Lugu ilmus 26. veebruar 2008 EPLs http://www.epl.ee/artikkel/420090
Peamine põhjus, miks Toronto hariduskolleegium hääletas kooli loomise poolt, on mustanahaliste õpilaste suur väljalangevus tavalisest koolisüsteemist.
Ligi 40 protsenti Toronto mustanahalistest teismelistest ei lõpeta kooli ning enamik Toronto koolidest väljalangejaid on mustanahalised poisid.
Kuigi idee kriitikud viitavad segregatsioonile, on afrotsentrilise kooli mõtte läbisurujad, lapsevanemad Donna Harrow ja Angela Wilson veendunud, et kavakohaselt 2009. aastal loodav kool aitaks teismelistel Aafrika ja Kariibi päritolu õpilastel leida tagasitee kooli. Pealegi oleks kool avatud kõigile, nahavärvist olenemata.
Rassistlik eraldamine?
Paljude kriitikute meelest tähendab aga afrotsentriline kool ohtlikku sammu rassilise eraldatuse poole. Samuti ei lahendaks afrokeskne kool kooliväliseid põhjusi, miks lapsed kooli ei lõpeta.
Ajalehe The Globe and Mail kolumnist Jeffrey Simpson argumenteerib, et kool on õppeainete õppimise koht, mis ei pea tingimata tegelema sellega, et mõned õpilased võivad olla näljas, agressiivsed, sõltuvuses televiisorist või videomängudest, õpiraskustega, sotsiaalselt ebaküpsed või vägivaldsed.
Nahavärvi alusel laste koolidesse lahterdamine ei aita võidelda sotsiaalsete põhjustega, miks lapsed koolis hakkama ei saa. leiab Simpson.
Läinud aastal koolitulistamises poja kaotanud Loreen Small on samuti koolide rassilise eraldamise vastu: “Martin Luther King võitles selle eest, et me (mustanahalised) saaksime istuda bussi eesotsas koos teiste inimestega!”
Samal ajal on inimõiguste aktivist Vicky McPhee veendunud, et mustanahalistel on õigus eraldi kooli nõuda ja et afrotsentriline kool oleks ainuke, kuhu ta tahaks saata oma kuueaastase lapse. Tema meelest võiks olla selline kool igas linnaosas.
79 protsenti Ontario elanikke ei toeta eraldi kooli loomise mõtet. Negatiivselt on meelestatud ka Ontario provintsi juht Dalton McGuinty, kes ütles, et provints ei eralda kooli loomiseks raha.
Raha juurde vaja
Arvestuslikult oleks vaja alustuseks 350 000 dollarit ja ilmselt läheks kogu pilootprojekt maksma 820 000 dollarit.
Pealegi küsivad paljud kriitikud irooniliselt: kuidas on võimalik õpetada matemaatikat, füüsikat ja teisi õppeaineid (peale ajaloo) Aafrika-keskselt?
Aafrika päritolu ühiskonnategelaste tunnustamiseks on Kanada koolisüsteemis kuulutatud terve veebruarikuu musta ajaloo kuuks, mil austatakse nii mustanahaliste kanadalaste ajaloolist kui ka tänapäevast panust Kanada ühiskonda.
Riikliku süsteemi poolt ja vastu
•• Et riiklik koolisüsteem on avalikkuse meelest parim mitmekultuurilisuse ja sotsiaalse sallivuse arendamise koht, näitasid läinud sügisel toimunud Ontario provintsi valimisedki.
•• Nimelt tegid konservatiivid valimiste keskseks teemaks ettepaneku toetada riigi rahaga ka muid religioosseid (islami ja juudi usu) koole peale katoliiklike. Kuna avalikkusele polnud see mõte meeltmööda, kaotasid konservatiivid Ontario provintsi parlamendivalimised.
•• Teisalt on riiklikku koolisüsteemi kritiseeritud ka selle pärast, et lisaks rassilisele eripärale ei pööra kasutatav õppemeetod tähelepanu ka õppimise soolistele iseärasustele. Tänapäeva koolid eelistavad vaikimisi tütarlapsi, kellele tundub paremini sobivat õpimeetod, mille puhul õpilased istuvad klassis vaikselt ja kuulavad õpetajat.
•• Ameerika sotsioloog ja arst Michael Gurian väidab, et poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt ja et koolid ei arvesta poiste vajadusi. Paljud koolid, keda Guriani instituut on nõustanud, olid võimelised kohandama õpimeetodeid poistele sobivamaks ning vahe poiste ja tüdrukute edasijõudmises kahanes.
Showing posts with label vähemused. Show all posts
Showing posts with label vähemused. Show all posts
Monday, October 26, 2009
Monday, May 25, 2009
Lesblised patsiendid, valgenahalised sõdurid, ahistav hümn ja valiv kopsuhaigus
Jutt inklusiivsusest kõlas ERRi UudisPlussi saates millalgi veebruaris 2009 http://vikerraadio.err.ee/saade/index.php?id=459
Lesbilise patsiendi juhtum
Kanada keskosas asuva Manitoba provintsi pealinnas Winnipegis läksid eelmisel kuul kaks naisterahvast, Andrea ja Ginette Markowski perearsti otsima.
Kahjuks ütles doktor, et tal on ebamugav neid –– oma patsiendiks võtta, sest tema religioon ei kiida samasooliste suhteid heaks. Andrea ja Ginette on lesbipaar, kes on koos olnud 1ö aastat !
Arst, doktor Elias soovitas neil keegi teine oma perearstiks võtta.
Nimetatud doktor on Kanadas töötanud 5 aastat. Ta sai oma väljaõppe Egiptuses ja tema religioon – ta on kristlane – mõistab homoseksuaalsuse hukka:
*Lesbidel on igasugu haigusi ja infektsioone* ütles ta kohalikule ajalehele.
See on üks näide sellest, kuidas spetsialisti religioon läheb vastuollu kohalike, Kanada tavadega.
Kanadas on samasooliste abielud seadustatud, seksuaalse orientatsiooni põhjal on diskrimineerimine keelatud.
Naised kaebasidki arsti Manitoba Inimõiguste Komisjoni.
Selle loo taustaks on tõsiasi, et Kanadas on krooniline perearstide põud. Praegu on isegi kuni ä5 protsenti arstidest välismaa väljaõppega. Samas on välismaise koolitusega arstidel väga raske saada Kanadas tegutsemisluba.
Nende tööturule kaasamiseks seatakse igasuguseid tõkkeid ja nagu Manitoba arstide assotsiatsiooni College of Physicians and Surgeons juht ütles, et välismaiste arstide tehniline väljaõpe on tavaliselt heal tasemel,
aga nad põrkuvad Kanadas teistsuguste suhtlemismallide ja teistsuguse kultuuri vastu.
Kanadas on ennekuulmatu, et arst keeldub keeldub ravimast patsienti, kellel on teistsugused väärtused kui temal.
See on üks selline näide, kus testitakse Kanada multikultuursust.
Samasugusest loost kirjutab The Globe and Maili kolumnist REX MURPHY, kes arutleb sõna ‘inklusiivne’ üle.
Ta toob näiteks New Brunswicki kooli. (New Brunswick on Kanada provintse Atlandi ookeani ääres.) Nimelt lõpetas ühe sealse kooli direktor Kanada hümni laulmise koolis ära põhjendusega,
et see ei kaasa piisavalt kõike kultuure ja religioone.
Nimelt on tavaks, et paljudes Kanada koolides alustatakse koolipäeva hümni O Canada laulmisega. Hümnis on sõnad God keep our land glorious and free! Ehk siis: jumal, hoia meie maad imelise ja vabana.
Koolidirektor Erik Millett väitis, et keegi lapsevanematest kaebas, et nende sõnade laulmine ei sobi kokku nende religiooniga. Ja ta jättis hümni laulmise ära, et tulla vastu nende inimeste religioossetele nõudmistele. Ja tulles vastu vähemuse nõudmisele, arutab kolumnist edasi, keelatakse ka kõikidel teistel hümni laulmine.
Sama kolumnist, Kanada ajalehest The Globe and Mail arutles hiljuti kurioosse juhtumi üle.
Ühe ülikooli üliõpilasnõukogu võttis vastu otsuse lõpetada ühe Kopsuhaiguse raviks korjanduste tegemine, kuna ... tsiteerin „see haigus ei taba võrdselt kõiki rasse ja eagruppe.@
Üliõpilaskogu juht väitis, et see KOPSUhaigus - cystic fibrosis - tabab vaid keskealisi valgeid meesterahvaid. Ja et see ei kajasta võrdselt Kanada kõiki elanike gruppe! Muidugi ei olnud neil õigus, wikipedias illustreerib haigust üks väike mustanahaline tüdrukuke!
Valgenahaliste sõdurtite juhtum Afganistanis
Vancouveri ajaleht Vancouver Sun avaldas detsembri alguses fotod 100st Kanada sõduritest, kes olid surma saanud Afganistanis. Üks lugeja, kes pilte tähelepanelikult vaatas, kirjutas ajalehte lugejakirja, mis küsis:
"Kas keegi oskab vastata küsimusele, miks ei ole Kanada multikultuursust näha langenud sõdurite hulgas? Kui teha tavaline pilt Kanada elanikest, oleks multikultuursus kesksel kohal ja esindatud oleksid kõik rassid, pärismaalased kaasa arvatud.
Neil piltidel olid vaid valgenahalised poisid, mõne erandiga.”
Ja need erandid on kanada jaapanlane, Egiptuses sündinud kanadalane, kaks mustanahalist kanadalast, ja üks naisterahvas.
Jaanuari kuu jooksul on Afganistanis surma saanud veel 8 kanada sõdurit.
Keskmine iga on surmasaanutel 28 aastat.
The Globe and Maili columnist Christi Blatchworth võttis vaevaks uurida, miks see nii on. Ta pakub, et sisserännanud vähemustel kulub enne paar põlvkonda, kui nad hakkavad kaitsevägedes teenimist pidama väärtuslikuks ametiks. Sest enamus sisserännanuid tuleb Kanadasse riikidest, kus sõjaväelased on – nagu ta ütleb - vormi kandvad lurjused.
Kanada on immigrantide maa. Ja rassilised vähemused moodustavad Kanada 30miljonilisest elanikkonnast viis miljonit. Ja see osa kasvab kiiresti. Kaheksa aasta pärast peaks värvlised vähemused moodustama viiendiku Kanada elanikest.
Sest umbes 75 protsenti praegu Kanadasse emigreeruvatest inimest on värvlised vähemused.
Kolumnist jätkab, et Kanada tõsiasi on seegi, et suuremad linnad on multikultuursemad ja näiteks Toronto reservistide hulgas on pruune ja mustanahalisi nägusid rohkem kui euroopa päritolu mehi. Pooled Ontario vähemused elavad Torontos ja samasugune trend on ka üle terve Kanada. Samas, kui surma on saanud just väikelinnade sõdurid. Ja seega ei tohiks teha rassilist vahet, et kas surma on saanud mustanahalised või mitte, peab arvestama, et sõduriks lähevad rohkem väikelinnade poisid. Ontario provintsis on surma saanud 3ä poissi ja ainult kaks neist olid multikulti Torontost.
- Kas on selge, kauaks Canada Afganistani jääb, sest pole vist ühest otsust mandaadi pikendamise kohta?
2011. aastani.
Lesbilise patsiendi juhtum
Kanada keskosas asuva Manitoba provintsi pealinnas Winnipegis läksid eelmisel kuul kaks naisterahvast, Andrea ja Ginette Markowski perearsti otsima.
Kahjuks ütles doktor, et tal on ebamugav neid –– oma patsiendiks võtta, sest tema religioon ei kiida samasooliste suhteid heaks. Andrea ja Ginette on lesbipaar, kes on koos olnud 1ö aastat !
Arst, doktor Elias soovitas neil keegi teine oma perearstiks võtta.
Nimetatud doktor on Kanadas töötanud 5 aastat. Ta sai oma väljaõppe Egiptuses ja tema religioon – ta on kristlane – mõistab homoseksuaalsuse hukka:
*Lesbidel on igasugu haigusi ja infektsioone* ütles ta kohalikule ajalehele.
See on üks näide sellest, kuidas spetsialisti religioon läheb vastuollu kohalike, Kanada tavadega.
Kanadas on samasooliste abielud seadustatud, seksuaalse orientatsiooni põhjal on diskrimineerimine keelatud.
Naised kaebasidki arsti Manitoba Inimõiguste Komisjoni.
Selle loo taustaks on tõsiasi, et Kanadas on krooniline perearstide põud. Praegu on isegi kuni ä5 protsenti arstidest välismaa väljaõppega. Samas on välismaise koolitusega arstidel väga raske saada Kanadas tegutsemisluba.
Nende tööturule kaasamiseks seatakse igasuguseid tõkkeid ja nagu Manitoba arstide assotsiatsiooni College of Physicians and Surgeons juht ütles, et välismaiste arstide tehniline väljaõpe on tavaliselt heal tasemel,
aga nad põrkuvad Kanadas teistsuguste suhtlemismallide ja teistsuguse kultuuri vastu.
Kanadas on ennekuulmatu, et arst keeldub keeldub ravimast patsienti, kellel on teistsugused väärtused kui temal.
See on üks selline näide, kus testitakse Kanada multikultuursust.
Samasugusest loost kirjutab The Globe and Maili kolumnist REX MURPHY, kes arutleb sõna ‘inklusiivne’ üle.
