Showing posts with label feminism. Show all posts
Showing posts with label feminism. Show all posts

Monday, October 16, 2017

Canada’s feminist international assistance policy is not the most effective way to reduce poverty


In the early 2000s, a director of a Moldovan women’s nongovernmental organization (NGO) told me that she would never publicly associate herself with feminism. I found this statement quite curious as I had just asked her to submit an article on gender issues for the Moldovan family planning association’s website. My goal of promoting gender equality and reproductive health awareness with local voices was clearly a feminist one, wasn’t it? Not really, she explained. If she were to declare publicly that she’s a feminist, her colleagues and friends would stop shaking her hand, she told me. She would lose all credibility, and she needed credibility to run an NGO dealing with gender-based violence.

She then referred to an obscure instance of Western feminists publicly berating Mikhail Gorbachev, the last president of the Soviet Union, as a reason why feminism had lost its appeal for her. They were not respectful, she argued. This scandalous event might not even have been real, but the story was influential nonetheless. It led this local leader in women’s issues to say that not only is she not a feminist but she would be ashamed of being considered one.

Fifteen years later, Canada has adopted a feminist international assistance policy to advance gender equality and the empowerment of women and girls as “the most effective way to reduce poverty and build a more inclusive, peaceful and prosperous world.”

Canada means well. The fact that women often bear the costs in development stands out: women and girls are more likely to be among the poor, the least educated and the ones experiencing violence. There clearly is a need to help women and girls.

Effective aid is locally owned

However, the first principle of effective foreign aid is that development needs to be locally owned. The Paris Declaration on Aid Effectiveness, adopted in 2005, clearly states that developing countries are supposed to set their own strategies for poverty reduction, and the donor countries are expected to align behind these objectives and to use local systems. It’s difficult to imagine that the countries with the gravest conditions for women will “own” feminism, a Western concept.

Evaluators assessing foreign aid programming for relevance, effectiveness, efficiency, impact, and sustainability – the criteria set by the Development Assistance Committee of the Organisation for Economic Co-operation and Development, know that the projects that are implemented with low levels of local ownership are less likely to be sustainable after the donor funding is withdrawn. Feminism has to be relevant to Canada’s development partners, and it would need to be reflected in their governments’ poverty reduction strategies. Additionally, achieving outcomes that are in serious disagreement with local traditions ends up being less efficient economically than running projects that enjoy strong local ownership. Potentially low relevance, high inefficiency, and low long-term sustainability mean that development interventions cannot be considered effective.

The second set of problems related to feminist development initiatives is associated with impact and attribution. In the near future, can Canada truly credibly claim that any success in the partner countries was due to our feminist development interventions, and not caused by other favourable trends beyond Canada’s control?

The truth is, social norms guiding the behaviour of men and women have evolved across centuries, following a local logic, and they relate to people’s innate mindset. They are “sticky”: outsiders’ efforts to change ways of life by rearranging power relationships are doomed to fail if they do not follow the local logic. Tinkering with gender relations is not viewed universally as bringing benefits to everyone. Some high-powered men might perceive Canada’s well-meaning efforts as threatening, and they are not likely to support feminist policies that come from abroad. And yet they are also stakeholders in development, interested in maintaining or increasing their prestige or status in their respective societies.

Sticky cultures

In his book The Secret of Our Success, Joseph Henrich of Harvard University writes that when politicians design new policies, they inevitably import their own assumptions about human nature, often rooted in Enlightenment philosophies. He points out that as we have seen from the sad experience of transplanting Western institutions to countries that have different incentives and standards for judging and punishing people, the new norms need to fit in with people’s social norms, informal institutions and cultural psychology.

