ei taha töökollektiivi tüli: kohe, kui palkad kellegi väljastpoolt “hõimu piire”, kaasneb sellega tülikas enesekontroll: kas ma olen ikka lakkamatult poliitiliselt korrektne?
Liigset lõugade pruukimist poliitilise ebakorrektsuse mõistes nimetatakse siin naljatamisi suu- ja sõrataudiks. Nii näiteks vallandati teisel pool Kanada lõunapiiri suu- ja sõrataudi tõttu töölt teenekas raadiohääl Don Imus, kes kasutas kiirlobisedes mustanahalistest neidudest koosneva korvpallinaiskonna kohta paljude meelest solvavaid väljendeid.
Kanadaski on juba arutatud, kas jõulukuusk solvab moslemeid või juute, et kas seda ikka võib avalikesse büroohoonetesse välja panna.
Iraani päritolu keskealine ja pisut väsinud näoga Nawal on Ottawas tööd otsinud juba mitu aastat. Teda ei võeta tööle hoolimata sellest, et tal on sotsiaalabi-tööks kõik vajalikud oskused olemas.
“Ma ei saa kunagi intervjuuvoorust edasi, sest ma kannan hijab’i. Ja siis heidetakse meile ette, et miks moslemid sotsiaalabist elavad! Meid ei võeta omaks. Mida me tegema peame?”
Ka Astou imestab, et kanadalased ei saa aru moslemi naiste suhtest jumalaga. “Kõige peale, mis puudutab kellegi religiooni, põrkavad kanadalased kohe tagasi,” kurdab ta.
Olen Astou tähelepanekuga nõus ja räägin talle ühe loo läinud sügisel Kanada jehoovatunnistajate peresse sündinud kuuikutest (Astou loeb ise peamiselt Prantsusmaa ajalehti).
Usk-ennekõike-suhtumisega pere keeldus laskmast sügavalt enneaegsena sündinud beebidele vereülekannet teha ja kaks lapsukest surigi. Tavaline kanadalane ei saa sellest aru, ütlen.
Astou hirmunud silmadest loen, et ega temagi.
Thursday, May 21, 2009
Tamilid nõuavad Kanada valitsuselt tegusid
Avaldatud Ekspressis aprillis 2009 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/1F02D1FD5EEB9AE4C22575A0003EBA46
Vigastatud väikelapsi kujutav ja HUNGER! GENOCIDE! sõnu kisendav plakat kõhu peal, räägib noor abielunaine Vino mulle Kanada Parlamendi ees, et ta pole oma sugulastega Sri Lankast uuest aastast alates ühendust saanud. Ta kardab, et Sri Lanka valitsus on nad tapnud. Vino on nimelt Sri Lanka vähemusrahva tamilite esindaja ja ta on Ottawa kesklinna, just Terry Foxi skulptuuri juurde protestima tulnud Torontost. (Autosõit sinna kestab umbes kuus.)
Vino tõmmu nägu meenutab kangesti üht teist noort naisterahvast Sri Lankast, kellega sain tuttavaks Beate Arnestadi dokkfilmist „Minu tütar on terrorist“. See oli unustamatu kohtumine, ühelt poolt sellepärast, et kadestamisväärse figuuriga Tamili Tiigrite nais-terroristide dokki nägemiseks pidin ma kohalikus raamatukogus filmi üle kolme kuu ootama. Teisalt sellepärast, et dokkfilm terroristidest oli kurblik-ilus, isegi poeetiline.
Aeg-ajalt köhides ja mütsi sügavamale pähe tõmmates räägib Vino mulle, et kui ta oli 12aastane, läksid nad veel Sri Lankas elades ema ja vennaga valitsusvägede eest umbes 120 inimesega kirikusse varjule. Läbi katuses olnud augu nägi ta sõjalennukeid ja surmani hirmunult palus ta emal teise kohta joosta. Mõned minutid hiljem said kõik kirikus olnud inimesed surma.
„See oli õudne. Mul olid selle jubeda kogemuse tõttu vahepeal isegi vaimse tervise häired. Nüüd ma olen terve ja õnneks juba 7 aastat Kanadas.“
Vino jutt Sri Lanka valitsuse põhjustatud kannatustest on kangesti sarnane filmi-terrorist-tüdruku jutuga: just terroriorganisatsioon Tamili Tiigrid päästis nad keskvalitsuse kuulirahe alt.
„Sind ei sega see, et need poisid lehvitavad seal Kanadas keelatud terroristliku organisatsiooni lippu?“ osutan eemal musta tiigripildiga punast trummi taguvatele poistele. Tamili Tiigrid on juba aasta jagu Kanadaski terroristlike organisatsioonide nimekirjas.
„Ei, ei, me oleme vabadusvõitlejad. Tamili Tiigrid ei puutu tsiviilelanikke ega ründa tsiviillennujaamu. Nad pole Kanadale midagi halba teinud. Ja pealegi on Mustade Tiigrite lipul tähed LTTE, kui neid ei ole, siis on kõik korras. Ja Tiigrid ründavad ka ainult sõjalisi objekte,“ ütleb Vino, kes on terve pika lihavõttenädalavahetuse Ottawas protestinud.
Kanada tamilid, kes Ottawas tiigrilippudega lehvitavad ja keelatud Tamili Tiigreid moraalselt siiski toetavad, nõuavad Sri Lanka suhtes tamili rahva genotsiidi põhjustamise eest kaubandus- ja reisikeelu kehtestamist. Nad soovivad tähelepanu tõmbamist Sri Lanka keemiarelva kasutamisele vähemusrahvuste suhtes ega lõpeta oma proteste ja näljastreike enne, kui Kanada valitsus teeb midagi süütute inimeste tapmise vastu Sri Lankal. Nad tahavad kestvat vaherahu ja lõpuks ka oma riigi tunnustamist.
Beate Arnestadi film jälgib näojoontelt Vino-sarnaseid, tsüaniidikapsleid kaelas kandvaid ja süvenenud ilmega, relva kandvaid iludusi, 24-aastaseid Dharsikat ja Puhalchidarit, kes on seitse aastat kõrvuti Tamili Tiigrite eliitjõududes LTTE (Liberation Tigers of Tamil Eelam) võidelnud. Nemadki ei usu, et neid sunnitakse tsiviilelanikke tapma, aga videoklipid näitavad siiski Tiigrite õhku lastud kontorihooneid, lennujaamu ja tapetud ministreid.
"Kuid ma teen seda, mis meie Juht käsib. Kui ta ütleb, et tulista Dharsikat, siis ma teengi seda," ütleb Puhalchidar. Tema lähima sõbranna ja kaasvõitleja Dharsika süvenenud nägu ei reeda seda kuuldes mingeid tundeid.
Mõnede meelest aitab Norras valminud neutraalne dokkfilm suurepärase sõjalise väljaõppega neidudest terrorismi veelgi ihaldusväärseks muuta.
„Keelake see dokkfilm!“ nõuavad end mainstream poliitikuteks pidavad Eelam Revolutionary Organization of Students tegelased Sri Lankalt. „See on häbitu propaganda! See muudab terrorismi veelgi ihaldusväärsemaks.“
Vino jälle soovitab mul Sri Lanka valitsuse propagandast eemale hoida ja ennast asjadega warwithoutwitness kodulehel kurssi viia.
***
Kui ma pärast Vinoga rääkimist kodu poole väntan, pusklevad mu peas võistlevad tulikirjad: „terrorist“ / „vabadusvõitleja“, „terrorist“ / „vabadusvõitleja“. Mul on kahju Kanada poliitikutest, kes kistakse Kanadas elavate tuhandete rahvusvähemuste kaudu tõttu maailma igasse konflikti. Ja mis kõige kurvem, nende tegevusest või tegemata jätmisest sõltuvad tõesti kellegi elud ... kusagil kaugel Sri Lankas.
