Showing posts with label EPL. Show all posts
Showing posts with label EPL. Show all posts
Friday, August 11, 2017
Kuraasikamad naised aitavad ebavõrdsust vähendada
Artikkel ilmus EPLs 23. juulil: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/marje-aksli-kuraasikamad-naised-aitavad-ebavordsust-ja-vagivalda-vahendada?id=78962218
Ma tõesti mõtlesin, et mehed on rikkuse-vaesuse teljel hulga laiemalt jaotunud. On ju mehi rohkem kui naisi ülirikaste hulgas, ning sama seis kipub olema ka eluheidikute, vangide ning kodutute hulgas. Ma mõtlesin, et meeste natuur – olla kas alfa-isane või nohik, jaotab mehed palju selgemalt võitjateks ja kaotajateks. Naiste alalhoidlik natuur hoiab naised ikka keskpõrandal koos, arvasin.
Kahjuks väidab OECD 2015. aasta raport ‘In it together: Miks vähem ebavõrdsust toob kõigile kasu’ et vähemalt palgatulu arvestuses ei pruugi see nii olla. Naised on OECD riikides keskmiselt teenitud palga arvestuses ebavõrdsemad kui mehed. Ja see on sellepärast, et naistel on palju rohkem erinevaid tööhõivemustreid kui meestel. Kui meeste tööealine elu on kaunis sirgjooneline – peale kooli lõpetamist täiskohaga tööle ja nii kuni pensionieani – siis naistel on palju rohkem osaajaga tööd, rohkem laste tõttu tööturult eemal oldud aega, rohkem tööd vabakutselisena. Just see on põhjuseks, miks palga-ebavõrdsus on naiste hulgas suurem kui meeste seas.
Naiste suhteliselt ebavõrdsemat olukorda töötasu osas seletab see, et paljude naiste võimalus palka teenida on tihti katkestatud laste ja eakate eest hoolitsemise tõttu. Tasu hoolitsemise eest on ju teadagi osaline (aastake vanemahüvitise puhul) või lausa olematu (nagu eakate puhul). Ameerika ajakasutusküsitluse andmetel moodustab tasustamata töö umbes poole kogu USAs täna tehtud tööst!
Nii raiskavadki paljud naised oma aega seega toimetustele, mis ei too raha sisse, selle asemel et endale töötasu ja pensionisambaid teenida. Loomulikult on suurenenud ka nende naiste osakaal, kes võistlevad tööturul meestega võrdselt kõrge palga nimel kas laste puudumise või koduse võrgustiku olemasolu tõttu. Naiste mitmekesistunud rollid on seega suguõed palgaskaalal kaugele eri otsadesse asetanud ja ma kahtlen, kas naistel on veel omavahel midagi ühist.
Palgasirge alumisel otsal asuvatel naistel on nüüd kaks võimalust, kas lükata hoolitsust nõudvad tööd osaliselt meeste kanda (lihtsam) või nõuda riigilt hoolitsustöö turuhinna alusel tasumist (vähem tõenäoline), et ebavõrdsust vähendada ja sissetuleku osas ülespoole liikuda. See määr aga, kui palju naine koduseid töid ja ka laste eest hoolitsemist mehe kaela lükata saab, sõltub tema kauplemisvõimest ja tihti ka välistest ühiskondlikest normidest.
Huvitaval kombel on emaliini-pidi sugulust arvestavad ühiskonnad naistele ja lastele mõnes osas soodsamad kui need, kus suguluse arvamine käib meesliini pidi. Nimelt tegi Sara Lowes Harvardi ülikooli doktorandina uuringuid ja katseid mõlemat tüüpi ühiskondades ning avastas, et emaliini eelistavates ühiskondades on abikaasade vahel rohkem stressi, väiksem ühine rahakott, kuid ka tervemad ja haritumad lapsed ning vähem vägivalda.
Emaliini pidi sugulust arvavates ühiskondades on naise lojaalsus kahe suguvõsa vahel killustunud. Kui isaliini-ühiskondades neelab mehe suguvõsa värske abielunaise justkui alla, siis emaliini pooldavates korralduses säilitavad nii mees kui naine tugevad sidemed oma sugulastega. Naiste iseseisvad võimalused väljaspool kodu suurenevad, nad alluvad oma meestele vähem, sest nad ei pea tema sugulaste ees vastutust kandma.
Doktor Lowes, kes asub septembrist Bocconi ülikooli Itaalias majandusprofessorina tööle, avastas, et ema järgi sugulust arvestavates ühiskondades panustavad mõlemad abikaasad 13% vähem leibkonna ühisesse rahakotti. Naistel on siin rohkem võimalusi oma teenitud sissetulekuid ainult enda teada jätta. Testides naiste ja meeste stressihulka raha teemadel kauplemise ajal, selgus, et stress oli kauplemise ajal suurem just emaliini austavates ühiskondades. Seda saab ilmselt selgitada sellega, et patriarhaalses kodus pole naistel mingit võimu raha kasutamise üle kaubelda ja mingit stressi sellega seoses järelikult ka ei teki.
Naised kasutavad oma vabadust meestest vähem sõltuda selleks, et oma lastesse investeerida. Just jagatud lojaalsusega ühiskondades on lapsed on vähem haiged ja neil on rohkem haridust.
Naised kannatavad nendes peredes vähem perevägivalla all, sest nad ei aktsepteeri olukorda, kus meestel on võimalus vägivalda kasutada.
Mõtelge – vähema ühisraha hulgaga on võimalik saavutada märkimisväärselt rohkem kasulikku! Kui kõrgem stressitase nii meeste kui naiste seas matriarhaalses ühiskonnas võiks tekitada kõhedust, et naiste kuraasikamaid käitumismudeleid laialt soovitada, siis aga kes julgeks vägivalla vähendamise, targemate ning tervemate laste vastu sõna võtta?
Mitte keegi. Ka meestel on kasulikum, et nende tervemad, targemad järeltulijad kasvavad vägivallavabas kodus.
Oletan, et tänu suuremale kauplemisvõimele perekonnas saavad naised osa hoolitsustöid efektiivsemalt meestega jagada ning järelejäänud aega tööturul osalemiseks kasutada. See aga tähendaks seda, et palga-ebavõrdus naiste seas väheneks tuntavalt ja suureneks naiste-vaheline solidaarsus.
Selle pika jutu lõpetuseks võikski eesti abielunaistele soovitada luua uued, palju kasulikumad ühiskondlikud normid pelgalt oma suguvõsaga senisest tihedamate sidemete hoidmise kaudu.
-xxx-
Monday, November 22, 2010
Vene spioon sajanditagusel Siiditeel tuletab meelde ajaloo tähtsust
Marje Aksli kohtub Ottawas kanada-eesti kirjaniku, keskkonna-aktivisti ja analüütikuga, kes annab Hiina-suheteks kolm soovitust.
Seal, võlvlagedega hämaralt valgustatud ruumis esitleb Hiina-reisi raamatut keegi Eric Enno Tamm, tumedapäine ja asjalik-sümpaatne ning - etiketikohaselt musta ülikonda riietunud noor mees. Olen kohale tulnud, sest loomulikult huvitab mind Hiina, sest pean ka ise üht Hiina-raamatut toimetama. Teiseks intrigeerib mind kirjaniku eesti perekonnanimi.
Et tema telliskivi-paksusel raamatul on pikk pealkiri Vene spioonist, mingist läbi pilvede kappavast hobusest ja Siiditeest, tekitab see peas paraja segapudru. Asi muutub veelgi segasemaks, kui Soome suursaadik haarab jutuotsa enda kätte ja hakkab rääkima hoopis Carl Gustaf Mannerheimist, kõigi aegade suurimast soomlasest.
Tuleb välja, et kõigi aegade suurim soomlane, Soome president parun Mannerheim ongi raamatu alapealkirjas mainitud Vene spioon Siiditeel, kes on omakorda ka Hobune, kes kappas läbi pilvede! Selle viimase kohta vabandab kirjanik Tamm naerdes, et Mannerheimi pseudonüümi Hiinas - Ma Dahan - pidas ta vajalikuks pealkirja jaoks veidi ilustada – 馬达汉 tähendab hiina keeles pigem kohalejõudvat ja vaprat hobust. Pilved lihtsalt kõlasid Tamme jaoks toredamalt... Ka lubab ta peamiselt soomlastest koosnevale publikule, et kevadel Soomes ilmuv raamatutõlge saab pealkirja kindlasti ka Mannerheimi nime, mis Põhja-Ameerika lugejate taustateadmisi arvestades Kanadas ilmuval raamatul tagaplaanile jäi.
Ausalt öeldes polnud mul aimugi, et Mannerheim Vene tsaari Nikolai II heaks Hiinas spioneeris. Mannerheimi ilusa käekirja ja joonistega reisipäevikud on küll 1940ndail ka inglise keeles avaldatud ning nende rootsikeelsed uustrükid on esitatud Soome Info-Finlandia 2010. aasta raamatuauhinnale, kuid need ei kajasta kuigi pikalt tema retke sõjalise info kogumise vaatevinklit.
Olgu need pealegi ajaloolised faktid, et ründamishimuline Tsaari-Venemaa vajas aastal 1906 peale sõda Jaapaniga põhjalikku sõjalist ja arengualast infot ka Hiina kohta. Ning see, et Mannerheim saadetigi Vene sõjaväele tollase Qingi dünastia tugevusest infot koguma. Ning see, et kaheaastase reisi tulemusena valmis tuhandeid fotosid, reisipäevikud, mitmeid memosid ja huvitavaid skeeme ja kaarte...
Hoopis teine ja vahvam asi aga on see, et kahe magistrikraadiga Tamm tegi täpselt sada aastat hiljem, aastal 2006, läbi sama teekonna: Peterburist rongiga Lõuna-Kaukasusse, Aserbaidzhaanist Turkmenistani, läbi Usbekistani ja Kõrgõstani Hiinasse, kus reisis uiguuride juures, külastas Kashgari, käis Sise-Mongoolias ning jõudis lõpuks Pekingisse. Ta ajas näpuga Mannerheimi fotokogus, päevikutes ja memodes järge ja avastas keisri-Hiina ja puna-Hiina arengute vahel silmatorkavaid paralleele.
Ma olen vaimustunud - kui hiilgav raamatu-idee!
Tamme detailide rohke slaidiprogramm, mida ta oma edeval Macil mõnekümnele saali kogunenud Põhjamaade ja Soome-sõbrale näitab, on ajalooliste paralleelide tõmbamisel esmaklassiline. Ning mõned tema fotod on võetud täpselt samast paigast, kus Mannerheimi ülesvõtted sajandi eest!
Just tänu Mannerheimile teab ta, et 100 aasta eest toimusid täpselt samamõõdulised reformid Qing dünastia aegse Hiina moderniseerimiseks. Tamm arvab, et väga vähesed Hiina-eksperdid panevad Hiina kaasaegse arengu ja esiletõusu ajaloolisse konteksti:
“Paljud ütlevad, et see, mis Hiinas praegu toimub, on enneolematu. See ei ole päris täpne - sajandi eest toimusid Hiinas samasugused reformid ja sama hüppeline areng.”
Ta nätab inglisekeelsete raamatute pealkirju nagu Hiina Enneolematu Tõus või Hiina müstiline areng, ja seletab, et need ilmusid sada aastat tagasi.
Sarnaselt Mannerheimile avastab ta, et kui edusammud hariduse, majanduse ja tervishoiu alal on Hiinas silmapaistvad - siis poliitilised reformid Hiinas on jäänud kas tegemata või välditakse neist rääkimist. “Tänapäeva hiinlastel on soov kiiresti rikkaks saada, poliitika ei huvita praegu suurt kedagi,” ütleb Tamm hiinlaste kohta. Kummalisel kombel ei tõstata poliitilise reformi-teemasid Mannerheim – aadlikuna ja kommunismivastasena ta kas ei märka või ei taha märgata sellealaseid võnkeid Qing dünastia lõpu eel Hiina ühiskonnas.
***
15-tuhande-kilomeetrise teekonna, mille läbimine Kesk-Aasias ja Hiinas võttis Mannerheimil aega kaks aastat, läbib kurioosselt puhta triiksärgiga Tamm rongis, praamil, bussis ja hobuse seljas seitsme kuuga. Ta reisib üksinda, ning paaril korral arreteeritaksegi ta riikides, mille “diktaatoreid finantseerivad naftadollarid”. Kuid ta palkab oma teekonnal tõlke ja giide ning kasutab Mannerheimile sarnaselt vale-identiteeti. Kui vene spioon Mannerheim esitles Hiinas ennast etnograafina, kaasas tänapäevaks hindamatut infot pakkuv üllatavalt moodne fotoaparaat, siis Kanada läänerannikul, Vaikse ookeani kaldal sündinud ning käitumise poolest tüüpiliselt sõbralik põhjaameeriklane Tamm reisib Hiinasse eestlasena.
Hiina konsulaat keeldus nimelt mitmel korral Tamme Kanada-passi viisat andmast, sest ta oli Vancouveris Falun Gongi liikmeid intervjueerides endale hiina ametnike meelepaha tõmmanud. Tam, muide, on väga populaarne kantoni-hiina perekonnanimi: Vancouveri telefoniraamatus on üle 200 perekonnanime Tam, kuid vaid mõned Tammed, kes on kas eesti või rootsi päritolu, seletab Eric Enno, keda peetakse Kanadas pelgalt nimekuju põhjal tihti hiinlaseks. Tamm sai Hiina-viisa hoopis Eesti passi.
Mõtlen, kas Tamme eesti päritolu on raamatulegi ehk teatud fookuse andnud. “Mu poliitilist meelsust on osaliselt kindlasti kujundanud isa jutud, kes teenis Eesti ajal Omakaitses. Tihti rääkis ta ka Mannerheimist, Soome iseseisvuse kaitsjast ja 40ndail Eesti iseseisvuse taastamisele pöialt hoidvast Soome presidendist.” Just sellepärast vaatleb ta Hiinaski ennekõike seda, kuidas väikerahvad ja nende keeled teadliku hiinastamise tulemusel kaovad, kuidas suurrahvas koloniseerib piirialasid, neid sõjaliselt kindlustades, ning kuidas natsionalism võib saada uueks Hiina religiooniks.
