Ülemaailmne hariduskampaania

MTY Mondo tellimusel kirjutatud artikkel hariduskampaaniast ilmus 30. aprillil Õpetajatelehes:
http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=3455

Oleks huvitav teada, kui suure summa kulutaksid eesti koolinoored oma taskurahast haridusele. Miks mitte seda neilt küsida? 20. aprillil pidasid paljud Eesti koolid arutelusid hariduse rahastamisest ning rääkisid arengumaade hariduse olukorrast. Raha puudumise tõttu ei käi tänapäeval ikka veel koolis 72 miljonit last.

Hakkasin huvi pärast otsima, kui palju kulutab haridusele Eesti riik. Naiivselt oletasin, et riigis, mis räägib elukestvast õppest ja maailma rikkaimate riikide hulka jõudmisest, on see summa 20% piires. Kuid ma eksisin. Kui uskuda vabariigi valitsuse haridus- ja teaduspoliitika arengunäitajate dokumenti üle-eelmise aasta kohta, selgub, et see on vaid napilt üle 10%. Sinna hulka on arvatud kõikide riigiettevõtete kulutused täiendusõppele, mis punnitavad suhtarvu kunstlikult suuremaks.

Otsustanud otsida andmeid juurde, leidsin 2010. aasta riigieelarve taustamaterjali. Rahandusministeeriumi koostatud dokumendist saame teada, et 2010. aastal on riigieelarves kulusid kogumahus 89,7 miljardit krooni, millest 7,75 miljardit läheb haridus- ja teadusministeeriumile. Kui ma nüüd oskan õigesti protsenti arvutada, siis selgub, et suhtarv on 8,6%. Sugugi mitte 10 ja kaunis kaugel minu unistusteprotsendist 20. Aga kas on üldse riiki, mis kulutab 20% riigieelarvest haridusele?

Leidsin netist maailmakaardi, mis näitab, kui suure osa eelarvest kulutab üks või teine riik haridusele, sõjaväele ja tervishoiule, ja lõbustasin end natuke klikatavat kaarti uurides. Iga õpetaja, kes tahab seda koolitunnis näidata, leiab selle, kui lööb Google’is sisse „How countries spend their money”. See on vahva kaart, mille andmetesse tuleks kindlasti suhtuda kerge skepsisega. Siiski avaldavad sealsed suhtarvud muljet, eriti kui võrrelda hariduskulutusi sõjalistega.

Selgus, et paljud Euroopa riigid kulutavad haridusele 15% ringis. Vaid Mehhiko, Maroko, Araabia Ühendemiraadid ja Tai üle 20. Huvitav, miks? Kas nad teavad, et haridus on parim võti tulevikku? Muide, Eestiga võrreldava hulga raha kulutavad riigieelarves haridusele vaid Pakistan (7,8%) ja Indoneesia (9%).

Võrdlused on nii huvitavad!Kui lugesin Jordaania kuninganna Rania artiklit ülemaailmsest haridus­kampaaniast Kanada ajalehes The Globe and Mail, siis kohkusin, nähes summat, mida oleks vaja nende 72 miljoni lapse koolitamiseks, kes praegu üldse koolis ei käi. Kuninganna Rania loodab suvel Lõuna-Aafrika vabariigis peetava jalgpalli MM-i ajal pöörata kõikide tähelepanu hariduse rahastamise puudulikkusele. Tema sõnul kuluks probleemi lahendamiseks 16 miljardit dollarit!

See on suur hulk raha – umbes kahe Eesti riigieelarve jagu, kuid … otsides taas võrdlusi, 2006. aastal kulutati USA-s kaks korda nii palju koeratoidu peale! Ka summa, mis kulub sigarettidele ja alkoholile, on kümme korda suurem (umbes kümne aasta tagused andmed), kui oleks vaja kõikide laste koolipanekuks.

Miks mitte teha haridus­kampaa­niast innustatult harivaid, kuid samas kurbi võrdlemistehteid, uurides näiteks matemaatikatun­nis, kui palju raha kuluks kõikide Aaf­rika laste koolitamiseks Eesti standardite kohaselt. Ühiskonnaõpetuses saaks vaadelda, millise Aafrika riigi­ga sarnaneb Eesti hariduse rahasta­mi­ne. Geograafia ja inglise keele tunnis võiks arutleda, millises maailmajaos on kirjaoskamatus kõige suurem ja mitme kilo koeratoidu eest saaks sealsete riikide lapsi koolitada.