Jalgratast läbi protestijate summa lükates möödun tõmmudest lühikestest meestest, kes toovad öö läbi protestijate jaoks õhtusele Parliament Hillile termoseid, hot dogi saiu-viinereid ja sooje tekke. Ööd Ottawas on külmad.
Vigastatud väikelapsi kujutav ja HUNGER! GENOCIDE! sõnu kisendav plakat kõhu peal, räägib noor abielunaine Vino mulle Kanada Parlamendi ees, et ta pole oma sugulastega Sri Lankast uuest aastast alates ühendust saanud. Ta kardab, et Sri Lanka valitsus on nad tapnud. Vino on nimelt Sri Lanka vähemusrahva tamilite esindaja ja ta on Ottawa kesklinna, just Terry Foxi skulptuuri juurde protestima tulnud Torontost. (Autosõit sinna kestab umbes kuus.)Vino tõmmu nägu meenutab kangesti üht teist noort naisterahvast Sri Lankast, kellega sain tuttavaks Beate Arnestadi dokkfilmist „Minu tütar on terrorist“. See oli unustamatu kohtumine, ühelt poolt sellepärast, et kadestamisväärse figuuriga Tamili Tiigrite nais-terroristide dokki nägemiseks pidin ma kohalikus raamatukogus filmi üle kolme kuu ootama. Teisalt sellepärast, et dokkfilm terroristidest oli kurblik-ilus, isegi poeetiline.
Aeg-ajalt köhides ja mütsi sügavamale pähe tõmmates räägib Vino mulle, et kui ta oli 12aastane, läksid nad veel Sri Lankas elades ema ja vennaga valitsusvägede eest umbes 120 inimesega kirikusse varjule. Läbi katuses olnud augu nägi ta sõjalennukeid ja surmani hirmunult palus ta emal teise kohta joosta. Mõned minutid hiljem said kõik kirikus olnud inimesed surma.
„See oli õudne. Mul olid selle jubeda kogemuse tõttu vahepeal isegi vaimse tervise häired. Nüüd ma olen terve ja õnneks juba 7 aastat Kanadas.“
Vino jutt Sri Lanka valitsuse põhjustatud kannatustest on kangesti sarnane filmi-terrorist-tüdruku jutuga: just terroriorganisatsioon Tamili Tiigrid päästis nad keskvalitsuse kuulirahe alt.
„Sind ei sega see, et need poisid lehvitavad seal Kanadas keelatud terroristliku organisatsiooni lippu?“ osutan eemal musta tiigripildiga punast trummi taguvatele poistele. Tamili Tiigrid on juba aasta jagu Kanadaski terroristlike organisatsioonide nimekirjas.
„Ei, ei, me oleme vabadusvõitlejad. Tamili Tiigrid ei puutu tsiviilelanikke ega ründa tsiviillennujaamu. Nad pole Kanadale midagi halba teinud. Ja pealegi on Mustade Tiigrite lipul tähed LTTE, kui neid ei ole, siis on kõik korras. Ja Tiigrid ründavad ka ainult sõjalisi objekte,“ ütleb Vino, kes on terve pika lihavõttenädalavahetuse Ottawas protestinud.
Kanada tamilid, kes Ottawas tiigrilippudega lehvitavad ja keelatud Tamili Tiigreid moraalselt siiski toetavad, nõuavad Sri Lanka suhtes tamili rahva genotsiidi põhjustamise eest kaubandus- ja reisikeelu kehtestamist. Nad soovivad tähelepanu tõmbamist Sri Lanka keemiarelva kasutamisele vähemusrahvuste suhtes ega lõpeta oma proteste ja näljastreike enne, kui Kanada valitsus teeb midagi süütute inimeste tapmise vastu Sri Lankal. Nad tahavad kestvat vaherahu ja lõpuks ka oma riigi tunnustamist.
Beate Arnestadi film jälgib näojoontelt Vino-sarnaseid, tsüaniidikapsleid kaelas kandvaid ja süvenenud ilmega, relva kandvaid iludusi, 24-aastaseid Dharsikat ja Puhalchidarit, kes on seitse aastat kõrvuti Tamili Tiigrite eliitjõududes LTTE (Liberation Tigers of Tamil Eelam) võidelnud. Nemadki ei usu, et neid sunnitakse tsiviilelanikke tapma, aga videoklipid näitavad siiski Tiigrite õhku lastud kontorihooneid, lennujaamu ja tapetud ministreid.
"Kuid ma teen seda, mis meie Juht käsib. Kui ta ütleb, et tulista Dharsikat, siis ma teengi seda," ütleb Puhalchidar. Tema lähima sõbranna ja kaasvõitleja Dharsika süvenenud nägu ei reeda seda kuuldes mingeid tundeid.
Mõnede meelest aitab Norras valminud neutraalne dokkfilm suurepärase sõjalise väljaõppega neidudest terrorismi veelgi ihaldusväärseks muuta.
„Keelake see dokkfilm!“ nõuavad end mainstream poliitikuteks pidavad Eelam Revolutionary Organization of Students tegelased Sri Lankalt. „See on häbitu propaganda! See muudab terrorismi veelgi ihaldusväärsemaks.“
Vino jälle soovitab mul Sri Lanka valitsuse propagandast eemale hoida ja ennast asjadega warwithoutwitness kodulehel kurssi viia.
***
Kui ma pärast Vinoga rääkimist kodu poole väntan, pusklevad mu peas võistlevad tulikirjad: „terrorist“ / „vabadusvõitleja“, „terrorist“ / „vabadusvõitleja“. Mul on kahju Kanada poliitikutest, kes kistakse Kanadas elavate tuhandete rahvusvähemuste kaudu tõttu maailma igasse konflikti. Ja mis kõige kurvem, nende tegevusest või tegemata jätmisest sõltuvad tõesti kellegi elud ... kusagil kaugel Sri Lankas.
Jalgratast läbi protestijate summa lükates möödun tõmmudest lühikestest meestest, kes toovad öö läbi protestijate jaoks õhtusele Parliament Hillile termoseid, hot dogi saiu-viinereid ja sooje tekke. Ööd Ottawas on külmad.
Kolm amigot Kanadas
Avaldatud EPL Äripäevas augustis 2007 http://www.arileht.ee/artikkel/397073
Piirid, Arktika ja julgeolek teemaks nn Kolme Amigo tippkõnelusel Kanadas
Nädala alguses pidasid Ottawa jõe äärses Quebeci kuurortlinnas Montebellos kolmepoolseid kõnelusi kolm amigot ehk USA ja Mehhiko presidendid ja Kanada peaminister. George W Bush, Felipe Calderon ja Steven Harper arutasid Fairmont Chateau’ seedripalkidest hotellis piiride ületamise, Arktika ja julgeoleku alaseid küsimusi Põhja-Ameerika kolmepoolsete suhete raamistikus, mille koondnimetuseks on saanud Julgeoleku ja Edu Partnerlus.
Kanada peaministri Steven Harperi peamisteks jututeemadeks oma Ühendriikide kolleegiga oli kanadalaste mure USA passinõude suhtes ja Loodeväila puudutavad seisukohad. Nimelt peavad Ameerika Ühendriigid Atlandi ja Vaikset ookeani ühendavat mereteed rahvusvahelisteks veteks, samas kui Kanada on veendunud, et polaarjoone taga Kanada Nunavuti territooriumi saarte vahel looklev jäine teekond on Kanada sisevesi.
Selle kindlustamiseks on Harper varem augusti keskel teatanud, et Kanada ehitab kaks sõjalist baasi Loodeväila lähedusse: Resolute Baysse (inuktuti keeles Quasuittuq) ja Rankini lahte (Kangiqiniq) ja et vana kaevandus Nanisivikis ehitatakse ümber patrull-laevade varustamiseks. Selle tarbeks teatas Kanada juuli alguses kavast ehitada ja mehitada kuus kuni kaheksa uut patrulllaeva.