Ent lisaks sellele teemale peegeldub raamatust vastu ka Tamme tegevus keskkonna-aktivistina. Ta pea hakkab kunagisel Siiditeel, mis tuleks tema meelest ümber ristida Tahma-, Plasti-, Gaasitoru- või Polüestriteeks, õhusaastatuse tõttu nii iseloomulikult valutama; ta köhib ja läkastab ja muutub Hiina suhtes üha kriitilisemaks. Kahtlustan, et Tamm peab kuhjuvaid keskkonna-probleeme üheks võimalikuks komistuskiviks, mis moodsat Hiinat lisaks poliitilistele probleemidele peagi käpuli suruma hakkab.
Ta ütleb: “Kui Põhja-Ameerikast vaadates tundub Hiina nagu kivisõel töötav hiigelsuur tööstus-draakon, mis neelab maailma resursse ja vallutab järjest uusi turgusid, siis lähedalt vaadates näeb Hiina tegelikku haprust. Ma ei karda enam Hiinat, vaid ma olen hakanud Hiina pärast kartma. Paljud Hiina probleemid on nii läbipõimunud, et kriis ühiskonna ühes osas vallandaks kohe mujalgi probleeme, ja nende omavaheline sõltuvus võib potentsiaalselt viia laialdase sotsiaalse krahhini.”
Kasvav ebavõrdsus, keskkonnareostus ja korruptsioon on Tamme meelest üsna samasugused 1900date alguse keiserliku Hiina murede ja väljakutsetega: areng on ebaühtlane ja katkendlik ning riigi paranoilised liidrid ei tea varsti, mida peale hakata oma üha harituma kodanikkonnaga. Mitmel puhul ütleb Tamm, et raamat on justkui hoiatus ajaloost õppimiseks.
Kui ta mainib Konfutsiuse mõttetera: Õpi tundma minevikku, et ennustada tulevikku, mõtlen ma, kas ajalooline fakt, et Qing dünastia leidis oma otsa juba 1912. aastal, tähendab tõesti seda, et paari aasta pärast - nii umbes 2012 - peaksime tunnistajaks olema mingile suurele katastroofile Hiinas?
***
Alles järgmisel päeval avastan, et raamatu autor on seesama Eric Enno Tamm, kauaaegne disainiajakirja Wallpaper ajakirjanik, kes uuris oma artiklites põhjamaade arhitektuuri, disaini ja innovatsiooni sümbioosi, millest Kanadas tänapäeval nii vajaka jääb. Kui ma paar päeva hiljem Tammega kokku saan, et raamatu teemal heietada ja ohvitseride majas esitlusel jagatud Mannerheimi teekonna kaarti lähemalt uurida - kus täpselt elavad uiguurid ja kus juguurid – heidan ette vastuolu südamelähedase keskkonna-teema ja läikiva paberiga Wallpaperi-perioodi vahel. Kas tegu on ikka sama inimesega?
Tõele au andes näeb Eric sel päeval oma robustse, varrastel kootud villase kampsikuga välja hulga rohkem keskkonnaaktivisti kui elustiili-ajakirjaniku moodi elitaarsest Wallpaperist. Selles on tõesti vastuolu, nõustub ta - kogu trükimeedia, Wallpaperiga alustades ja kvaliteetajalehtedega lõpetades, seisab sama keskkonna-teemalise dilemma ees.
“Paradoksaalselt arvan ma, et kui tänapäeva materiaalsus ei anna inimestele paljureklaamitud õnne - õnneks on vaja pigem lähedasi ja spirituaalsust – siis uue põlvkonna nutikas materiaalsus võib lõpetada Põhja-Ameerikas nii tavalise prügi tekitamise ja ühekordse tarbimise kultuuri, mis teeb keskkonnale tõesti halba.”
Just läikivale paberile tükitud Wallpaperi-periood pani teda Põhjamaade kvaliteeti ja erioskusi hindama:
“Kuigi tippdisain on kallis, tasub see pikas perspektiivis hulga rohkem ära. Me elame ühiskonnas, kus inimesed ei väärtusta ostetavate asjade kvaliteeti ja disaini. Me ostame enamasti Hiinas valmistatud asju hetketuju ajel ja kui nad lähevad katki või moest, viskame need ära. Me peaks üha enam koguma raha pigem kallimate asjade jaoks, et need vajadusel ka oma lastele edasi anda. Põhja-Ameerika võiks Skandinaaviast paljuski õppida.” Ning kõrgekvaliteedilist läikpaberit saab taaskasutada, tähendab ta mulle möödaminnes.
Just loodushoiu-dilemma tõttu ei annaks Tamm oma raamatut enam paberil välja - kui vaid saaks aega tagasi keerata - vaid koostaks telliskivi asemel puutetundliku ja interaktiivse e-raamatu. Millise just, annab aimu tema vinge veebileht http://horsethatleaps.com//.
***
Kuna Tamm mainib ise mitmel korral oma raamatu hoiatuslikku iseloomu, uurin, mida ta siis Hiinaga peale hakkaks või seal ette võtaks, kui tal vaid voli oleks, ütleme näiteks Eesti suursaadikuna Hiinas.
“Esiteks,” kirjutab Tamm mulle hiljem, “ei ole ma kindel, et hiinlased mu ametissenimetamise kinnitaks, arvestades, et ma olen Hiina asjadest nii kriitiliselt kirjutanud. Ma peatun oma raamatus mitmelgi politiiliselt tundlikul teemal, alates Tiibetist ning lõpetades poliitilise reformiga. Enamus riike keskendub Hiina suhetes majandusele, sest just Hiina on maailma tootmistehas, kuid Hiinal pole palju abi majanduse vallas vaja. Isegi peale 2008. aasta finantskrahhi on Hiina majandus endiselt heal järjel.”
Tema keskenduks kolmele alale, mida paljud Hiina-suhetes ignoreerivad. “Esiteks soovivad paljud hiinlased innovatsiooni valitsemises. Eesti on e-valitsuse liider maailmas, ning kuigi see võib olla tundlik ja ebamugav teema, soovib Hiina kommunistlik partei siiski paljusid probleeme parema valitsemise kaudu lahendada.
Teine võimalik koostöö on haridus, mis on Hiinas väga prestiižne. Nutikad riigid seavad Hiinaga sel alal head suhted sisse, sest praegused tudengid saavad järgmise põlvkonna ühiskonnaliidriteks ja teadlasteks. Suhted ehk hiina keeles "guanxi" on Hiinas hulga tähtsam kui raha.”
Kolmandaks keskenduks Tamm Hiina-suhetes avatud ühiskonna ja kodanikkonna arendamisele: “Usulised organisatsioonid, muinsuskaitse, kultuuriühendused ja keskkonna-organisatsioonid on Hiinas küllalt uued nähtused ning need vajaks hädasti rahvusvahelist koostööd ja teiste kogemust.”
Tamm on veendunud, et nende kolme ala areng aitaks Hiinal tekitada tehnoloogiliselt nutikat, laia silmaringiga ja mitmetahulist kodanikkonda, kes aitaks Hiinas nii vajalikku politiilist reformi läbi viia.
“Valitsusel, mille toetus püsib tänu majandusedule, vaja siiski valada demokraatlikuma ühiskonna vundament, enne kui võimalik majanduslangus tekitab õigustatud küsimusi valitsuse legitiimsusest. Ajalugu on meile ju õpetanud, et režiimid lagunevad kiirelt ja ootamatult,” tuletab ajaloohuviline Tamm meile lähiajalugu meelde.
Sidebar:
• Ajakirjandust USAs ja Euroopa poliitikat Rootsis õppinud Tamme esimene raamat Beyond the Outer Shores räägib ameerika ökoloogist ja filosoofist Ed Ricketts, kes inspireeris tugevalt ka John Steinbecki loomingut. “Ta on ilmselt ka ainuke teadlane, kelle järgi on nimetatud 15 loomaliiki ja ööklubi,” sõnab Tamm.
• Kanada läänerannikul Briti Kolumbias sündinud kirjanik, ajakirjanik ja analüütik Eric Enno Tamm on väliseesti kogukonnas ehk vähetuntud, kuid tema ajaloo- ja poliitikahuvile andsid kindlalt hoogu eestlasest isa Teise maailmasõja-jutud ja sellepärast teab ta, kui isiklik võib olla maailma-ajalugu.
• Kui küsin Tammelt hüpoteetiliselt, kas ta oleks huvitatud Talendid koju kampaaniat arvestades jagama oma Hiina-kogemust ja -visiooni põgusalt ka eesti tudengite, riigiasutuste või mõttekodadega, peab ta sellist võimalust väga meeldivaks. “Kui vaid mu puudulik eesti keel takistuseks ei kujune,” on Tamm tagasihoidlik.
• Mannerheimi ajaloolist teekonda Hiinas kordasid 2006. aastal ka soome ajakirjanik Tony Ilmoni ja hobusekasvataja Kristian Nyman, kes läbivad 6000-kilomeetrise teekonna ratsa. Nende huvi on nomaadide elustiili ja riigiaparaadi suhete uurimise kõrval ratsa-ekspeditsiooni stressid. Samuti huvitab neid misjonäride tegevus tänapäeval. Hiina moderniseerumist uuriv Tamm kohtas soomlasi Kõrgõstanis ja Kashgaris.
K6IK PILDID ON ERIC ENNO TAMME OMAD JA NEID TOHIB KASUTADA AINULT TEMA LOAL.
Artikkel ilmus EPLs http://www.epl.ee/artikkel/588515
Monday, October 26, 2009
Torontos luuakse vastuolude kiuste aafriklaste kool
Lugu ilmus 26. veebruar 2008 EPLs http://www.epl.ee/artikkel/420090
Peamine põhjus, miks Toronto hariduskolleegium hääletas kooli loomise poolt, on mustanahaliste õpilaste suur väljalangevus tavalisest koolisüsteemist.
Ligi 40 protsenti Toronto mustanahalistest teismelistest ei lõpeta kooli ning enamik Toronto koolidest väljalangejaid on mustanahalised poisid.
Kuigi idee kriitikud viitavad segregatsioonile, on afrotsentrilise kooli mõtte läbisurujad, lapsevanemad Donna Harrow ja Angela Wilson veendunud, et kavakohaselt 2009. aastal loodav kool aitaks teismelistel Aafrika ja Kariibi päritolu õpilastel leida tagasitee kooli. Pealegi oleks kool avatud kõigile, nahavärvist olenemata.
Rassistlik eraldamine?
Paljude kriitikute meelest tähendab aga afrotsentriline kool ohtlikku sammu rassilise eraldatuse poole. Samuti ei lahendaks afrokeskne kool kooliväliseid põhjusi, miks lapsed kooli ei lõpeta.
Ajalehe The Globe and Mail kolumnist Jeffrey Simpson argumenteerib, et kool on õppeainete õppimise koht, mis ei pea tingimata tegelema sellega, et mõned õpilased võivad olla näljas, agressiivsed, sõltuvuses televiisorist või videomängudest, õpiraskustega, sotsiaalselt ebaküpsed või vägivaldsed.
Nahavärvi alusel laste koolidesse lahterdamine ei aita võidelda sotsiaalsete põhjustega, miks lapsed koolis hakkama ei saa. leiab Simpson.
Läinud aastal koolitulistamises poja kaotanud Loreen Small on samuti koolide rassilise eraldamise vastu: “Martin Luther King võitles selle eest, et me (mustanahalised) saaksime istuda bussi eesotsas koos teiste inimestega!”
Samal ajal on inimõiguste aktivist Vicky McPhee veendunud, et mustanahalistel on õigus eraldi kooli nõuda ja et afrotsentriline kool oleks ainuke, kuhu ta tahaks saata oma kuueaastase lapse. Tema meelest võiks olla selline kool igas linnaosas.
79 protsenti Ontario elanikke ei toeta eraldi kooli loomise mõtet. Negatiivselt on meelestatud ka Ontario provintsi juht Dalton McGuinty, kes ütles, et provints ei eralda kooli loomiseks raha.
Raha juurde vaja
Arvestuslikult oleks vaja alustuseks 350 000 dollarit ja ilmselt läheks kogu pilootprojekt maksma 820 000 dollarit.
Pealegi küsivad paljud kriitikud irooniliselt: kuidas on võimalik õpetada matemaatikat, füüsikat ja teisi õppeaineid (peale ajaloo) Aafrika-keskselt?
Aafrika päritolu ühiskonnategelaste tunnustamiseks on Kanada koolisüsteemis kuulutatud terve veebruarikuu musta ajaloo kuuks, mil austatakse nii mustanahaliste kanadalaste ajaloolist kui ka tänapäevast panust Kanada ühiskonda.
Riikliku süsteemi poolt ja vastu
•• Et riiklik koolisüsteem on avalikkuse meelest parim mitmekultuurilisuse ja sotsiaalse sallivuse arendamise koht, näitasid läinud sügisel toimunud Ontario provintsi valimisedki.
•• Nimelt tegid konservatiivid valimiste keskseks teemaks ettepaneku toetada riigi rahaga ka muid religioosseid (islami ja juudi usu) koole peale katoliiklike. Kuna avalikkusele polnud see mõte meeltmööda, kaotasid konservatiivid Ontario provintsi parlamendivalimised.
•• Teisalt on riiklikku koolisüsteemi kritiseeritud ka selle pärast, et lisaks rassilisele eripärale ei pööra kasutatav õppemeetod tähelepanu ka õppimise soolistele iseärasustele. Tänapäeva koolid eelistavad vaikimisi tütarlapsi, kellele tundub paremini sobivat õpimeetod, mille puhul õpilased istuvad klassis vaikselt ja kuulavad õpetajat.
•• Ameerika sotsioloog ja arst Michael Gurian väidab, et poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt ja et koolid ei arvesta poiste vajadusi. Paljud koolid, keda Guriani instituut on nõustanud, olid võimelised kohandama õpimeetodeid poistele sobivamaks ning vahe poiste ja tüdrukute edasijõudmises kahanes.
Peamine põhjus, miks Toronto hariduskolleegium hääletas kooli loomise poolt, on mustanahaliste õpilaste suur väljalangevus tavalisest koolisüsteemist.
Ligi 40 protsenti Toronto mustanahalistest teismelistest ei lõpeta kooli ning enamik Toronto koolidest väljalangejaid on mustanahalised poisid.