Ta toob näiteks New Brunswicki kooli. (New Brunswick on Kanada provintse Atlandi ookeani ääres.) Nimelt lõpetas ühe sealse kooli direktor Kanada hümni laulmise koolis ära põhjendusega,
et see ei kaasa piisavalt kõike kultuure ja religioone.
Nimelt on tavaks, et paljudes Kanada koolides alustatakse koolipäeva hümni O Canada laulmisega. Hümnis on sõnad God keep our land glorious and free! Ehk siis: jumal, hoia meie maad imelise ja vabana.
Koolidirektor Erik Millett väitis, et keegi lapsevanematest kaebas, et nende sõnade laulmine ei sobi kokku nende religiooniga. Ja ta jättis hümni laulmise ära, et tulla vastu nende inimeste religioossetele nõudmistele. Ja tulles vastu vähemuse nõudmisele, arutab kolumnist edasi, keelatakse ka kõikidel teistel hümni laulmine.
Sama kolumnist, Kanada ajalehest The Globe and Mail arutles hiljuti kurioosse juhtumi üle.
Ühe ülikooli üliõpilasnõukogu võttis vastu otsuse lõpetada ühe Kopsuhaiguse raviks korjanduste tegemine, kuna ... tsiteerin „see haigus ei taba võrdselt kõiki rasse ja eagruppe.@
Üliõpilaskogu juht väitis, et see KOPSUhaigus - cystic fibrosis - tabab vaid keskealisi valgeid meesterahvaid. Ja et see ei kajasta võrdselt Kanada kõiki elanike gruppe! Muidugi ei olnud neil õigus, wikipedias illustreerib haigust üks väike mustanahaline tüdrukuke!
Valgenahaliste sõdurtite juhtum Afganistanis
Vancouveri ajaleht Vancouver Sun avaldas detsembri alguses fotod 100st Kanada sõduritest, kes olid surma saanud Afganistanis. Üks lugeja, kes pilte tähelepanelikult vaatas, kirjutas ajalehte lugejakirja, mis küsis:
"Kas keegi oskab vastata küsimusele, miks ei ole Kanada multikultuursust näha langenud sõdurite hulgas? Kui teha tavaline pilt Kanada elanikest, oleks multikultuursus kesksel kohal ja esindatud oleksid kõik rassid, pärismaalased kaasa arvatud.
Neil piltidel olid vaid valgenahalised poisid, mõne erandiga.”
Ja need erandid on kanada jaapanlane, Egiptuses sündinud kanadalane, kaks mustanahalist kanadalast, ja üks naisterahvas.
Jaanuari kuu jooksul on Afganistanis surma saanud veel 8 kanada sõdurit.
Keskmine iga on surmasaanutel 28 aastat.
The Globe and Maili columnist Christi Blatchworth võttis vaevaks uurida, miks see nii on. Ta pakub, et sisserännanud vähemustel kulub enne paar põlvkonda, kui nad hakkavad kaitsevägedes teenimist pidama väärtuslikuks ametiks. Sest enamus sisserännanuid tuleb Kanadasse riikidest, kus sõjaväelased on – nagu ta ütleb - vormi kandvad lurjused.
Kanada on immigrantide maa. Ja rassilised vähemused moodustavad Kanada 30miljonilisest elanikkonnast viis miljonit. Ja see osa kasvab kiiresti. Kaheksa aasta pärast peaks värvlised vähemused moodustama viiendiku Kanada elanikest.
Sest umbes 75 protsenti praegu Kanadasse emigreeruvatest inimest on värvlised vähemused.
Kolumnist jätkab, et Kanada tõsiasi on seegi, et suuremad linnad on multikultuursemad ja näiteks Toronto reservistide hulgas on pruune ja mustanahalisi nägusid rohkem kui euroopa päritolu mehi. Pooled Ontario vähemused elavad Torontos ja samasugune trend on ka üle terve Kanada. Samas, kui surma on saanud just väikelinnade sõdurid. Ja seega ei tohiks teha rassilist vahet, et kas surma on saanud mustanahalised või mitte, peab arvestama, et sõduriks lähevad rohkem väikelinnade poisid. Ontario provintsis on surma saanud 3ä poissi ja ainult kaks neist olid multikulti Torontost.
- Kas on selge, kauaks Canada Afganistani jääb, sest pole vist ühest otsust mandaadi pikendamise kohta?
2011. aastani.
Friday, May 22, 2009
Immigrante vajav Kanada ei suuda võõrtöölisi hoida
Ilmunud Päevalehes jaanuaris 2006 http://www.epl.ee/artikkel/309047
Kanadas toimuvad 23. jaanuaril parlamendivalimised ja kuigi immigratsioon on üks riigi valupunkte, ei taha poliitikud seda teemat valimisdebattides tõstatada.
Kanada vajab majanduskasvu hoidmiseks aastas juurde umbes 300 000 immigranti, kuid riik suudab vastu võtta vaid kaks kolmandiku sellest. Kanada immigratsiooniminister Joe Volpe ütles hiljuti, et riik püüab olukorra parandamiseks kiiresti summasid leida ja saavutada viie aasta jooksul taseme, mis lubaks vastu võtta isegi rohkem immigrante.
Samal ajal kui peaminister Paul Martin loodab vähendada Kanada kasvavat tööjõupuudust immigratsiooni abil, on tegelikult probleeme immigrantidele sellise töö leidmisega, mis vastaks nende haridusele. Nimelt ei tunnusta Kanada provintsid enamikku Euroopa ja Aasia arsti- ja inseneridiplomeid. Riiki saabunud välismaiste spetsialistide alahindamise tõttu kaotab Kanada arvestuslikult umbes 34 miljardi Eesti krooni suuruse summa aastas, kirjutas Kanada juhtiv päevaleht Globe and Mail.
Probleemi lahendada püüdev Kanada valitsus eraldab tervelt miljard dollarit, et hõl-bustada uustulnukate ühiskonda sulandumist. Samas on tasuta keele- ja kultuuritundmise loengute asemel vaja välismaalt saabunud spetsialistidele pakkuda erialast praktiseerimisvõimalust ja internikohti, veelgi vajalikum on aga tunnustada nende diplomeid enne Kanadasse saabumist.
Arvestuslikult naaseb kohanemisraskuste tõttu Kanadast kodumaale kuni kolmandik immigrante, kes on tavaliselt hästiharitud ja kõrgelthinnatud spetsialistid. Paljud kolivad edasi USA-sse.
Praegu on Kanada immigratsiooniametnike töölaual taotluspaberid umbes 700 000 tulevaselt sisserändajalt, kes on selle dokumendi eest maksnud küllalt suure summa. Kõikide nende paberite läbivaatamiseks kuluks kuni kolm aastat. Selline venitamine võib kahjuks kogu süsteemi pea peale pöörata – järjekorras ootavad inimesed tunnevad kiusatust siseneda riiki
turistiviisaga või teha võlts-asüülitaotlusi.
Moldovlaste hirmus kogemus
Kahe aasta eest said üle kolme aasta Kanada elamisluba oodanud moldovlased Manana ja Marcel loa kätte. Nad kolisid elama Quebeci provintsi, Ottawa lähistel asuvasse väikelinna. Rumeenia keele oskus annab neile prantsuskeelsesse ühiskonda sulandumisel eelised, hea inglise keel lubab mõlemal konkureerida Ottawa tööturul.
Pangaametniku töökogemuse ja arvutieriala diplomiga mehe jaoks oli uude ühiskonda saabumine hirmutav kogemus. Marcel lubas end maha lasta, kui ta kolme kuu jooksul tööd ei leia. Õnneks kulus tal töö leidmiseks vaid kaks ja pool kuud. Ka Manana leidis pooleteise aasta pärast enda haridusele ja kogemusele vastava töö.
Kanadas potentsiaalsete immigrantide väljavalimiseks kasutatav punktisüsteem ei soodusta heade oskustööliste saabumist riiki, kuigi Kanadas on nende järele tõsine vajadus.
Ainuüksi Ontario provintsi on vaja 50 000 ehitustöölist ja 10 000 veoautojuhti.
Immigratsioon pole probleemidest hoolimata valimiste lemmikteema. Ka praeguse valimiskampaania ajal väldivad poliitikud probleemi, sest sellega ei saa lisahääli võita. Pigem võivad nad rohkete immigrantidega suurlinnades oma pühendunud poolehoidjate hääli kaotada.
Immigrandile ei taga hea haridus veel töökohta
•• Kanada võtab aastas per capita vastu rohkem immigrante kui ükski teine riik maailmas. Samal ajal on Kanada ainuke arenenud riik, mis soovib rohkem immigrante, kui tegelikult saab.
•• Küsitlused näitavad, et hea haridusega immigrandid ei löö enam sama hästi läbi, kui vähem haritud sisserändajad 30 aastat tagasi. Probleem on selles, et Kanada ei tunnusta nende kvalifikatsiooni. Teine probleem on immigrantide geograafiline paiknemine. 80 protsenti immigrantidest asub elama niigi ülerahvastatud suurlinnadesse.
•• Valitsus peaks piirama immig-rantide kvooti ning lubama ajutistel töölistel ja välisüliõpilastel riiki jääda (praegu peavad nad elamisloa taotlemiseks riigist lahkuma). Nendel immigrantidel poleks mingeid raskusi riiki sulandumisel, kuna neil on juba vajalikud oskused ja diplomid töö saamiseks.
•• Ideaalis peaks sisserännanutest 60 protsenti olema haritud tööjõud ja vaid 40 protsenti perega taasühinejad, kellele pole hariduslikke ega keelelisi tingimusi seatud. 20 protsenti Kanada tööjõust vajab töötamiseks provintsivalitsuse luba.
Immigrantide vastuvõtu-punktisüsteem
Vanus
•• Annab kõige rohkem 10 punkti, maksimumpunktid saavad 21–49-aastased inimesed.
Haridus
•• Selle eest saab kuni 25 punkti, maksimum magistrikraadi eest.
Keeleoskus
•• Maksimum 24 punkti: 16 punkti vähemalt ühe riigikeele ladusa oskuse eest.
Töökogemus
•• Võib saada kuni 21 punkti, maksimumpunktid nelja-aastase kogemuse eest.
Töökoht Kanadas
•• 10 punkti saab juba olemasoleva töökoha eest Kanadas.
•• Lisaks saavad 10 nn sulandumispunkti Kanada töökogemusega inimesed ja need, kelle abikaasal on ülikoolidiplom.
Tulemus
•• 67 punktiga 100-st saab Kanada elamisloa.
Kanadas toimuvad 23. jaanuaril parlamendivalimised ja kuigi immigratsioon on üks riigi valupunkte, ei taha poliitikud seda teemat valimisdebattides tõstatada.
Kanada vajab majanduskasvu hoidmiseks aastas juurde umbes 300 000 immigranti, kuid riik suudab vastu võtta vaid kaks kolmandiku sellest. Kanada immigratsiooniminister Joe Volpe ütles hiljuti, et riik püüab olukorra parandamiseks kiiresti summasid leida ja saavutada viie aasta jooksul taseme, mis lubaks vastu võtta isegi rohkem immigrante.
Samal ajal kui peaminister Paul Martin loodab vähendada Kanada kasvavat tööjõupuudust immigratsiooni abil, on tegelikult probleeme immigrantidele sellise töö leidmisega, mis vastaks nende haridusele. Nimelt ei tunnusta Kanada provintsid enamikku Euroopa ja Aasia arsti- ja inseneridiplomeid. Riiki saabunud välismaiste spetsialistide alahindamise tõttu kaotab Kanada arvestuslikult umbes 34 miljardi Eesti krooni suuruse summa aastas, kirjutas Kanada juhtiv päevaleht Globe and Mail.
Probleemi lahendada püüdev Kanada valitsus eraldab tervelt miljard dollarit, et hõl-bustada uustulnukate ühiskonda sulandumist. Samas on tasuta keele- ja kultuuritundmise loengute asemel vaja välismaalt saabunud spetsialistidele pakkuda erialast praktiseerimisvõimalust ja internikohti, veelgi vajalikum on aga tunnustada nende diplomeid enne Kanadasse saabumist.
Arvestuslikult naaseb kohanemisraskuste tõttu Kanadast kodumaale kuni kolmandik immigrante, kes on tavaliselt hästiharitud ja kõrgelthinnatud spetsialistid. Paljud kolivad edasi USA-sse.
Praegu on Kanada immigratsiooniametnike töölaual taotluspaberid umbes 700 000 tulevaselt sisserändajalt, kes on selle dokumendi eest maksnud küllalt suure summa. Kõikide nende paberite läbivaatamiseks kuluks kuni kolm aastat. Selline venitamine võib kahjuks kogu süsteemi pea peale pöörata – järjekorras ootavad inimesed tunnevad kiusatust siseneda riiki
turistiviisaga või teha võlts-asüülitaotlusi.
Moldovlaste hirmus kogemus
Kahe aasta eest said üle kolme aasta Kanada elamisluba oodanud moldovlased Manana ja Marcel loa kätte. Nad kolisid elama Quebeci provintsi, Ottawa lähistel asuvasse väikelinna. Rumeenia keele oskus annab neile prantsuskeelsesse ühiskonda sulandumisel eelised, hea inglise keel lubab mõlemal konkureerida Ottawa tööturul.
Pangaametniku töökogemuse ja arvutieriala diplomiga mehe jaoks oli uude ühiskonda saabumine hirmutav kogemus. Marcel lubas end maha lasta, kui ta kolme kuu jooksul tööd ei leia. Õnneks kulus tal töö leidmiseks vaid kaks ja pool kuud. Ka Manana leidis pooleteise aasta pärast enda haridusele ja kogemusele vastava töö.