People are selective social learners, Henrich warns, which means that they do not change their habits purely based on “the facts” or “education”; rather, they copy the behaviour of influential people in their social circles. People are more likely to learn from those whose prestige, success, sex, dialect and ethnicity they consider important, especially on issues related to food, sex, danger and norm violations. It seems as if the best way to alter gender relations is to work with influential local men, allowing them to lead by example. It’s true that Canada has increased its profile internationally, but its high prestige is probably not strong enough to contribute to change in distinctly different societies. 

Cultures are long-lasting; they have evolved over centuries and they change slowly. That is especially true when influential religious organizations work to maintain the status quo in relations between the sexes and have strong views about sexual minorities. Change in social policies depends on the entire society. Or, as Henrich puts it, change depends on the expansion of the collective brain, which in turn depends on openness to discuss issues and ideas. Instead of artificially transplanting copies of Western institutions to other countries, Henrich recommends designing a “variation and selection system” allowing alternative institutions and organizational forms to compete. Locals then decide which form wins and will be adopted.

Win-win for all?

Canada’s new feminist international assistance policy argues that the feminist approach to development “leads to better development results and benefits everyone, including men and boys.” How this claim works out in practice needs to be substantiated in the program monitoring phase and in evaluations. When men perceive that their traditional social status is threatened, a backlash may follow. Evaluators, therefore, need to be attuned to the unintended consequences.

Another risk of the explicitly feminist approach is that it may ignore cases where men, especially gay men, and boys are disadvantaged and vulnerable. Canadian feminist international development policy sees men and boys predominantly as a target group that should be lectured, educated and engaged but not as direct beneficiaries of assistance.

At yet, as Sean Stevens of New York University points out in an article on gender differences, boys seem to be hurt more than girls by living in deprived neighbourhoods. The cycle of poverty seems to be more persistent for the poorest boys than for girls. Even in Canada, as the Canadian economist Miles Corak found, boys born into the poorest families (the bottom 5 percent) were less likely to escape poverty than girls born into the same conditions.

An article by Diane Halpern, professor emerita at Claremont McKenna College and her coauthors discussing sex differences in science and mathematics adds that male development is more sensitive to environmental conditions, which can explain why there is more variability among males in their academic performance. It seems that in the most deprived conditions, it is boys who would benefit from additional help.

That is why a successful development policy would be an inclusive one that would engage men, women, boys, and girls equally depending on their needs and within the social systems where they live. A development policy designed around Paris Declaration principles, evaluative recommendations on program effectiveness and – most importantly - equal opportunities for all would be more effective than an explicitly feminist one.

-xxx-

Marje Aksli is an independent evaluation consultant based in Washington, DC, focusing on international development and security programming. Her thematic interests include the impact of global governance on policy-making.





Friday, August 11, 2017

Eesti naised panustavad tugevalt peresissetulekusse

Artikkel ilmus Äripäevas juulis 2017: http://www.aripaev.ee/arvamused/2017/07/27/marje-aksli-eesti-naise-olg-kannab-pere-heaolu

Eestis on palju räägitud soolisest palgalõhest, mis on Euroopa suurim. Eri uuringud on pakkunud, et Eesti naine teenib keskmiselt 27-30 protsenti vähem kui Eesti mees. See on kahtlemata depressiivne näitaja, mida annab selgitada mitmel moel, kuid ilmselt mitte täiesti välja vabandada. Seda võib selgitada Eesti naise suure tööhõivega: selle asemel, et koduperenaisena null sissetulekuühikut teenida, osaleb Eesti naine siiski tööturul, haarates kinni ka väiksemaist teenimisvõimalusest. Võib selgitada sellega, et laste emad valivad ametid, kus saab paremini lapsi ja karjääri ühendada töötades erialadel ja positsioonidel, mis ei hakka laste järele vaatamist segama. Võib selgitada sellega, et naised ise ei vali tulusaid erialasid: naisi on vähe inseneride ja mänedžeride hulgas või sellega, et uurimus ei võtnud arvesse riigitöösektorit, mis ühtlustaks veidi palgavahet. Kuid nende faktorite arvesse võtmine ei viiks palgalõhet siiski nulli: kindlasti esineb Eestis palju soolist diskrimineerimist.