Kuigi idee kriitikud viitavad segregatsioonile, on afrotsentrilise kooli mõtte läbisurujad, lapsevanemad Donna Harrow ja Angela Wilson veendunud, et kavakohaselt 2009. aastal loodav kool aitaks teismelistel Aafrika ja Kariibi päritolu õpilastel leida tagasitee kooli. Pealegi oleks kool avatud kõigile, nahavärvist olenemata.
Rassistlik eraldamine?
Paljude kriitikute meelest tähendab aga afrotsentriline kool ohtlikku sammu rassilise eraldatuse poole. Samuti ei lahendaks afrokeskne kool kooliväliseid põhjusi, miks lapsed kooli ei lõpeta.
Ajalehe The Globe and Mail kolumnist Jeffrey Simpson argumenteerib, et kool on õppeainete õppimise koht, mis ei pea tingimata tegelema sellega, et mõned õpilased võivad olla näljas, agressiivsed, sõltuvuses televiisorist või videomängudest, õpiraskustega, sotsiaalselt ebaküpsed või vägivaldsed.
Nahavärvi alusel laste koolidesse lahterdamine ei aita võidelda sotsiaalsete põhjustega, miks lapsed koolis hakkama ei saa. leiab Simpson.
Läinud aastal koolitulistamises poja kaotanud Loreen Small on samuti koolide rassilise eraldamise vastu: “Martin Luther King võitles selle eest, et me (mustanahalised) saaksime istuda bussi eesotsas koos teiste inimestega!”
Samal ajal on inimõiguste aktivist Vicky McPhee veendunud, et mustanahalistel on õigus eraldi kooli nõuda ja et afrotsentriline kool oleks ainuke, kuhu ta tahaks saata oma kuueaastase lapse. Tema meelest võiks olla selline kool igas linnaosas.
79 protsenti Ontario elanikke ei toeta eraldi kooli loomise mõtet. Negatiivselt on meelestatud ka Ontario provintsi juht Dalton McGuinty, kes ütles, et provints ei eralda kooli loomiseks raha.
Raha juurde vaja
Arvestuslikult oleks vaja alustuseks 350 000 dollarit ja ilmselt läheks kogu pilootprojekt maksma 820 000 dollarit.
Pealegi küsivad paljud kriitikud irooniliselt: kuidas on võimalik õpetada matemaatikat, füüsikat ja teisi õppeaineid (peale ajaloo) Aafrika-keskselt?
Aafrika päritolu ühiskonnategelaste tunnustamiseks on Kanada koolisüsteemis kuulutatud terve veebruarikuu musta ajaloo kuuks, mil austatakse nii mustanahaliste kanadalaste ajaloolist kui ka tänapäevast panust Kanada ühiskonda.
Riikliku süsteemi poolt ja vastu
•• Et riiklik koolisüsteem on avalikkuse meelest parim mitmekultuurilisuse ja sotsiaalse sallivuse arendamise koht, näitasid läinud sügisel toimunud Ontario provintsi valimisedki.
•• Nimelt tegid konservatiivid valimiste keskseks teemaks ettepaneku toetada riigi rahaga ka muid religioosseid (islami ja juudi usu) koole peale katoliiklike. Kuna avalikkusele polnud see mõte meeltmööda, kaotasid konservatiivid Ontario provintsi parlamendivalimised.
•• Teisalt on riiklikku koolisüsteemi kritiseeritud ka selle pärast, et lisaks rassilisele eripärale ei pööra kasutatav õppemeetod tähelepanu ka õppimise soolistele iseärasustele. Tänapäeva koolid eelistavad vaikimisi tütarlapsi, kellele tundub paremini sobivat õpimeetod, mille puhul õpilased istuvad klassis vaikselt ja kuulavad õpetajat.
•• Ameerika sotsioloog ja arst Michael Gurian väidab, et poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt ja et koolid ei arvesta poiste vajadusi. Paljud koolid, keda Guriani instituut on nõustanud, olid võimelised kohandama õpimeetodeid poistele sobivamaks ning vahe poiste ja tüdrukute edasijõudmises kahanes.
Monday, May 25, 2009
Eesti mees Kanada parlamendis
Avaldatud EPLs aprill 2006 http://www.epl.ee/?artikkel=318096
Kõiki tema vaateid küll jagamata, üritan Kanada parlamenti valitud eesti päritoluga konservatiivist poliitiku portreteerimisel siiski neutraalseks jääda.
Sest Peter Van Loan on tõesti väga sümpaatne inimene.
Sest Peter Van Loan on tõesti väga sümpaatne inimene.
“Peter on väga rahulik ja tasakaalukas mees, selline jalad-maas-inimene. Ta pole parlamendisaadikuna nina püsti ajanud. Kui vaja, kleebib Peter ise poliitplakateid, ta kohtub meelsasti inimestega, ta räägib nendega,” kinnitavad Peteri valimiskampaania ajal talle vabatahtlikena abiks olnud inimesed.
See, et Kanada välisministri parlamentaarse sekretäri ametit pidav Peter Van Loan oskab inimesi enda ümber koondada, ilmneb ka valimistulemustest: armsa moosipurgisiili naeratusega mees korjas endale Ontarios York-Simcoe valimisringkonnas nelja konkurendi eest tervelt pooled hääled.
Parlamentääriks pühitsemise tseremoonialgi käitus Peter vabalt ja sõbralikult. Õigupoolest ongi kogu tseremoonia sõp-rade ja pereliikmete kogunemine vabas õhkkonnas – mustas talaaris parlamendiametnik tuleb kohale paariks esimeseks minutiks, kaasas piibel ja sissekanderaamat.
Siis vannub Peter kuningannale truudust ja paneb allkirja raamatusse. Oih, me unustasime prantsuse keele! Kõik naeravad lõbusalt. Peter vannub Briti kuningannale truudust ka Kanada teises riigikeeles. Siis jagunevad kolleegid, vabatahtlikud ja pereliikmed kaheks: kes kutsuva söögilaua juurde, kes Peteri ligidale, et tähtsast päevast foto teha. Hiljem viib ladusa jutusoonega ja esinemist nautiv Peter meid eksklusiivsele tutvumisringile parlamendi kahes kojas.
Siis vannub Peter kuningannale truudust ja paneb allkirja raamatusse. Oih, me unustasime prantsuse keele! Kõik naeravad lõbusalt. Peter vannub Briti kuningannale truudust ka Kanada teises riigikeeles. Siis jagunevad kolleegid, vabatahtlikud ja pereliikmed kaheks: kes kutsuva söögilaua juurde, kes Peteri ligidale, et tähtsast päevast foto teha. Hiljem viib ladusa jutusoonega ja esinemist nautiv Peter meid eksklusiivsele tutvumisringile parlamendi kahes kojas.
Hollandi nimega eestlane
Hollandipärane nimi Van Loan tuli Peteri isalt, aga et ta lahkus pere juurest enne kui Peter sündis, kasvas Peter üles tavalises eesti peres – ema Malle ning vanavanemate Juta (Väljaotsa) ja Leo Rentiku seltsis.
“Kasvasin päris traditsioonilises eesti vaimus,” selgitab Peter lahkelt oma perekonna lugu. Peter Van Loan oskab küll eesti keeles öelda vaid mõned fraasid, näiteks “Kuradi poisid!” (kusjuures “poisid” käib tema enda ja venna Chrisi kohta) ning “Tervitan vanaema poolt”.
Arutan endamisi, millal võis Peteri eesti keel kaduda. Kas teismeliseeas või ülikoolis? Kuid selgub, et eesti keelt pole ta kunagi osanudki. Kodus rääkisid vanavanemad ja ema hoopis saksa keelt. Peteri sugulane, ajakirjanik Jaan Väljaots ei tea, miks oli Juta ja Leo koduseks keeleks saksa keel, kuid võib oletada, et nad valdasid seda inglise keelest vabamalt ning sellega sooviti poistele kodust anda kaasa teine võõrkeel, millega oleks siiski rohkem peale hakata.
Arutan endamisi, millal võis Peteri eesti keel kaduda. Kas teismeliseeas või ülikoolis? Kuid selgub, et eesti keelt pole ta kunagi osanudki. Kodus rääkisid vanavanemad ja ema hoopis saksa keelt. Peteri sugulane, ajakirjanik Jaan Väljaots ei tea, miks oli Juta ja Leo koduseks keeleks saksa keel, kuid võib oletada, et nad valdasid seda inglise keelest vabamalt ning sellega sooviti poistele kodust anda kaasa teine võõrkeel, millega oleks siiski rohkem peale hakata.
Lastelaste puhul ei peetud vajalikuks eesti identiteedist kramplikult kinni pidada. (Kolmanda põlve immigrandid ikkagi!) Kuigi eestlus ei pursku Van Loani silmist ja keelelt, räägib mees sellest heldimusega. Täiesti siiralt tundub, et see on tema jaoks midagi armsat ja head. Oma eestlusest laseb Peter teistelgi auto pakiruumile kleebitud sinimustvalge kaudu osa saada.
Miks tegi juristina töötav mees otsuse poliitika kasuks? Oma ametlikul kodulehel põh-jendab Peter seda eestlusega – ema peres kaotasid mitmed vabaduse või elu nõukogude või-mu ja natside tõttu. Ka kodus räägiti alailma poliitikast, kuna juba vanaisa Leo üritas kandideerida 1940. aasta valimistel kommunistide vastu. Ka Peteri esimene kraad on poliitika alalt – rahvusvahelistes suhetes.
Jaan Väljaots pakub, et konservatiivse partei kasuks otsustamisel võisid otsustavaks saada Eesti Vabariigi aegse haridusega vanavanemate väärtushinnangud. Näiteks vanaisa oli Peteri poisipõlve vaieldamatu iidol ning ilmselt just tänu temale oli tal lihtne nimelt konservatiivse partei ideaalidega samastuda: konservatiivid tundusid hoolivat ka demokraatiast ja vabadusest rohkem kui “tollased liberaalid kauaaegse peaministri Pierre Trudeauga eesotsas”.
Suurem plaan – konservatiivid
Kanada konservatiivide retoorikas on ilusate nimisõnade “vabadus” ja “demokraatia” kõrval ka veidi karmimaid tegusõnu: tõsta järsult kaitsekulutusi, suurendada politseinike hulka tänavail, määrata rohkem reaalseid vanglakaristusi ning ühineda USA raketitõrjekilbiga.
Kuid aktiivseim võitlus on suunatud juba möödunud juunis vastu võetud geiabielusid lubava seaduse tühistamiseks ja lastepäevahoiu riikliku süsteemi loomise vastu. 42-aastane vallaline Peter Van Loan on veendunud, et abielu ja perekond peaksid olema traditsioonilised, st ainult mehe ja naise vaheline liit. Geidel on teisi võimalusi, kuidas kindlustada kinnisvara “perekonda” jäämine ja kuidas hoolitseda ühiste laste eest.
Kuid – Kanadast eemaldudes – kas ja mis kasu võiks Eestile tuua Kanada välisministri Peter MacKay eestlasest parlamentaarne sekretär Euroopa ja Venemaa asjades? Vähemalt Venemaa-küsimustes on Kanada par-lamendis sarnaselt (ehk siis kriitiliselt) mõtlev mees.
Friday, May 22, 2009
Immigrante vajav Kanada ei suuda võõrtöölisi hoida
Ilmunud Päevalehes jaanuaris 2006 http://www.epl.ee/artikkel/309047
Kanadas toimuvad 23. jaanuaril parlamendivalimised ja kuigi immigratsioon on üks riigi valupunkte, ei taha poliitikud seda teemat valimisdebattides tõstatada.
Kanada vajab majanduskasvu hoidmiseks aastas juurde umbes 300 000 immigranti, kuid riik suudab vastu võtta vaid kaks kolmandiku sellest. Kanada immigratsiooniminister Joe Volpe ütles hiljuti, et riik püüab olukorra parandamiseks kiiresti summasid leida ja saavutada viie aasta jooksul taseme, mis lubaks vastu võtta isegi rohkem immigrante.
Samal ajal kui peaminister Paul Martin loodab vähendada Kanada kasvavat tööjõupuudust immigratsiooni abil, on tegelikult probleeme immigrantidele sellise töö leidmisega, mis vastaks nende haridusele. Nimelt ei tunnusta Kanada provintsid enamikku Euroopa ja Aasia arsti- ja inseneridiplomeid. Riiki saabunud välismaiste spetsialistide alahindamise tõttu kaotab Kanada arvestuslikult umbes 34 miljardi Eesti krooni suuruse summa aastas, kirjutas Kanada juhtiv päevaleht Globe and Mail.
Probleemi lahendada püüdev Kanada valitsus eraldab tervelt miljard dollarit, et hõl-bustada uustulnukate ühiskonda sulandumist. Samas on tasuta keele- ja kultuuritundmise loengute asemel vaja välismaalt saabunud spetsialistidele pakkuda erialast praktiseerimisvõimalust ja internikohti, veelgi vajalikum on aga tunnustada nende diplomeid enne Kanadasse saabumist.
Arvestuslikult naaseb kohanemisraskuste tõttu Kanadast kodumaale kuni kolmandik immigrante, kes on tavaliselt hästiharitud ja kõrgelthinnatud spetsialistid. Paljud kolivad edasi USA-sse.
Praegu on Kanada immigratsiooniametnike töölaual taotluspaberid umbes 700 000 tulevaselt sisserändajalt, kes on selle dokumendi eest maksnud küllalt suure summa. Kõikide nende paberite läbivaatamiseks kuluks kuni kolm aastat. Selline venitamine võib kahjuks kogu süsteemi pea peale pöörata – järjekorras ootavad inimesed tunnevad kiusatust siseneda riiki
turistiviisaga või teha võlts-asüülitaotlusi.
Moldovlaste hirmus kogemus
Kahe aasta eest said üle kolme aasta Kanada elamisluba oodanud moldovlased Manana ja Marcel loa kätte. Nad kolisid elama Quebeci provintsi, Ottawa lähistel asuvasse väikelinna. Rumeenia keele oskus annab neile prantsuskeelsesse ühiskonda sulandumisel eelised, hea inglise keel lubab mõlemal konkureerida Ottawa tööturul.