Ning emakeeletunnis võiksid kõik kirjutada kirja peaministrile ja küsida, kui palju võiks riik järgmisel aastal kulutada sellise kooli peale, kus kõigil oleks vahva õppida. Lisage oma kirja ka palve teiste riikide liidritele, et nad arengumaade haridusele lubatud raha lõpuks üle kannaksid. Lugege hariduskampaania ja jalgpalli MM-i seosest lähemalt veebi­lehelt haridus.maailmakool.ee ja andke allkiri nende eest, kes ise kirjutada ei oska.

Torontos luuakse vastuolude kiuste aafriklaste kool

Lugu ilmus 26. veebruar 2008 EPLs http://www.epl.ee/artikkel/420090

Peamine põhjus, miks Toronto hariduskolleegium hääletas kooli loomise poolt, on mustanahaliste õpilaste suur väljalangevus tavalisest koolisüsteemist.
Ligi 40 protsenti Toronto mustanahalistest teismelistest ei lõpeta kooli ning enamik Toronto koolidest väljalangejaid on mustanahalised poisid.
Kuigi idee kriitikud viitavad segregatsioonile, on afrotsentrilise kooli mõtte läbisurujad, lapsevanemad Donna Harrow ja Angela Wilson veendunud, et kavakohaselt 2009. aastal loodav kool aitaks teismelistel Aafrika ja Kariibi päritolu õpilastel leida tagasitee kooli. Pealegi oleks kool avatud kõigile, nahavärvist olenemata.

Rassistlik eraldamine?

Paljude kriitikute meelest tähendab aga afrotsentriline kool ohtlikku sammu rassilise eraldatuse poole. Samuti ei lahendaks afrokeskne kool kooliväliseid põhjusi, miks lapsed kooli ei lõpeta.
Ajalehe The Globe and Mail kolumnist Jeffrey Simpson argumenteerib, et kool on õppeainete õppimise koht, mis ei pea tingimata tegelema sellega, et mõned õpilased võivad olla näljas, agressiivsed, sõltuvuses televiisorist või videomängudest, õpiraskustega, sotsiaalselt ebaküpsed või vägivaldsed.
Nahavärvi alusel laste koolidesse lahterdamine ei aita võidelda sotsiaalsete põhjustega, miks lapsed koolis hakkama ei saa. leiab Simpson.
Läinud aastal koolitulistamises poja kaotanud Loreen Small on samuti koolide rassilise eraldamise vastu: “Martin Luther King võitles selle eest, et me (mustanahalised) saaksime istuda bussi eesotsas koos teiste inimestega!”
Samal ajal on inimõiguste aktivist Vicky McPhee veendunud, et mustanahalistel on õigus eraldi kooli nõuda ja et afrotsentriline kool oleks ainuke, kuhu ta tahaks saata oma kuueaastase lapse. Tema meelest võiks olla selline kool igas linnaosas.

79 protsenti Ontario elanikke ei toeta eraldi kooli loomise mõtet. Negatiivselt on meelestatud ka Ontario provintsi juht Dalton McGuinty, kes ütles, et provints ei eralda kooli loomiseks raha.
Raha juurde vaja
Arvestuslikult oleks vaja alustuseks 350 000 dollarit ja ilmselt läheks kogu pilootprojekt maksma 820 000 dollarit.
Pealegi küsivad paljud kriitikud irooniliselt: kuidas on võimalik õpetada matemaatikat, füüsikat ja teisi õppeaineid (peale ajaloo) Aafrika-keskselt?
Aafrika päritolu ühiskonnategelaste tunnustamiseks on Kanada koolisüsteemis kuulutatud terve veebruarikuu musta ajaloo kuuks, mil austatakse nii mustanahaliste kanadalaste ajaloolist kui ka tänapäevast panust Kanada ühiskonda.
Riikliku süsteemi poolt ja vastu
•• Et riiklik koolisüsteem on avalikkuse meelest parim mitmekultuurilisuse ja sotsiaalse sallivuse arendamise koht, näitasid läinud sügisel toimunud Ontario provintsi valimisedki.
•• Nimelt tegid konservatiivid valimiste keskseks teemaks ettepaneku toetada riigi rahaga ka muid religioosseid (islami ja juudi usu) koole peale katoliiklike. Kuna avalikkusele polnud see mõte meeltmööda, kaotasid konservatiivid Ontario provintsi parlamendivalimised.
•• Teisalt on riiklikku koolisüsteemi kritiseeritud ka selle pärast, et lisaks rassilisele eripärale ei pööra kasutatav õppemeetod tähelepanu ka õppimise soolistele iseärasustele. Tänapäeva koolid eelistavad vaikimisi tütarlapsi, kellele tundub paremini sobivat õpimeetod, mille puhul õpilased istuvad klassis vaikselt ja kuulavad õpetajat.
•• Ameerika sotsioloog ja arst Michael Gurian väidab, et poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt ja et koolid ei arvesta poiste vajadusi. Paljud koolid, keda Guriani instituut on nõustanud, olid võimelised kohandama õpimeetodeid poistele sobivamaks ning vahe poiste ja tüdrukute edasijõudmises kahanes.