Kanadas potentsiaalsete immigrantide väljavalimiseks kasutatav punktisüsteem ei soodusta heade oskustööliste saabumist riiki, kuigi Kanadas on nende järele tõsine vajadus.
Ainuüksi Ontario provintsi on vaja 50 000 ehitustöölist ja 10 000 veoautojuhti.
Immigratsioon pole probleemidest hoolimata valimiste lemmikteema. Ka praeguse valimiskampaania ajal väldivad poliitikud probleemi, sest sellega ei saa lisahääli võita. Pigem võivad nad rohkete immigrantidega suurlinnades oma pühendunud poolehoidjate hääli kaotada.
Immigrandile ei taga hea haridus veel töökohta
•• Kanada võtab aastas per capita vastu rohkem immigrante kui ükski teine riik maailmas. Samal ajal on Kanada ainuke arenenud riik, mis soovib rohkem immigrante, kui tegelikult saab.
•• Küsitlused näitavad, et hea haridusega immigrandid ei löö enam sama hästi läbi, kui vähem haritud sisserändajad 30 aastat tagasi. Probleem on selles, et Kanada ei tunnusta nende kvalifikatsiooni. Teine probleem on immigrantide geograafiline paiknemine. 80 protsenti immigrantidest asub elama niigi ülerahvastatud suurlinnadesse.
•• Valitsus peaks piirama immig-rantide kvooti ning lubama ajutistel töölistel ja välisüliõpilastel riiki jääda (praegu peavad nad elamisloa taotlemiseks riigist lahkuma). Nendel immigrantidel poleks mingeid raskusi riiki sulandumisel, kuna neil on juba vajalikud oskused ja diplomid töö saamiseks.
•• Ideaalis peaks sisserännanutest 60 protsenti olema haritud tööjõud ja vaid 40 protsenti perega taasühinejad, kellele pole hariduslikke ega keelelisi tingimusi seatud. 20 protsenti Kanada tööjõust vajab töötamiseks provintsivalitsuse luba.
Immigrantide vastuvõtu-punktisüsteem
Vanus
•• Annab kõige rohkem 10 punkti, maksimumpunktid saavad 21–49-aastased inimesed.
Haridus
•• Selle eest saab kuni 25 punkti, maksimum magistrikraadi eest.
Keeleoskus
•• Maksimum 24 punkti: 16 punkti vähemalt ühe riigikeele ladusa oskuse eest.
Töökogemus
•• Võib saada kuni 21 punkti, maksimumpunktid nelja-aastase kogemuse eest.
Töökoht Kanadas
•• 10 punkti saab juba olemasoleva töökoha eest Kanadas.
•• Lisaks saavad 10 nn sulandumispunkti Kanada töökogemusega inimesed ja need, kelle abikaasal on ülikoolidiplom.
Tulemus
•• 67 punktiga 100-st saab Kanada elamisloa.
Tõupuhta kvebeki otsingul
Avaldatud Ekspressis detsembris 2006 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/A1674FCF85387D4AC225723E0048F88B
We speak ... English! vilkus Quebecis ühe maanteeäärse hotelli katusel reklaamtablool.
Imelik uudis, mida tulikirjastada, mõtlesin, oleme ju Põhja-Ameerikas.
Kuid tõepoolest, Quebecis jäime inglise keelega hätta isegi ameerika kultuuri saatkonnas McDonald'sis. Inglise keel ei ole Quebecis ametliku keele staatuseski.
Peale seda, kui Stephen Harper läinud nädalal avalikult ütles, et jah, kvebekid on Kanada sees eraldi rahvus, kardetakse, et Kanada hakkab lagunema. Kuid Harper püüdis vaid ennetada separatistide eraldumispüüdeid ja anda neile tunnustamiskont hambusse.
Valitsuste vaheliste suhete minister Michael Chong astus seepeale tagasi, sest ei suutnud kvebekke eraldi rahvusena tunnustada. Sest kui „nad on rahvus on Kanada sees, siis kindlasti on nad rahvus väljaspool Kanadatki. Milleks tõsta eraldi esile üht etnilist gruppi, isegi kui nad on üks kahest asutajarahvast?
See on etnilise natsionalismi õhutamine! Meil on juba keeleseadus, mis sätestab prantsuse keele teise riigikeelena. Sellest peaks piisama.”
Kelle kohta siis eraldi rahvus õieti käib? Selle kohta on erinevaid arvamusi. Quebeci Liberaalne liider Jean Charest ja separatistliku Quebeci Bloci liider Gilles Duceppe arvasid, et see on kõikehõlmav termin, mille varju alla mahuvad ka Quebecis elavad põlisrahvad: inukid (eskimod), mestiitsid ja esimene rahvas ehk indiaanlased.
Kuid transpordiminister Lawrence Cannon arvas, et eraldi rahvus ei käi kõikide Quebecis elavate inimeste kohta, vaid ainult nende kohta, kes on tõupuhtad! Paljude meelest algatab see inetuid rassistlikke debatte, mitte ei vaigista neid, nagu peaminister lootis.
Omavahel öeldes oleks mul salamisi hea meel, kui Quebec saaks lõpuks ometi iseseisvaks.
(Mul soovitati sellest kanadalaste juuresolekul mitte eriti kõva häälega rääkida, sest korralikult funktsioneeriva riigi lagunemine ei ole just majanduslikult mõttekas.)
Aga Quebeci lahkumisega, loodan ma, kaotaks kehtivuse ka praegune keeleseadus, mis kohustab föderaaleelarvest saavate asutuste ametikeelteks prantsuse ja inglise keele. Praegu on nii, et prantsuskeelsed on riigiametites karmilt üleesindatud ja ilma prantsuse keele perfektse valdamiseta saab iga eduka inimese föderaalkarjäär mingil hetkel otsa.
Kurioosne on tähtsate, kõrgetel ametikohtadel inimeste kuueks kuuks keeleõppele saatmine. (Halloo, kes töö ära teeb?) Lisaks teeb praegune keeleseadus Kanada läänepoolsetest provintsidest pärit inimesed, immigrantidest rääkimata, Ottawa tööturul harulduseks. Föderaalne Kanada tundub mulle sellepärast juba niigi Quebeci poole kaldu olevat. Õnneks ei ole ma keeleseaduse kritiseerimise osas üksi.
Quebec ise on aga huvitav juurikas: vaikimisi on Quebec ise kaunikesti rassistlik.
Statistika kohaselt on värviliste rasside esindajatel, rääkimata põlisrahvastest Quebecis hulga raskem tööd saada kui teistes, niinimetatud „inglisekeelsetes” provintsides. Ja hoolimata ajakirjas Walrus toodud statistikast, et vabalt kakskeelsed on pigem inglisekeelsed kui prantsuskeelsed kvebekid, levib kvebekkide seas ikkagi müüt, et just „inglismannid” ei viitsi prantsuse keelt ära õppida. Palju on räägitud kvebekkide indiaanlastevihast. Milleks veelgi enam marginaliseerida niigi palju kannatanud põlisrahvaid?
Jah, ja miks mitte tunnustada ka kanada itaallasi, hiinlasi ja hindusid, ukrainlasi eraldi rahvustena nagu naljamehed välja pakuvad? Föderatsiooni asemele tekiks siis Ühinenud Rahvuste Kanada.
Ainult et uute mõtteliste piiride tõmbamine võib olla valulik.
We speak ... English! vilkus Quebecis ühe maanteeäärse hotelli katusel reklaamtablool.
Imelik uudis, mida tulikirjastada, mõtlesin, oleme ju Põhja-Ameerikas.
Kuid tõepoolest, Quebecis jäime inglise keelega hätta isegi ameerika kultuuri saatkonnas McDonald'sis. Inglise keel ei ole Quebecis ametliku keele staatuseski.
Peale seda, kui Stephen Harper läinud nädalal avalikult ütles, et jah, kvebekid on Kanada sees eraldi rahvus, kardetakse, et Kanada hakkab lagunema. Kuid Harper püüdis vaid ennetada separatistide eraldumispüüdeid ja anda neile tunnustamiskont hambusse.
Valitsuste vaheliste suhete minister Michael Chong astus seepeale tagasi, sest ei suutnud kvebekke eraldi rahvusena tunnustada. Sest kui „nad on rahvus on Kanada sees, siis kindlasti on nad rahvus väljaspool Kanadatki. Milleks tõsta eraldi esile üht etnilist gruppi, isegi kui nad on üks kahest asutajarahvast?
See on etnilise natsionalismi õhutamine! Meil on juba keeleseadus, mis sätestab prantsuse keele teise riigikeelena. Sellest peaks piisama.”
Kelle kohta siis eraldi rahvus õieti käib? Selle kohta on erinevaid arvamusi. Quebeci Liberaalne liider Jean Charest ja separatistliku Quebeci Bloci liider Gilles Duceppe arvasid, et see on kõikehõlmav termin, mille varju alla mahuvad ka Quebecis elavad põlisrahvad: inukid (eskimod), mestiitsid ja esimene rahvas ehk indiaanlased.
Kuid transpordiminister Lawrence Cannon arvas, et eraldi rahvus ei käi kõikide Quebecis elavate inimeste kohta, vaid ainult nende kohta, kes on tõupuhtad! Paljude meelest algatab see inetuid rassistlikke debatte, mitte ei vaigista neid, nagu peaminister lootis.
Omavahel öeldes oleks mul salamisi hea meel, kui Quebec saaks lõpuks ometi iseseisvaks.
(Mul soovitati sellest kanadalaste juuresolekul mitte eriti kõva häälega rääkida, sest korralikult funktsioneeriva riigi lagunemine ei ole just majanduslikult mõttekas.)
Aga Quebeci lahkumisega, loodan ma, kaotaks kehtivuse ka praegune keeleseadus, mis kohustab föderaaleelarvest saavate asutuste ametikeelteks prantsuse ja inglise keele. Praegu on nii, et prantsuskeelsed on riigiametites karmilt üleesindatud ja ilma prantsuse keele perfektse valdamiseta saab iga eduka inimese föderaalkarjäär mingil hetkel otsa.
Kurioosne on tähtsate, kõrgetel ametikohtadel inimeste kuueks kuuks keeleõppele saatmine. (Halloo, kes töö ära teeb?) Lisaks teeb praegune keeleseadus Kanada läänepoolsetest provintsidest pärit inimesed, immigrantidest rääkimata, Ottawa tööturul harulduseks. Föderaalne Kanada tundub mulle sellepärast juba niigi Quebeci poole kaldu olevat. Õnneks ei ole ma keeleseaduse kritiseerimise osas üksi.
Quebec ise on aga huvitav juurikas: vaikimisi on Quebec ise kaunikesti rassistlik.
Statistika kohaselt on värviliste rasside esindajatel, rääkimata põlisrahvastest Quebecis hulga raskem tööd saada kui teistes, niinimetatud „inglisekeelsetes” provintsides. Ja hoolimata ajakirjas Walrus toodud statistikast, et vabalt kakskeelsed on pigem inglisekeelsed kui prantsuskeelsed kvebekid, levib kvebekkide seas ikkagi müüt, et just „inglismannid” ei viitsi prantsuse keelt ära õppida. Palju on räägitud kvebekkide indiaanlastevihast. Milleks veelgi enam marginaliseerida niigi palju kannatanud põlisrahvaid?
Jah, ja miks mitte tunnustada ka kanada itaallasi, hiinlasi ja hindusid, ukrainlasi eraldi rahvustena nagu naljamehed välja pakuvad? Föderatsiooni asemele tekiks siis Ühinenud Rahvuste Kanada.
Ainult et uute mõtteliste piiride tõmbamine võib olla valulik.
Kanada ei taha olla mugavusriik
Avaldatud lühendatult Eesti Päevalehes aprillis 2007 http://www.epl.ee/artikkel/381376
Suvel tekkis Ottawas uus mõiste – mugavuskanadalased. Üldjoontes tähistab see Kanada kodakondsuse saanud inimest, kes elab alaliselt mõnes muus riigis, ei maksa riigile makse, kuid loodab kriisiolukorras Kanada päästeteenistusele. Loomulikult oli mõiste tekke põhjuseks Liibanoni kriis, mille jalust päästeti 15.000 Kanada kodanikku. Keeruline evakueerimisoperatsioon läks Kanada maksumaksjatele kalliks ehk täpselt 94 miljonit dollarit maksma. Seitse tuhat mugavuskanadalast, kelle evakueerimise peale oli Kanada valitsus äsja kulutanud a’ 6300 Kanada dollarit (kokku 44 miljonit dollarit), pöördus mõne aja pärast oma päriskoju, st Liibanoni tagasi.
Sellised rahakoti pihta hakkavad juhtumid on sundinud Kanada konservatiivset valitsust 1977. aastast kehtivat topeltkodakondsust lubavat seadust ümber vaatama. Millised õigused on Kanada kodanikul? Kus lõpevad riigi kohustused kodaniku ees? Ja viimaks, kas teised riigid näevad topeltkodakondseid nii, nagu nad tahavad, et neid nähtaks?
Lisaks Liibanoni mugavuskanadalastele, kes on enamasti rahumeelsed, soojemat kliimat eelistavad inimesed, on ajakirjandus seoses üleilmse sõjaga terrori vastu lahanud mitut piiripealset kodakondus-juhtumit. Nende seas on juhtumid, mille nimetamise jaoks on vaja mugavuskanadalase sarnaseid uudissõnu leiutada. Naljatamisi võiks öelda, et „päriskanadalaste” kõrval on olemas ka pool-kanadalased, võistluskodanikud ja fantoomkodakondsus.