Pangaametniku töökogemuse ja arvutieriala diplomiga mehe jaoks oli uude ühiskonda saabumine hirmutav kogemus. Marcel lubas end maha lasta, kui ta kolme kuu jooksul tööd ei leia. Õnneks kulus tal töö leidmiseks vaid kaks ja pool kuud. Ka Manana leidis pooleteise aasta pärast enda haridusele ja kogemusele vastava töö.
Kanadas potentsiaalsete immigrantide väljavalimiseks kasutatav punktisüsteem ei soodusta heade oskustööliste saabumist riiki, kuigi Kanadas on nende järele tõsine vajadus.
Ainuüksi Ontario provintsi on vaja 50 000 ehitustöölist ja 10 000 veoautojuhti.
Immigratsioon pole probleemidest hoolimata valimiste lemmikteema. Ka praeguse valimiskampaania ajal väldivad poliitikud probleemi, sest sellega ei saa lisahääli võita. Pigem võivad nad rohkete immigrantidega suurlinnades oma pühendunud poolehoidjate hääli kaotada.
Immigrandile ei taga hea haridus veel töökohta
•• Kanada võtab aastas per capita vastu rohkem immigrante kui ükski teine riik maailmas. Samal ajal on Kanada ainuke arenenud riik, mis soovib rohkem immigrante, kui tegelikult saab.
•• Küsitlused näitavad, et hea haridusega immigrandid ei löö enam sama hästi läbi, kui vähem haritud sisserändajad 30 aastat tagasi. Probleem on selles, et Kanada ei tunnusta nende kvalifikatsiooni. Teine probleem on immigrantide geograafiline paiknemine. 80 protsenti immigrantidest asub elama niigi ülerahvastatud suurlinnadesse.
•• Valitsus peaks piirama immig-rantide kvooti ning lubama ajutistel töölistel ja välisüliõpilastel riiki jääda (praegu peavad nad elamisloa taotlemiseks riigist lahkuma). Nendel immigrantidel poleks mingeid raskusi riiki sulandumisel, kuna neil on juba vajalikud oskused ja diplomid töö saamiseks.
•• Ideaalis peaks sisserännanutest 60 protsenti olema haritud tööjõud ja vaid 40 protsenti perega taasühinejad, kellele pole hariduslikke ega keelelisi tingimusi seatud. 20 protsenti Kanada tööjõust vajab töötamiseks provintsivalitsuse luba.
Immigrantide vastuvõtu-punktisüsteem
Vanus
•• Annab kõige rohkem 10 punkti, maksimumpunktid saavad 21–49-aastased inimesed.
Haridus
•• Selle eest saab kuni 25 punkti, maksimum magistrikraadi eest.
Keeleoskus
•• Maksimum 24 punkti: 16 punkti vähemalt ühe riigikeele ladusa oskuse eest.
Töökogemus
•• Võib saada kuni 21 punkti, maksimumpunktid nelja-aastase kogemuse eest.
Töökoht Kanadas
•• 10 punkti saab juba olemasoleva töökoha eest Kanadas.
•• Lisaks saavad 10 nn sulandumispunkti Kanada töökogemusega inimesed ja need, kelle abikaasal on ülikoolidiplom.
Tulemus
•• 67 punktiga 100-st saab Kanada elamisloa.
Kanadas toimuvad 23. jaanuaril parlamendivalimised ja kuigi immigratsioon on üks riigi valupunkte, ei taha poliitikud seda teemat valimisdebattides tõstatada.
Kanada vajab majanduskasvu hoidmiseks aastas juurde umbes 300 000 immigranti, kuid riik suudab vastu võtta vaid kaks kolmandiku sellest. Kanada immigratsiooniminister Joe Volpe ütles hiljuti, et riik püüab olukorra parandamiseks kiiresti summasid leida ja saavutada viie aasta jooksul taseme, mis lubaks vastu võtta isegi rohkem immigrante.
Samal ajal kui peaminister Paul Martin loodab vähendada Kanada kasvavat tööjõupuudust immigratsiooni abil, on tegelikult probleeme immigrantidele sellise töö leidmisega, mis vastaks nende haridusele. Nimelt ei tunnusta Kanada provintsid enamikku Euroopa ja Aasia arsti- ja inseneridiplomeid. Riiki saabunud välismaiste spetsialistide alahindamise tõttu kaotab Kanada arvestuslikult umbes 34 miljardi Eesti krooni suuruse summa aastas, kirjutas Kanada juhtiv päevaleht Globe and Mail.
Probleemi lahendada püüdev Kanada valitsus eraldab tervelt miljard dollarit, et hõl-bustada uustulnukate ühiskonda sulandumist. Samas on tasuta keele- ja kultuuritundmise loengute asemel vaja välismaalt saabunud spetsialistidele pakkuda erialast praktiseerimisvõimalust ja internikohti, veelgi vajalikum on aga tunnustada nende diplomeid enne Kanadasse saabumist.
Arvestuslikult naaseb kohanemisraskuste tõttu Kanadast kodumaale kuni kolmandik immigrante, kes on tavaliselt hästiharitud ja kõrgelthinnatud spetsialistid. Paljud kolivad edasi USA-sse.
Praegu on Kanada immigratsiooniametnike töölaual taotluspaberid umbes 700 000 tulevaselt sisserändajalt, kes on selle dokumendi eest maksnud küllalt suure summa. Kõikide nende paberite läbivaatamiseks kuluks kuni kolm aastat. Selline venitamine võib kahjuks kogu süsteemi pea peale pöörata – järjekorras ootavad inimesed tunnevad kiusatust siseneda riiki
turistiviisaga või teha võlts-asüülitaotlusi.
Moldovlaste hirmus kogemus
Kahe aasta eest said üle kolme aasta Kanada elamisluba oodanud moldovlased Manana ja Marcel loa kätte. Nad kolisid elama Quebeci provintsi, Ottawa lähistel asuvasse väikelinna. Rumeenia keele oskus annab neile prantsuskeelsesse ühiskonda sulandumisel eelised, hea inglise keel lubab mõlemal konkureerida Ottawa tööturul.
Pangaametniku töökogemuse ja arvutieriala diplomiga mehe jaoks oli uude ühiskonda saabumine hirmutav kogemus. Marcel lubas end maha lasta, kui ta kolme kuu jooksul tööd ei leia. Õnneks kulus tal töö leidmiseks vaid kaks ja pool kuud. Ka Manana leidis pooleteise aasta pärast enda haridusele ja kogemusele vastava töö.
Kanadas potentsiaalsete immigrantide väljavalimiseks kasutatav punktisüsteem ei soodusta heade oskustööliste saabumist riiki, kuigi Kanadas on nende järele tõsine vajadus.
Ainuüksi Ontario provintsi on vaja 50 000 ehitustöölist ja 10 000 veoautojuhti.
Immigratsioon pole probleemidest hoolimata valimiste lemmikteema. Ka praeguse valimiskampaania ajal väldivad poliitikud probleemi, sest sellega ei saa lisahääli võita. Pigem võivad nad rohkete immigrantidega suurlinnades oma pühendunud poolehoidjate hääli kaotada.
Immigrandile ei taga hea haridus veel töökohta
•• Kanada võtab aastas per capita vastu rohkem immigrante kui ükski teine riik maailmas. Samal ajal on Kanada ainuke arenenud riik, mis soovib rohkem immigrante, kui tegelikult saab.
•• Küsitlused näitavad, et hea haridusega immigrandid ei löö enam sama hästi läbi, kui vähem haritud sisserändajad 30 aastat tagasi. Probleem on selles, et Kanada ei tunnusta nende kvalifikatsiooni. Teine probleem on immigrantide geograafiline paiknemine. 80 protsenti immigrantidest asub elama niigi ülerahvastatud suurlinnadesse.
•• Valitsus peaks piirama immig-rantide kvooti ning lubama ajutistel töölistel ja välisüliõpilastel riiki jääda (praegu peavad nad elamisloa taotlemiseks riigist lahkuma). Nendel immigrantidel poleks mingeid raskusi riiki sulandumisel, kuna neil on juba vajalikud oskused ja diplomid töö saamiseks.
•• Ideaalis peaks sisserännanutest 60 protsenti olema haritud tööjõud ja vaid 40 protsenti perega taasühinejad, kellele pole hariduslikke ega keelelisi tingimusi seatud. 20 protsenti Kanada tööjõust vajab töötamiseks provintsivalitsuse luba.
Immigrantide vastuvõtu-punktisüsteem
Vanus
•• Annab kõige rohkem 10 punkti, maksimumpunktid saavad 21–49-aastased inimesed.
Haridus
•• Selle eest saab kuni 25 punkti, maksimum magistrikraadi eest.
Keeleoskus
•• Maksimum 24 punkti: 16 punkti vähemalt ühe riigikeele ladusa oskuse eest.
Töökogemus
•• Võib saada kuni 21 punkti, maksimumpunktid nelja-aastase kogemuse eest.
Töökoht Kanadas
•• 10 punkti saab juba olemasoleva töökoha eest Kanadas.
•• Lisaks saavad 10 nn sulandumispunkti Kanada töökogemusega inimesed ja need, kelle abikaasal on ülikoolidiplom.
Tulemus
•• 67 punktiga 100-st saab Kanada elamisloa.
Leiutamine – see on imelihtne
Ilmunud Eesti Päevalehes 2007. aasta jaanuaris http://www.epl.ee/laupaev/368893
Ottawa ülikooli biokeemiaprofessor Illimar Altosaar pookis oma Eestis peetud loengusarjaga leiutamispisiku viiele Tallinna tehnikaülikooli geenitehnoloogiainstituudi kraadiõppurile, kellest said Eesti värskeimad leiutajad.
Professor Altosaar on inimeste annete äratamise maailmameister. Ka tundub ta elavat maailmas, kus kõik on võimalik ja kõik soovid lähevadki täide. Mullu pidas ta koos patendikonsultant Tauno Ottoga ning Traugott Läänemäega tehnikaülikoolis loengusarja innovaatikast.
Põhisõnum oli: igaüks saab kaitsta oma ideed või leiutist.
“Eesti kraadiõpilaste faktiteadmised on üsna head,” selgitab professor Altosaar, “kuid puudu jääb oskusest neid teadmisi ülesannete lahendamisel loovalt rakendada. Üliõpilastele on vaja tutvustada loova mõtlemise tehnikaid. Peame julgustama üliõpilasi mõtteid edasi arendama, ideid julgelt ellu viima ning esitama neid ka patendiametile kaitsmiseks.”
Just oskus loovalt mõelda ning faktidest uusi ideid tuletada on tähtis eeldus ühiskonnas läbi löömiseks, on praegu Austraalias Südneüs New South Walesi ülikoolis merebaktereid uuriv eesti teadlane Altosaar kindel.
Üliõpilastele oli innovaatikaloengusarja eesmärk patenteerida õppeaasta jooksul vähemalt üks idee.
Kus näed vajadust, leia lahend
“Alguses oli selline plaan, et iga grupp kaitseb kursuse jooksul ühe patendi. Kuid kuna osutus, et patendiametis on võimalik registreerida ka kasulikku mudelit, mis on märksa lihtsam ja kiirem, siis hakkas meie naiskond of course just selles suunas töötama,” valgustab Anastassia Voronova, 23-aastane geenitehnoloog.
“Kõige alguses hakkasime otsima vajadust. Püüdsime lähtuda eeskätt meie igapäevase töö muredest ja ebamugavustest instituudi laborites,” selgitab Anastassia. “Selgus, et kõik vajadused, mida me suutsime laboritöös välja mõelda, olid juba maailmaturul lahenduse leidnud.
(Meie laborisse nende uuenduste soetamine on arvatavasti jäänud raha taha.) Sellepärast pidime mõtlemissuunda muutma. Me loobusime esialgsest kavast kaitsta patent just geenitehnoloogia alal ja hakkasime otsima vajadust oma argielust.”
Üks doktorante, Julia Smirnova, juhtis tähelepanu, et spordiklubide duširuumides pole riiuleid ega aluseid, kuhu saaks panna šampoonid ja dušigeelid. Loomulikult on see ebamugav.
“Nii mõtlesimegi, et oleks vahva, kui oleks lihtne kaasaskantav seade, mida seinale riputada ja millele hügieenitarvikud asetada,” jutustab Anastassia Voronova. “Pärast pikki vaidlusi oli meie seade järgmine: kummist matt, mille mõlemal poolel on hulgi iminappasid. Ühe poolega paned seina külge ja teisele poolele oma pudelid. Pärast kasutamist voldid mati kolmeks – moodustub rahakoti kuju.”
Pikk samm tuleviku suunas
Mõeldud – kaitstud. Noorteadurid koostasid kaaskirja, pidasid nõu patendiameti patendivoliniku Tauno Otto ja konsultandi Ülo Anijalaga ning juba juunis said kinnituse, et kasulik mudel on võetud registreerimiseks! Hiljuti said leiutajad Anastassia Voronova, Helle Sadam, Kairit Zovo, Julia Smirnova ja Kaie Pill ka uhke tunnistuse: “Iminappadega kinnitusmatt”, mudel number 00629.
“Me olime kõik väga õnnelikud ja enda üle uhked, sest meil oli tunne, nagu oleksime astunud suure sammu tuleviku suunas,” ütleb Julia Smirnova, kolmanda aasta doktorant.
“Minu jaoks tähendas see mingite šabloonide murdumist,” kirjeldab magistrant Anastassia Voronova saavutusega seotud tundeid.
“Eks ikka mõtled, et patendimaailm on sinust nii kaugel. Aga ei olegi, kõik on teostatav, kui on tahtmist ja kannatust. Meie kasulik mudel pole küll registreeritud meie erialal, s.t geenitehnoloogias, kuid sellegi poolest saime kokku puutuda tõelise patendinduse maailmaga – alates idee väljamõtlemisest kuni tunnistuse kättesaamiseni.”
Kaie Pillile, kes oli varem patendindusega kokku puutunud, ei olnud läbimurdehetk nii imeline nagu teistele. “Kuid mind siiski hirmutas ülesanne esitada patendiametisse kaitsmiseks mingi idee,” möönab ta. “Mul on hea meel, et meie juhendaja ei lubanud meil alla anda. Võib-olla see kõlab veidi suurustavalt, kuid mulle tundus, et innovaatikakursus andis mulle julguse elada ja tegutseda. Kõhklemata.”