Lasteaiad Kanadas ja Eestis – suurt vahet ei olegi

Avaldatud ajakirjas Pere ja Kodu millalgi 2006

Lasteaia otsingutest kaugel Kanadas, mis tõid mu ringiga Eesti juurde tagasi

Otsin peatselt neljaseks saavale Jaan Kristjanile lasteaeda, kuhu laps hommikupoolikuti mängima ja seltskonda saata. Vihje peale leian Kolmandalt avenüült Reggio keskuse. Kuna tegemist on värskelt avatud lasteaiaga Ottawas Glebe-i linnaosas, siis on sinna veel vabu kohti saada. Olukord Kanada lastehoius on nimelt natuke nutune. Riik finantseerib lastehoidu alates neljandast eluaastast ja sedagi vaid paar tundi päevas. Kui emad ei taha kogu palgatulu otsemaid lapsehoidja arvele kanda, saavad nad rahulikuma südamega tööle minna alles siis, kui lapsuke kooli läheb. Loomulikult on puupüsti täis kõik eralasteaiad, mis pakkumise ja nõudluse suhet arvestades vanemailt hingehinda küsivad.

Niisiis – Reggio keskus. Tegutseb kiriku poolkorrusel, kuid kirikust rangelt eraldi. Hind 500 Kanada dollarit kuus 5 hommikupooliku eest nädalas. Aga ruumid igati lapsepärased, jooksu- ja mänguruumi pakub suur saal. Õppetuba ise on kõrgel lae all asuvate akende ja selle taga valitseva novembri pärastlõuna tõttu veidi pimedavõitu, kuid muu on muljetavaldav – see on paljude tegelusnurkadega selline parasjagu suur ruum. Laste seas toimetab keskealine tüsedam meesterahvas. Lae all nööri küljes kõlgub mingi lopergune tumekollane kera.

Me tegime päikest, seletab naeratades Joanne (perek nimi), Reggio keskuse juht. Tegevusel on reggio keskuses suur rõhk ja selleks on palju võimalusi: õppetoas on mütakas lavats vee ja kividega (pinnavormide õppimiseks, mägede ja jõgede ehitamiseks), teine samasugune lumivalge liiva, totsikute ja konnakarpidega (kaalumiseks ja kaevamiseks), postkast (kirjade saatmiseks, mis õhutab lugema ja kirjutama), miniatuursed kangasteljed kingakarbis, akvaarium kaladega, riiulil seisab kilesse pakitud savimütakas.

Saan teada, et reggio ongi tegevuspedagoogika ehk avastusõpe ning Montessori ja Waldorfpedagoogika väike sugulane, millest Reggio Emilia keskendub vaid koolieelikutele: sõime- ja lasteaiaealistele lastele. Veelgi hiljem saan teada, et samasse pehmesse patta võib panna ka Eestis levinud Hea Alguse rühmad ja Eesti õpetlase Johannes Käisi laialt levinud vaated ja pedagoogilised põhimõtted.