Nii Kanada kui Mehhiko riigijuhtidele tegi muret terrorismi vastase sõja tõttu halvenenud kaubavoogude ja inimeste liikumine kolme riigi vahel. President Bush kinnitas, et USA lähtub piiriküsimustes ikka passi esitamise nõudest (kanadalased on siiani saanud siseriikliku isikutunnistusega USA piiri ületada), kuid riigijuhid mõistsid, et kuidagi tuleb hõlbustada reisijate ja kaubavoogude liikumist üle piiride ka võimalike terrorirünnakute puhul ning loodusõnnetuste ja epideemiate vallandumise korral.
Nii Harper kui Calderon on huvitatud USAga majandussuhete elavdamisest, kuid mõlemad hoiduvad liigsoojadest suhetest Bushiga, kes on ebapopulaarne nii Mehhikos kui ka Kanadas. Näiteks tutvustas peaminister Harper suvisel Kesk-Ameerika tuuril Kanadat Tšiilis, Kolumbias, Barbadosel ja Haiitil.kui kolmandat teed kahe äärmuse - ameerikapärase kapitalismi ja vasakpoolse populismi vahel, tuues Kanada heaoluühiskonda eeskujuks ja eristades end selgelt Ühendriikidest.
USA president arutas Mehhiko riigipeaga eraldi kõnelustes seda, kuidas toetada Mehhiko plaani võidelda uimastikaubanduse ja kuritegevusega. Väga tõenäoliselt luuakse laiahaardeline programm, mis abistaks Mehhikol Ühendriikide kaasabil võidelda kokaiinismugeldamisega. Mehhiko riigipea seevastu avaldas rahulolematust uute immigratsiooniseaduste venimise tõttu Kongressis.
Esmaspäeval kogunes umbes 1200 aktivisti ümber tugevalt turvatud kuurort-linnakese, et protestida Põhja-Ameerika Vabakaubandusleppe (NAFTA) riikide liidrite väidetavalt salajaste kõneluste vastu. Ka spekuleerisid poliitilise spektri mõlemad äärmused, nagu arutaks riigipead kaks aastat tagasi loodud Julgeoleku ja Edu Partnerlusraamistikus supermaantee loomisest Mehhikost Kanada Manitoba provintsini. Kanada ja USA ametnikud väidavad aga, et sellist maanteed pole kavas luua. Isegi Põhja-Ameerika Superkoridori Koalitsioon (NASCO) kinnitas, et lisaks olemasolevale kiirteele pole plaanis uut transiidikoridori luua. Pigem tuleks panustada olemasoleva infrastruktuuri turvalisesele nagu näitas Minneapolise silla varing kuu alguses, sõnasid NASCO esindajad.
▫ Tippkohtumise esmaspäevaõhtune õhtusöök püüdis Kanada territooriumi kõiki regioone iseloomulike hõrgutistega esindada: suitsutatud part ja sellerijuure (celery root) salat, kammkarbid, ja Ontario chanterelle seened. Põhiroaks pakuti Nunavuti karibuud jõhvikakastmes.Veinidest pakuti Okanagani ja Niagara omi.
▫ Limusiinide asemel golfiautodega ringi sõitvad riigijuhid hoidsid kuurortlinnas kohtumise ajal madalat profiili ja eelistasid lipsustamata ülikondi.
▫ Peaministri abikaasa Laureen Harper õpetas Mehhiko presidendi mootorpaati juhtima, kui president Calderon koos abikaasa ja lastega nende maaresidentsi saabus.
▫ Tippkohtumiseks valitud koht oli idülliline paik looduse keskel, kuid seal oli ülisuurtes kogustes sääski ja nahkhiiri. Lisaks kurtsid kanada ajakirjanikud, et vöötoravad sõid meediaruumis kedagi kartmata puhvetist kartulikrõpse.
Piirid, Arktika ja julgeolek teemaks nn Kolme Amigo tippkõnelusel Kanadas
Nädala alguses pidasid Ottawa jõe äärses Quebeci kuurortlinnas Montebellos kolmepoolseid kõnelusi kolm amigot ehk USA ja Mehhiko presidendid ja Kanada peaminister. George W Bush, Felipe Calderon ja Steven Harper arutasid Fairmont Chateau’ seedripalkidest hotellis piiride ületamise, Arktika ja julgeoleku alaseid küsimusi Põhja-Ameerika kolmepoolsete suhete raamistikus, mille koondnimetuseks on saanud Julgeoleku ja Edu Partnerlus.
Kanada peaministri Steven Harperi peamisteks jututeemadeks oma Ühendriikide kolleegiga oli kanadalaste mure USA passinõude suhtes ja Loodeväila puudutavad seisukohad. Nimelt peavad Ameerika Ühendriigid Atlandi ja Vaikset ookeani ühendavat mereteed rahvusvahelisteks veteks, samas kui Kanada on veendunud, et polaarjoone taga Kanada Nunavuti territooriumi saarte vahel looklev jäine teekond on Kanada sisevesi.
Selle kindlustamiseks on Harper varem augusti keskel teatanud, et Kanada ehitab kaks sõjalist baasi Loodeväila lähedusse: Resolute Baysse (inuktuti keeles Quasuittuq) ja Rankini lahte (Kangiqiniq) ja et vana kaevandus Nanisivikis ehitatakse ümber patrull-laevade varustamiseks. Selle tarbeks teatas Kanada juuli alguses kavast ehitada ja mehitada kuus kuni kaheksa uut patrulllaeva.
Nii Kanada kui Mehhiko riigijuhtidele tegi muret terrorismi vastase sõja tõttu halvenenud kaubavoogude ja inimeste liikumine kolme riigi vahel. President Bush kinnitas, et USA lähtub piiriküsimustes ikka passi esitamise nõudest (kanadalased on siiani saanud siseriikliku isikutunnistusega USA piiri ületada), kuid riigijuhid mõistsid, et kuidagi tuleb hõlbustada reisijate ja kaubavoogude liikumist üle piiride ka võimalike terrorirünnakute puhul ning loodusõnnetuste ja epideemiate vallandumise korral.
Nii Harper kui Calderon on huvitatud USAga majandussuhete elavdamisest, kuid mõlemad hoiduvad liigsoojadest suhetest Bushiga, kes on ebapopulaarne nii Mehhikos kui ka Kanadas. Näiteks tutvustas peaminister Harper suvisel Kesk-Ameerika tuuril Kanadat Tšiilis, Kolumbias, Barbadosel ja Haiitil.kui kolmandat teed kahe äärmuse - ameerikapärase kapitalismi ja vasakpoolse populismi vahel, tuues Kanada heaoluühiskonda eeskujuks ja eristades end selgelt Ühendriikidest.
USA president arutas Mehhiko riigipeaga eraldi kõnelustes seda, kuidas toetada Mehhiko plaani võidelda uimastikaubanduse ja kuritegevusega. Väga tõenäoliselt luuakse laiahaardeline programm, mis abistaks Mehhikol Ühendriikide kaasabil võidelda kokaiinismugeldamisega. Mehhiko riigipea seevastu avaldas rahulolematust uute immigratsiooniseaduste venimise tõttu Kongressis.