Maher Arar – poolkodanik fantoomkodakondsusega?
2002. aasta septembrikuus pidasid USA immigratsiooniametnikud Süürias sündinud kanada arvutiinseneri Maher Arari New Yorgi lennuväljal kinni, kui see puhkuselt Tuneesiast saabus. Kinnipidamise aluseks võis olla valeinformatisoon Kanada kuninglikust ratsapolitseist (RCMP) nagu oleks Arar kohtunud arvatavate terroristidega. Hoolimata sellest, et Maher Araril oli Kanada pass, toimetas USA mehe Süüriasse (ja mitte Kanadasse), kus teda ähvardati ja piinati ligikaudu aasta.
Aasta hiljem leidis Süüria, et Arar ei ole terroristidega seotud ja lasi mehe tulema. Kohtuprotsess puhus rahvusvahelised vastuolud lõkkele ja alles tänavu jaanuarikuus ulatas Kanada valitsus peale pikki protsessimisi Maher Ararile viimaks 11,5 miljoni dollarilise vabanduse. Süü veeratati RCMP kaela, kes ameeriklastele Arari kohta valeinformatsiooni jagas.
„Väga tore on olla Kanada kodanik,” ütles Arar peale otsuse langetamist ajakirjanikele. Kohtuotsus, et ta on süütu, tähendas talle tema sõnul „tervet maailma”. Samavõrra süütuks ei pea Arari veel aga ameeriklased, kes hoivad tema nime mustas nimekirjas. Arvutiasjatundjana on Maher Araril seega ligipääs poolele „jahimaale” ja teenimisvõimalusele siiani keelatud.
Miks ei tunnistanud USA mehe Kanada kodakondsust ja viis mehe Süüriasse? Kuidas võis juhtuda, et päritolumaa Süüria domineeris nii USA immigratsiooniametnike kui ka Kanada RCMP luurajate silmis Kanada kodanikuks olemise üle? Kas Araril oli kehtiv Süüria pass? Kuidas saab olla võimalik, et ühtäkki, üle teatud piiride astudes kaotab Kanada pass oma tavalise kehtivuse?
Omar Khadr – terrorist ja täieõiguslik kodanik?
„Nüüd, mil Ottawa on tunnistanud kohustusi oma kodaniku Maher Arari ees, on põhjust küsida, millal kavatseb Ottawa praktiseerida kohustusi kõikide kodanike ees ja neid aidata?” Nii küsis paari nädala eest Muneer Ahmad, ameerika juuraprofessor ja Kanada kodaniku Omar Khadri advokaat, kes kaitseb terrorismisüüdistustega Kuuba Guantanamo Bay vangilaagris kinni istuvat noormeest.
Omar Khadr on praegu 20-aastane noormees, kes sündis Ontario provintsis Kanada kodanike peres. Tema isa Ahmed Said Khadr oli islamiäärmuslane ja Osama Bin Ladeni isiklik sõber, kaasvõitleja ja al-Qaeda finantseerija. Veel hiljutises intervjuus CBCle kiitles Khadride pereema tutvusega Bin Ladeniga! Viis aastat tagasi tegutses tookord vaevu 15aastane Omar samuti sõjaväljal ja loopis ameerika sõdurite pihta granaate. Üks seersant sai surma ja kolm meest haavata. Ameeriklased võtsid poisikese vangi ja viisid Guantanomo Bay vangilaagrisse. Erinevalt Ühendkuningriigist ja Austraaliast, kes oma terroristid USAlt välja nõuavad, on Kanada olnud Khadri toetamisel tagasihoidlik.
„Juriidiliselt on Khadr Kanada kodanik, kultuurilises mõttes võib selles osas kahelda,” kirjutab ajalehes Omar Khadri advokaat. „Riigi absoluutne kohus on kõikide kodanike eest hooliseda. Riik ei saa valida, kas see kodanik meeldib või ei,” kurdab advokaat.
Kas ja millised kohustused on Kanadal äärmusliku terroristi ees, keda süüdistatakse tapmises? Kuidas peaks Kanada toimima oma ainukese kodanikuga, keda hoitakse juba viis aastat karmide tingimustega vangilaagris, mida inimõiguslased häälekalt kritiseerivad? Kanada valitsus ei ole oma vangi USAlt tagasi nõudnud, erinevalt Austraaliast ja Suur-Britanniast. Miks?
Huseyin Celil – Kanada-Hiina ´võistluskodanik´
Maher Arari looga sarnane lugu juhtus Kanada-Hiina topeltkodanikuga, Huseyin Celiliga. Temagi juhtumi puhul Kanada kodakondsus justkui haihtus üle teatud riigipiiri astudes. Kumbki riik asus seepeale võistlema õiguse üle pakkuda oma kodanikule „teenust”. Vaeses uiguuri perekonnas Hiina lääneosas sündinud poiss huvitus põllupidamise asemel koraanist ja asus imaamiks õppima. Hiina võimudele, kes kahtlustavad uiguure separatismis, haritud uiguurid ei meeldi ja nõnda ahistati ka Celili peret läbiotsimiste ja küsitlemistega. Noor Huseyin põgenes valepassi abil Kõrgõstani ja Türgi kaudu 2001. aastal lõpuks Kanadasse.
Kolm kuud peale Kanada kodakondsuse kätte saamist, 2006. aasta veebruaris, läks Huseyin oma usbekitarist abikaasa ja kolme lapsega naise vanemaid Usbekistani vaatama. Mees arreteeriti Usbeki politsei poolt ja anti Hiina võimudele üle, kes peavad mehe üle kohut süüdistades teda terrorismis. Kanada võimud ei ole saanud Celiliga kohtuda, sest Hiina keeldub mehe Kanada kodakondsust tunnistamast. Ka ei ole Celili abikaasa Kamila Telendibajeva oma meest sestsaadik näinud. Mehe väidetavate terroritegude üle ei ole Hiina esitanud ühtegi tõendit.
Kanada välisminister Peter MacKay ütles, et Hiina võimud näitavad juhtumi lahendamise vastu täielikku huvipuudust. Kanada ja Hiina suhted ongi sestsaadik märkimisväärselt halvenenud. Kanada süüdistab Hiinat inimõiguste rikkumises, Hiina viibutab jahenava kaubandusega ähvardades sõrme vastu. Väidetavalt ei ole sünnijärgsel kodanikul Hiina kodakondsusest võimalik loobuda.
Kui mees pani enne põgenikustaatuse taotluse esitamist toime terroriakte, kuidas jäi see taustauuringuid teostavale Kanada ametkonnale kahe silma vahele?
Paljud asjatundjad on soovitanud Kanadal kehtestada sarnase süsteemi USAga, mispuhul riik nõuab kodanikelt maksude maksmist olenemata sellest, millises riigis inimene elab. See välistaks ühesuunalise suhtlemise teljel riik ja kodanik.
Suvel tekkis Ottawas uus mõiste – mugavuskanadalased. Üldjoontes tähistab see Kanada kodakondsuse saanud inimest, kes elab alaliselt mõnes muus riigis, ei maksa riigile makse, kuid loodab kriisiolukorras Kanada päästeteenistusele. Loomulikult oli mõiste tekke põhjuseks Liibanoni kriis, mille jalust päästeti 15.000 Kanada kodanikku. Keeruline evakueerimisoperatsioon läks Kanada maksumaksjatele kalliks ehk täpselt 94 miljonit dollarit maksma. Seitse tuhat mugavuskanadalast, kelle evakueerimise peale oli Kanada valitsus äsja kulutanud a’ 6300 Kanada dollarit (kokku 44 miljonit dollarit), pöördus mõne aja pärast oma päriskoju, st Liibanoni tagasi.
Sellised rahakoti pihta hakkavad juhtumid on sundinud Kanada konservatiivset valitsust 1977. aastast kehtivat topeltkodakondsust lubavat seadust ümber vaatama. Millised õigused on Kanada kodanikul? Kus lõpevad riigi kohustused kodaniku ees? Ja viimaks, kas teised riigid näevad topeltkodakondseid nii, nagu nad tahavad, et neid nähtaks?
Lisaks Liibanoni mugavuskanadalastele, kes on enamasti rahumeelsed, soojemat kliimat eelistavad inimesed, on ajakirjandus seoses üleilmse sõjaga terrori vastu lahanud mitut piiripealset kodakondus-juhtumit. Nende seas on juhtumid, mille nimetamise jaoks on vaja mugavuskanadalase sarnaseid uudissõnu leiutada. Naljatamisi võiks öelda, et „päriskanadalaste” kõrval on olemas ka pool-kanadalased, võistluskodanikud ja fantoomkodakondsus.
Maher Arar – poolkodanik fantoomkodakondsusega?
2002. aasta septembrikuus pidasid USA immigratsiooniametnikud Süürias sündinud kanada arvutiinseneri Maher Arari New Yorgi lennuväljal kinni, kui see puhkuselt Tuneesiast saabus. Kinnipidamise aluseks võis olla valeinformatisoon Kanada kuninglikust ratsapolitseist (RCMP) nagu oleks Arar kohtunud arvatavate terroristidega. Hoolimata sellest, et Maher Araril oli Kanada pass, toimetas USA mehe Süüriasse (ja mitte Kanadasse), kus teda ähvardati ja piinati ligikaudu aasta.
Aasta hiljem leidis Süüria, et Arar ei ole terroristidega seotud ja lasi mehe tulema. Kohtuprotsess puhus rahvusvahelised vastuolud lõkkele ja alles tänavu jaanuarikuus ulatas Kanada valitsus peale pikki protsessimisi Maher Ararile viimaks 11,5 miljoni dollarilise vabanduse. Süü veeratati RCMP kaela, kes ameeriklastele Arari kohta valeinformatsiooni jagas.
„Väga tore on olla Kanada kodanik,” ütles Arar peale otsuse langetamist ajakirjanikele. Kohtuotsus, et ta on süütu, tähendas talle tema sõnul „tervet maailma”. Samavõrra süütuks ei pea Arari veel aga ameeriklased, kes hoivad tema nime mustas nimekirjas. Arvutiasjatundjana on Maher Araril seega ligipääs poolele „jahimaale” ja teenimisvõimalusele siiani keelatud.
Miks ei tunnistanud USA mehe Kanada kodakondsust ja viis mehe Süüriasse? Kuidas võis juhtuda, et päritolumaa Süüria domineeris nii USA immigratsiooniametnike kui ka Kanada RCMP luurajate silmis Kanada kodanikuks olemise üle? Kas Araril oli kehtiv Süüria pass? Kuidas saab olla võimalik, et ühtäkki, üle teatud piiride astudes kaotab Kanada pass oma tavalise kehtivuse?
Omar Khadr – terrorist ja täieõiguslik kodanik?
„Nüüd, mil Ottawa on tunnistanud kohustusi oma kodaniku Maher Arari ees, on põhjust küsida, millal kavatseb Ottawa praktiseerida kohustusi kõikide kodanike ees ja neid aidata?” Nii küsis paari nädala eest Muneer Ahmad, ameerika juuraprofessor ja Kanada kodaniku Omar Khadri advokaat, kes kaitseb terrorismisüüdistustega Kuuba Guantanamo Bay vangilaagris kinni istuvat noormeest.
Omar Khadr on praegu 20-aastane noormees, kes sündis Ontario provintsis Kanada kodanike peres. Tema isa Ahmed Said Khadr oli islamiäärmuslane ja Osama Bin Ladeni isiklik sõber, kaasvõitleja ja al-Qaeda finantseerija. Veel hiljutises intervjuus CBCle kiitles Khadride pereema tutvusega Bin Ladeniga! Viis aastat tagasi tegutses tookord vaevu 15aastane Omar samuti sõjaväljal ja loopis ameerika sõdurite pihta granaate. Üks seersant sai surma ja kolm meest haavata. Ameeriklased võtsid poisikese vangi ja viisid Guantanomo Bay vangilaagrisse. Erinevalt Ühendkuningriigist ja Austraaliast, kes oma terroristid USAlt välja nõuavad, on Kanada olnud Khadri toetamisel tagasihoidlik.
„Juriidiliselt on Khadr Kanada kodanik, kultuurilises mõttes võib selles osas kahelda,” kirjutab ajalehes Omar Khadri advokaat. „Riigi absoluutne kohus on kõikide kodanike eest hooliseda. Riik ei saa valida, kas see kodanik meeldib või ei,” kurdab advokaat.
Kas ja millised kohustused on Kanadal äärmusliku terroristi ees, keda süüdistatakse tapmises? Kuidas peaks Kanada toimima oma ainukese kodanikuga, keda hoitakse juba viis aastat karmide tingimustega vangilaagris, mida inimõiguslased häälekalt kritiseerivad? Kanada valitsus ei ole oma vangi USAlt tagasi nõudnud, erinevalt Austraaliast ja Suur-Britanniast. Miks?
Huseyin Celil – Kanada-Hiina ´võistluskodanik´
Maher Arari looga sarnane lugu juhtus Kanada-Hiina topeltkodanikuga, Huseyin Celiliga. Temagi juhtumi puhul Kanada kodakondsus justkui haihtus üle teatud riigipiiri astudes. Kumbki riik asus seepeale võistlema õiguse üle pakkuda oma kodanikule „teenust”. Vaeses uiguuri perekonnas Hiina lääneosas sündinud poiss huvitus põllupidamise asemel koraanist ja asus imaamiks õppima. Hiina võimudele, kes kahtlustavad uiguure separatismis, haritud uiguurid ei meeldi ja nõnda ahistati ka Celili peret läbiotsimiste ja küsitlemistega. Noor Huseyin põgenes valepassi abil Kõrgõstani ja Türgi kaudu 2001. aastal lõpuks Kanadasse.
