Mu naabrinaisel sündis eelmise aasta detsembri alguses laps. Sünnist anti tervele tänavale teada õue, trepikäsipuu külge seotud sinise õhupalliga, mille oli kirjas: “Meil sündis poeg!” Selleks hetkeks polnud ma muidugi veel last näinud ega teadnud ta nimegi. Ehk siis lapsukest tutvustati tervele ilmale eelkõige tema soo kaudu.
Kuigi psühholoogid väidavad, et laste soorolli surumine algab tihti juba enne inimese sündi – ostetakse ju titale kas roosad või helesinised rõivad tihti veel enne tema sündi – ei küsinud mu naabrinaine ultrahelis lapse sugu ning beebi riided olid neil ka valmis ostetud neutraalsetes toonides. Kindlasti olete aga märganud, et enamasti valvatakse kiivalt, et väikesed poisid ja tüdrukud valiksid just soo-kohased mänguasjad, riided ja tegevused. Eksimine teeb meid väga närviliseks.
Poiste või tüdrukute saapad?
Sain soorollides püsimise tähtsust omal nahal tunda, kui lasin toona 8-aastasel pojal endale ise talvesaapad valida. Üksmeelselt leidsime, et tumepruunid, karvase voodriga veekindlad ja soojad potikud sobivad poisile lörtsises lumes trampimiseks suurepäraselt. Mu poeg pani need isegi kohe poes jalga ja oli õnnelik, et novembrialguse jaheduses saavad varbad lõpuks sooja.
Kui siis koju jõudsime, hüüdis abikaasa, kes poisi saabastele pilgu heitis, ülatunult:
„Aga need on ju tüdrukute saapad!“ Tõepoolest avastasime pärast esialgset häälekat eitust saabaste ülaäärest sentimeetrisuurused roosad lillekesed! Kuidas me neid ei märganud?!
Ma ei pea vist ütlema, et järgmistel päevadel ei tahtnud poeg neid saapaid jalga panna... sest tema soorolli-alast enesekindlust oli rünnatud. Et asja “parandada”, värvisime lillekesed musta vildikaga üle, et poisile keegi teine hõlma ei hakkaks.
Teistmoodi poiss
Üks Kanada abielupaar sattus üsna sarnasesse situatsiooni - nende 5aastane poeg Jazz valis endale poes roosad kingad, eelistas pikki juukseid ja lendlevaid kangaid. Kuna tolle pere ema on terve oma elu tegelenud lastevastase vägivalla ennetamise küsimustega, andis ta – erinevalt meist – pojale vabaduse valida.
“Mida suuremaks Jazz kasvas, seda enam tundsime sõprade ja täiskasvanute survet, et Jazz oma imagot vahetaks ja et ta käituks “rohkem nagu poiss”. Kuid Jazz jäi oma stiilile kindlaks,” kirjutab Jazzi ema Ottawa ajalehes. Ema luges paljude kasvatusteadlaste (Alfie Kohn, Barbara Coloroso, Adele Faber) uurimustöid ja sai kindlust oma veendumusele, et lapse välimus peab olema puhas ja riided tervislikud, kuid rõivaste värvi ja juuste pikkuse võib igaüks vabalt valida.
Seesama poiss – pikkade punupatsidega ja suurte säravate pruunide silmadega – arutaski kord oma vanematega: kas inimesed käituksid teisiti, kui nad ei teaks perre sündiva tita sugu? Millised kingitusi nad siis tooksid?
“Need on sellised hetked,” kirjutab ema ajalehes, “mil iga lapsevanem sooviks, et laps teeks mõne teise ettepaneku. Aga seal see idee oli – potsaki. Ja kui sa tõesti mõtled tõsiselt seda, mida sa lastele räägid headusest, sallivusest ja avatud meelest, on aeg ka tegutseda oma sõnade kohaselt. Nii me leppisimegi kokku, et hoiame oma vastsüninud tita soo privaatsena.”
Meil sündis laps, lihtsalt laps!
Perre sündiski beebi, kes sai nimeks Storm – ja ma kahtlustan, et naabritele ei antud rõõmsast sündmusest teada ei roosa ega sinise õhupalliga trepikäsipuu küljes. (Ei tea, kas tehakse kollaseid või rohelisi õhupalle “Meil sündis laps!”? Lihtsalt laps?) Ajakirjandusest selgus, et isegi vanavanemad ei tea oma lapselapse sugu ja see on ainuke moment, kus ka minul tõusevad kulmud juuksepiirini.