Absoluutselt vägivallavaba

Esimene asi, mis mulle lasteaias Jaan Kristjanit viies ja tal järel käies silma torkab, on rahulikkus. Lapsed on lausa ebaharilikult rahulikud. (Mäletan, kui poeg kevadel Makedoonias lasteaias käis, lõi lärm mul esimesel päeval kõrvad lukku. Paar Tallinna lasteaeda, mida sügisel proovimas käisime, polnud paremad.) See siin on absoluutselt vägivallavaba: keegi ei jonni, ei torma, ei aele, ei tõukle. Peale viimast sõda loodud pedagoogikaharu üheks eesmärgiks olevatki olnud vägivalla minetamine. Mismoodi täpselt nad seda saavutavad, ei tea, sest kahte poega kasvatades ei ole ka mina saanud ilma pepulaksudeta. Võib-olla on vahe selles, milliseks otstarbeks kasutakse mängu, lapse peamist õppimisvahendit?

Mine mängi, lükkan lapse mänguasjakasti poole. Ma tahan lugeda / süüa teha / nõusid pesta. Mine viida aega, tähendab see. Võib-olla on reggio mängu teisiti mõtestanud? Mäng kui tegevus, kui õppimine, mitte kui ajaviit? Lapsed teevad midagi asjalikku. Õpivad maailma tundma, ehitavad midagi. Mida nad peaksidki peale hakkama kastis vedelevate kaisukarude, klotside ja autodega, kui puudub idee, mida nad peaksid nendega tegema?

Jah, me üritame leida vahendeid, kuidas mingit ideed tegelikkuseks teha, seletab alati naerusuine Joanne. Eelmisel nädalal küsis keegi midagi päikese kohta. Me siis ehitasimegi päikese! Ja pidime mõtlema, kuidas seda üles riputada.
Homme lähme me jalutama kuhugi, kus on näha jõgi ja mägi. Tahan lastele näidata, et mägi on kõrge ja jõgi on madalal. Siis saame mäed ja jõed-järved ise hiljem valmis ehitada, nihutab ta näitlikult veelavatsis kive edasi-tagasi.

Huvi pärast olen nüüd hakanud end kõrvalt jälgima ja üritan reggio põhimõtteid koduski kasutada. Mänguasjakasti pealesurumise asemel palun neid appi nõudepesumasinat laadima, pannkoogi- või hakklihatainast segama, paprikat lõikama – lasen neil endaga koos toimetada. Katsetan, kui aega on, naljapärast tegevuspedagoogikat kodustes tingimustes!

Lapsest endast algab huvi tegutseda ja õppida

Sarnasust reggio, teiste alternatiivpedagoogika harude nagu Montessori ja Steineri ning Eestis levinud Hea Alguse rühmade vahel on palju. Samasse kategooriasse sobitub ka Eesti õpetlase Johannes Käisi pedagoogika. Kõik need lähtuvad lapsest kui kellestki, kellest endast algab arenemine. Õpetaja on sealjuures vaid abiline, kes toetab ja varustab võimalike lahendustega, kuidas üht või teist saavutada. Näiteks ei korjata õppematerjale ära, need on alati sealsamas, lahtistel riiulitel. Saadaval, kui tuleb vajadus neid kasutada.

Küsin lisa Tallinna lähedal Viimsis reggio ja Käisi põhimõtete järgi töötava lasteaia juhatajalt Aina Alunurmelt ja ta kinnitab mu sõnu: Meie tunnusmärk on läbi kogemuse õppimine, kõike, niipalju kui võimalik, proovime ise läbi teha, katsetada, luua... Näiteks oleme ise ka leiba küpsetanud, rääkimata muust. Kõik materjalid, mis sobib lapsele kätte anda (st mis on ohutud), on rühmas lapsele kasutada. Teinekord nimetame rühmi ka töökodadeks, sest seda kila-kola on tõepoolest palju.

Joanne Kanada reggio keskusest seletab, et reggio lasteaias kindlat õppekava ja tunniplaani ei olegi, on vaid teemad, mida mängu ja tegevuse kaudu õpitakse. Üks tegevuspedagoogika põhimõte ongi see, et teemad ja tunnid võidakse küll ette planeerida, aga kui õpetaja näeb, et puudub lastepoolne huvi või kerkib ülesse mõni põnevam teema laste poolt, siis võetakse viimasest kinni ja minnakse edasi lapse poolt pakutava teemaga. Loomulikult on laste huvidega arvestamine märksa raskem, kui teha oma planeeritud tegevust. Aga kui see on lapse jaoks igav, siis ei pruugi see mingit tulemust anda. Jookseb mööda külgi maha.

Kui õppimine ja õpetamine pakuvad huvi, siis elu läheb.