“Ja pealegi,” lisab ta, “kogu protsess ise oli päris lõbus. See avardas mu maailmapilti. Ma sain lahti põhjendamatust hirmust patentide ees. See pani mind teisiti mõtlema, enda ümber vaatama ja arutama: mida saaks teisiti korraldada? Mida võiks paremini teha? Kas see või too leiutis on juba patendiga kaitstud?”
“Selgus,” kirjutab Anastassia Voronova, “et patendi kaitsmine ei olegi nii aeganõudev, bürokraatlik ja keeruline protsess, kui ma arvasin. Lõppude lõpuks me ju leiutasime uudse asja, mis teeb igapäevaelu veidi mugavamaks. Ja ainus, mida meil selleks vaja oli, olid noored, ideedest tulvil pead; internet, et kontrollida, ega selliseid asju varem leiutatud ei ole, ja paberileht, kuhu oma leiutis kirja panna. Lihtne!”
Kas noorte teadlaste Helle Sadama, Julia Smirnova, Anastassia Voronova, Kaie Pilli ja Kairit Zovo leiutis läheb tootmisse? Kas tekib majanduslik innovatsioon? Kas tuleb hiigelkasum? Noored kraadiõppurid ei tea veel, mida oma kasuliku mudeliga edasi teha, kas taotleda toetust mujal maailmas patenteerimiseks või püüda see maha müüa. Nad on juba taotlenud stipendiumi, et saada raha mudeli mujal patenteerimiseks, kuid pole seda veel saanud.
Innovaatiline professor Altosaar
•• Biokeemiaprofessor Illimar Altosaar on leiutaja. Ühe lennureisi ajal tuli talle pähe idee luua hoopis teistmoodi kinnitusega põrandalauad. “Uudse nipiga saaks puitpõrandaid paigaldada hoopis lihtsamalt, mis teeks laudpõrandad hulga kättesaadavamaks ja tooks puitpõrandamüüjatele rohkem raha sisse,” seletab Altosaar.
•• Biokeemik leiutab ... puit-põrandate paigaldussüsteeme, mõtlesin hämmeldunult. (Meeles mõlkus eesti vanasõna kingsepast ja tolle liistudest.) Kuid Illimar Altosaar ongi just selline: lisaks ideedele, kuidas geneetiliselt muundatud toiduainete abil maailma päästa (ta kasutab maailmast rääkides sõna “patsient” ja biotehnilisi toiduaineid nimetab ta “arstirohuks”), teeb ta praegu Austraalias New South Walesi ülikoolis merebakterite metagenoomuuringuid, õpetab pojad Jaani, Rauli ning tütrekese Kariina kollase liivaga meres surfama ja õpib Austraalia aborigeenide iidset surfamisfilosoofiat. Professor Altosaar on inimene, kelle peas on need huvid sulanud üheks tervikuks, üksteist täiendavaks üin-üang’iks, uudishimulikuks maailma avastamiseks. Ta julgeb elada ega karda suurelt mõelda ja tema tegevusraadius ulatub sellepärast ka maakera kuklapoolele.
•• Põllumajandusliku biotehnoloogia arendamist toetab Altosaar kirglikult. Ta teeb enda sõnul “tõesti seda tänuväärset tööd” ja propageerib geneetiliselt modifitseeritud toiduaineid. Ta kurjustab Euroopa Liiduga, et too ei luba importida geneetiliselt muundatud (GMO) toiduaineid, näiteks Kanadas valmistatud rapsiõli.
•• Üht kaalukat GMO-sid pooldavat argumenti kuulsin ma GMO-propagandas esimest korda. Altosaar ütles: “Kui lisada kapsale üht kindlat valku pisikesest bakterist Bacillus thuringiensus, langeb ära vajadus kapsaid kapsausside vastu mürgitada.”
•• Samuti pole vaja väetada geenimuundatud taimi, millele on lisatud ühes väikeses bakteris olevat geeni Nä0. See geen toodab ensüümi, mis lagundab lämmastikdioksiidgaasi. Väetistest ja põllumajandusmürkidest loobumine vähendab kasvuhoonegaase ja vee saastamist. See kõlab ju nutikalt?
•• “Geenitehnloogia on oma olemuselt roheline mõtteviis, maakera säästev ja hoidev. Me peame seda toetama, sest tervenemis-imed juhtuvad meie silme ees,” seletab Altosaar särasilmil.
Kanada peab tegutsema, et lõpetada pärismaalaste vaesus
Avaldatud EPL Ärilehes juunis 2007 http://www.arileht.ee/artikkel/391446
29. juuni toob tähelepanu alla „kolmanda maailma“ Kanada omaenda tagahoovis.
Pärismaalaste vaesus Kanadas, maailma ühes rikkaimas riigis on võrreldav olukorraga arengumaades. Sellele tõsiasjale tähelepanu juhtimiseks on 29. juuni kuulutatud actionpäevaks.
„Kui Kanadas läheb iga laps magama oma enda voodis, siis kanada esmarahvaste seas on tavaline, et kahe magamistoaga elamist jagab kuni 10 inimest. Kui keskkooli lõpetamine on kanada noorte hulgas iseenesest mõistetav tõsiasi, siis esmarahvastest ei lõpeta keskkooli 70 protsenti noortest. Samal ajal, kui Kanada noored mängivad hokit või loodavad poole kohaga tööd saada, teevad esmarahvaste noored rekordilisel tasemel enesetappe. Kui Kanada tööpuudus riigi lõikes on üks madalamaid, siis esmarahvaste hulgas otsib aktiivselt tööd 27 protsenti inimestest.“ Nii kirjutab Phil Fontaine, Kanada esmarahvaste assamblee (vaata http://www.afn.ca/) esimees. „Need kurvad faktid on meie riigi väike räpane saladus,“ sõnab Fontaine.
Reedel, 29. juuni keskpäeval alustab Phil Fontaine Ottawa Raehoone ees solidaarsusmarssi koos esmarahva laste, noorte (üle poole esmarahvastest on noorem kui 23 eluaastat) ja vanematega.
Indiaanipealik kutsub kõiki üles Kanada esmarahvaste toetuseks meelt avaldama: kirjutage valitsusele, tehke demonstratsioone, tuututage kasvõi autosignaali, soovitab ta. „Valitsused ei hooli meist, sest meil pole midagi, mida valitsus vajaks: meil pole raha, võimu ega hääli.“
Ottawa on traditsiooniliselt algonkini (algonquin) rahva maa.
Just maaküsimus on pealike meelest põhiline, mille kaudu saaks esmarahvaid aidata. Maataotluste arutamine valitsusega on kestnud nii kaua, et indiaanipealikel on põhjust kahtlustada Kanada valitsuse hea tahte puudumist. Maaga, kirjutab Fontaine, saame luua majandusliku baasi, kust töökohti luua, ja lõpetada abirahadest sõltumine.
Kuu aja eest ähvardas Manitoba provintsi indiaanipealik Terry Nelson maataotluste venimise tõttu blokeerida Ida- ja Lääne-Kanadat ühendava raudtee, sest „kui esmarahvaste liidrid ei suuda oma rahvale lootust anda, siis tuleb rahvas ise meelt avaldama“. Paljud ei toetanud esmarahvaid radikaalsete võtete kasutamisel, sest seaduste rikkumine pole just kõige parem moodus riiki seadusi järgima üles kutsuda.
Kuid juuni lõpp tõestab, et ähvardus saavutas oma eesmärgi: Kanada Indiaaniasjade minister Jim Prentice sekkus jõuliselt ja lahendas igivana maaküsimuse, eraldades 75 aakrit maad Manitoba provitsi pealinna Winnipegist põhja pool. Vastutasuks võttis pealik Nelson oma ähvarduse tagasi.
Kuid Kanada Konservatiivne valitsus võiks üksikute ähvarduste maandamise taktika asemel elustada kolm aastat tagasi välja töötatud kava vaesuse vähendamiseks esmarahvaste hulgas. Niinimetatud Pärismaalaste Ümarlaud töötas Liberaalse valitsuse ajal välja kokkuleppe, mis tõotas tõsiselt võetavaid meetmeid hariduse ja tervishoiu edendamiseks ja majanduslike võimaluste edendamiseks esmarahvaste hulgas. Enam kui aasta tagasi võimule saanud konservatiine partei keeldus aga plaani täitmast ja finantseerimast.
Terminid selgemaks
Kanada pärismaalasi kutsutakse inglise keeles aborigeenideks. Aborigeenide hulgas on inukid ehk inuitid, mestiitsid ja esmarahvad. Inukiteks (inuit) nimetavad end eskimod. Mestiitsid on aborigeeni hõimude ja prantsuskeelsete kanadalaste segaabieludest sündinute järeltulijad.
Esmarahvad moodustavad Kanada elanikkonnast umbes kolm protsenti, koos inuiti rahva ja metsiitsidega ulatub protsent viieni. Ametlikes dokumentides kõneldakse esmarahvastest ikka kui indiaanlastest. Indiaani Dokument (Indian Act) reguleerib sooduste saamist ja Indiaani Register (Indian Register) defineerib, keda pidada esmarahvaks.
29. juuni toob tähelepanu alla „kolmanda maailma“ Kanada omaenda tagahoovis.
Pärismaalaste vaesus Kanadas, maailma ühes rikkaimas riigis on võrreldav olukorraga arengumaades. Sellele tõsiasjale tähelepanu juhtimiseks on 29. juuni kuulutatud actionpäevaks.
„Kui Kanadas läheb iga laps magama oma enda voodis, siis kanada esmarahvaste seas on tavaline, et kahe magamistoaga elamist jagab kuni 10 inimest. Kui keskkooli lõpetamine on kanada noorte hulgas iseenesest mõistetav tõsiasi, siis esmarahvastest ei lõpeta keskkooli 70 protsenti noortest. Samal ajal, kui Kanada noored mängivad hokit või loodavad poole kohaga tööd saada, teevad esmarahvaste noored rekordilisel tasemel enesetappe. Kui Kanada tööpuudus riigi lõikes on üks madalamaid, siis esmarahvaste hulgas otsib aktiivselt tööd 27 protsenti inimestest.“ Nii kirjutab Phil Fontaine, Kanada esmarahvaste assamblee (vaata http://www.afn.ca/) esimees. „Need kurvad faktid on meie riigi väike räpane saladus,“ sõnab Fontaine.
Reedel, 29. juuni keskpäeval alustab Phil Fontaine Ottawa Raehoone ees solidaarsusmarssi koos esmarahva laste, noorte (üle poole esmarahvastest on noorem kui 23 eluaastat) ja vanematega.
Indiaanipealik kutsub kõiki üles Kanada esmarahvaste toetuseks meelt avaldama: kirjutage valitsusele, tehke demonstratsioone, tuututage kasvõi autosignaali, soovitab ta. „Valitsused ei hooli meist, sest meil pole midagi, mida valitsus vajaks: meil pole raha, võimu ega hääli.“
Ottawa on traditsiooniliselt algonkini (algonquin) rahva maa.
Just maaküsimus on pealike meelest põhiline, mille kaudu saaks esmarahvaid aidata. Maataotluste arutamine valitsusega on kestnud nii kaua, et indiaanipealikel on põhjust kahtlustada Kanada valitsuse hea tahte puudumist. Maaga, kirjutab Fontaine, saame luua majandusliku baasi, kust töökohti luua, ja lõpetada abirahadest sõltumine.
Kuu aja eest ähvardas Manitoba provintsi indiaanipealik Terry Nelson maataotluste venimise tõttu blokeerida Ida- ja Lääne-Kanadat ühendava raudtee, sest „kui esmarahvaste liidrid ei suuda oma rahvale lootust anda, siis tuleb rahvas ise meelt avaldama“. Paljud ei toetanud esmarahvaid radikaalsete võtete kasutamisel, sest seaduste rikkumine pole just kõige parem moodus riiki seadusi järgima üles kutsuda.
Kuid juuni lõpp tõestab, et ähvardus saavutas oma eesmärgi: Kanada Indiaaniasjade minister Jim Prentice sekkus jõuliselt ja lahendas igivana maaküsimuse, eraldades 75 aakrit maad Manitoba provitsi pealinna Winnipegist põhja pool. Vastutasuks võttis pealik Nelson oma ähvarduse tagasi.
Kuid Kanada Konservatiivne valitsus võiks üksikute ähvarduste maandamise taktika asemel elustada kolm aastat tagasi välja töötatud kava vaesuse vähendamiseks esmarahvaste hulgas. Niinimetatud Pärismaalaste Ümarlaud töötas Liberaalse valitsuse ajal välja kokkuleppe, mis tõotas tõsiselt võetavaid meetmeid hariduse ja tervishoiu edendamiseks ja majanduslike võimaluste edendamiseks esmarahvaste hulgas. Enam kui aasta tagasi võimule saanud konservatiine partei keeldus aga plaani täitmast ja finantseerimast.
Terminid selgemaks
Kanada pärismaalasi kutsutakse inglise keeles aborigeenideks. Aborigeenide hulgas on inukid ehk inuitid, mestiitsid ja esmarahvad. Inukiteks (inuit) nimetavad end eskimod. Mestiitsid on aborigeeni hõimude ja prantsuskeelsete kanadalaste segaabieludest sündinute järeltulijad.
Esmarahvad moodustavad Kanada elanikkonnast umbes kolm protsenti, koos inuiti rahva ja metsiitsidega ulatub protsent viieni. Ametlikes dokumentides kõneldakse esmarahvastest ikka kui indiaanlastest. Indiaani Dokument (Indian Act) reguleerib sooduste saamist ja Indiaani Register (Indian Register) defineerib, keda pidada esmarahvaks.
Kanadas korraldavad indiaanlased järgmised taliolümpiamängud
Avaldatud Eesti Päevalehes juulis 2008 http://www.epl.ee/artikkel/435859
Kui Vancouverisse jõuame, on 2010. aasta taliolümpiani jäänud vaid 93 esmaspäeva. Õitsvad kirsipuud on linna roosaks vooderdanud ja vihma ei sajagi.
Arvestades, et kahe aasta pärast saabub linna arvatavalt mitu miljonit inimest, on lennujaama turvakontroll üllatavalt lõtv: lennujaama vastu tulnud sõber tervitab meid ootamatult juba pagasilintide juures. Tundub, et Vancouver ootab külla vaid heasoovlikke inimesi, usaldab ega kontrolli.