Esmaspäeval kogunes umbes 1200 aktivisti ümber tugevalt turvatud kuurort-linnakese, et protestida Põhja-Ameerika Vabakaubandusleppe (NAFTA) riikide liidrite väidetavalt salajaste kõneluste vastu. Ka spekuleerisid poliitilise spektri mõlemad äärmused, nagu arutaks riigipead kaks aastat tagasi loodud Julgeoleku ja Edu Partnerlusraamistikus supermaantee loomisest Mehhikost Kanada Manitoba provintsini. Kanada ja USA ametnikud väidavad aga, et sellist maanteed pole kavas luua. Isegi Põhja-Ameerika Superkoridori Koalitsioon (NASCO) kinnitas, et lisaks olemasolevale kiirteele pole plaanis uut transiidikoridori luua. Pigem tuleks panustada olemasoleva infrastruktuuri turvalisesele nagu näitas Minneapolise silla varing kuu alguses, sõnasid NASCO esindajad.
▫ Tippkohtumise esmaspäevaõhtune õhtusöök püüdis Kanada territooriumi kõiki regioone iseloomulike hõrgutistega esindada: suitsutatud part ja sellerijuure (celery root) salat, kammkarbid, ja Ontario chanterelle seened. Põhiroaks pakuti Nunavuti karibuud jõhvikakastmes.Veinidest pakuti Okanagani ja Niagara omi.
▫ Limusiinide asemel golfiautodega ringi sõitvad riigijuhid hoidsid kuurortlinnas kohtumise ajal madalat profiili ja eelistasid lipsustamata ülikondi.
▫ Peaministri abikaasa Laureen Harper õpetas Mehhiko presidendi mootorpaati juhtima, kui president Calderon koos abikaasa ja lastega nende maaresidentsi saabus.
▫ Tippkohtumiseks valitud koht oli idülliline paik looduse keskel, kuid seal oli ülisuurtes kogustes sääski ja nahkhiiri. Lisaks kurtsid kanada ajakirjanikud, et vöötoravad sõid meediaruumis kedagi kartmata puhvetist kartulikrõpse.
Ettevaatlik Kanada poliitik ja siiras mees Peter Van Loan
Avaldatud lyhendatult Eesti Ekspressis m2rtsis 2007 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/9F55150A803C7CE7C225727A00351D96
Kanada konservatiivide suhteid ajakirjanikega on ajaleht The Globe and Mail iseloomustanud karikatuuriga, mis kujutab kindlusemüüridel peituvat peaministrit Stephen Harperit, tünnitäis kuuma tõrva kõrval, valmis saabuvale pressikorpusele kaelavalamiseks. Kohe näha, et meid oodatakse, sõnavad ajakirjanikud.
Kui helistan Konservatiivse valitsuse parlamendiasjade juhi ja demokraatliku reformi ministri Peter Van Loani piltilusale assistendile Darlene’ile ja palun võimalust eesti päritolu poliitiku intervjueerimiseks, ütleb ta oodatult: „Meil on meediaga suhtlemiseks uus protokoll, kooskõlastamine võtab aega. Aga saada oma küsimused, vaatame, mis me teha saame.”
Saadan oma küsimused. Et jõulud on saabumas (milllal Ottawa tavaliselt kaheks nädalaks välja sureb), siis ei saa ma ettearvatult mingit vastust. Peale uut aastat on Peter Van Loan saanud uue, hulga tähtsama ameti. Ta juhib nüüd valitsuse parlamendiasju ja viib läbi demokraatlikku reformi. Teen vastavalt Darlene’i juhistele – „Midagi poliitilist pole mõtet küsida” - küsimused ümber ja keskendun ainult eestlusele.
Sellepärast olen positiivselt üllatunud, kui jaanuari lõpu poole helistab sümpaatlik Peter Van Loan mu kodutelefonil ja pakub lahkelt end intervjueerida. Ka fotosessiooniga on ta nõus ja leiab paari päeva pärast pooltunnikese pildistamisaega.
Üle Kanada ehk suhteliselt vähetuntud Peter Van Loan on Konservatiivide peaministri Stephen Harperi usaldusalune ja praegu väga tähtsal ja keerulisel tööpostil parlamendis. Näiteks Senati reformimine, peaministri selle talve üks prioriteet-teemasid, ongi turvalise karumõmmi välimusega Van Loani ülesanne demokraatliku reformi ministrina. Oma teises ametis - Konservatiivide parlamendiasjade juhina peab 43-aastane Van Loan juhtima parlamendi igapäevatoimetusi koostöös teiste parteide esindajataga. Tema praeguse positsiooni tähtsust näitab Van Loani suur ja avar kabinet, mis asub auväärselt kohe Peace Toweri kõrval parlamendi peahoones, uhke vaatega kesklinna poole.
Kuigi Peter Van Loani eestlus on kultuuri mõttes marginaalne – ta ei räägi eesti keeltki – tegi ta poliitkuna läinud aastal kaks visiiti Eestisse.
Väliseestluse tulevikudilemmad – olla või ei – jätavad Peteri külmaks. Ta naerab vabandavalt, kui ütlen, et Kanada eestlased kanadiseeruvad.
Ja mina olen selle musternäidis, ütleksid justkui ta naeru saatel ülestõstetud käed. Selles žestis on võti Peter Van Loani eestluse mõõtmiseks – tegu on professionaalse Kanada poliitikuga, kes võib avalalt rääkida poliitika-välisest elust: eesti vanavanematest ja kihlumisest Tallinna vanalinnas, näiteks. Vähegi poliitikasse puutuvatel teemadel jääb kõrge poliitik isikliku arvamuse avaldamisega ettevaatlikuks.
Mida teie sellest arvate, et eesti organisatsioonidel Kanadas tekivad peagi küsimused, mida ette võtta Eesti Majadega ja kogukonna tarbeks ostetud maa-aladega?
Huvi vähenemine ei puuduta ainult eesti kogukonda. Viimasel ajal kurdavad kõikvõimalikud ühiskondlikud organisatsioonid kokkukuivamise üle. Tundub, et aktiivne kodanikkond kui selline on lagunemas ja asemele tekkimas individuaalsete tarbijate ühiskond, kus langetatakse otsuseid ainult enda tarbeks. Aga tegelikult on Eesti kogukond kogu aeg olnud väga hästi Kanada ühiskonda integreerunud: eestlased ei kapseldunud nagu mõned teised rahvusgrupid.
Kui palju eestlasi teie valimisringkonnas York-Simcoe’s on ja kas kõik valivad Konservatiive ehk siis teid?
Seal elab umbes 200 eestlast. Nad ütlevad küll, et valivad mind, aga kes teab... Naerab. Ma seda täpselt muidugi ei tea.
Kas teil on Eesti pass?
Ma saaksin taotleda küll, sest mu ema Malle oli eksiilis Eesti kodanike laps. Aga ma ei ole Eesti passi taotlenud. Ma ei ole kasutanud valimisõigust ega ole hääletanud Eesti parlamendivalimistel. Mul on ainult Kanada pass.
Konservatiivne partei tahab kahe-passi-süsteemi muuta. Mis on teie seisukoht, arvestades, et paljud Kanada eestlased omavad kahte passi?
Kanadast on saanud justkui mugavusriik, mille kodakondsust on kerge saada ja ilma suuremate kohustusteta hoida. Me arutame, millised on eelised, mida kahe passi omanikud naudivad, ja millised on nende kohustused riigi ees. Keeruline on lugu nende kahe passi omanikega, kes on langenud välismaal vangi. Näiteks Hiina ei tunnista hiinlaste Kanada kodakondsust, nii et Kanada ei saa seal oma kodanikke hästi aidata.
Mida arvate eesti ajaloost ja selle tõlgendamisest tänapäeval? Te ju teate pronkssõduri saagat?
Peter Van Loan püüab kaamerasse naeratada ja räägib vaid mokaotsast: Jah, ma käisin ju suvel Eestis ja see kõik oli juulikuus veel vägagi silmatorkav.
Elora linna lähedal Seedrioru lastelaagris on mälestusmärk saksa mundris teises maailmasõjas võidelnud eesti meestele. Mis te arvate, mis juhtuks, kui püüaksime seda monumenti Eestis püsti panna?