Aina Alunurm on enne juhatajaks saamist neil põhimõtetel ka ise rühmas töötanud ja võib kinnitada, et sellest ajast on tal endal vaid väga head ja põnevad mälestused. Sest peale selle, et lapsel on põnev ja vaheldusrikas, muudab selline teemakäsitlus ka õpetaja rolli vaheldusrikkaks ja päeva huvitavaks. “Kõige tähtsam ongi õpetaja roll. Tegelikult on kõik kinni just temas, kas ta tahab teistmoodi tegutseda, sest see nõuab enam pingutamist, organiseerimist, lapsega arvestamist, kasvukeskkonna loomist ja kujundamist. Sest kui lapsele on kõik vahendid kättesaadavad, siis on ju ka rohkem koristamist või kui on kasutusel looduslikud vahendid, mis pudisevad, tekitavad mustust – jälle vaja näha rohkem vaeva korra loomisel. Aga kes õpetajatest on seda teed läinud, ei taha enam teise tööstiili juurde naasta.”

Eestis kasutab reggio ideid teadaolevalt tõepoolest vaid Viimsi lasteaed Piilupesa, kuigi Aina Alunurme arvates võivad sarnased nipid ka paljudes teistes lasteaedades kasutusel olla, kuna paljud on Piilupesast kogemusi noppimas käinud. Piilupesa lasteaed pakub reggio meetodist huvitatutele Tallinna Ülikooli ja Tallinna Pedagoogilise Seminari kaudu võimalust asjaga tutvumiseks. Kuid ega see, et reggio Eestis väga levinud ei olegi, paha ole. Selle asemel on Eesti lasteaedades kasutuses kaunis sarnase mõtteviisiga Hea Alguse rühmad ja Johannes Käisi filosoofial põhinev õpe, mida kasutatakse ilmselt paljudes eesti koolideski, ilma et sellest kõvasti lokku löödaks.

Aina Alunurmel on hea meel, et üks või teine tegevuspedagoogika haru üha enam levima hakkab ja häid tulemusi näitab. Kuid on siis keegi Eestis reggio- või Hea Alguse lapsi uurinud? Kuidas saavad nad tavapedagoogikaga koolis hakkama? Äkki nad sehkendavad rohkem, nihverdavad, segavad tundi? Nad tahavad uurida, teha, asjatada? Võibolla on nad liidrid, viivad üritusi läbi ja korraldavad midagi? Äkki on nad sellised kunstiinimesed? Vaevalt et keegi teab. Alunurm väidab siiski, et õpetajad koolis on öelnud, et need lapsed on loovad, hakkajad ja tegutsejad, sest nad on harjunud tegutsema. Lapsed, kellele antakse enam vabadust ja otsustamisõigust, on väljendusrikkamad, avatumad, julgevad küsida ja ettepanekuid teha.

Seda on mul huvitav teada, kuid ei saa öelda, et ma sellele iga päev reggio-lasteaia vahet liigeldes mõtleksin. Mulle tegelikult piisab täiesti sellestki, et poeg tahab hommikuti lasteaeda minna ja tal on seal sõbrad. Mis iseenesest ei ole sugugi vähetähtis.

**************
Johannes Käis

Omaaegse Võru Õpetajate Semnari juhataja ja silmapaistva Eesti pedagoogi Johannes Käisi (1885–1950) õpetus on mitme tänases pedagoogikas uuendusliku lahenduse aluseks. Tema filosoofias on tähtsaimal kohal lapsekohasuse nõue, isetegevuse ehk aktiivsuse põhimõte, eluläheduse põhimõte. Käisilikest tõdemustest lähtuvad ka kriitilise ehk iseseisva mõtlemise kujundajad – tööprotsess ise oma üldarendava ja isiksust kujundava sisuga on esmatähtis ning üleliigne abistamine seal, kus laps võiks iseseisvalt tegutseda, on kahjulik ta kasvamisele ja arenemisele. Tulemuslikuks tööks on Käisi sõnul vajalik soodus õhkkond; raskusi õppetöös saab võita kergemini kui probleem on esitatud huvitavalt; vajalik on õpetaja, kaaslaste ja kodu toetus. Käisi keskustamise ja üldõpetusega seostuvad näiteks ka projektõpe ja õppeainete põimimine. Õues õppimise liikuminegi on olemuselt Käisi loodusõpetuse metoodika. Käisi vaadete leviku eest seisab Johannes Käisi selts, kes igal aastal käisilike meetodite kasutamise eest õppetöös rahalisi preemiaid maksab. (allikas: internet)