Vaatame ringi Vancouveris, mis näeb aprilli lõpul välja nagu õitsev kirsiaed, kusjuures ookeanikaldale on istutatud isegi palmipuud, ja imestame: kuidas saab selles linnas pidada TALI-olümpiamänge?! Lihtsalt võrdluseks: kui Ottawas sadas läinud talvel maha neli ja pool meetrit lund, siis Vancouveris sajab novembrist maikuuni muudkui vihma, olgugi et linn asub Ottawaga võrreldes isegi kriipsukese põhja pool. Vancouver ongi kõige soojem linn, kus kunagi taliolümpiamänge peetud, veebruaris on keskmiselt viis kraadi sooja.
Tegelikult toimub enamik välistingimustes peetavaid võistlusi hoopis Vancouverist põhja poole – ja ookeaniäärse Vancouveriga võrreldes kõrgele mäkke – jäävas linnakeses Whistleris.
Nagu arvata võibki, hoiab Vancouveri olümpiakomitee ehk VanOC oma silmad praegu eriti tähelepanelikult Pekingil, et nende olümpiakogemustest, vigadest ja kordaminekutest õppida.
Üks tähtsamaid küsimusi on: kuidas kaasata kohalikke elanikke ja eriti pärismaalasi? Hiina kogemusest õpitakse sedagi, et üks ja ainus tõrviku teekond pole kõige turvalisem valik, arvestades tõrvikukandjatele tehtud rünnakuid. Just selles osas kavatsetakse kasutada Kanadas kümneid tõrvikuid, iga väikese naabruskonna jaoks üks. Idee on levitada olümpiatunnet igasse kogukonda, et “iga külake saaks olümpiamängudest innustust”, nagu üks VanOC-is töötav peresõber poeetiliselt lausub. Ja last but not least: kuidas hoida ohjes erinevaid huvigruppe, kes soovivad maailma tähelepanu koondumisest olümpiapaigale endagi probleemidele tähelepanu võita?
Esmarahvaste osalemine
“Vancouveri olümpiakomitee mõistab, et mängudega käib alati kaasas kriitika. Kõikidel inimestel on õigus oma vaateid väljendada ja rahulikult protestida. Kui kriitika on konstruktiivne, siis me vastame sellele,” on korraldajad valmis protsessijatega arvestama.
“Üks meie suuremaid väljakutseid on aga see, et pärismaalaste osalemine on olümpialiikumise ajaloos suhteliselt uus nähtus,” ütles Gary Youngman, kes vastutab pärismaalaste kaasamise eest üritusse, mis neelab 600 miljonit Kanada dollarit föderaaleelarvest ja teist sama palju Briti Columbia provintsi rahakotist, lisaks 1,3 miljardit dollarit operatiivkulutusteks.
“Meil pole olnud mingit eeskuju, mida järgida, ega mõõdikut, millega oma kordaminekuid mõõta.
Eelmised taliolümpiamängud Calgarys ja Salt Lake Citys on pärismaalaste kaasabil korraldanud vaid ava- ja lõputseremoonia ja kultuuriprogrammi, kuid meie kavatseme teha sellest enamat. Soovime seada lati kõrgemale, et tulevased korralduskomiteed saaksid meie kogemusest innustust ja õpetust,” rääkis ta.
Neli esmarahvaste hõimu – tsleil-waututhi rahvas, squamishid, musqueamid ja lil’wati rahvas –, kelle ajaloolised elualad on Vancouveri ümbruses, on olümpiamängude korraldamisse kaasatud ametlikult nelja võõrustava esmarahvana (inglise keeles Four Host First Nations).
Kas nüüd on kõik rahul?
Näiteks haarati neli võõrustavat esmarahvast otsustamisse juba enne viis aastat tagasi rahvusvahelisele olümpiakomiteele taotluse esitamist. Esiteks leppisid hõimud omavahel kokku, et tegutsevad üksmeelselt olümpiamängude õnnestumise nimel, ja hiljem lepiti koos VanOC-iga kokku ka nende missioon: kindlustada, et esmarahvaste keeled, traditsioonid ja kultuur oleksid esindatud mängude planeerimisjärgus, otsuste langetamisel ja ka mängude toimumise ajal. Lisaks paljude hooajatööde pärismaalastele pakkumisele – näiteks vabatahtlikuks soovijate intervjuude tegemine – on VanOC loonud ka jätkusuutliku hankepoliitika, mis püüab järgida põhimõtet, et kaupade ja teenuste ostmisel kasutatakse võimaluse korral esmarahvaste esindajaid.
Skuamishi hõimu pealik Gibby Jacob ütles kevadel Canadian Pressile, et kuigi nelja hõimu pealikud on praegu keskendunud taliolümpiamängudel edu saavutamisele, võivad üksikud hõimuliikmed ikkagi kasutada taliolümpiat selleks, et pöörata tähelepanu esmarahvaste vaesusele, maa võõrandamise ebaseaduslikkusele ja muudele probleemidele.
“Siin on üksikisiku õigused vastamisi grupi õigustega,” selgitas Jacobs, kes mängis võtmerolli maakasutuslepingute läbirääkimistes Ottawa keskvalitsusega. Ta ei saa isiklikult garanteerida, et skuamishid ja lil’watid protestides ei osale – hoolimata sellest, et skuamishi ja lil’wati rahvas said olümpiamängude nii-öelda oma õuele lubamise eest ulatuslikke maakasutuslepinguid. Ja ka raha.
Nii ulatuvadki Kanada esmarahvaste kogukonna arvamused olümpiamängude kohta ühest äärmusest teise. Skuamishi päritolu kunstnik Jody Broomfield (www.jodybroomfield.com) näiteks hindab 2010. aasta taliolümpiat kui võimalust parandada oma kogukonna majanduslikku olukorda. Broomfield oli varem laiema tunnustuseta kunstnik, kuid kui tema kujundatud logo valiti nelja võõrustavat esmarahvast sümboliseerima, kannavad tema valmistatud logo nüüd Vancouveri teeviidad ja kohvitassidki.
Angela Sterritt seevastu on esmarahva-päritolu aktivist, kes näeb talimängudes ainult häda ja viletsust. “Mängude korraldamine ei laasta üksnes loodust, vaid soodustab ka vägivalda esmarahva päritolu naiste kallal. Teadupärast reklaamitakse prostitutsiooni mängude ajal kui turistiaktsiooni!” väitis ta.
Need kaks vastandmärgiga seisukohta tähistavad lõhet Kanada pärismaalaste kogukonnas. Vaieldakse, kuidas muudavad või mõjutavad olümpiamängud Kanada pärismaalaste ühiskondlikku, poliitilist ja majanduslikku olukorda.
“Esmarahvastele on alati põhiküsimus, kas osaleda või oponeerida,” on Bruce Miller, Briti Columbia ülikooli antropoloogiaprofessor öelnud ajalehele Ottawa Citizen. “Palju raha on kulutatud, et soodustada pärismaalaste osalemist, kuid teisalt pakuvad talimängud neile võimalust lasta suure auditooriumi ees oma seisukohtadel kõlada.”
Käratsemisega tähelepanu
Protestiaktsioone plaanitakse pea kõikide suuremate riiklike tähtpäevade ümber. “Me anname valitsusele kaks aastat aega probleemidega tegeleda, et siis rahulikult olümpiamänge nautida,” tutvustasid mõned esmarahvaste liidrid oma strateegiat talvel meediale.
Mai lõpus peetaval niinimetatud rahvuslikul tegutsemispäeval (National Day of Action), mil juhitakse ikka tähelepanu esmarahvaste probleemidele, kogunesidki tuhanded pärismaalased Vancouveri kesklinna olümpiakella juurde – see on mütakas elektronkell, mis loeb taliolümpiani jäänud aega.
Meeleavaldustega sooviti tähelepanu tõmmata vaesusele ja lahendamata maaküsimustele. Angela Sterritt näiteks kavatseb korraldada üle terve Kanada meeleavaldusi, mille põhisisu on väide, et olümpiamängud toimuvad pärismaalastelt varastatud maa-alal.
Õnneks oli Kanada konservatiivist peaministril Stephen Harperil juuni keskel nii palju poliitilist nutti, et pärismaalastelt nn varastatud põlvkondade pärast vabandust paluda. Varastatud põlvkonnaks ja vahel ka kadunud lasteks nimetatakse saja aasta vältel internaatkoolidesse saadetud umbes 150 000 indiaani lapsukest, kes kaotasid seal oma emakeele ja kultuuri.
Lisaks nn indiaanlastele viidi oma kodust, vanemate juurest ära ka inuk’ite (lääneeskimote enesenimetus on inuk, mitmuses inuit, nii et eesti keeles kasutatav “inuitid” oleks justkui kahekordne mitmus) ja mestiitside lapsed, et nendest “metslus” välja juurida.
Üks selle vägivallaakti tagajärgi oli, et vanemad kaotasid vanemlikud oskused ja -tunded ning lastel polnud kelleltki õppida normaalse pereelu rolle. See seletab osalt praegu pärismaalaste hulgas levivat alkoholismi, tööpuudust ja viletsust.
Harperi avalik vabandus, väga südamlikult ja kõrgelt positsioonilt tehtud hea tahte avaldus, lahjendas tublisti paksu verd, mis on valitsevate konservatiivide ja pärismaalaste kogukonna vahele kogunenud. Kuid pärismaalased loodavad, et vabandussõnad on vaid esimene pääsuke tulevaste programmide eel, mis aitaksid tegelikkuses parandada esmarahvaste eluasemeid, joogivee kvaliteeti, haridust, tööhõivet jne. Ja muidugi loodetakse, et vabandus aitaks lahendada maaküsimust.
Kuhu kaob raha?
Näiteks kinnitab üks neljast võõrustavast esmarahvast, musqueamid, et nende traditsioonilisel maa-alal asub ligi pool Vancouverit, sealhulgas osa esma-klassilisest Stanley pargist. Neile kuuluvaid maa-alasid ja ülikõrgeid kinnisvarahindu arvestades peetakse musqueame isegi vaat et kõige rikkamaks hõimuks.
Kuid rikkaks saab neid pidada siiski vaid tinglikult, sest neile viimastel kuudel tagastatud maa-aladel pole veel kinnisvaraarendust alustatud. Kui maad nii-öelda arendada, siis saaksid musqueamid sadade miljonite dollarite võrra rikkamaks, loendas ajaleht The Globe and Mail võõrast raha. Sellest hoolimata elavad paljud nende kogukonna liikmed ikka hallitanud majades, mõned isegi ilma vee ja elektrita ajutistes hüttides.
Juuni algul eraldas Ottawa musqueami rahvale 17 miljonit dollarit lihtsalt niisama – et tunnustada 2010. aasta taliolüm-piamängude toimumist nende põlisel maa-alal. Kuid üleriigiliste ajalehtede esikülgi täitis kuu lõpul ikkagi hõimuliikmete pahane küsimus: “Kuhu kaovad kohalikus hõimuvalitsuses need miljonid, mis valitsuselt tulevad?” Kui nüüd ei ole enam süüdi keskvalitsus, siis kes on süüdi selles, et pärismaalased on Kanadas ikka veel kõige vaesemad, kõige vähem haritud, kõige haigemad?
Olgu kuidas on, kõik olümpiamängudesse puutuv pakub Vaikse ookeani äärse Kanada esmarahvastele võimaluse ennast maailmale näidata ja olümpiaga kaasnevast suurest rahasajust osakese endale saada, et oma elamistingimusi parandada.
Kuid Vancouveri ümbruses ei ela ainult esmarahvad, nagu võiks nüüd arvata. Vancouveris on veel mitmeid huvitavaid elanikekihte: silma järgi otsustades umbes poole jagu hiinlasi, kellest osa saab tähistada lühendiga CBC, mis üldiselt on riikliku ringhäälingu lühend, kuid Vaikse ookeani kaldal tähendab hoopis Canadian Born Chinese – Kanadas sündinud hiinlased. Nemad on “banaanid” ehk pealt kollased, aga seest valged.
Vancouveris on ka eraldi klass inimesi, keda kutsutakse riisikuningateks. Need on valged meesterahvad, kes “käivad” ainult ja ainult siledajuukseliste ja saledate hiina tüdrukutega. Nende armsad heledajuukselised, kuid pilusilmsed lapsed lasevad aimata, milliste näojoontega on Vancouver mõne-kümne aasta pärast, kui rahvaste segamine veelgi hoogu juurde saab.
Pärismaalased
Kes on Kanadas pärismaalased?
•• Kanada põhiseaduse osaks olevas 1982. aasta konstitutsioonilises aktis on pärismaa-lasteks nimetatud kolm rahva-rühma:
•• esmarahvad (inglise keeles First Nations) ehk varem indi-aanlasteks nimetatud hõimud,
•• inuiti rahvas ehk varasemad eskimod,
•• mestiitsid (Kanada kirja-pildis Métis) ehk indiaanlaste ja eurooplaste järeltulijad.
Kui palju on nelja võõrustava esmarahva esindajaid?
Squamishid 3400
Lil’watid 1900
Musqueamid 1150
Tsleil-waututhid 400
Kust saab rohkem infot?
www. twnation.ca
www. fourhostfirstnations.com
www. squamish.net
www. lilwatnation.com
www. musqueam.bc.ca
Kui Vancouverisse jõuame, on 2010. aasta taliolümpiani jäänud vaid 93 esmaspäeva. Õitsvad kirsipuud on linna roosaks vooderdanud ja vihma ei sajagi.
Arvestades, et kahe aasta pärast saabub linna arvatavalt mitu miljonit inimest, on lennujaama turvakontroll üllatavalt lõtv: lennujaama vastu tulnud sõber tervitab meid ootamatult juba pagasilintide juures. Tundub, et Vancouver ootab külla vaid heasoovlikke inimesi, usaldab ega kontrolli.
Vaatame ringi Vancouveris, mis näeb aprilli lõpul välja nagu õitsev kirsiaed, kusjuures ookeanikaldale on istutatud isegi palmipuud, ja imestame: kuidas saab selles linnas pidada TALI-olümpiamänge?! Lihtsalt võrdluseks: kui Ottawas sadas läinud talvel maha neli ja pool meetrit lund, siis Vancouveris sajab novembrist maikuuni muudkui vihma, olgugi et linn asub Ottawaga võrreldes isegi kriipsukese põhja pool. Vancouver ongi kõige soojem linn, kus kunagi taliolümpiamänge peetud, veebruaris on keskmiselt viis kraadi sooja.