Kui palgalõhe näitab, et (lastega) naine ei suuda tööturul meestega palga osas võistelda, siis seda huvitavam on ehk kasutada Eesti naiste rahalise heaolu hindamisel teisi näitajaid. Näiteks, kui palju panustab Eesti naine oma pere sissetulekusse? Kas sellisel puhul on vahe sama suur? Kui paljalõhe andmeid arvesse võtta, siis võiks ju eeldada, et lõviosa pere sissetulekutest toob mees?

Islandlane Berglind Hólm Ragnarsdóttir New Yorgi Linnaülikoolist CUNY on analüüsinud rikaste riikide naiste sissetulekuid 2010-2014 aastatel kasutades Luxembourgi sissetulekute uuringu (LIS) andmeid. Tema veel avaldamata doktoritöö esialgsed andmed maalivad eesti naistest palju edumeelsema pildi, kui palgalõhet vaadates eeldada võiks. Ragnarsdóttiri uurimustulemused näitavad, et Eesti (vaba)abielus olevad naised pole sugugi majanduslikult oma meestest nii sõltuvad.

Sellisele tulemusele jõudis CUNY doktorant, kui võrdles rikaste riikide 25-54- aastaste naiste palgatuludele lisaks ka kapitalist saadavaid tulusid, riigitoetusi ja eratoetusi. Eesti naiste sissetuleku osa pere kogusissetulekust on Euroopa suurim ja võrreldav Skandinaavia naistega. Täpsemalt: Eesti naised toovad pere kogusissetulekust 43 protsenti. See on sama suur näitaja kui Soomes ja Taanis ning isegi pisut suurem kui Islandil ja Norras (36 ja 40 protsenti võrdlevalt). Huvitaval kombel naudivad Sloveenia naised samuti suurt finantsilist iseseisvust teenides 42% pere kogutulust.

Lõuna-Euroopa riikides teenivad naised keskmiselt 30 protsenti pere kogusissetulekust, mandri- Euroopas 33 protsenti, inglisekeelsetes riikides 37 protsenti ning endistes Ida-Euroopa riikides (Poolas, Tšehhis ja Slovakkias) samuti vaid 34-35 protsenti. Eesti näib selles võrdluses pigem Põhjamaade moodi välja, jättes teised Euroopa riigid selja taha.

Kui aga vaadata, mis eristab Eesti abielunaisi Euroopa suguõdedest, siis torkab silma see, et eestlannade üldsissetuleku hulgas peaaegu puudub kapitalilt saadav tulu. Eesti naise rahalist iseseisvust toetab vaid teenitud palk, suhteliselt suured riigitoetused ning imetilluke, peaaegu olematu osa eratoetusi. Sissetuleku vaatevinklist on Eesti naised oma kuldmunad seega vaid kahte korvi hoiule pandud: palga ärajäämisel või riigitoetuste ärakukkumisel võib terendada vaesusrisk.

Berglindi uuringu andmete võrdlemisest palgalõhega Eestis saab järeldada, et riigitoetused teevad palgalõhe tasa lubades naistel ikkagi peaaegu võrdselt meestega pere eelarvesse panustada. Naiste majandusliku turvalisuse huvides oleks aga ikka vaja suurendada ka kapitalilt saadavat tulu. Kas Eesti kinnisvara ja aktsiad on siis eelkõige meeste nimel?