Kolm kuud peale Kanada kodakondsuse kätte saamist, 2006. aasta veebruaris, läks Huseyin oma usbekitarist abikaasa ja kolme lapsega naise vanemaid Usbekistani vaatama. Mees arreteeriti Usbeki politsei poolt ja anti Hiina võimudele üle, kes peavad mehe üle kohut süüdistades teda terrorismis. Kanada võimud ei ole saanud Celiliga kohtuda, sest Hiina keeldub mehe Kanada kodakondsust tunnistamast. Ka ei ole Celili abikaasa Kamila Telendibajeva oma meest sestsaadik näinud. Mehe väidetavate terroritegude üle ei ole Hiina esitanud ühtegi tõendit.
Kanada välisminister Peter MacKay ütles, et Hiina võimud näitavad juhtumi lahendamise vastu täielikku huvipuudust. Kanada ja Hiina suhted ongi sestsaadik märkimisväärselt halvenenud. Kanada süüdistab Hiinat inimõiguste rikkumises, Hiina viibutab jahenava kaubandusega ähvardades sõrme vastu. Väidetavalt ei ole sünnijärgsel kodanikul Hiina kodakondsusest võimalik loobuda.
Kui mees pani enne põgenikustaatuse taotluse esitamist toime terroriakte, kuidas jäi see taustauuringuid teostavale Kanada ametkonnale kahe silma vahele?
Paljud asjatundjad on soovitanud Kanadal kehtestada sarnase süsteemi USAga, mispuhul riik nõuab kodanikelt maksude maksmist olenemata sellest, millises riigis inimene elab. See välistaks ühesuunalise suhtlemise teljel riik ja kodanik.
Kuidas Kanadas vähemusega tülli minna
Avaldatud Ekspressis oktoobris 2008.
Ühel augusti nädalavahetuse hommikul ei saa me abikaasaga oma aias normaalsel häälel juttu rääkida, sest naabrimehe autost kostab kõrvulukustavat hipphoppi üle terve naabruskonna. Palun härdalt muusika vaiksemaks keerata.
Kui asi teist hommikut järjest kordub, siis käratan naabrile ärritunult, üle lärmi, peale. Kui ümbruskond on taas vaikseks saanud, unustan tüli täiesti... kuni paar nädalat hiljem tuleb naaber mu ukse taha.
Oi vabandust, ma unustasin öelda, et mu naaber on gei. Ja nagu hiljem selgus, peeti sel lärmakal hipp-hopp-nädalavahetusel Ottawas Gay Pride üritusi.
Tõsise, veidi haavunud näoga seisab naabrimees mu trepil. Kui ta on mu elutoas istet võtnud, ütleb ta:
„Marje, teil seal Venemaal vist ei austata geide õigusi, aga meil siin Kanadas küll... Mina juristina võin sulle öelda, et.... „
Rohkem ma tal rääkida ei lasknud, sest ma hakkasin karjuma. Ma olin väga, väga-väga vihane.
Miks ma vihastasin? Sest ma pidin tunnistama, et The Globe and Maili kolumnistil Margaret Wentel võib siiski õigus olla (tema töö ongi, muuseas, kanadalasi oma kergelt konservatiivsete kolumnidega vihaseks ajada: tema kolumnide vastukajade kokku kogumiseks on tehtud isegi blogi!)
Wente kirjutas nimelt sellest, kuidas Kanada inimõiguste komisjon rahuldab tihti selliseid kaebusi, mis tavalise inimese arusaama õiglusest pea peale keeravad. Mõned nendest lugudest on päris naljakad ja mitte naljakad ’ha-haa’ vaid naljakad-veidrad.
Üks lugu oli selline: üks transseksuaal (kes ütles, et on terve elu end naisena tundnud, kuid on siiski mehena kord abielus olnud ja kaks last teinud) läheb kirurgi juurde, et kohendada oma genitaale, sest soovahetusopp jättis ta privaatsed kehaosad kuidagi valulikuks. Ta läheb arsti konsultatsioonile ega ütle, et ta oli enne mees. Alles siis, kui hakkab opi jaoks riidest lahti võtma, ütleb, et by the way, ma olin enne mees. Arst ehmatab ja ütleb järsult (ja kahjuks ka ebaviisakalt), et tema ei teeninda trans-seksuaale. Naine kaebab arsti seepeale inimõiguste kohtusse, kuna see on tema meelest (seksuaal)vähemuse diskrimineerimine. Wente kirjutab The Globe and Mailis, et tema keiss lagunes ruttu koost: arstile jäi õigus, kuna ta ei saanud opi alustamiseks kogu meditsiinilist infot, oli tal õigus oppi mitte ette võtta, kuna tal puudus kogemus transseksuaalidega.
Teine lugu, millest Wente jutustab, on natuke keerulisem. Üks mees pidas Torontos restorani ja tema kauaaegne veoautojuhist klient suitsetas ukse juures marihuaanat. Tipptunni ajal palus restorani omanik mehel natuke eemale astuda, sest suits segas teisi külastajaid: sealhulgas lapsi ja vanemaid prouasid, kes sööma tulid. Aga suitsetaja ei tahtnud kaks sammu eemale astuda, vaid kaebas restorani omaniku kohtusse väites, et omanik diskrimineeris teda kui füüsilise puudega inimest, kellel on arsti luba valude vähendamiseks narkootikumi suitsetada. Suitsetaja võitis kohtus ... ja restorani omanik pidi kohtukulude katmiseks oma restorani maha müüma, mille ta vist isegi oma esivanematelt oli pärinud, ja nüüd on ärist ilma.
Üks sama veider juhtum oli töösuhte kohta, kus võeti kõrgele kohale tööle inimene, kellelt küsiti tööintervjuu ajal, kas tal on mingeid meditsiinilisi näidustusi, mis segaksid töötegemist. Mees ütles, et ei ole. Läks nädal mööda, ja mees lakkas tööd tegemast, kuna tal oli bipolaarne depressioon. Firma tahtis teda vallandada (katseaeg ju), aga mees kaebas firma inimõiguste kohtusse, et diskrimineeritakse haiget inimest! Peale pikki protsessimist pidigi firma mehele karme kompenseerimistasusid maksma, ta tööle ennistama ja maksma tagantjärele poole aasta töötasu. Samal oli mees vaid 10 päeva tööl käinud.
Mida Wente tahtis, oli see, et me, niiöelda korralikud, khm, inimesed, pööritaksime oma silmi. Ja me tegimegi seda. Ja samas, korralike inimestena, kes ei taha kedagi solvata (lõppude lõpuks on tegu ju Kanadaga!), tõmbame me pea õlgade vahele, kui on tegemist vähemustega ja nende õigustega. Iga viimane kui kanadalane kardab saada süüdistust vähemuste diskrimineerimises, nende õiguste eiramises. Seda peetakse sama tooreks kui väiksemate laste pommimist.
Ja siis palun väga, istub minu vastas mu hea naaber, kes esiteks teab väga hästi, et ma ei ole Venemaalt, ja teiseks, teab juristina väga hästi, kui karm relv on Kanadas süüdistamine vähemuste õiguste eiramises.
„Marje, meie kultuuris on Gay Pride aasta tähtsaim püha, ja meie kultuur on diskomuusika kuulamine! Aga sina, Marje, pole mulle kunagi mu seksuaalsuse puhul komplimenti teinud ja alati oled sa selline vastik bitch.“
Ma võin rahumeeli olla vastik bitch, aga kuidas tõestada kellelegi, kes ründab sind halvustavate märkustega, et ma ei ole homofoobne vastik bitch?
Igatahes, ma viskasin oma hea naabri uksest välja ja meie karjumine, mis jätkub trepil, meenutab abielu lahutamist itaalia moodi. Mina tahtsin vaid, et ta oma muusika vaiksemaks keeraks (ja et ma oleks olnud tõesti õnnelik, kui see oleks olnud disko), aga tema pööras selle vähemuse õiguste rikkumiseks...
Arutame mehega asja. Mis värk geidega on, miks pööratakse tavaline olmetüli poliitiliseks? Teine naabrimees jagab selgitusi – geidel keerlebki kõik oma seksuaalsuse ümber. Selle kaudu defineeritakse kõik ülejäänu ja heterod ei saa sellest lihtsalt aru. Ja et „väga rumal sinust, Marje, minna neid Gay Pride ajal torkima“.
Küsisin mehelt, kas tema ülemus Pierre defineerib end Kanada välisministeeriumis geina? Kas ta teeb homoseksuaalset välispoliitikat, gei-julgeolekupoliitikat?
Mees ütles, et ei tee, et mitte kunagi pole Pierre end geina reklaaminud, mitte kordagi maininud oma seksuaalsust ega isegi seda, et ta on abielus. Pierre on professionaal, kes ei reklaami, kellega ta magab ega nõua teistelt oma seksuaalsusele komplimente. Mis ongi normaalne, minu meelest.
Ekspressis kirjutas Helen Talalaev, et valitsus peaks geidele appi tulema ja tegema seadused liberaalsemaks, et nad saaksid abielluda ja lapsendada jne. Ma olen täiesti nõus. Andke geidele õigused abielluda. Pole midagi paremat, kui abielus gei. Nagu mu mehe ülemus Pierre. Tal on stabiilne suhe ja ta ei tüüta oma töökaaslasi sellega, kas eks-mees tuuseldab tema elus või mitte. Peaks valitsuselt paluma kõik geid kohe paari panna ka, siis oleks rahu majas.
Õnneks ei korralda meie tänava geid mulle boikotti. Kunstnikust naaber, kes on oma rõdul kohvi juures meie tülitsemist pealtkuulnud, toetab mind ja ütleb, et Colin on äsjase lahkumineku puhul veidi rivist väljas. Ärgu ma pahandagu.
Ma ei pahandagi, aga nüüd ma tean, kuidas vähemustest lahku minnakse.
Ühel augusti nädalavahetuse hommikul ei saa me abikaasaga oma aias normaalsel häälel juttu rääkida, sest naabrimehe autost kostab kõrvulukustavat hipphoppi üle terve naabruskonna. Palun härdalt muusika vaiksemaks keerata.
Kui asi teist hommikut järjest kordub, siis käratan naabrile ärritunult, üle lärmi, peale. Kui ümbruskond on taas vaikseks saanud, unustan tüli täiesti... kuni paar nädalat hiljem tuleb naaber mu ukse taha.
Oi vabandust, ma unustasin öelda, et mu naaber on gei. Ja nagu hiljem selgus, peeti sel lärmakal hipp-hopp-nädalavahetusel Ottawas Gay Pride üritusi.
Tõsise, veidi haavunud näoga seisab naabrimees mu trepil. Kui ta on mu elutoas istet võtnud, ütleb ta:
„Marje, teil seal Venemaal vist ei austata geide õigusi, aga meil siin Kanadas küll... Mina juristina võin sulle öelda, et.... „
Rohkem ma tal rääkida ei lasknud, sest ma hakkasin karjuma. Ma olin väga, väga-väga vihane.
Miks ma vihastasin? Sest ma pidin tunnistama, et The Globe and Maili kolumnistil Margaret Wentel võib siiski õigus olla (tema töö ongi, muuseas, kanadalasi oma kergelt konservatiivsete kolumnidega vihaseks ajada: tema kolumnide vastukajade kokku kogumiseks on tehtud isegi blogi!)
Wente kirjutas nimelt sellest, kuidas Kanada inimõiguste komisjon rahuldab tihti selliseid kaebusi, mis tavalise inimese arusaama õiglusest pea peale keeravad. Mõned nendest lugudest on päris naljakad ja mitte naljakad ’ha-haa’ vaid naljakad-veidrad.
Üks lugu oli selline: üks transseksuaal (kes ütles, et on terve elu end naisena tundnud, kuid on siiski mehena kord abielus olnud ja kaks last teinud) läheb kirurgi juurde, et kohendada oma genitaale, sest soovahetusopp jättis ta privaatsed kehaosad kuidagi valulikuks. Ta läheb arsti konsultatsioonile ega ütle, et ta oli enne mees. Alles siis, kui hakkab opi jaoks riidest lahti võtma, ütleb, et by the way, ma olin enne mees. Arst ehmatab ja ütleb järsult (ja kahjuks ka ebaviisakalt), et tema ei teeninda trans-seksuaale. Naine kaebab arsti seepeale inimõiguste kohtusse, kuna see on tema meelest (seksuaal)vähemuse diskrimineerimine. Wente kirjutab The Globe and Mailis, et tema keiss lagunes ruttu koost: arstile jäi õigus, kuna ta ei saanud opi alustamiseks kogu meditsiinilist infot, oli tal õigus oppi mitte ette võtta, kuna tal puudus kogemus transseksuaalidega.
Teine lugu, millest Wente jutustab, on natuke keerulisem. Üks mees pidas Torontos restorani ja tema kauaaegne veoautojuhist klient suitsetas ukse juures marihuaanat. Tipptunni ajal palus restorani omanik mehel natuke eemale astuda, sest suits segas teisi külastajaid: sealhulgas lapsi ja vanemaid prouasid, kes sööma tulid. Aga suitsetaja ei tahtnud kaks sammu eemale astuda, vaid kaebas restorani omaniku kohtusse väites, et omanik diskrimineeris teda kui füüsilise puudega inimest, kellel on arsti luba valude vähendamiseks narkootikumi suitsetada. Suitsetaja võitis kohtus ... ja restorani omanik pidi kohtukulude katmiseks oma restorani maha müüma, mille ta vist isegi oma esivanematelt oli pärinud, ja nüüd on ärist ilma.