Tegelikult toimub enamik välistingimustes peetavaid võistlusi hoopis Vancouverist põhja poole – ja ookeaniäärse Vancouveriga võrreldes kõrgele mäkke – jäävas linnakeses Whistleris.
Nagu arvata võibki, hoiab Vancouveri olümpiakomitee ehk VanOC oma silmad praegu eriti tähelepanelikult Pekingil, et nende olümpiakogemustest, vigadest ja kordaminekutest õppida.
Üks tähtsamaid küsimusi on: kuidas kaasata kohalikke elanikke ja eriti pärismaalasi? Hiina kogemusest õpitakse sedagi, et üks ja ainus tõrviku teekond pole kõige turvalisem valik, arvestades tõrvikukandjatele tehtud rünnakuid. Just selles osas kavatsetakse kasutada Kanadas kümneid tõrvikuid, iga väikese naabruskonna jaoks üks. Idee on levitada olümpiatunnet igasse kogukonda, et “iga külake saaks olümpiamängudest innustust”, nagu üks VanOC-is töötav peresõber poeetiliselt lausub. Ja last but not least: kuidas hoida ohjes erinevaid huvigruppe, kes soovivad maailma tähelepanu koondumisest olümpiapaigale endagi probleemidele tähelepanu võita?
Esmarahvaste osalemine
“Vancouveri olümpiakomitee mõistab, et mängudega käib alati kaasas kriitika. Kõikidel inimestel on õigus oma vaateid väljendada ja rahulikult protestida. Kui kriitika on konstruktiivne, siis me vastame sellele,” on korraldajad valmis protsessijatega arvestama.
“Üks meie suuremaid väljakutseid on aga see, et pärismaalaste osalemine on olümpialiikumise ajaloos suhteliselt uus nähtus,” ütles Gary Youngman, kes vastutab pärismaalaste kaasamise eest üritusse, mis neelab 600 miljonit Kanada dollarit föderaaleelarvest ja teist sama palju Briti Columbia provintsi rahakotist, lisaks 1,3 miljardit dollarit operatiivkulutusteks.
“Meil pole olnud mingit eeskuju, mida järgida, ega mõõdikut, millega oma kordaminekuid mõõta.
Eelmised taliolümpiamängud Calgarys ja Salt Lake Citys on pärismaalaste kaasabil korraldanud vaid ava- ja lõputseremoonia ja kultuuriprogrammi, kuid meie kavatseme teha sellest enamat. Soovime seada lati kõrgemale, et tulevased korralduskomiteed saaksid meie kogemusest innustust ja õpetust,” rääkis ta.
Neli esmarahvaste hõimu – tsleil-waututhi rahvas, squamishid, musqueamid ja lil’wati rahvas –, kelle ajaloolised elualad on Vancouveri ümbruses, on olümpiamängude korraldamisse kaasatud ametlikult nelja võõrustava esmarahvana (inglise keeles Four Host First Nations).
Kas nüüd on kõik rahul?
Näiteks haarati neli võõrustavat esmarahvast otsustamisse juba enne viis aastat tagasi rahvusvahelisele olümpiakomiteele taotluse esitamist. Esiteks leppisid hõimud omavahel kokku, et tegutsevad üksmeelselt olümpiamängude õnnestumise nimel, ja hiljem lepiti koos VanOC-iga kokku ka nende missioon: kindlustada, et esmarahvaste keeled, traditsioonid ja kultuur oleksid esindatud mängude planeerimisjärgus, otsuste langetamisel ja ka mängude toimumise ajal. Lisaks paljude hooajatööde pärismaalastele pakkumisele – näiteks vabatahtlikuks soovijate intervjuude tegemine – on VanOC loonud ka jätkusuutliku hankepoliitika, mis püüab järgida põhimõtet, et kaupade ja teenuste ostmisel kasutatakse võimaluse korral esmarahvaste esindajaid.
Skuamishi hõimu pealik Gibby Jacob ütles kevadel Canadian Pressile, et kuigi nelja hõimu pealikud on praegu keskendunud taliolümpiamängudel edu saavutamisele, võivad üksikud hõimuliikmed ikkagi kasutada taliolümpiat selleks, et pöörata tähelepanu esmarahvaste vaesusele, maa võõrandamise ebaseaduslikkusele ja muudele probleemidele.
“Siin on üksikisiku õigused vastamisi grupi õigustega,” selgitas Jacobs, kes mängis võtmerolli maakasutuslepingute läbirääkimistes Ottawa keskvalitsusega. Ta ei saa isiklikult garanteerida, et skuamishid ja lil’watid protestides ei osale – hoolimata sellest, et skuamishi ja lil’wati rahvas said olümpiamängude nii-öelda oma õuele lubamise eest ulatuslikke maakasutuslepinguid. Ja ka raha.
Nii ulatuvadki Kanada esmarahvaste kogukonna arvamused olümpiamängude kohta ühest äärmusest teise. Skuamishi päritolu kunstnik Jody Broomfield (www.jodybroomfield.com) näiteks hindab 2010. aasta taliolümpiat kui võimalust parandada oma kogukonna majanduslikku olukorda. Broomfield oli varem laiema tunnustuseta kunstnik, kuid kui tema kujundatud logo valiti nelja võõrustavat esmarahvast sümboliseerima, kannavad tema valmistatud logo nüüd Vancouveri teeviidad ja kohvitassidki.
Angela Sterritt seevastu on esmarahva-päritolu aktivist, kes näeb talimängudes ainult häda ja viletsust. “Mängude korraldamine ei laasta üksnes loodust, vaid soodustab ka vägivalda esmarahva päritolu naiste kallal. Teadupärast reklaamitakse prostitutsiooni mängude ajal kui turistiaktsiooni!” väitis ta.
Need kaks vastandmärgiga seisukohta tähistavad lõhet Kanada pärismaalaste kogukonnas. Vaieldakse, kuidas muudavad või mõjutavad olümpiamängud Kanada pärismaalaste ühiskondlikku, poliitilist ja majanduslikku olukorda.
“Esmarahvastele on alati põhiküsimus, kas osaleda või oponeerida,” on Bruce Miller, Briti Columbia ülikooli antropoloogiaprofessor öelnud ajalehele Ottawa Citizen. “Palju raha on kulutatud, et soodustada pärismaalaste osalemist, kuid teisalt pakuvad talimängud neile võimalust lasta suure auditooriumi ees oma seisukohtadel kõlada.”
Käratsemisega tähelepanu
Protestiaktsioone plaanitakse pea kõikide suuremate riiklike tähtpäevade ümber. “Me anname valitsusele kaks aastat aega probleemidega tegeleda, et siis rahulikult olümpiamänge nautida,” tutvustasid mõned esmarahvaste liidrid oma strateegiat talvel meediale.
Mai lõpus peetaval niinimetatud rahvuslikul tegutsemispäeval (National Day of Action), mil juhitakse ikka tähelepanu esmarahvaste probleemidele, kogunesidki tuhanded pärismaalased Vancouveri kesklinna olümpiakella juurde – see on mütakas elektronkell, mis loeb taliolümpiani jäänud aega.
Meeleavaldustega sooviti tähelepanu tõmmata vaesusele ja lahendamata maaküsimustele. Angela Sterritt näiteks kavatseb korraldada üle terve Kanada meeleavaldusi, mille põhisisu on väide, et olümpiamängud toimuvad pärismaalastelt varastatud maa-alal.
Õnneks oli Kanada konservatiivist peaministril Stephen Harperil juuni keskel nii palju poliitilist nutti, et pärismaalastelt nn varastatud põlvkondade pärast vabandust paluda. Varastatud põlvkonnaks ja vahel ka kadunud lasteks nimetatakse saja aasta vältel internaatkoolidesse saadetud umbes 150 000 indiaani lapsukest, kes kaotasid seal oma emakeele ja kultuuri.
Lisaks nn indiaanlastele viidi oma kodust, vanemate juurest ära ka inuk’ite (lääneeskimote enesenimetus on inuk, mitmuses inuit, nii et eesti keeles kasutatav “inuitid” oleks justkui kahekordne mitmus) ja mestiitside lapsed, et nendest “metslus” välja juurida.
Üks selle vägivallaakti tagajärgi oli, et vanemad kaotasid vanemlikud oskused ja -tunded ning lastel polnud kelleltki õppida normaalse pereelu rolle. See seletab osalt praegu pärismaalaste hulgas levivat alkoholismi, tööpuudust ja viletsust.
Harperi avalik vabandus, väga südamlikult ja kõrgelt positsioonilt tehtud hea tahte avaldus, lahjendas tublisti paksu verd, mis on valitsevate konservatiivide ja pärismaalaste kogukonna vahele kogunenud. Kuid pärismaalased loodavad, et vabandussõnad on vaid esimene pääsuke tulevaste programmide eel, mis aitaksid tegelikkuses parandada esmarahvaste eluasemeid, joogivee kvaliteeti, haridust, tööhõivet jne. Ja muidugi loodetakse, et vabandus aitaks lahendada maaküsimust.
Kuhu kaob raha?
Näiteks kinnitab üks neljast võõrustavast esmarahvast, musqueamid, et nende traditsioonilisel maa-alal asub ligi pool Vancouverit, sealhulgas osa esma-klassilisest Stanley pargist. Neile kuuluvaid maa-alasid ja ülikõrgeid kinnisvarahindu arvestades peetakse musqueame isegi vaat et kõige rikkamaks hõimuks.
Kuid rikkaks saab neid pidada siiski vaid tinglikult, sest neile viimastel kuudel tagastatud maa-aladel pole veel kinnisvaraarendust alustatud. Kui maad nii-öelda arendada, siis saaksid musqueamid sadade miljonite dollarite võrra rikkamaks, loendas ajaleht The Globe and Mail võõrast raha. Sellest hoolimata elavad paljud nende kogukonna liikmed ikka hallitanud majades, mõned isegi ilma vee ja elektrita ajutistes hüttides.
Juuni algul eraldas Ottawa musqueami rahvale 17 miljonit dollarit lihtsalt niisama – et tunnustada 2010. aasta taliolüm-piamängude toimumist nende põlisel maa-alal. Kuid üleriigiliste ajalehtede esikülgi täitis kuu lõpul ikkagi hõimuliikmete pahane küsimus: “Kuhu kaovad kohalikus hõimuvalitsuses need miljonid, mis valitsuselt tulevad?” Kui nüüd ei ole enam süüdi keskvalitsus, siis kes on süüdi selles, et pärismaalased on Kanadas ikka veel kõige vaesemad, kõige vähem haritud, kõige haigemad?
Olgu kuidas on, kõik olümpiamängudesse puutuv pakub Vaikse ookeani äärse Kanada esmarahvastele võimaluse ennast maailmale näidata ja olümpiaga kaasnevast suurest rahasajust osakese endale saada, et oma elamistingimusi parandada.
Kuid Vancouveri ümbruses ei ela ainult esmarahvad, nagu võiks nüüd arvata. Vancouveris on veel mitmeid huvitavaid elanikekihte: silma järgi otsustades umbes poole jagu hiinlasi, kellest osa saab tähistada lühendiga CBC, mis üldiselt on riikliku ringhäälingu lühend, kuid Vaikse ookeani kaldal tähendab hoopis Canadian Born Chinese – Kanadas sündinud hiinlased. Nemad on “banaanid” ehk pealt kollased, aga seest valged.
Vancouveris on ka eraldi klass inimesi, keda kutsutakse riisikuningateks. Need on valged meesterahvad, kes “käivad” ainult ja ainult siledajuukseliste ja saledate hiina tüdrukutega. Nende armsad heledajuukselised, kuid pilusilmsed lapsed lasevad aimata, milliste näojoontega on Vancouver mõne-kümne aasta pärast, kui rahvaste segamine veelgi hoogu juurde saab.
Pärismaalased
Kes on Kanadas pärismaalased?
•• Kanada põhiseaduse osaks olevas 1982. aasta konstitutsioonilises aktis on pärismaa-lasteks nimetatud kolm rahva-rühma:
•• esmarahvad (inglise keeles First Nations) ehk varem indi-aanlasteks nimetatud hõimud,
•• inuiti rahvas ehk varasemad eskimod,
•• mestiitsid (Kanada kirja-pildis Métis) ehk indiaanlaste ja eurooplaste järeltulijad.
Kui palju on nelja võõrustava esmarahva esindajaid?
Squamishid 3400
Lil’watid 1900
Musqueamid 1150
Tsleil-waututhid 400
Kust saab rohkem infot?
www. twnation.ca
www. fourhostfirstnations.com
www. squamish.net
www. lilwatnation.com
www. musqueam.bc.ca
Kas külm sõda hakkas sulama Kanadas?
Lühidalt avaldatud Eesti Päevalehes 30. juunil 2008 http://www.epl.ee/artikkel/434012
Kui Kanada parlamendi eesti soost saadik Peter Van Loan paari aasta eest Ottawa parlamendihoones tagasivalimise puhul valitud seltskonnale tutvustavat ringkäiku tegi, siis seisatas ta seinal rippuvate erinevate Kanada peaministripiltide ees ja pajatas neist lühidalt naljakaid juhtumisi. Ainult Pierre Trudeau’ pildist jalutas Van Loan peatumata mööda.
Imelik, mõtlesin ma, olles kuulnud mitmete tuttavate käest, kui tähtis hetk nende elus on olnud Pierre Trudeau’ga kohtumine. Paljudes seltskondes kiideldakse ikka veel sellega, kus ja millisel üritusel Trudeau’ga kohtuti ja mida Trudeau siis lausunud. Selle karismaatilise ja kaks korda (kokku ligi 15 aastat: 1968. aastast kuni 1979. aastani, ja 1980. aastast kuni 1984-ni.) peaministri toolil istunud mehe „süüks“ pannakse ei rohkem ega vähem kui Kanada kaasaegseks muutmine! On olemas isegi väljend ’trudomaania’ – kõikidele 70-80ndatel aastatel noortele liberaalidele innustuseks ja eeskujuks.