Reggio Emilia
on alguse saanud Põhja-Itaaliast Reggio Emilia linnakest, kus seda on nimetatud ka "saja keele pedagoogikaks": keelelise väljenduse kõrval on lapse võrdväärseks väljendusvahenditeks käeline tegevus, laulmine, näitlemine, liikumine ja tants. Reggio looja Loris Malaguzzi (1920-1994) visandas uue õpetamisviisi kõikidele linnakese lastele, kes tema silmis olid kõik täieõiguslikud ühiskonna liikmed juba sünnist alates, intelligentsed, uudishimulikud ja imelised. Märksõnadeks on: lapsekeskne kasvatus, aktiivne suhtlemine, võimalikult loomulik keskkond tasakaalustamaks tänapäeva tehismaailma, kultuuritraditsioonide ja esivanemate vaimuvara väärtustamine. Iga nädal või kuu kannab kindlat teemat ning läbi selle toimuvad erinevad tegevused. Õppetöö järjepidevuse hoidmiseks kasutatakse palju dokumenteerimist arengukaustade, fotode ja videote näol, sest õppetöös koosneb kolmest osast: planeerimisest, tegutsemisest ja seejärel analüüsist. (allikas: internet)

Hea Algus
algatati Eestis 1994 Avatud Eesti Fondi toel lasteaedadele ja koolidele, mille eesmärgiks on lapsekeskse metoodika levitamine Eestis. Hea Alguse tegevuskava aluseks on pidevalt uuenev õpiprogramm, mille arendamise eest seisab hea rahvusvaheline haridusühendus Step by Step. Hea Algus aitab luua võrdseid hariduslikke võimalusi kõigile Eesti lastele. Toetudes oma tegevuses õpetajate, lapsevanemate ja kogukonna vahelisele koostööle pannakse nii alus laste igakülgsele arengule, iseseisva mõtlemise ja vastutustundliku tegutsemise kujunemisele. Mittetulundusühingu Hea Algus tegevus on suunatud lastele sünnist kuni põhikoolini, rõhutades lapsekeskse kasvatuse põhiväärtusi. Peamisteks tegevusaladeks on õpetajate täiendkoolitus, uute haridusalgatuste ellukutsumine ning lastele ja lapsevanemaile mõeldud ürituste korraldamine. (allikas http://www.heaalgus.ee/)

Fakte Kanada lasteaiast
· Kuigi Reggio Keskuses on köök, lasteaias sooja sööki siiski ei pakuta. Köögis asuvasse hiigelkülmkappi poetavad vanemad hommikul nimelised plastkarbid putrude, suppide või hautistega. Selle soendavad Miss Joanne ja miss Kate hiljem mikrouunis üles. Hommikul saavad lapsed röstsaia, piima ja moosi. Lõunasöögiks oli minu heameeleks kaetud siiski laud tõeliste taldrikute ja nugade-kahvlitega.
· Lõunauinakuks on madalad plastiklavatsid (nii vast 5 cm põrandast), ilma valgete linadeta. Igale lapsel on oma tekk või kaisuloom, kelle seltsis tuleb uni paremini. Ei mingit pidzhaama-vahetust – lapsed pikutavad voodeil mänguriietes.
· Reggio lapsel kannavad lasteaias ühtset vormi – selleks on lühikeste või pikkade varrukatega valge särk.
· Vanematel on alati võimalus rühma töös osaleda, parema info saamiseks aias toimuvast neid selleks isegi õhutatakse.
· Nohu ja köha puhul last koju ei ole vaja jätta, aga kui lapsel on palavik või lööve, siis last vastu ei võeta.
Kasuta tegevuspedagoogika põhimõtteid kodus:
Ärgita last mingile probleemile või konfliktile ise lahendust otsima, las pakub oma ideed välja.
Võta lapse mõnest küsimusest või ideest kinni ja uurige seda koos edasi.
Aita lapsel näha seost äsja kogetu ja õpitu vahel.
Las laps õpetab vahelduseks sulle midagi: saviga voolimist, värvimist, liiklust.
Kaasa laps kodustesse toimetustesse.