Üks sama veider juhtum oli töösuhte kohta, kus võeti kõrgele kohale tööle inimene, kellelt küsiti tööintervjuu ajal, kas tal on mingeid meditsiinilisi näidustusi, mis segaksid töötegemist. Mees ütles, et ei ole. Läks nädal mööda, ja mees lakkas tööd tegemast, kuna tal oli bipolaarne depressioon. Firma tahtis teda vallandada (katseaeg ju), aga mees kaebas firma inimõiguste kohtusse, et diskrimineeritakse haiget inimest! Peale pikki protsessimist pidigi firma mehele karme kompenseerimistasusid maksma, ta tööle ennistama ja maksma tagantjärele poole aasta töötasu. Samal oli mees vaid 10 päeva tööl käinud.
Mida Wente tahtis, oli see, et me, niiöelda korralikud, khm, inimesed, pööritaksime oma silmi. Ja me tegimegi seda. Ja samas, korralike inimestena, kes ei taha kedagi solvata (lõppude lõpuks on tegu ju Kanadaga!), tõmbame me pea õlgade vahele, kui on tegemist vähemustega ja nende õigustega. Iga viimane kui kanadalane kardab saada süüdistust vähemuste diskrimineerimises, nende õiguste eiramises. Seda peetakse sama tooreks kui väiksemate laste pommimist.
Ja siis palun väga, istub minu vastas mu hea naaber, kes esiteks teab väga hästi, et ma ei ole Venemaalt, ja teiseks, teab juristina väga hästi, kui karm relv on Kanadas süüdistamine vähemuste õiguste eiramises.
„Marje, meie kultuuris on Gay Pride aasta tähtsaim püha, ja meie kultuur on diskomuusika kuulamine! Aga sina, Marje, pole mulle kunagi mu seksuaalsuse puhul komplimenti teinud ja alati oled sa selline vastik bitch.“
Ma võin rahumeeli olla vastik bitch, aga kuidas tõestada kellelegi, kes ründab sind halvustavate märkustega, et ma ei ole homofoobne vastik bitch?
Igatahes, ma viskasin oma hea naabri uksest välja ja meie karjumine, mis jätkub trepil, meenutab abielu lahutamist itaalia moodi. Mina tahtsin vaid, et ta oma muusika vaiksemaks keeraks (ja et ma oleks olnud tõesti õnnelik, kui see oleks olnud disko), aga tema pööras selle vähemuse õiguste rikkumiseks...
Arutame mehega asja. Mis värk geidega on, miks pööratakse tavaline olmetüli poliitiliseks? Teine naabrimees jagab selgitusi – geidel keerlebki kõik oma seksuaalsuse ümber. Selle kaudu defineeritakse kõik ülejäänu ja heterod ei saa sellest lihtsalt aru. Ja et „väga rumal sinust, Marje, minna neid Gay Pride ajal torkima“.
Küsisin mehelt, kas tema ülemus Pierre defineerib end Kanada välisministeeriumis geina? Kas ta teeb homoseksuaalset välispoliitikat, gei-julgeolekupoliitikat?
Mees ütles, et ei tee, et mitte kunagi pole Pierre end geina reklaaminud, mitte kordagi maininud oma seksuaalsust ega isegi seda, et ta on abielus. Pierre on professionaal, kes ei reklaami, kellega ta magab ega nõua teistelt oma seksuaalsusele komplimente. Mis ongi normaalne, minu meelest.
Ekspressis kirjutas Helen Talalaev, et valitsus peaks geidele appi tulema ja tegema seadused liberaalsemaks, et nad saaksid abielluda ja lapsendada jne. Ma olen täiesti nõus. Andke geidele õigused abielluda. Pole midagi paremat, kui abielus gei. Nagu mu mehe ülemus Pierre. Tal on stabiilne suhe ja ta ei tüüta oma töökaaslasi sellega, kas eks-mees tuuseldab tema elus või mitte. Peaks valitsuselt paluma kõik geid kohe paari panna ka, siis oleks rahu majas.
Õnneks ei korralda meie tänava geid mulle boikotti. Kunstnikust naaber, kes on oma rõdul kohvi juures meie tülitsemist pealtkuulnud, toetab mind ja ütleb, et Colin on äsjase lahkumineku puhul veidi rivist väljas. Ärgu ma pahandagu.
Ma ei pahandagi, aga nüüd ma tean, kuidas vähemustest lahku minnakse.
Thursday, May 21, 2009
Tamilid nõuavad Kanada valitsuselt tegusid
Avaldatud Ekspressis aprillis 2009 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/1F02D1FD5EEB9AE4C22575A0003EBA46
Vigastatud väikelapsi kujutav ja HUNGER! GENOCIDE! sõnu kisendav plakat kõhu peal, räägib noor abielunaine Vino mulle Kanada Parlamendi ees, et ta pole oma sugulastega Sri Lankast uuest aastast alates ühendust saanud. Ta kardab, et Sri Lanka valitsus on nad tapnud. Vino on nimelt Sri Lanka vähemusrahva tamilite esindaja ja ta on Ottawa kesklinna, just Terry Foxi skulptuuri juurde protestima tulnud Torontost. (Autosõit sinna kestab umbes kuus.)
Vino tõmmu nägu meenutab kangesti üht teist noort naisterahvast Sri Lankast, kellega sain tuttavaks Beate Arnestadi dokkfilmist „Minu tütar on terrorist“. See oli unustamatu kohtumine, ühelt poolt sellepärast, et kadestamisväärse figuuriga Tamili Tiigrite nais-terroristide dokki nägemiseks pidin ma kohalikus raamatukogus filmi üle kolme kuu ootama. Teisalt sellepärast, et dokkfilm terroristidest oli kurblik-ilus, isegi poeetiline.
Aeg-ajalt köhides ja mütsi sügavamale pähe tõmmates räägib Vino mulle, et kui ta oli 12aastane, läksid nad veel Sri Lankas elades ema ja vennaga valitsusvägede eest umbes 120 inimesega kirikusse varjule. Läbi katuses olnud augu nägi ta sõjalennukeid ja surmani hirmunult palus ta emal teise kohta joosta. Mõned minutid hiljem said kõik kirikus olnud inimesed surma.
„See oli õudne. Mul olid selle jubeda kogemuse tõttu vahepeal isegi vaimse tervise häired. Nüüd ma olen terve ja õnneks juba 7 aastat Kanadas.“
Vino jutt Sri Lanka valitsuse põhjustatud kannatustest on kangesti sarnane filmi-terrorist-tüdruku jutuga: just terroriorganisatsioon Tamili Tiigrid päästis nad keskvalitsuse kuulirahe alt.
„Sind ei sega see, et need poisid lehvitavad seal Kanadas keelatud terroristliku organisatsiooni lippu?“ osutan eemal musta tiigripildiga punast trummi taguvatele poistele. Tamili Tiigrid on juba aasta jagu Kanadaski terroristlike organisatsioonide nimekirjas.
„Ei, ei, me oleme vabadusvõitlejad. Tamili Tiigrid ei puutu tsiviilelanikke ega ründa tsiviillennujaamu. Nad pole Kanadale midagi halba teinud. Ja pealegi on Mustade Tiigrite lipul tähed LTTE, kui neid ei ole, siis on kõik korras. Ja Tiigrid ründavad ka ainult sõjalisi objekte,“ ütleb Vino, kes on terve pika lihavõttenädalavahetuse Ottawas protestinud.
Kanada tamilid, kes Ottawas tiigrilippudega lehvitavad ja keelatud Tamili Tiigreid moraalselt siiski toetavad, nõuavad Sri Lanka suhtes tamili rahva genotsiidi põhjustamise eest kaubandus- ja reisikeelu kehtestamist. Nad soovivad tähelepanu tõmbamist Sri Lanka keemiarelva kasutamisele vähemusrahvuste suhtes ega lõpeta oma proteste ja näljastreike enne, kui Kanada valitsus teeb midagi süütute inimeste tapmise vastu Sri Lankal. Nad tahavad kestvat vaherahu ja lõpuks ka oma riigi tunnustamist.
Beate Arnestadi film jälgib näojoontelt Vino-sarnaseid, tsüaniidikapsleid kaelas kandvaid ja süvenenud ilmega, relva kandvaid iludusi, 24-aastaseid Dharsikat ja Puhalchidarit, kes on seitse aastat kõrvuti Tamili Tiigrite eliitjõududes LTTE (Liberation Tigers of Tamil Eelam) võidelnud. Nemadki ei usu, et neid sunnitakse tsiviilelanikke tapma, aga videoklipid näitavad siiski Tiigrite õhku lastud kontorihooneid, lennujaamu ja tapetud ministreid.
"Kuid ma teen seda, mis meie Juht käsib. Kui ta ütleb, et tulista Dharsikat, siis ma teengi seda," ütleb Puhalchidar. Tema lähima sõbranna ja kaasvõitleja Dharsika süvenenud nägu ei reeda seda kuuldes mingeid tundeid.
Mõnede meelest aitab Norras valminud neutraalne dokkfilm suurepärase sõjalise väljaõppega neidudest terrorismi veelgi ihaldusväärseks muuta.
„Keelake see dokkfilm!“ nõuavad end mainstream poliitikuteks pidavad Eelam Revolutionary Organization of Students tegelased Sri Lankalt. „See on häbitu propaganda! See muudab terrorismi veelgi ihaldusväärsemaks.“
Vino jälle soovitab mul Sri Lanka valitsuse propagandast eemale hoida ja ennast asjadega warwithoutwitness kodulehel kurssi viia.
***
Kui ma pärast Vinoga rääkimist kodu poole väntan, pusklevad mu peas võistlevad tulikirjad: „terrorist“ / „vabadusvõitleja“, „terrorist“ / „vabadusvõitleja“. Mul on kahju Kanada poliitikutest, kes kistakse Kanadas elavate tuhandete rahvusvähemuste kaudu tõttu maailma igasse konflikti. Ja mis kõige kurvem, nende tegevusest või tegemata jätmisest sõltuvad tõesti kellegi elud ... kusagil kaugel Sri Lankas.
Jalgratast läbi protestijate summa lükates möödun tõmmudest lühikestest meestest, kes toovad öö läbi protestijate jaoks õhtusele Parliament Hillile termoseid, hot dogi saiu-viinereid ja sooje tekke. Ööd Ottawas on külmad.
Vigastatud väikelapsi kujutav ja HUNGER! GENOCIDE! sõnu kisendav plakat kõhu peal, räägib noor abielunaine Vino mulle Kanada Parlamendi ees, et ta pole oma sugulastega Sri Lankast uuest aastast alates ühendust saanud. Ta kardab, et Sri Lanka valitsus on nad tapnud. Vino on nimelt Sri Lanka vähemusrahva tamilite esindaja ja ta on Ottawa kesklinna, just Terry Foxi skulptuuri juurde protestima tulnud Torontost. (Autosõit sinna kestab umbes kuus.)Vino tõmmu nägu meenutab kangesti üht teist noort naisterahvast Sri Lankast, kellega sain tuttavaks Beate Arnestadi dokkfilmist „Minu tütar on terrorist“. See oli unustamatu kohtumine, ühelt poolt sellepärast, et kadestamisväärse figuuriga Tamili Tiigrite nais-terroristide dokki nägemiseks pidin ma kohalikus raamatukogus filmi üle kolme kuu ootama. Teisalt sellepärast, et dokkfilm terroristidest oli kurblik-ilus, isegi poeetiline.
Aeg-ajalt köhides ja mütsi sügavamale pähe tõmmates räägib Vino mulle, et kui ta oli 12aastane, läksid nad veel Sri Lankas elades ema ja vennaga valitsusvägede eest umbes 120 inimesega kirikusse varjule. Läbi katuses olnud augu nägi ta sõjalennukeid ja surmani hirmunult palus ta emal teise kohta joosta. Mõned minutid hiljem said kõik kirikus olnud inimesed surma.
„See oli õudne. Mul olid selle jubeda kogemuse tõttu vahepeal isegi vaimse tervise häired. Nüüd ma olen terve ja õnneks juba 7 aastat Kanadas.“
Vino jutt Sri Lanka valitsuse põhjustatud kannatustest on kangesti sarnane filmi-terrorist-tüdruku jutuga: just terroriorganisatsioon Tamili Tiigrid päästis nad keskvalitsuse kuulirahe alt.
„Sind ei sega see, et need poisid lehvitavad seal Kanadas keelatud terroristliku organisatsiooni lippu?“ osutan eemal musta tiigripildiga punast trummi taguvatele poistele. Tamili Tiigrid on juba aasta jagu Kanadaski terroristlike organisatsioonide nimekirjas.
„Ei, ei, me oleme vabadusvõitlejad. Tamili Tiigrid ei puutu tsiviilelanikke ega ründa tsiviillennujaamu. Nad pole Kanadale midagi halba teinud. Ja pealegi on Mustade Tiigrite lipul tähed LTTE, kui neid ei ole, siis on kõik korras. Ja Tiigrid ründavad ka ainult sõjalisi objekte,“ ütleb Vino, kes on terve pika lihavõttenädalavahetuse Ottawas protestinud.