PVL mõtleb. Ma saan aru, et Euroopal on raske mõista seda osa ajaloost. Eestlased peavad siin ise otsustama, kuidas toimida. Paus. Igal inimesel on oma lugu, oma elatud elu. Võib-olla mõned nendest (SSi ridades võidelnud) meestest värvati sõjaväkke vastu tahtmist ja mõned ühinesid vabatahtlikult. .... Samuti võib olla, et paljud nendest meestest, kes Punaarmee poolel võitlesid, polnud ka kõik kommunistid.
Tihti tõstatavad vene poliitkud rahvusvahelistel kohtumistel küsimused nagu tõstaks Eestis pead natsism. Mis Kanada seisukoht selles küsimuses on?
PVL mõtleb. Ma ise ei ole sellistesse situatsioonidesse sattunud. Kanadalased ei tea teie ajalugu nii täpselt. Ja eks need parlamendisaadikud, kes sellistesse olukordadesse satuvad, kujundavad seisukoha kui üksikisikud, lähtuvalt oma tõekspidamistest.
Kui teie eesti keel oleks parem olnud, kas oleksite Eestisse tagasi läinud nagu mõned väliseestlased 15 aastat tagasi? Ehk oleksite hoopis teie praegu Eesti president?
Ei, seda ma küll ei arva. Meie kodu oli eesti mõjude all, kuid me pidasime ikka Kanadat ikka oma koduks. Ma mäletan end lapsena vanaema käest küsimas, kas ta pöörduks kunagi Eestisse tagasi, kui Eesti vabaks saaks. Vanaema ütles ei: „Me oleme oma päritolu peale uhked, kuid meie kodu on nüüd Kanada.” Sellepärast suunasid vanavanemad mind pigem prantsuse keelt õppima, kui eesti keelt. Meie juured on nüüd kõvasti Kanadas kinni. Eesti kultuuri pean ka enda omaks, kuid Eesti ei ole mulle kodu.
Vaira Vike-Freibergal näiteks oli hoopis teine situatsioon. Lätis olid tema juured ja ta läks tagasi. Mul on näiteks ka väga vähe sugulasi Eestis järel (SL Õhtulehe ajakirjanik Jaan Väljaots on üks neist). Me käime sugulastega perekondlikult läbi, aga mu kodu on ikka siin.
Pealegi, Eestil läks üleminekuperioodil isegi väga hästi. Teie uue põlvkonna liidrid – Mart Laar, näiteks – olid väga edukad ja viisid läbi suured ühiskondlikud muutused. Poolal näiteks on hulga raskem olukord, neil ei saanud noored juhtfiguurid võimalust suurteks tegudeks. Sama on lugu kaitseväes: Eesti ehitas oma kaitseväe üles nullist ja see on hea, sest saite paljusid vigu ennetada. Teil on parim kaitsesüsteem noorte läänelike riikide seas. Kanadalased hindavad teie panust Afganistanis kõrgelt, eesti mehed on ju koos kanadalastega Kandaharis. Arvestades Eesti väiksust, olete tublisti panustanud.
Kas olete kohtunud praeguse Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvesega?
Kohtusin Ilvesega Eestis Lennart Meri matustel ja oleme paaril korral veelgi kohtunud. Ta on presidendina Eestile väga hea valik. Mind rõõmustab, et ta teab ka Kanadat hästi. Minu teada on ta lapsena käinud ka eesti Jõekääru suvelaagris, mis asub Edora linnakese lähedal. See on just minu valimisringkond praegu!
On märkimisväärne, et kolmel Balti riigil on presidendid Põhja-Ameerikast ja et nad kõik on ka Kanadaga kokku puutunud. Vaira Vike-Freiberga on muidugi Kanadas õppinud ja töötanud ülikoolis. Ta õppis muuseas minu emaga koos psühholoogiat. Ka Toomas Hendrik Ilves töötas mitu aastat Vancouveris, ja Leedu president Valdas Adamkus on omal ajal töötanud Rahvusvahelises Ühendkomisjonis, mis on USA ja Kanada ühine organisatsioon Suur-Järvistu haldamiseks. Ta töötas ju varem keskkonnaministeeriumis USAs.
Huvitav, miks sai Eesti ainukesena Euroopa Liidu uutest riikidest viisavaba reisimisvõimaluse Kanadaga?
Sellega oli nii, et varem vaadati kõiki uusi ELi liikmeid ühes grupis, kuid veel opositsioonis olles tegime ettepaneku, et vaadata kriteeriumide täitmisi üksikute riikide kaupa. Eesti valitsus töötas väga hästi meie nõudmiste täitmisel, et saaksime viisavaba suhtlemise sisse viia. See oli natuke ping-pongi-efekti moodi: kui ühed nõudmised said täidetud, tulid uued. Kuid Eesti valitsus töötas aktiivselt ja täitis vajalikud nõudmised. Ma arvan, et Läti täidab ka lähitulevikus meie nõudmised viisavabaks rezhiimiks.
Kanada konservatiivid on nüüd aasta jagu riiki valitsenud. Ja teil isiklikult oli superedukas aasta. (Vaata elulookirjeldust.)
Tõepoolest võib aastat edukaks pidada, kui mitte arvestada seda, et ma kukkusin augustikuus aknaid värvides redelilt alla. Ma käisin kolm kuud karkude ja kipsiga. Haiglas pandi mulle alguses valediagnoos – lubati kõndida, aga vist ei oleks tohtinud. Nüüd võib juhtuda, et ma jäängi lonkama. Aga aasta on professionaalses mõttes tõesti väga edukas olnud ja väga kiire on olnud ka. Paljud tavainimesed ei tea, mida teeb valitsuse parlamendiasjade juht ja ega minagi teadnud, kuigi olen juba teist ametiaega parlamendisaadik! Aga ma õpin töö käigus! Naerab...
Spekuleeritakse, et märtsis toimuvad järjekordsed ennetähtaegsed valimised.
Meie ei taha valimisi, aga vähemusvalitsusena me peame selleks alati valmis olema.
Mis on eelolevate valimiste peamine teema?
See on väga tähtis küsimus. Valimistel peavad kanadalased otsustama, millist liidrit nad enam usaldavad: kas Stephan Harperit või Stephane Dioni (Liberaalide uut ja rohelise mõtteviisiga liidrit). Liberaalide toetus on jälle langenud ja nad on nüüd meist paari protsendipunkti võrra maas, seega, kui mina oleksin Liberaal, mina valimisi ei tahaks.
Peter Van Loani elulugu
Pere: hollandlasest isa ja eestlannast ema lahutasid, kui Peter oli väike. Koduseks keeleks oli saksa keel.
Haridus: erialalt jurist, bakalaures politoloogias ja geograafias, magister rahvusvahelistes suhetes ja teadusmagister planeerimises.
Parteilisus: Kaheteistaastaselt parteiga liitunud Peter Van Loan pidas hiljem Ontario Progressiivse Konservatiivse Partei presidendiametit neli aastat. Esimest korda valiti Van Loan parlamenti 2004. Tema valimisringkonnas York-Simcoe’s, mis jääb Torontost tunniajase autosõidu kaugusele põhja poole, on paljudel eestlastelgi suvekodud. Olevat võimas vaatepilt, kui Simcoe järve äärsetel suvilatel ridamisi sinimustvalged lehvivad.
Karjäär: Alates konservatiivide valimisvõidust eelmise aasta jaanuaris on Peter Van Loan parlamendi alamkojas ja valitsuses ühtejärge kõrgeid ameteid pidanud. Läinud aasta jaanuaris sai ta välisministri parlamentaarseks sekretäriks. Ta käis selles ametis kaks korda Eestiski. Nelja kuu eest, kui Michael Chong kvebekkide eraldi rahvusena tunnustamise pärast tagasi astus, kutsuti Peter Van Loan valitsustevaheliste suhete ja spordiministriks. Käesoleva aasta esimestel päevadel edutas peaminister ta demokraatliku reformi ministri ja valitsuse parlamendiasjade juhi ametikohale.