Üks Kanada ajakiri tegi abielupaariga intervjuu – isa on selles peres kooliõpetaja ja ema kodukoolitab lapsi – igati haritud ja korralikud inimesed – ning pärast artikli ilmumist läks Põhja-Ameerikas lahti tõeline torm. Ajaleht sai terve hulga lugejate kirju, millest mõned arvasid, et abielupaar käitub väga isekalt ja läbimõtlematult, kui nad “soovivad ühiskondlikku evolutsiooni eitada”. Teised ütlesid, et ühiskondlike tavade murdmine on võrdne halvaks lapsevanemaks olemisega. Igatahes arvas ligi 90 protsenti arvamuse avaldanutest, et see on halb mõte. On ju sugu iga inimese identiteedi tähtis alustala.
Kuid ema, kes kirjeldas end oma selgitavas ajaleheartiklis kui idealistlikku ja tagasihoidlikku inimest, pakkus, et ainus, mida nad teha soovisid, oli võimaldada võimalikult neutraalsem suhtumine beebisse. Nende meelest ei pea soorolli surumisega pihta hakkama rinnalapse-eas. Las laps valib ise oma mänguasjad ja riided, kammitsemata sellest, et keegi lööb tema sõrmede pihta, kui lapsuke haarab “vale” mänguasja või vale värvi kingade järele.
Põhja-Ameerika meedias on teemat lahatud juba mitmetuhandel eri korral - guugeldage vaid ‘genderless baby’ - ja te saate näiteks teada, et sensatsioonijanus meedia pakkus abielupaarile võimalust raha eest peaaegu igasse hommikuprogrammi end näitama tulla (mis on vastupidine sellele, mida tagasihoidlik ja idealistlik pere soovis).
“Meil on vaja lastega õppida, parkides mängimas käia ja liblikate eest hoolitseda,” keeldus 38aastane ema pakkumistest, viidates äsja köögis koorunud liblikatele. “Mõte, et terve maailm peab teadma meie lapse sugu, tundub mulle ebaterve, ebaturvaline ja vuajeristlik.”
Kumba tualetti kasutada?
Räägin sensatsioonilisest leheloost ka oma lastele, et nende mõttemaailmast aru saada.
“Kas see on probleem, kui poisil on punupatsid ja punased püksid?” küsin poistelt, näidates neile Jazzist pilti, kus ta beebi Stormi musitab.
“Hmmm,” vastavad nad ükskõikselt, ise legodega edasi mängides. Peale mõningast vaikust ja Jazzi välimust uurides tähendas aasta eest roosade lillekestega saapad ostnud JK: “Ma peaaegu mõistan, miks talle lendlevad kleidid meeldivad.”
Heakene küll. Otsustan edasi urgitseda.
“Selle pere lapsed ei käi koolis ja seega ei pea nad ka valima, kas minna koolis poiste või tüdrukute WCsse, aga kui nad käiks, kumba WCsse peaks Jazz minema?” küsin 9-aastase Jaan Kristjani käest, soorolli teemat viimseni lihtsustades.
“Jazz? See pikkade patsidega? Ta peaks minema tüdrukute WCsse, sest poiste omas mõeldaks, et ta on tüdruk.”
Lühikese jutuga Mark seevastu arvab teisiti: “Ta peab minema poiste vetsu.”
“Miks?”
“Nooh... Osaliselt… on ta ju poiss. Seega ...” jätab Mark lause lõpetamata, sest lego on palju huvitavam, kui soorolliküsimused.
“Kui koolidirektor teab, siis on okei, siis ta võib tüdrukute WCsse minna,” teatab lõpuks vanem poeg, viidates sellele, nagu tuleks isiklik sooroll autoriteetsema inimesega läbi rääkida.
“Aga tal on ju noku, poisid pissivad ju püsti!“ vaidlen mina edasi.
“Eeh, ta võib ju potil istuda ka,” rehmab mu peaasjalikult rahast, mängurelvadest, legost ja hokist huvituv noorem poeg käega. Õudne probleem nüüd! (Tundub, et tal ei ole oma raudkindlast soolisest identiteedist hoolimata probleemi sellega, kui kellelgi see natuke üle etteseatud piiride ujub.)
