Kui ma naabrimehele ütlesin, et “mu kevad algab pääle jõulu juba!”, naeris ta mu rumaluse peale tükk aega. “Marje, peale jõulu algab t a l v ! Kuidas küll sa seda ei tea – kolm pikka talvekuud! Ise juba ometi mitmendat aastat Kanadas," vangutas ta pead.
See tõestab minu meelest veel kord, et jõulud Kanadas on läbirääkimiste tulemus ehk kompromiss. Teadupärast pole Kanada mitte USA-sarnane kultuuride sulatus-ahi, vaid kirju multikulti-lapitekk, kus igaühel on võimalus talvised pühad just nii veeta, nagu neile meeldib. Shezara, üks mu endine kolleeg, ei tähista jõulusid üldse ega tee ka lastelegi kingitusi. Jah, see kõlab natuke nutuselt, kuid see on tema valik ja õigus.
Meie pere kakskultuurne mosaiik koosneb tugevatest katoliiklikest traditsioonidest ja paganlikust pööripäeva tähistamise ihalusest ja me vaidleme jõulude veetmise viisi üle kirglikult terve detsembri. Igatahes, kogu jõuluime lastele koos keskööl korstna kaudu saabuva jõulumehe ja kingitustega loob laste jaoks mu mees, kelle jaoks jõulud kehastavad imedesse uskumist lapsepõlves. Mina räägin neile aga sellest, kui toredasti päevad varsti taas pikemaks lähevad ja aegajalt ähvardan neid akende taga piiluvate päkapikkudega.
Kui eelmisel aastal saabus koolist kiri kirjeldusega, et koolis tutvustatakse talviseid pühi Christmast, Hanukkah ja Diwali, mõtlesin ma, miks mitte lisada sellele ka Yule ehk põhiliselt pööripäeva ümber keerlevad jõulupühad? Vikipeedia abiga valmistasin õpetajale abimaterjali skandinaavia-pärastest jõuludest, ja rõhutasin, et seal tuleb jõuluvana laste juurde küsides juba uksel kõva häälega: Kas siin majas häid lapsi ka on? Ja et kingitused tuleb luuletuste või lauludega välja lunastada. Keegi pole Kanadas sellisest asjast loomulikult kuulnudki, kuid Kanada ametlik multikultuursus laseb mul koolitöösse oma kultuur sisse susata.
Kanada multikulti-jõule sobib aga kõige rohkem illustreerima kursusekaaslase Karimi jõulud. Tema isa oli Pakistanist pärit moslem ja ema õigeusklik venelanna. Õigupoolest poleks neil kummalgi 25. detsembri paiku põhjust pühi pidada, kuid ometi kujunesid jõulud Karimi jaoks lapsepõlve imede kehastuseks. Tänu hingelisele emale, kelle jaoks oli igast religioonist midagi õppida, ja isale, kes oli teiste kultuuride suhtes tolerantne, sai Karimi peres jõuludest spirituaalne perepüha, millal ei koonerdatud söögi ega kingitustega ja mil külalisi oli terve maja täis. Kinkide vahetamise komme ei puutunud küll spirituaalsusse kuidagi, kuid muhameedlik isa võttis sellegi kombe omaks austusest oma naise ja uue kodumaa vastu. Kuigi peres polnud toona eriti palju raha, olid jõuluööl kuuse alla alati kingitused ilmunud, just võlu väel.
Praegu, mitukümmend aastat hiljem, teeb Karim samasuguseid pingutusi jõuluime elustamiseks. Kui tema lapsed kuuse alla öösel ilmunud kinke näevad, lähevad nendegi silmad ime tabamisest pärani ja Karim kujutleb, kuidas ta ema heameelest taevast lehvitab.