Perekonnaseis: Seni vallaline Peter kavatseb eeloleval suvel abielluda elukaaslase Cheryliga. Paar kihlus läinud juulis Tallinna vanalinnas. Abielu suhtes on Peter väga konservatiivne: „Kui juba, siis terveks eluks.”
Kanada konservatiivide suhteid ajakirjanikega on ajaleht The Globe and Mail iseloomustanud karikatuuriga, mis kujutab kindlusemüüridel peituvat peaministrit Stephen Harperit, tünnitäis kuuma tõrva kõrval, valmis saabuvale pressikorpusele kaelavalamiseks. Kohe näha, et meid oodatakse, sõnavad ajakirjanikud.Kui helistan Konservatiivse valitsuse parlamendiasjade juhi ja demokraatliku reformi ministri Peter Van Loani piltilusale assistendile Darlene’ile ja palun võimalust eesti päritolu poliitiku intervjueerimiseks, ütleb ta oodatult: „Meil on meediaga suhtlemiseks uus protokoll, kooskõlastamine võtab aega. Aga saada oma küsimused, vaatame, mis me teha saame.”
Saadan oma küsimused. Et jõulud on saabumas (milllal Ottawa tavaliselt kaheks nädalaks välja sureb), siis ei saa ma ettearvatult mingit vastust. Peale uut aastat on Peter Van Loan saanud uue, hulga tähtsama ameti. Ta juhib nüüd valitsuse parlamendiasju ja viib läbi demokraatlikku reformi. Teen vastavalt Darlene’i juhistele – „Midagi poliitilist pole mõtet küsida” - küsimused ümber ja keskendun ainult eestlusele.
Sellepärast olen positiivselt üllatunud, kui jaanuari lõpu poole helistab sümpaatlik Peter Van Loan mu kodutelefonil ja pakub lahkelt end intervjueerida. Ka fotosessiooniga on ta nõus ja leiab paari päeva pärast pooltunnikese pildistamisaega.
Üle Kanada ehk suhteliselt vähetuntud Peter Van Loan on Konservatiivide peaministri Stephen Harperi usaldusalune ja praegu väga tähtsal ja keerulisel tööpostil parlamendis. Näiteks Senati reformimine, peaministri selle talve üks prioriteet-teemasid, ongi turvalise karumõmmi välimusega Van Loani ülesanne demokraatliku reformi ministrina. Oma teises ametis - Konservatiivide parlamendiasjade juhina peab 43-aastane Van Loan juhtima parlamendi igapäevatoimetusi koostöös teiste parteide esindajataga. Tema praeguse positsiooni tähtsust näitab Van Loani suur ja avar kabinet, mis asub auväärselt kohe Peace Toweri kõrval parlamendi peahoones, uhke vaatega kesklinna poole.
Kuigi Peter Van Loani eestlus on kultuuri mõttes marginaalne – ta ei räägi eesti keeltki – tegi ta poliitkuna läinud aastal kaks visiiti Eestisse.
Väliseestluse tulevikudilemmad – olla või ei – jätavad Peteri külmaks. Ta naerab vabandavalt, kui ütlen, et Kanada eestlased kanadiseeruvad.
Ja mina olen selle musternäidis, ütleksid justkui ta naeru saatel ülestõstetud käed. Selles žestis on võti Peter Van Loani eestluse mõõtmiseks – tegu on professionaalse Kanada poliitikuga, kes võib avalalt rääkida poliitika-välisest elust: eesti vanavanematest ja kihlumisest Tallinna vanalinnas, näiteks. Vähegi poliitikasse puutuvatel teemadel jääb kõrge poliitik isikliku arvamuse avaldamisega ettevaatlikuks.
Mida teie sellest arvate, et eesti organisatsioonidel Kanadas tekivad peagi küsimused, mida ette võtta Eesti Majadega ja kogukonna tarbeks ostetud maa-aladega?
Huvi vähenemine ei puuduta ainult eesti kogukonda. Viimasel ajal kurdavad kõikvõimalikud ühiskondlikud organisatsioonid kokkukuivamise üle. Tundub, et aktiivne kodanikkond kui selline on lagunemas ja asemele tekkimas individuaalsete tarbijate ühiskond, kus langetatakse otsuseid ainult enda tarbeks. Aga tegelikult on Eesti kogukond kogu aeg olnud väga hästi Kanada ühiskonda integreerunud: eestlased ei kapseldunud nagu mõned teised rahvusgrupid.
Kui palju eestlasi teie valimisringkonnas York-Simcoe’s on ja kas kõik valivad Konservatiive ehk siis teid?
Seal elab umbes 200 eestlast. Nad ütlevad küll, et valivad mind, aga kes teab... Naerab. Ma seda täpselt muidugi ei tea.
Kas teil on Eesti pass?
Ma saaksin taotleda küll, sest mu ema Malle oli eksiilis Eesti kodanike laps. Aga ma ei ole Eesti passi taotlenud. Ma ei ole kasutanud valimisõigust ega ole hääletanud Eesti parlamendivalimistel. Mul on ainult Kanada pass.
Konservatiivne partei tahab kahe-passi-süsteemi muuta. Mis on teie seisukoht, arvestades, et paljud Kanada eestlased omavad kahte passi?
Kanadast on saanud justkui mugavusriik, mille kodakondsust on kerge saada ja ilma suuremate kohustusteta hoida. Me arutame, millised on eelised, mida kahe passi omanikud naudivad, ja millised on nende kohustused riigi ees. Keeruline on lugu nende kahe passi omanikega, kes on langenud välismaal vangi. Näiteks Hiina ei tunnista hiinlaste Kanada kodakondsust, nii et Kanada ei saa seal oma kodanikke hästi aidata.
Mida arvate eesti ajaloost ja selle tõlgendamisest tänapäeval? Te ju teate pronkssõduri saagat?
Peter Van Loan püüab kaamerasse naeratada ja räägib vaid mokaotsast: Jah, ma käisin ju suvel Eestis ja see kõik oli juulikuus veel vägagi silmatorkav.
Elora linna lähedal Seedrioru lastelaagris on mälestusmärk saksa mundris teises maailmasõjas võidelnud eesti meestele. Mis te arvate, mis juhtuks, kui püüaksime seda monumenti Eestis püsti panna?
PVL mõtleb. Ma saan aru, et Euroopal on raske mõista seda osa ajaloost. Eestlased peavad siin ise otsustama, kuidas toimida. Paus. Igal inimesel on oma lugu, oma elatud elu. Võib-olla mõned nendest (SSi ridades võidelnud) meestest värvati sõjaväkke vastu tahtmist ja mõned ühinesid vabatahtlikult. .... Samuti võib olla, et paljud nendest meestest, kes Punaarmee poolel võitlesid, polnud ka kõik kommunistid.
Tihti tõstatavad vene poliitkud rahvusvahelistel kohtumistel küsimused nagu tõstaks Eestis pead natsism. Mis Kanada seisukoht selles küsimuses on?
PVL mõtleb. Ma ise ei ole sellistesse situatsioonidesse sattunud. Kanadalased ei tea teie ajalugu nii täpselt. Ja eks need parlamendisaadikud, kes sellistesse olukordadesse satuvad, kujundavad seisukoha kui üksikisikud, lähtuvalt oma tõekspidamistest.
Kui teie eesti keel oleks parem olnud, kas oleksite Eestisse tagasi läinud nagu mõned väliseestlased 15 aastat tagasi? Ehk oleksite hoopis teie praegu Eesti president?