Kanada tamilid, kes Ottawas tiigrilippudega lehvitavad ja keelatud Tamili Tiigreid moraalselt siiski toetavad, nõuavad Sri Lanka suhtes tamili rahva genotsiidi põhjustamise eest kaubandus- ja reisikeelu kehtestamist. Nad soovivad tähelepanu tõmbamist Sri Lanka keemiarelva kasutamisele vähemusrahvuste suhtes ega lõpeta oma proteste ja näljastreike enne, kui Kanada valitsus teeb midagi süütute inimeste tapmise vastu Sri Lankal. Nad tahavad kestvat vaherahu ja lõpuks ka oma riigi tunnustamist.
Beate Arnestadi film jälgib näojoontelt Vino-sarnaseid, tsüaniidikapsleid kaelas kandvaid ja süvenenud ilmega, relva kandvaid iludusi, 24-aastaseid Dharsikat ja Puhalchidarit, kes on seitse aastat kõrvuti Tamili Tiigrite eliitjõududes LTTE (Liberation Tigers of Tamil Eelam) võidelnud. Nemadki ei usu, et neid sunnitakse tsiviilelanikke tapma, aga videoklipid näitavad siiski Tiigrite õhku lastud kontorihooneid, lennujaamu ja tapetud ministreid.
"Kuid ma teen seda, mis meie Juht käsib. Kui ta ütleb, et tulista Dharsikat, siis ma teengi seda," ütleb Puhalchidar. Tema lähima sõbranna ja kaasvõitleja Dharsika süvenenud nägu ei reeda seda kuuldes mingeid tundeid.
Mõnede meelest aitab Norras valminud neutraalne dokkfilm suurepärase sõjalise väljaõppega neidudest terrorismi veelgi ihaldusväärseks muuta.
„Keelake see dokkfilm!“ nõuavad end mainstream poliitikuteks pidavad Eelam Revolutionary Organization of Students tegelased Sri Lankalt. „See on häbitu propaganda! See muudab terrorismi veelgi ihaldusväärsemaks.“
Vino jälle soovitab mul Sri Lanka valitsuse propagandast eemale hoida ja ennast asjadega warwithoutwitness kodulehel kurssi viia.
***
Kui ma pärast Vinoga rääkimist kodu poole väntan, pusklevad mu peas võistlevad tulikirjad: „terrorist“ / „vabadusvõitleja“, „terrorist“ / „vabadusvõitleja“. Mul on kahju Kanada poliitikutest, kes kistakse Kanadas elavate tuhandete rahvusvähemuste kaudu tõttu maailma igasse konflikti. Ja mis kõige kurvem, nende tegevusest või tegemata jätmisest sõltuvad tõesti kellegi elud ... kusagil kaugel Sri Lankas.
Jalgratast läbi protestijate summa lükates möödun tõmmudest lühikestest meestest, kes toovad öö läbi protestijate jaoks õhtusele Parliament Hillile termoseid, hot dogi saiu-viinereid ja sooje tekke. Ööd Ottawas on külmad.
Kanada vabad elud ja neist sündinud lapsed
Avaldatud ajakirjas Pere ja Kodu 2008 http://www.perekodu.ee/artikkel.php?id=9007
Mu esimene fopaa oli see, kui küsisin ilusalt pikalt ja tõmmult tüdrukult, kust ta pärit on. "Hmm, ma olen kanadalane. Kõik mõtlevad, et ma olen mingilt lõunamere saarelt pärit, aga ma sündisin Albertas. Mu ema on norralanna ja isa mustanahaline," ütles Aireen naerdes, kuid siiski ebamugavust tundes.
Mu teine fopaa jäi olemata, sest sain sõnasabast kinni. Õigupoolest ei teadnud ma, kuidas viisakalt huvi tunda tema lapse vastu. Aireenil oli nimelt Ottawa naisorganisatsioonide esindajate õhtusel koosviibimisel kaasas väike armas poeg, selline karamellivärvi. Kuna Aireen tutvustas oma elukaaslasena endast umbes poole vanemat valgenahalist naisterahvast, siis ma tõesti ei teadnud, kuidas viisakalt lapse isa järele küsida.Kas võib lesbipaarilt küsida: "Kes on lapse isa?" Või oleks viisakam uurida: "Kas te kasutasite lapse saamisel anonüümset spermadoonorit või oma perekonnasõpra?" Käitusin nagu tüüpiline eestlane, kellel purskuvad küsimused silmist, aga mitte suust.
Kirjud peremustrid
See võis olla ehk aasta eest, kui Kanada ajalehe The Globe and Mail nädalalõpulisa kirjutas tavalisest Atlandi ookeani äärse väikelinna keskklassi abielupaarist, milles ema (ütleme, et ta nimi on Ann) oli surrogaatemaks geipaari lapsele, ja milles isa (paneme talle Paul nimeks) annetas oma spermat lesbipaarile lapse saamiseks. Tekkis vahva muster, kus mehel ja naisel oli üks ühine laps, Annil oli laps geiga ja Paulil oli laps lesbiga.
Prrr... kui kirjud suhted! mõtlesin, kui vaatasin üheksat fotot kolmes tulbas ja kolmes reas.
Ajakirjanik kirjutas sellest segasummaperest kui suurest sõbralikust pesakonnast, kus kõik kolm peret käisid perekonniti läbi ja olid oma näiliselt rollidega rahul. Kuid tegelikult, kes päriselt ikka teise inimese sisse näeb, eriti kui see inimene on veel väike ega oska maailma kommenteerida?
Kahtlustasin küll Anni isa valetamises, kui ta ajalehele sõnas, et ainuke mure, mis temal oma tütre surrrogaatemaks hakkamise juures tekkis, oli Anni vanus: ta oli 38. Mul tekkis vanuse kõrval ka hulga muid küsimusi. Enamasti õiguslikud. Aga on ka neid, mis puudutavad sellist mõistet nagu armastus, ja neid küsimusi, mis uuriks hea meelega, kuidas laps ise tahaks elada ja olla.
Sellest ajast peale on surrogaatemadusest, spermadoonoritest ja geivanematest ikka ja jälle avalikult Kanada meedias juttu. Ma ütlen avalikult, sest inimeste uudishimu nende teemade vastu peetakse normaalseks ja tänu sellele poleks pidanud ma kartma teha järjekordset fopaad ja küsida Aireenilt siiralt, kust ta poeg pärit on.
Kes on lapse vanem?
Kanadas on samasooliste abielud seadustatud, ja selle tõttu on ümber sõnastatud ka perekonnaseadus, kus lapsevanemat defineeritakse juriidiliselt: „bioloogilise lapsevanema“ asemel seisab seaduses nüüd „juriidiline lapsevanem“.
Huvitav kohtulahend tekkis aasta alguses Kanada Ontario provintsis, kus kohus otsustas ühe Toronto lesbipaari (juristi Mary ja ülikooliõppejõu Betty) peres elava viieaastase poisi vanemaks olemise õigused (ja kohustused ikka ka) kolmele inimesele anda.
Nimelt tunnistas kohus bioloogilise ema Mary lesbist elukaaslase Betty juriidilises mõttes emaks hoolimata sellest, et ta poisi bioloogiline ema ei ole. Spermadoonorist isa oli ametlikult ikka lapse isa. Nüüd on lapsel kolm juriidiliselt võrdsete õigustega lapsevanemat : kaks ema, kes elavad kauaaegsete partneritena koos ja kes on lapse peamised hooldajad, ja lisaks sellele ka eraldi elav bioloogiline isa, kes kohtub lapsega regulaarselt kaks korda nädalas.
Kuid miks ei võiks lapsel olla ainult ema ja isa? Miks on vaja juriidiliselt kolmandat lapsevanemat?Hirm ja arm
"Tundub, et homoseksuaalide suurim hirm ongi see, et bioloogilise ema (või isa) võimaliku surma tõttu kaotab tema partner juriidilised õigused lapsele," ütles asja kommenteerinud jurist. Ehk siis, kui Mary peaks äkitsi surema, siis ei saaks Betty enam poissi kasvatada. Juriidiliselt poleks ta enam keegi ja lapse kasvatusõigus läheks siis automaatselt isale. Betty tuba jääks tühjaks. Maja vaikseks. Pikkade aastate jooksul lapsesse investeeritud aeg jookseks liiva.
Kolm on ju uhkem number kui kaks ja mida rohkem inimesi väikese lapse eest hoolitseb, seda uhkem. Või kuidas?
Kanada geivanemluse kriitik Margaret Somerville, kes asutas Montrealis äärmiselt päevakajalise McGilli meditsiini, eetika ja õigusteaduse keskuse, väidab, et kuna emad ja isad kasvatavad lapsi erinevalt, siis on lapsel õigus nii emale kui isale. Ta kritiseerib lapsevanema defineerimist juriidilisest vaatevinklist.
Kes maksab eide vaeva?
Surrogaatemade motiivid on mind ikka huvitanud. Mis paneb naise oma bioloogilise lapse ära andma? Kasvatamiseks teise peresse? Või kui munarakk, millest lapsuke kasvab, ei ole naise enda oma, siis miks ta võtab enda kanda 40 nädalat lapsekandmise muresid ja rõõmu, võimalikke terviseriske ja lehva lepingut lapse „vanematega“? Millised õigused / kohustused jäävad surrogaatemale? Kas võib olla, et kui surrogaatema on juba üle keskea, siis hakkab ta oma õigusi taga ajama? Et oleks, kes ulataks vanaduses klaasi vett? Keegi, kes "tasuks eide vaeva"?
Enamasti on surrogaatrasedus rahaline tehing. Sama kehtib ka spermadoonorluse kohta. Mille poolest erineb surrogaatema rongaemast? võib nii mõnigi küsida. Või kas spermat annetada on vastutustundlik?
Anonüümsest spermadoonorist sündinud ja Harwardis juurat õppiv Rebecca Hamilton näiteks tegi oma isa otsimisest Uus-Meremaal emotsionaalse ja mõjusa dokumentaalfilmi Kas sina oled mu isa? Rebecca põhjendab oma isa otsima hakkamist "loomuliku vajadusega vaadata silma oma bioloogilisele isale ja öelda endamisi: Jah, see on see koht, kust ma alguse sain". See on tema õigus.
Tema film algatas UusMeremaal kampaania selliste seaduste loomiseks, mis sätestavad doonorlusest sündinud laste bioloogiliste vanemate andmete talletamise. Need andmed saavad avalikuks laste täisealiseks saamisel. Kas Eestis on seadus, mis keelab sperma ja munarakkudega anonüümse zhongleerimise?
Ajal, mil sugupuude uurimine on nii populaarne, pole õiglane keelata lastel teada oma geneetilist päritolu.
Arvata võib, et ka ülejäänud sugurakudoonorlusest sündinud lapsed hakkavad kord oma vanemaid otsima ja neile ebamugavaid küsimusi esitama. Põhja-Ameerikas näiteks sünnib igal aastal sugurakudoonorlusest 40 tuhat last. Kas raha eest sünnitavad surrogaatemad ja anonüümsed spermadoonorid ikka peavad silmas lapse huve?
USAs näiteks kraakleb praegu viis inimest ühe kaheaastase poisi kasvatusõiguse pärast : tasuline surrogaatema, kes kardab, et suuremaks kasvanud laps hakkab arvama, et ta lapsest ei hoolinud; vangis istuv spermadoonorist isa; isa õde ja lapse ristiema, ja viimaks lapse heas usus lapsendanud kasuvanemad.
Vabad abielud ja nendest sündinud lapsed
Me oleme harjunud, et vabas ühiskonnas valivad inimesed ise, kuidas ja kellega nad koos elavad, ja milline on kellegi pere. Kuid kui asi puudutab lapse õigusi, siis nii ei pruugi see lihtne enam olla. Vähemalt kanada heteropaaride puhul mitte.
Juuli lõpul kirjutas The Globe and Mail peresuhete juriidilisi küsimusi lahkavast loost, kus naine, keda kutsutakse Jane'iks, tahab last, aga tema elukaaslane John ei ole laste saamisest mingil moel huvitatud. Jane mõtles elukaaslasega lepingu teha, et tema küll muretseb anonüümse spermadoonoriga lapse, aga vabastab oma elukaaslase lapsevanemaks olemise kohustusest. Õnneks oli tal taipu seda lepingut juristile näidata. Kohus kaalus lepingu kehtivust ja ütleski, et selline leping oleks õigustühine, sest ... pole kindel, et lapse huvid on tagatud.
Veebruaris said nad kohtult oma järelepärimisele vastuse, et juhul, kui nende kahe suhe lõpeb, on John ikkagi kohustatud last materiaalselt toetama. Kanada ülemkohus kinnitas sedasama – olgugi, et John ei ole lapse lihane isa, tema isadus on juriidiline.
Asja kommenteeriv juuraprofessor kirjutab: kodustes lahkarvamustes arvestavad kohtud ennekõike lapse huve ja alles seejärel vanemate õiguseid. Kuid selles juhtumis ei oleks John sündiva lapse bioloogiline vanem. See tähendab, et veel enne, kui saame kindlustada lapsele heaolu, peame uurima, kes on lapsevanem. Ta toob näite: "Mul ei ole lapsi, aga oma õe- ja venna lastega käitun ma kui mitte isalikult, siis vähemalt perekondlikult. Ma vaatan, et nad ei kukuks järve, ma pühin neil suud puhtaks, viin neid autoga siia-sinna, ma õpetan neile uusi asju. Kui midagi juhtuks ja lastel oleks vaja rahalist abi, siis kas - juriidiliselt rääkides - oleks laste huvides, et mul oleks kohustus aidata?"