Hea uudis on see, et Eestis ei olene naiste majanduslik sõltumine oma abikaasadest naiste haridusest. Nii näiteks teenivad ilma keskhariduseta Eesti naised ikkagi 43% oma pere sissetulekust. See on pea kaks korda suurem osa kui Poolas, kus madala haridusega naised teenivad vaid 24% pere sissetulekust. Ilmselt saab Eesti naiste suhteliselt suur panust pere-eelarvesse seletada suhteliselt kopsaka riigitoetuste hulgaga, mis moodustab eesti naise sissetulekus 26-27% protsenti. Sama kõrge on riigitoetuste tase on lisaks Põhjamaadele veel Austrias, Norras, Iirimaal ning Austraalias. See näitab, et Eesti sotsiaalpoliitikad, mis on suunatud töötavate emade töö- ja pereelu ühendamiseks, on edukalt suurendanud Eesti naiste rahalist iseseisvust, haridustasemest hoolimata.

Kahjuks on eesti abielunaiste vaesusrisk võrreldes Põhjamaade suguõdedega on siiski veidi suurem, kui meeste sissetulek peaks mingil põhjusel kaduma. Berglind Hólm Ragnarsdóttir ütleb, et seda saab seletada suuresti sellega, et Eestis on palju suurem tegelik vaesuse määr. Ehk teisisõnu, vaesuspotentsiaal on Eestis kõrgem kui Põhjamaades, kuid see tuleneb sellest, et Eesti ongi veidi vaesem kui Põhjamaad.

Eesti naistele saaks aga soovitada, tulevikus püüdke oma kuldmunad mitmesse eri korvi panna.

-xxx-

Kuraasikamad naised aitavad ebavõrdsust vähendada


Artikkel ilmus EPLs 23. juulil: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/marje-aksli-kuraasikamad-naised-aitavad-ebavordsust-ja-vagivalda-vahendada?id=78962218


Ma tõesti mõtlesin, et mehed on rikkuse-vaesuse teljel hulga laiemalt jaotunud. On ju mehi rohkem kui naisi ülirikaste hulgas, ning sama seis kipub olema ka eluheidikute, vangide ning kodutute hulgas. Ma mõtlesin, et meeste natuur – olla kas alfa-isane või nohik, jaotab mehed palju selgemalt võitjateks ja kaotajateks. Naiste alalhoidlik natuur hoiab naised ikka keskpõrandal koos, arvasin.

Kahjuks väidab OECD 2015. aasta raport ‘In it together: Miks vähem ebavõrdsust toob kõigile kasu’ et vähemalt palgatulu arvestuses ei pruugi see nii olla. Naised on OECD riikides keskmiselt teenitud palga arvestuses ebavõrdsemad kui mehed. Ja see on sellepärast, et naistel on palju rohkem erinevaid tööhõivemustreid kui meestel. Kui meeste tööealine elu on kaunis sirgjooneline – peale kooli lõpetamist täiskohaga tööle ja nii kuni pensionieani – siis naistel on palju rohkem osaajaga tööd, rohkem laste tõttu tööturult eemal oldud aega, rohkem tööd vabakutselisena. Just see on põhjuseks, miks palga-ebavõrdsus on naiste hulgas suurem kui meeste seas.

Naiste suhteliselt ebavõrdsemat olukorda töötasu osas seletab see, et paljude naiste võimalus palka teenida on tihti katkestatud laste ja eakate eest hoolitsemise tõttu. Tasu hoolitsemise eest on ju teadagi osaline (aastake vanemahüvitise puhul) või lausa olematu (nagu eakate puhul). Ameerika ajakasutusküsitluse andmetel moodustab tasustamata töö umbes poole kogu USAs täna tehtud tööst!

Nii raiskavadki paljud naised oma aega seega toimetustele, mis ei too raha sisse, selle asemel et endale töötasu ja pensionisambaid teenida. Loomulikult on suurenenud ka nende naiste osakaal, kes võistlevad tööturul meestega võrdselt kõrge palga nimel kas laste puudumise või koduse võrgustiku olemasolu tõttu. Naiste mitmekesistunud rollid on seega suguõed palgaskaalal kaugele eri otsadesse asetanud ja ma kahtlen, kas naistel on veel omavahel midagi ühist.