Ei, seda ma küll ei arva. Meie kodu oli eesti mõjude all, kuid me pidasime ikka Kanadat ikka oma koduks. Ma mäletan end lapsena vanaema käest küsimas, kas ta pöörduks kunagi Eestisse tagasi, kui Eesti vabaks saaks. Vanaema ütles ei: „Me oleme oma päritolu peale uhked, kuid meie kodu on nüüd Kanada.” Sellepärast suunasid vanavanemad mind pigem prantsuse keelt õppima, kui eesti keelt. Meie juured on nüüd kõvasti Kanadas kinni. Eesti kultuuri pean ka enda omaks, kuid Eesti ei ole mulle kodu.
Vaira Vike-Freibergal näiteks oli hoopis teine situatsioon. Lätis olid tema juured ja ta läks tagasi. Mul on näiteks ka väga vähe sugulasi Eestis järel (SL Õhtulehe ajakirjanik Jaan Väljaots on üks neist). Me käime sugulastega perekondlikult läbi, aga mu kodu on ikka siin.
Pealegi, Eestil läks üleminekuperioodil isegi väga hästi. Teie uue põlvkonna liidrid – Mart Laar, näiteks – olid väga edukad ja viisid läbi suured ühiskondlikud muutused. Poolal näiteks on hulga raskem olukord, neil ei saanud noored juhtfiguurid võimalust suurteks tegudeks. Sama on lugu kaitseväes: Eesti ehitas oma kaitseväe üles nullist ja see on hea, sest saite paljusid vigu ennetada. Teil on parim kaitsesüsteem noorte läänelike riikide seas. Kanadalased hindavad teie panust Afganistanis kõrgelt, eesti mehed on ju koos kanadalastega Kandaharis. Arvestades Eesti väiksust, olete tublisti panustanud.
Kas olete kohtunud praeguse Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvesega?
Kohtusin Ilvesega Eestis Lennart Meri matustel ja oleme paaril korral veelgi kohtunud. Ta on presidendina Eestile väga hea valik. Mind rõõmustab, et ta teab ka Kanadat hästi. Minu teada on ta lapsena käinud ka eesti Jõekääru suvelaagris, mis asub Edora linnakese lähedal. See on just minu valimisringkond praegu!
On märkimisväärne, et kolmel Balti riigil on presidendid Põhja-Ameerikast ja et nad kõik on ka Kanadaga kokku puutunud. Vaira Vike-Freiberga on muidugi Kanadas õppinud ja töötanud ülikoolis. Ta õppis muuseas minu emaga koos psühholoogiat. Ka Toomas Hendrik Ilves töötas mitu aastat Vancouveris, ja Leedu president Valdas Adamkus on omal ajal töötanud Rahvusvahelises Ühendkomisjonis, mis on USA ja Kanada ühine organisatsioon Suur-Järvistu haldamiseks. Ta töötas ju varem keskkonnaministeeriumis USAs.
Huvitav, miks sai Eesti ainukesena Euroopa Liidu uutest riikidest viisavaba reisimisvõimaluse Kanadaga?
Sellega oli nii, et varem vaadati kõiki uusi ELi liikmeid ühes grupis, kuid veel opositsioonis olles tegime ettepaneku, et vaadata kriteeriumide täitmisi üksikute riikide kaupa. Eesti valitsus töötas väga hästi meie nõudmiste täitmisel, et saaksime viisavaba suhtlemise sisse viia. See oli natuke ping-pongi-efekti moodi: kui ühed nõudmised said täidetud, tulid uued. Kuid Eesti valitsus töötas aktiivselt ja täitis vajalikud nõudmised. Ma arvan, et Läti täidab ka lähitulevikus meie nõudmised viisavabaks rezhiimiks.
Kanada konservatiivid on nüüd aasta jagu riiki valitsenud. Ja teil isiklikult oli superedukas aasta. (Vaata elulookirjeldust.)
Tõepoolest võib aastat edukaks pidada, kui mitte arvestada seda, et ma kukkusin augustikuus aknaid värvides redelilt alla. Ma käisin kolm kuud karkude ja kipsiga. Haiglas pandi mulle alguses valediagnoos – lubati kõndida, aga vist ei oleks tohtinud. Nüüd võib juhtuda, et ma jäängi lonkama. Aga aasta on professionaalses mõttes tõesti väga edukas olnud ja väga kiire on olnud ka. Paljud tavainimesed ei tea, mida teeb valitsuse parlamendiasjade juht ja ega minagi teadnud, kuigi olen juba teist ametiaega parlamendisaadik! Aga ma õpin töö käigus! Naerab...
Spekuleeritakse, et märtsis toimuvad järjekordsed ennetähtaegsed valimised.
Meie ei taha valimisi, aga vähemusvalitsusena me peame selleks alati valmis olema.
Mis on eelolevate valimiste peamine teema?
See on väga tähtis küsimus. Valimistel peavad kanadalased otsustama, millist liidrit nad enam usaldavad: kas Stephan Harperit või Stephane Dioni (Liberaalide uut ja rohelise mõtteviisiga liidrit). Liberaalide toetus on jälle langenud ja nad on nüüd meist paari protsendipunkti võrra maas, seega, kui mina oleksin Liberaal, mina valimisi ei tahaks.
Peter Van Loani elulugu
Pere: hollandlasest isa ja eestlannast ema lahutasid, kui Peter oli väike. Koduseks keeleks oli saksa keel.
Haridus: erialalt jurist, bakalaures politoloogias ja geograafias, magister rahvusvahelistes suhetes ja teadusmagister planeerimises.
Parteilisus: Kaheteistaastaselt parteiga liitunud Peter Van Loan pidas hiljem Ontario Progressiivse Konservatiivse Partei presidendiametit neli aastat. Esimest korda valiti Van Loan parlamenti 2004. Tema valimisringkonnas York-Simcoe’s, mis jääb Torontost tunniajase autosõidu kaugusele põhja poole, on paljudel eestlastelgi suvekodud. Olevat võimas vaatepilt, kui Simcoe järve äärsetel suvilatel ridamisi sinimustvalged lehvivad.
Karjäär: Alates konservatiivide valimisvõidust eelmise aasta jaanuaris on Peter Van Loan parlamendi alamkojas ja valitsuses ühtejärge kõrgeid ameteid pidanud. Läinud aasta jaanuaris sai ta välisministri parlamentaarseks sekretäriks. Ta käis selles ametis kaks korda Eestiski. Nelja kuu eest, kui Michael Chong kvebekkide eraldi rahvusena tunnustamise pärast tagasi astus, kutsuti Peter Van Loan valitsustevaheliste suhete ja spordiministriks. Käesoleva aasta esimestel päevadel edutas peaminister ta demokraatliku reformi ministri ja valitsuse parlamendiasjade juhi ametikohale.
Perekonnaseis: Seni vallaline Peter kavatseb eeloleval suvel abielluda elukaaslase Cheryliga. Paar kihlus läinud juulis Tallinna vanalinnas. Abielu suhtes on Peter väga konservatiivne: „Kui juba, siis terveks eluks.”
Hiiumaa mees koob kõrgetasemelist suhtlusvõrku
Avaldatud EPL Laup2eva lisas suvel 2007 Emmaste mees Tõnu Onu sooviks hommikuti kaua magada, kuid hiljemalt kella üheksaks peab ta siiski kesklinnas tööl olema. Kui parlamendis on käimas istungid, tuleb vastavalt protokollile selga tõmmata ülikond, kuid Tõnu ise eelistaks smart casuali.
Supelrannarajoonis asuvast ridaelamust sõidab Tõnu kesklinna bussiga. „Suvel võiks jalgrattaga ka sõita,“ arutleb superheas vormis 62-aastane mees – kanali ääres on head jalgrattateed. Tõnu elab Ottawas ja just seal – Kanada pealinna võimukoridides õnnelik ja päikseline hiidlane töötabki.