Muidugi. Lastel oleks rohkem võimalusi söögiks, riieteks, hariduseks ja nii edasi. Neil oleks parem elu. Kuid seadus ei sunniks juuraprofessorit seda tegema, sest ta ei ole nende laste isa. Kas ta aitaks neid vabatahtlikult ikkagi? Muidugi. Aga seadus ei sunni teda seda tegema. "Ma oleksin Johniga samas olukorras. On vaid üks erinevus : Johnil on lapse emaga intiimsuhe".
Kohus sellele apelleeriski. Kui sul on laste emaga suhe, siis on see peaaegu seesama kui olla lapsevanem. Juriidiline lapsevanem. Olgem ausad, kui elad naise ja tema lapsega ühe katuse all, siis varem või hiljem sunnib elu sind lapsega vanemlikesse suhetesse. Teiste sõnadega, ei saa olla tõsises suhtes laste emaga ilma võimaluseta, et lapse vastu võivad tekkida juriidilised ja rahalised kohustused.
Huvitav, kas see selline kohtulahend kehtiks ka homopartnerile, nii et poleks juriidiliste lapsevanem-kolmikute moodustamiseks vaja kohtuteed jalge alla võtta? Sest kui lapse emal on teise naisega intiimsuhe, siis peaks ta Jane’ ja Johni juhtumile sarnaselt ju automaatselt saama juriidilise vanema staatuse ja olema võimaliku õnnetusjuhtumi puhul lapsega kindlustatud?
Oh, kui keerulised on Kanadas peredega lood... Meditsiinilised, eetilised ja juriidilised küsimused kõik ühes puntras. Kuidas Eestis asi korraldada?
Mu esimene fopaa oli see, kui küsisin ilusalt pikalt ja tõmmult tüdrukult, kust ta pärit on. "Hmm, ma olen kanadalane. Kõik mõtlevad, et ma olen mingilt lõunamere saarelt pärit, aga ma sündisin Albertas. Mu ema on norralanna ja isa mustanahaline," ütles Aireen naerdes, kuid siiski ebamugavust tundes.
Mu teine fopaa jäi olemata, sest sain sõnasabast kinni. Õigupoolest ei teadnud ma, kuidas viisakalt huvi tunda tema lapse vastu. Aireenil oli nimelt Ottawa naisorganisatsioonide esindajate õhtusel koosviibimisel kaasas väike armas poeg, selline karamellivärvi. Kuna Aireen tutvustas oma elukaaslasena endast umbes poole vanemat valgenahalist naisterahvast, siis ma tõesti ei teadnud, kuidas viisakalt lapse isa järele küsida.Kas võib lesbipaarilt küsida: "Kes on lapse isa?" Või oleks viisakam uurida: "Kas te kasutasite lapse saamisel anonüümset spermadoonorit või oma perekonnasõpra?" Käitusin nagu tüüpiline eestlane, kellel purskuvad küsimused silmist, aga mitte suust.
Kirjud peremustrid
See võis olla ehk aasta eest, kui Kanada ajalehe The Globe and Mail nädalalõpulisa kirjutas tavalisest Atlandi ookeani äärse väikelinna keskklassi abielupaarist, milles ema (ütleme, et ta nimi on Ann) oli surrogaatemaks geipaari lapsele, ja milles isa (paneme talle Paul nimeks) annetas oma spermat lesbipaarile lapse saamiseks. Tekkis vahva muster, kus mehel ja naisel oli üks ühine laps, Annil oli laps geiga ja Paulil oli laps lesbiga.
Prrr... kui kirjud suhted! mõtlesin, kui vaatasin üheksat fotot kolmes tulbas ja kolmes reas.
Ajakirjanik kirjutas sellest segasummaperest kui suurest sõbralikust pesakonnast, kus kõik kolm peret käisid perekonniti läbi ja olid oma näiliselt rollidega rahul. Kuid tegelikult, kes päriselt ikka teise inimese sisse näeb, eriti kui see inimene on veel väike ega oska maailma kommenteerida?
Kahtlustasin küll Anni isa valetamises, kui ta ajalehele sõnas, et ainuke mure, mis temal oma tütre surrrogaatemaks hakkamise juures tekkis, oli Anni vanus: ta oli 38. Mul tekkis vanuse kõrval ka hulga muid küsimusi. Enamasti õiguslikud. Aga on ka neid, mis puudutavad sellist mõistet nagu armastus, ja neid küsimusi, mis uuriks hea meelega, kuidas laps ise tahaks elada ja olla.
Sellest ajast peale on surrogaatemadusest, spermadoonoritest ja geivanematest ikka ja jälle avalikult Kanada meedias juttu. Ma ütlen avalikult, sest inimeste uudishimu nende teemade vastu peetakse normaalseks ja tänu sellele poleks pidanud ma kartma teha järjekordset fopaad ja küsida Aireenilt siiralt, kust ta poeg pärit on.
Kes on lapse vanem?
Kanadas on samasooliste abielud seadustatud, ja selle tõttu on ümber sõnastatud ka perekonnaseadus, kus lapsevanemat defineeritakse juriidiliselt: „bioloogilise lapsevanema“ asemel seisab seaduses nüüd „juriidiline lapsevanem“.
Huvitav kohtulahend tekkis aasta alguses Kanada Ontario provintsis, kus kohus otsustas ühe Toronto lesbipaari (juristi Mary ja ülikooliõppejõu Betty) peres elava viieaastase poisi vanemaks olemise õigused (ja kohustused ikka ka) kolmele inimesele anda.
Nimelt tunnistas kohus bioloogilise ema Mary lesbist elukaaslase Betty juriidilises mõttes emaks hoolimata sellest, et ta poisi bioloogiline ema ei ole. Spermadoonorist isa oli ametlikult ikka lapse isa. Nüüd on lapsel kolm juriidiliselt võrdsete õigustega lapsevanemat : kaks ema, kes elavad kauaaegsete partneritena koos ja kes on lapse peamised hooldajad, ja lisaks sellele ka eraldi elav bioloogiline isa, kes kohtub lapsega regulaarselt kaks korda nädalas.
Kuid miks ei võiks lapsel olla ainult ema ja isa? Miks on vaja juriidiliselt kolmandat lapsevanemat?Hirm ja arm
"Tundub, et homoseksuaalide suurim hirm ongi see, et bioloogilise ema (või isa) võimaliku surma tõttu kaotab tema partner juriidilised õigused lapsele," ütles asja kommenteerinud jurist. Ehk siis, kui Mary peaks äkitsi surema, siis ei saaks Betty enam poissi kasvatada. Juriidiliselt poleks ta enam keegi ja lapse kasvatusõigus läheks siis automaatselt isale. Betty tuba jääks tühjaks. Maja vaikseks. Pikkade aastate jooksul lapsesse investeeritud aeg jookseks liiva.
Kolm on ju uhkem number kui kaks ja mida rohkem inimesi väikese lapse eest hoolitseb, seda uhkem. Või kuidas?
Kanada geivanemluse kriitik Margaret Somerville, kes asutas Montrealis äärmiselt päevakajalise McGilli meditsiini, eetika ja õigusteaduse keskuse, väidab, et kuna emad ja isad kasvatavad lapsi erinevalt, siis on lapsel õigus nii emale kui isale. Ta kritiseerib lapsevanema defineerimist juriidilisest vaatevinklist.
Kes maksab eide vaeva?
Surrogaatemade motiivid on mind ikka huvitanud. Mis paneb naise oma bioloogilise lapse ära andma? Kasvatamiseks teise peresse? Või kui munarakk, millest lapsuke kasvab, ei ole naise enda oma, siis miks ta võtab enda kanda 40 nädalat lapsekandmise muresid ja rõõmu, võimalikke terviseriske ja lehva lepingut lapse „vanematega“? Millised õigused / kohustused jäävad surrogaatemale? Kas võib olla, et kui surrogaatema on juba üle keskea, siis hakkab ta oma õigusi taga ajama? Et oleks, kes ulataks vanaduses klaasi vett? Keegi, kes "tasuks eide vaeva"?
Enamasti on surrogaatrasedus rahaline tehing. Sama kehtib ka spermadoonorluse kohta. Mille poolest erineb surrogaatema rongaemast? võib nii mõnigi küsida. Või kas spermat annetada on vastutustundlik?
Anonüümsest spermadoonorist sündinud ja Harwardis juurat õppiv Rebecca Hamilton näiteks tegi oma isa otsimisest Uus-Meremaal emotsionaalse ja mõjusa dokumentaalfilmi Kas sina oled mu isa? Rebecca põhjendab oma isa otsima hakkamist "loomuliku vajadusega vaadata silma oma bioloogilisele isale ja öelda endamisi: Jah, see on see koht, kust ma alguse sain". See on tema õigus.
Tema film algatas UusMeremaal kampaania selliste seaduste loomiseks, mis sätestavad doonorlusest sündinud laste bioloogiliste vanemate andmete talletamise. Need andmed saavad avalikuks laste täisealiseks saamisel. Kas Eestis on seadus, mis keelab sperma ja munarakkudega anonüümse zhongleerimise?
Ajal, mil sugupuude uurimine on nii populaarne, pole õiglane keelata lastel teada oma geneetilist päritolu.
Arvata võib, et ka ülejäänud sugurakudoonorlusest sündinud lapsed hakkavad kord oma vanemaid otsima ja neile ebamugavaid küsimusi esitama. Põhja-Ameerikas näiteks sünnib igal aastal sugurakudoonorlusest 40 tuhat last. Kas raha eest sünnitavad surrogaatemad ja anonüümsed spermadoonorid ikka peavad silmas lapse huve?
USAs näiteks kraakleb praegu viis inimest ühe kaheaastase poisi kasvatusõiguse pärast : tasuline surrogaatema, kes kardab, et suuremaks kasvanud laps hakkab arvama, et ta lapsest ei hoolinud; vangis istuv spermadoonorist isa; isa õde ja lapse ristiema, ja viimaks lapse heas usus lapsendanud kasuvanemad.
Vabad abielud ja nendest sündinud lapsed
Me oleme harjunud, et vabas ühiskonnas valivad inimesed ise, kuidas ja kellega nad koos elavad, ja milline on kellegi pere. Kuid kui asi puudutab lapse õigusi, siis nii ei pruugi see lihtne enam olla. Vähemalt kanada heteropaaride puhul mitte.
Juuli lõpul kirjutas The Globe and Mail peresuhete juriidilisi küsimusi lahkavast loost, kus naine, keda kutsutakse Jane'iks, tahab last, aga tema elukaaslane John ei ole laste saamisest mingil moel huvitatud. Jane mõtles elukaaslasega lepingu teha, et tema küll muretseb anonüümse spermadoonoriga lapse, aga vabastab oma elukaaslase lapsevanemaks olemise kohustusest. Õnneks oli tal taipu seda lepingut juristile näidata. Kohus kaalus lepingu kehtivust ja ütleski, et selline leping oleks õigustühine, sest ... pole kindel, et lapse huvid on tagatud.
Veebruaris said nad kohtult oma järelepärimisele vastuse, et juhul, kui nende kahe suhe lõpeb, on John ikkagi kohustatud last materiaalselt toetama. Kanada ülemkohus kinnitas sedasama – olgugi, et John ei ole lapse lihane isa, tema isadus on juriidiline.
Asja kommenteeriv juuraprofessor kirjutab: kodustes lahkarvamustes arvestavad kohtud ennekõike lapse huve ja alles seejärel vanemate õiguseid. Kuid selles juhtumis ei oleks John sündiva lapse bioloogiline vanem. See tähendab, et veel enne, kui saame kindlustada lapsele heaolu, peame uurima, kes on lapsevanem. Ta toob näite: "Mul ei ole lapsi, aga oma õe- ja venna lastega käitun ma kui mitte isalikult, siis vähemalt perekondlikult. Ma vaatan, et nad ei kukuks järve, ma pühin neil suud puhtaks, viin neid autoga siia-sinna, ma õpetan neile uusi asju. Kui midagi juhtuks ja lastel oleks vaja rahalist abi, siis kas - juriidiliselt rääkides - oleks laste huvides, et mul oleks kohustus aidata?"
Muidugi. Lastel oleks rohkem võimalusi söögiks, riieteks, hariduseks ja nii edasi. Neil oleks parem elu. Kuid seadus ei sunniks juuraprofessorit seda tegema, sest ta ei ole nende laste isa. Kas ta aitaks neid vabatahtlikult ikkagi? Muidugi. Aga seadus ei sunni teda seda tegema. "Ma oleksin Johniga samas olukorras. On vaid üks erinevus : Johnil on lapse emaga intiimsuhe".
Kohus sellele apelleeriski. Kui sul on laste emaga suhe, siis on see peaaegu seesama kui olla lapsevanem. Juriidiline lapsevanem. Olgem ausad, kui elad naise ja tema lapsega ühe katuse all, siis varem või hiljem sunnib elu sind lapsega vanemlikesse suhetesse. Teiste sõnadega, ei saa olla tõsises suhtes laste emaga ilma võimaluseta, et lapse vastu võivad tekkida juriidilised ja rahalised kohustused.
Huvitav, kas see selline kohtulahend kehtiks ka homopartnerile, nii et poleks juriidiliste lapsevanem-kolmikute moodustamiseks vaja kohtuteed jalge alla võtta? Sest kui lapse emal on teise naisega intiimsuhe, siis peaks ta Jane’ ja Johni juhtumile sarnaselt ju automaatselt saama juriidilise vanema staatuse ja olema võimaliku õnnetusjuhtumi puhul lapsega kindlustatud?
Oh, kui keerulised on Kanadas peredega lood... Meditsiinilised, eetilised ja juriidilised küsimused kõik ühes puntras. Kuidas Eestis asi korraldada?
Subscribe to:
Posts (Atom)