Peaminister Trudeau’ teeneks võib lugeda Kanadale nii omase kakskeelsuse sisse seadmist, multikultuursuse ametlikku tunnustamist ja põhiseadusesse 1982. aastal lisanduse – Kanada Õiguste ja Vabaduste Harta – sisse viimist. Just selle viimase dokumendi pärandit peetakse tihtipeale selleks faktoriks, mis Kanadat USAst eristab.
Trudeau oli intellektuaal, kelle sõnavõtud või seisukohad olid tihti vastuolulised (näiteks näitas ta Saskatoonis, Saskatchewani provintsis, põllumeestele keskmist sõrme ja tegi kord kuninganna – Kanada riigipea! - selja taga naljakat piruetti). Ta suhtles kuulsate poplauljatega („käis“, näiteks, Barbara Streisandiga) ja riietus tihti ebasündsalt (kandis protokolli eirates Parlamendihoones sandaale). Kuid seda enam (või sellest hoolimata?) imetleti tema energiat, erudeeritust ja sarmi.
Ja sellisest Kanada poliitika suurkujust jalutab Ontario eestlaste hääled korjav ja praegu kaheteistkümne mõjukama Ottawa poliitiku hulka kuuluv Peter Van Loan Senati saali poole suunduvas pikas koridoris lihtsalt mööda!
Ühes telefonivestluses seletas Van Loan ükskõiksust Trudeau’ vastu kasvamisega eesti vanavanemate tulivihases vene-vastases meelsuses. Van Loani kodust pärines suhtumine, et Nõukogude Liitu sõbralikult suhtuv Trudeau ei saa mitte olla noore eesti poliitikahuvilise poisi eeskujuks!
Tõsi on see, et Trudeau oligi liiga vasakpoolne! Ta lõi sisse suhted puna-Hiinaga, käis Pekingis isegi visiidil, suhtles sõbralikult Kuuba noore diktaatori Fidel Castroga ja lävis ka Nõukogude Liiduga aktiivselt.
Muuseas, Nõukogude Liidu Ottawasse saadetud saadiku Aleksandr Jakovleviga suhtles ta isegi nii tihedalt, et andis 1973. aastal oma teise pojale tema nime: Sacha. Pered käisid omavahel tihedalt läbi – Trudeau’l oli abielust kolmkümmend aastat noorema Margaret Trudeau’iga kolm poega – ning ka Jakovlev kasvatas Ottawas lapselast Natashat, kes oli poistega samaealine. Kanada üleriigiline ajaleht The Globe and Mail avaldas Jakovlevi pere arhiivist pildi, kus mehed, suhkruvatti söövad lapsed süles, tsirkuses elavalt vestlevad.
Külma sõja ajal peeti venelastega – Lääne peavaenlasega – suhtlemist justkui hääletuks alistumiseks. The Globe and Maili meelest võiks sellele tänapäeval vastata näiteks see, kui president Bush läheks abikaasa ja lastega Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi perega koos tsirkusesse.
Torontos elav kirjanik Christopher Shulgan väidab aga oma uues punakaanelises raamatus The Soviet Ambassador: The Making of the Radical Behind Perestroika, et erilised suhted Kanada peaministri ja Nõukogude saadiku vahel aitasidki glasnostil ja perestroikal hiljem üldse tegelikkuseks saada.
„Kanada andis mulle võimaluse hingata teistsugust õhku, teistsuguses keskkonnas õppida, kohata inimesi, rääkida vabalt ja avada neile oma süda,“ ütles toonane saadik Jakovlev ühes intervjuus palju aastaid hiljem.
„Sacha“, kasutas Kanada peaminister Pierre Trudeau hüvastijätukõnes Nõukogude saadikule tema hellitusnime: „Sina ja mina oleme tihti kohtunud. Me oleme igasuguseid asju koos arutanud: alates maailmarahust ja lõpetades meie laste tervisega. Me oleme intellektuaalselt väidelnud, inimsoo tulevikule kaasa tundnud ja otsinud siiski rahvaste koostööks ja üksteisemõistmiseks uusi viise. Me oleme üksteise erinevusi teadvustades siiski suutnud arvamustes suure ühisosa leida.“ (Christopher Shulgani meelest kõlavad need sõnad kolmkümmend aastat hiljem kangesti barack-obama-likult.)
Just Kanadas õppis Nõukogude saadik, et kahe äärmuse – USA-laadse kapitalismi ja Nõukogude Liidu kommunismi vahel on olemas kolmas võimalus – Kanada tee, mis oleks justkui segu kahest eelnevast. Jakovlev töötas tervelt kümme aastat Ottawas, kuhu ta 70ndate algul nö jalust ära saadeti, kuna tal olevat olnud tõsised kahtlused Moskva juhtimis-stiili suhtes. Hiljem sai temast eesti vikipeediat tsiteerides üks „järjekindlamaid Mihhail Gorbatšovi reformipoliitika toetajaid, avalikustamispoliitika eestvedajaid ning Boriss Jeltsini liitlane augustiputši ajal.“ Just Ontario provintsis (põllumajandusministri, härra Whelani kodus, „maisipõldude ja sojaoa-peenarde vahel“ nagu The Globe and Mail kirjutab) said kaks meest – Jakovlev ja Gorbatšov 1983. aasta mai keskel esimest korda võimaluse pikemalt rääkida.
Kanada välisministeeriumi tol ajal kirjutatud ametnike memodes kõlas muidugi mure, et Nõukogude saadik peseb tihedate kohtumiste ajal peaminister Trudeau’ ajusid. Kuid tegelikult liikus mõjutamine hoopis vastassuunas: Trudeau’l, kes ei pooldanud ei kapitalismi ega kommunismi, oli intellektuaalselt huvitav venelasega vestelda, ilma et ta oleks pidanud mingi kehtiva ideoloogilise dogma murdmise pärast kelleltki vabandust paluma.
Muidugi aitas ka Reagani võidurelvastumine külma sõja lõpule kaasa koos Nõukogude Liidu laokil majandusega, kuid ka Jakovlevil oli Nõukogude Liidu kokkuvarisemises tähtis osa, võtab oma artikli Christopher Shulgan kokku. Jakovlevi kümneks aastaks Kanadasse saatmine ja tema tihedad kontaktid Kanada peaministriga aitasid Nõukogude Liidu suhtes skeptilisest Jakovlevist teha radikaalse uuendaja ja perestroika ühe arhitekti.
Shulgan küsibki seepeale, et kas mitte ei hakanud külm sõda sulama just Kanada külmas kliimas (loe: väliseestlaste meelest ultravasakpoolseks peetud Kanada peaministri seltsis)?
Kui Kanada parlamendi eesti soost saadik Peter Van Loan paari aasta eest Ottawa parlamendihoones tagasivalimise puhul valitud seltskonnale tutvustavat ringkäiku tegi, siis seisatas ta seinal rippuvate erinevate Kanada peaministripiltide ees ja pajatas neist lühidalt naljakaid juhtumisi. Ainult Pierre Trudeau’ pildist jalutas Van Loan peatumata mööda.
Imelik, mõtlesin ma, olles kuulnud mitmete tuttavate käest, kui tähtis hetk nende elus on olnud Pierre Trudeau’ga kohtumine. Paljudes seltskondes kiideldakse ikka veel sellega, kus ja millisel üritusel Trudeau’ga kohtuti ja mida Trudeau siis lausunud. Selle karismaatilise ja kaks korda (kokku ligi 15 aastat: 1968. aastast kuni 1979. aastani, ja 1980. aastast kuni 1984-ni.) peaministri toolil istunud mehe „süüks“ pannakse ei rohkem ega vähem kui Kanada kaasaegseks muutmine! On olemas isegi väljend ’trudomaania’ – kõikidele 70-80ndatel aastatel noortele liberaalidele innustuseks ja eeskujuks.
Peaminister Trudeau’ teeneks võib lugeda Kanadale nii omase kakskeelsuse sisse seadmist, multikultuursuse ametlikku tunnustamist ja põhiseadusesse 1982. aastal lisanduse – Kanada Õiguste ja Vabaduste Harta – sisse viimist. Just selle viimase dokumendi pärandit peetakse tihtipeale selleks faktoriks, mis Kanadat USAst eristab.
Trudeau oli intellektuaal, kelle sõnavõtud või seisukohad olid tihti vastuolulised (näiteks näitas ta Saskatoonis, Saskatchewani provintsis, põllumeestele keskmist sõrme ja tegi kord kuninganna – Kanada riigipea! - selja taga naljakat piruetti). Ta suhtles kuulsate poplauljatega („käis“, näiteks, Barbara Streisandiga) ja riietus tihti ebasündsalt (kandis protokolli eirates Parlamendihoones sandaale). Kuid seda enam (või sellest hoolimata?) imetleti tema energiat, erudeeritust ja sarmi.
Ja sellisest Kanada poliitika suurkujust jalutab Ontario eestlaste hääled korjav ja praegu kaheteistkümne mõjukama Ottawa poliitiku hulka kuuluv Peter Van Loan Senati saali poole suunduvas pikas koridoris lihtsalt mööda!
Ühes telefonivestluses seletas Van Loan ükskõiksust Trudeau’ vastu kasvamisega eesti vanavanemate tulivihases vene-vastases meelsuses. Van Loani kodust pärines suhtumine, et Nõukogude Liitu sõbralikult suhtuv Trudeau ei saa mitte olla noore eesti poliitikahuvilise poisi eeskujuks!
Tõsi on see, et Trudeau oligi liiga vasakpoolne! Ta lõi sisse suhted puna-Hiinaga, käis Pekingis isegi visiidil, suhtles sõbralikult Kuuba noore diktaatori Fidel Castroga ja lävis ka Nõukogude Liiduga aktiivselt.
Muuseas, Nõukogude Liidu Ottawasse saadetud saadiku Aleksandr Jakovleviga suhtles ta isegi nii tihedalt, et andis 1973. aastal oma teise pojale tema nime: Sacha. Pered käisid omavahel tihedalt läbi – Trudeau’l oli abielust kolmkümmend aastat noorema Margaret Trudeau’iga kolm poega – ning ka Jakovlev kasvatas Ottawas lapselast Natashat, kes oli poistega samaealine. Kanada üleriigiline ajaleht The Globe and Mail avaldas Jakovlevi pere arhiivist pildi, kus mehed, suhkruvatti söövad lapsed süles, tsirkuses elavalt vestlevad.
Külma sõja ajal peeti venelastega – Lääne peavaenlasega – suhtlemist justkui hääletuks alistumiseks. The Globe and Maili meelest võiks sellele tänapäeval vastata näiteks see, kui president Bush läheks abikaasa ja lastega Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi perega koos tsirkusesse.
Torontos elav kirjanik Christopher Shulgan väidab aga oma uues punakaanelises raamatus The Soviet Ambassador: The Making of the Radical Behind Perestroika, et erilised suhted Kanada peaministri ja Nõukogude saadiku vahel aitasidki glasnostil ja perestroikal hiljem üldse tegelikkuseks saada.
„Kanada andis mulle võimaluse hingata teistsugust õhku, teistsuguses keskkonnas õppida, kohata inimesi, rääkida vabalt ja avada neile oma süda,“ ütles toonane saadik Jakovlev ühes intervjuus palju aastaid hiljem.
„Sacha“, kasutas Kanada peaminister Pierre Trudeau hüvastijätukõnes Nõukogude saadikule tema hellitusnime: „Sina ja mina oleme tihti kohtunud. Me oleme igasuguseid asju koos arutanud: alates maailmarahust ja lõpetades meie laste tervisega. Me oleme intellektuaalselt väidelnud, inimsoo tulevikule kaasa tundnud ja otsinud siiski rahvaste koostööks ja üksteisemõistmiseks uusi viise. Me oleme üksteise erinevusi teadvustades siiski suutnud arvamustes suure ühisosa leida.“ (Christopher Shulgani meelest kõlavad need sõnad kolmkümmend aastat hiljem kangesti barack-obama-likult.)
Just Kanadas õppis Nõukogude saadik, et kahe äärmuse – USA-laadse kapitalismi ja Nõukogude Liidu kommunismi vahel on olemas kolmas võimalus – Kanada tee, mis oleks justkui segu kahest eelnevast. Jakovlev töötas tervelt kümme aastat Ottawas, kuhu ta 70ndate algul nö jalust ära saadeti, kuna tal olevat olnud tõsised kahtlused Moskva juhtimis-stiili suhtes. Hiljem sai temast eesti vikipeediat tsiteerides üks „järjekindlamaid Mihhail Gorbatšovi reformipoliitika toetajaid, avalikustamispoliitika eestvedajaid ning Boriss Jeltsini liitlane augustiputši ajal.“ Just Ontario provintsis (põllumajandusministri, härra Whelani kodus, „maisipõldude ja sojaoa-peenarde vahel“ nagu The Globe and Mail kirjutab) said kaks meest – Jakovlev ja Gorbatšov 1983. aasta mai keskel esimest korda võimaluse pikemalt rääkida.
Kanada välisministeeriumi tol ajal kirjutatud ametnike memodes kõlas muidugi mure, et Nõukogude saadik peseb tihedate kohtumiste ajal peaminister Trudeau’ ajusid. Kuid tegelikult liikus mõjutamine hoopis vastassuunas: Trudeau’l, kes ei pooldanud ei kapitalismi ega kommunismi, oli intellektuaalselt huvitav venelasega vestelda, ilma et ta oleks pidanud mingi kehtiva ideoloogilise dogma murdmise pärast kelleltki vabandust paluma.
Muidugi aitas ka Reagani võidurelvastumine külma sõja lõpule kaasa koos Nõukogude Liidu laokil majandusega, kuid ka Jakovlevil oli Nõukogude Liidu kokkuvarisemises tähtis osa, võtab oma artikli Christopher Shulgan kokku. Jakovlevi kümneks aastaks Kanadasse saatmine ja tema tihedad kontaktid Kanada peaministriga aitasid Nõukogude Liidu suhtes skeptilisest Jakovlevist teha radikaalse uuendaja ja perestroika ühe arhitekti.
Shulgan küsibki seepeale, et kas mitte ei hakanud külm sõda sulama just Kanada külmas kliimas (loe: väliseestlaste meelest ultravasakpoolseks peetud Kanada peaministri seltsis)?
Subscribe to:
Posts (Atom)