“Ja mis siis saaks, kui koolis selguks, et ta on tegelikult poiss?” pinnin edasi.
“Siis me naeraksime kõik kõhud kõveras maas,” vastab Jaan Kristjan. “See on nii naljakas.”
Nüüd saan aru, mida mu vanem poeg silmas peab. Ta arvab, et lapse meessugu tuleks pidada rangelt saladuses, et igal inimesel olgu vaid üks kindel sooroll.
Ma ei saa mitte mõtlemata jätta, kas aasta eest häbiga üle värvitud lillekesed saabastel tekitasid tas arusaama, et ühiskonna heakskiidu saamise huvides tuleks kõik normist erinev maha salata?
Privaatne või avalik?
“Saladused ei ole turvalised ega tervislikud,“ ütleb ema oma ajaleheartiklis. “Mina, nagu paljud teised vanemadki, olen lastele õpetanud, et mõned asjad on privaatsed, mitte salajased, ja kui nad tahavad privaatseid asju teistega jagada, siis tuleks seda teha ausalt, taktitundega ja teisi arvestades. Ma olen neile õpetanud, et teiste inimeste suguelundid ja sootunnetus on nende privaatne asi ja kui seda tahetakse jagada, siis tuleb teha seda kontekstis, mis on turvaline, tundlik ja arvestav.”
Ja kuigi ema väidab, et beebi sugu ei ole pere laste meelest mitte suur saladus, vaid lihtsalt vähetähtis fakt, ei saa ma üle mõttest, et inglise keeles on grammatilise soo eemaldamine keelest siiski tülikas ettevõtmine. Kuidas nad beebile viitavad? Kas she või he?
“Kui kaua see teie meelest kestab?“ küsin oma poistelt Jazzile viidates. “Need patsid, sitsid ja satsid ja roosad kingad?“
“Mõne aasta pärast lõikab ta oma juuksed ära ja hakkab poisiks,” vastab Mark lühidalt.
“Aga beebi Storm? Kas teie meelest on tegu poisi või tüdrukuga?” küsin, kui vaatame internetist beebi-Stormi pilti.
“Poiss kindlalt,” vastab Jaan Kristjan ja ma arvan, et tegi otsuse selle põhjal, kuidas beebi kulmu kortsutab. Ka mulle tundub, et tegu on poisiga.
Ühest äärmusest teise
“Inimeste jäik soorollidesse surumine teeb paljusid mehi ja naisi õnnetuks,” väidab laste ema ja ma mõistan ta vaateid, vangutades koos temaga noorte tüdrukute üleseksualiseerimise ja Barbi-nukustamise üle murelikult pead. Alles hiljaaegu tekitas Kanadas furoori prantsuse pesufirma, kes reklaamis 4-12aastastele tüdrukutele mõeldud pesu kohevaks tupeeritud juuste, pärlikeed kandvate, rinnahoidjastatud ja kombineestatud plikade abil, kes võtsid fotodel suleboade ja päikeseprillidega mängides rammestunud poose.
Ma arvan, et verinoorte tüdrukute seksuaalse alatooniga fotoseeria aitab läbimüüki suurendada. Siiski üllatab mind ühel matkal kohatud kohe-kohe isaks saav mees, kes soovis tulevase beebi kohta seda, et tütrest tulgu pigem tomboy, mitte printsessikleite kandev beibe. Kujutan ette, kuidas roosa suleboa järele küünitaval plikal näppude pihta hakatase laksama.
***
Laupäeva õhtu. Läheme perega india restorani õhtust sööma ja ma palun oma nooremal pojal soovitada, mida peaksin selga panema. Saan selga printsessilõikelise puhvkäistega ja dekolteega roosaka siidtopi ja jalga kõrgete kontsadega printsessikingad, millega saab vaid tibatillukesi samme astuda. Kaela pakub mu poisilik poeg pärlikeed ja kõrva kalliskividega kõrvarõngaid. 7aastasena teab ta, milline üks ilus naine laupäeva õhtul välja peab nägema.
Kuid õnneks ta teab ka seda, et pühapäeva hommikuti trambin ma, seljakott seljas, mitu tundi metsas matkates.