Palgasirge alumisel otsal asuvatel naistel on nüüd kaks võimalust, kas lükata hoolitsust nõudvad tööd osaliselt meeste kanda (lihtsam) või nõuda riigilt hoolitsustöö turuhinna alusel tasumist (vähem tõenäoline), et ebavõrdsust vähendada ja sissetuleku osas ülespoole liikuda. See määr aga, kui palju naine koduseid töid ja ka laste eest hoolitsemist mehe kaela lükata saab, sõltub tema kauplemisvõimest ja tihti ka välistest ühiskondlikest normidest.

Huvitaval kombel on emaliini-pidi sugulust arvestavad ühiskonnad naistele ja lastele mõnes osas soodsamad kui need, kus suguluse arvamine käib meesliini pidi. Nimelt tegi Sara Lowes Harvardi ülikooli doktorandina uuringuid ja katseid mõlemat tüüpi ühiskondades ning avastas, et emaliini eelistavates ühiskondades on abikaasade vahel rohkem stressi, väiksem ühine rahakott, kuid ka tervemad ja haritumad lapsed ning vähem vägivalda.

Emaliini pidi sugulust arvavates ühiskondades on naise lojaalsus kahe suguvõsa vahel killustunud. Kui isaliini-ühiskondades neelab mehe suguvõsa värske abielunaise justkui alla, siis emaliini pooldavates korralduses säilitavad nii mees kui naine tugevad sidemed oma sugulastega. Naiste iseseisvad võimalused väljaspool kodu suurenevad, nad alluvad oma meestele vähem, sest nad ei pea tema sugulaste ees vastutust kandma.

Doktor Lowes, kes asub septembrist Bocconi ülikooli Itaalias majandusprofessorina tööle, avastas, et ema järgi sugulust arvestavates ühiskondades panustavad mõlemad abikaasad 13% vähem leibkonna ühisesse rahakotti. Naistel on siin rohkem võimalusi oma teenitud sissetulekuid ainult enda teada jätta. Testides naiste ja meeste stressihulka raha teemadel kauplemise ajal, selgus, et stress oli kauplemise ajal suurem just emaliini austavates ühiskondades. Seda saab ilmselt selgitada sellega, et patriarhaalses kodus pole naistel mingit võimu raha kasutamise üle kaubelda ja mingit stressi sellega seoses järelikult ka ei teki.

Naised kasutavad oma vabadust meestest vähem sõltuda selleks, et oma lastesse investeerida. Just jagatud lojaalsusega ühiskondades on lapsed on vähem haiged ja neil on rohkem haridust.

Naised kannatavad nendes peredes vähem perevägivalla all, sest nad ei aktsepteeri olukorda, kus meestel on võimalus vägivalda kasutada.

Mõtelge – vähema ühisraha hulgaga on võimalik saavutada märkimisväärselt rohkem kasulikku! Kui kõrgem stressitase nii meeste kui naiste seas matriarhaalses ühiskonnas võiks tekitada kõhedust, et naiste kuraasikamaid käitumismudeleid laialt soovitada, siis aga kes julgeks vägivalla vähendamise, targemate ning tervemate laste vastu sõna võtta?

Mitte keegi. Ka meestel on kasulikum, et nende tervemad, targemad järeltulijad kasvavad vägivallavabas kodus.

Oletan, et tänu suuremale kauplemisvõimele perekonnas saavad naised osa hoolitsustöid efektiivsemalt meestega jagada ning järelejäänud aega tööturul osalemiseks kasutada. See aga tähendaks seda, et palga-ebavõrdus naiste seas väheneks tuntavalt ja suureneks naiste-vaheline solidaarsus.

Selle pika jutu lõpetuseks võikski eesti abielunaistele soovitada luua uued, palju kasulikumad ühiskondlikud normid pelgalt oma suguvõsaga senisest tihedamate sidemete hoidmise kaudu.

-xxx-