Lisaks igapäevatööle Kanada Parlamendi rahvusvaheliste suhete spetsialistina tõlgib ta vabadel õhtupoolikutel Valtonit ning elab suusatades üle Ottawa külma talve.
Pagulaseestlaste seas erandlikult humanitaarse haridusega Tõnu Onu ei tööta siiski Ottawa piltpostkaardilt tuttavais võltsgooti stiilis ehitatud parlamendihoonetes, vaid üle tee (loe: teisel pool Ottawa parimat tuulekoridori) asuvas monumentaalses, klassitsistliku stiiliga House of Commons hoones, mille eeskoja lage kaunistab ekstravagantne mosaiik.
„Mulle reaalteadused kohe ei sobinud,“ ütleb muhe politoloogiamagister järele mõeldes. „Ma olin tõesti ainuke humanitaar seitsme - kaheksa eesti poisi seas Toronto ülikoolis, mida siin kutsutakse lühidalt U of T. „Kõik teised õppisid inseneriteadusi.“ Nüüd on Tõnu tööks Ottawas „telefoni otsas rippuda“, nagu ta ütleb.
Vahel tuleb seal rippuda isegi kaheksa tundi jutti, ja siis küsib mees endalt õhtul, et mis siis nüüd päeva jooksul tehtud ka sai. Telefonikõned materialiseeruvad aga sellest hoolimata, et nad käegakatsutavat toodangut ei anna, parlamendi spiikrite kõrgetasemelisteks visiitideks, mida Tõnu Onu Kanada ja laia maailma vahel koob.
„Peab suhtlema!“ Seda rõhutab 1975. aastal esimest korda Eestis käinud Tõnu Onu mitmel korral, räägime me siis Kanada inglise- ja prantsusekeelsetest kogukondadest, Kanada asutajarahvaste suhetest immigrantidega, Euroopa ja Põhja-Ameerika või siis Eesti-Vene suhetest.
Vabalt kakskeelne mees (ja Ottawa kontekstis tähendab see nii inglise kui ka prantsuse keele perfektset oskamist) peab ühe delegatsiooni vastu võtmiseks või välismaale saatmiseks paljude asjaosalistega läbi rääkima: Tõnu suhtleb saatkondadega, räägib spiikri assistentidega, tüütab ministrite assistente, uurib parlamendikomisjonidelt, kas need „tegelevad ehk mõne teemaga, mis külalistele huvi pakub“, korraldab kohtumised küllatuleva riigi sõprusgrupiga parlamendis ja otsib üles rahvuskaaslased Ottawas. Vahel on välismaa parlamendi spiikritel Ottawas erihuvisid: ergutada kahepoolseid õpilasvahetusi või külastada Niagara koske. Siis on Tõnu justkui tuletõrje-eesliinil ja korraldab visiitide logistika, protokolli ja pigistab visiitide sümboolse tähenduse kõrvale pisut sisukustki.
Vahel on Tõnul au sõita koos Kanada parlamendi alamkoja spiikri, auväärse Peter Millikeni või senati spiikriga, auväärse Noel Kinsellaga visiidile Kariibi mere äärde Briti Guyaana pealinna Georgetowni – selle madala kupli ja sammastikuga, kuid üleüldisest vaesusest hoolimata siiski suursugusesse parlamendihoonesse Demerara jõe kaldale. Või siis tähistab Tõnu koos spiikriga 800 aasta möödumist Tšingis Khaani impeeriumi loomisest Mongoolia parlamendis, Их Хуралis ja... jääb stepis tuhatnelja kappava hobuse seljas sadulasse püsima!
Kanada on muuseas Mongoolia suuruselt teine investor, kes paigutab raha rauakaevandustööstusesse. Seega võetakse kanadalasi (ja hiidlast!) Ulan Batoris vastu erilise austusega. Tagasihoidlikule Tõnule valmistavad tähtsate külaliste auks lahtirullitud punased vaibad ja võõraste pealinnade suletud liiklus pisut piinlikkust – laisalt mulksuvas Ottawas oleks sellise kohtlemise vääriline vaid Ameerika president.
Kodupealinnas korraldab Tõnu kõrgetasemelisi vastuvõtte näiteks Pakistani parlamendi delegatsioonile, kes tuli kanadalastegi kõrvu puuutnud kurje kõlakaid kummutama nagu oleks Pakistan al-Quaeda terroristide soe-niiske kasvulava. Muidugi mitte! Paar aastat tagasi aitas Tõnu omalt poolt ka natuke kaasa Eesti ja Kanada viisavabaduse kehtestamisele, kui Eesti riigikogu esinaine Ene Ergma Kanada-visiidi organiseeris, et meie auväärline spiiker saaks kõrgel tasemel rääkida möödapääasmatust vajadusest kehtestada Eesti ja Kanada vahel viisavabadus.
Delegatsiooni minnes või tulles ei ole maailma ja iseendaga ilmselges harmoonias elaval Tõnul aega frankofiilseteks pikkadeks lõunatundideks: kõige tavalisem lunch on töölaua taga kiirelt kugistatud kodused võileivad.
Kuid vahel tuleb ette sedagi, et kõigest prantsusepärasest lugu pidav Tõnu saab tund või paar lemmikrestoranis rahulikult lõunasööki nautida. Ta lemmikoht on eksklusiivsele jalakäijatetänavale alla vaatav Vahemerelise atmosfääriga restoran, kus lahke perenaine pakub Ottawa parimat cappuccinot ja rohelist rohutirtsukooki. Klaari näoga, justkui eestiaegne käekell ei tuleta Tõnule seal aega meelde: šokolaadiga üle valatud rohelist ja õhulist kooki, mis tegelikult kuidagi rohutirtsu ei meenuta, lubab Tõnu endale naljatamisi küll, kuid vaid sellised juhul, kui on hommikul sörkjooksu teinud.
Kuigi sümpaatliku Tõnu igapäevatööks on kõrgel tasemel suhteid luua, sisustab Tõnu üksildasi õhtuid prantsuse keelest poliiitlisi memuaare ja eesti kirjandust tõlkides. „Et ajud väga rooste ei läheks,“ muigab ta ja paljastab sedasi paljude meelest adrenaliini kuhjaga pakkuva igapäevatöö igavust. Tõnu tõlgitud Soome diplomaadi Mikko Heikinheimo Euroopa-memuaaride ilmumine ülemineval talvel oli Ottawa diplomaatilises ringkonnas näiteks tõeline suursündmus.
Kuid just ilukirjanduse tõlkimist peab Tõnu nauditavaks katsumuseks: „See on loov töö. Tõsine väljakutse.
Väga nauditav.“ Kui oleks vaid huvitavaid pakkumisi, tuleks Tõnu meelsasti Hiiumaale pikemaks ajaks tõlkima.
Tõnu pole sugugi vaid laua taga istuv nohik. Vastupidi - kurguni täispugitud Kanada ühiskonnas jätab ta hämmastavalt elusa mulje – ta ujub ja sörgib ja suusatab. Ja just see viimane - murdmaasuusatamine - on tema meelest parim moodus, kuidas päikseline, ent lõikavkülm Ottawa talv üle elada. Kui suusatada on parem hoopis teisel pool Ottawa jõge – Quebeci poolel Gatineau’ mägedes, saab ujuma minna kohe Tõnu äärelinnas asuva ridaelamupesa uksest välja astudes. Rideau’ jõe supelrand on kiviga visata ja see armas fakt muudab Tõnu talvekorteri soojal aastaajal lausa suvilaks.
Nädalavahetusel hüppab Tõnu rongi ja sõidab ViaRailiga sõbrannale Torontosse külla.
Nädalavahetusel hüppab Tõnu rongi ja sõidab ViaRailiga sõbrannale Torontosse külla.
Subscribe to:
Posts (Atom)