Ukraina ja aastatuhande arengueesmärgid

“Ukraina meenutab natuke korterit, kus tuleks vana põrand ja tapeet välja vahetada ning kuhu tuleks uued plastaknad ja kallis välisuks panna,” leidis tabava võrdluse oma kodumaa kohta Maksym Shapovalov, 10. klassi õpilane Harkovist. Ta lisas: “Me teeme, kõik mis vaja. Lihtsalt uskuge meisse!”

Ukraina on riik, mille territoorium on võrdne 13ne Eestiga, ja see teeb Ukrainast Euroopa suurima riigi Prantsusmaa ees. Ukraina rahvastikust on enamik ukrainlased (ligi 80 protsenti), kuid on ka venelasi, valgevenelasi, moldovlasi, kasakaid, ungarlasi ja poolakaid ning juute, bulgaarlasi ja tatarlasi.

Ukraina sündimus on Euroopa väikseim ja suremus vastavalt Euroopa kõrgeim ja sellisena on Ukraina 45-miljoniline rahvastik alates 1990ndatest kohutava kiirusega vähenenud. Igal aastal jääks Ukrainas puudu justkui Tartu ja Pärnu jagu elanikke - 150 000 inimest.

Ukrainat poolitab Dnepri jõgi ja selle kaldad poolitavad mõtteliselt ka Ukraina kaheks eri iseloomuga regiooniks: lääne kallas tundub olevat pigem läänemeelne ja vasak vastavalt venemeelne ja -keelne, kuid seda eraldusjoont ei saa tegelikult joonlauaga tõmmata. Usulisest vaatenurgast kooseksisteerib läänekaldal koos õigeusuga ka kreeka katoliku usk, mida saab seletada kunagise Poola ja Leedu mõjuga. Ka majanduse vaatenurgast on erinevusi: ida pool asub enamus Ukraina tööstusi ja see kant teenib praegugi läänepoolsete regioonidega võrreldes rohkem. Kuid keeleliselt leiduvat kõige puhtam ukraina keel väidetavalt hoopis ida- ning mitte läänekaldal. Ning kasakad, keda ukraina rahvuslased peavad iseseisva Ukraina kuldaja välja võitlejaks, elasid Dnepri mõlemal kaldal. Samuti kõigub Ukraina keskmes asuvate regioonide meelsus kord ühele, kord teisele poole.

Krimmi staatus Musta mere ääres on omakorda eriline, sest selles autonoomses vabariigis asuvad endiselt sees Venemaa relvajõud (Musta mere laevastik), mis jäävad Ukrainasse aastani 2042. Ukraina läänemeelsete ja rahvuslaste jaoks oli selline kokkulepe venelastega väga vastumeelt – nende meelest kestab sellisena Venemaa okupatsioon Ukrainas. Selle laevastiku eest saab aga vaesusega maadlev Ukraina vastutasuks Venemaa maagaasi kolmandiku võrra odavamalt, mis aitab tööstusel majandust kasvatada.

Ukrainas on aastatuhande eesmärgid kohaldatud oma vajadustele ja kuus nendest on kaasatud riiklikusse arengukavasse. Kuigi nende vastuvõtmisest on möödnud juba 11 aastat, järeldas tehtud tööde vahekokkuvõte, et areng on olnud ebaühtlane. Ukraina on vähendanud absoluutset vaesust ja on teinud edusamme hariduse alal, emade tervise ja laste suremuse vähendamise alal. Samal ajal on suhtelist vaesust ikka veel palju ja sugude vaheline võrdsus tundub pigem vähenevat. Tundub, et Ukraina ei suuda saavutada ka looduskeskkonna arengueesmärki. Ka tõuseb HI viirusesse nakatumine ohtlikult ja suureneb aidsi suremus. Tuberkuloosi levik on muret tekitav.

Eesmärk vähendada vaesust

Ukraina elas viimati kõige rikkamalt 1990. aastal, kui end Nõukogude Liidust iseseisvaks kuulutas. Keskmiselt teeniti siis aastas 8123 dollarit (võrdluseks: eestlased teenisid toona umbes samas suurusjärgus – keskmiselt 9409 dollarit aastas). Peale NL lagunemist hakkas elu Ukrainas järjest kehvemaks minema ja kaheksa aastaga kaotasid ukrainlased oma sissetulekutest üle poole! Ka aastal 2009 teenivad ukrainlased ikka veel poolteist korda vähem kui NL lagunedes.

Ka Eesti tegi samasuguse tagasimineku, kuid kui Ukraina jõudis nn vaesuse põhja aastal 1998, siis Eesti tegi juba neli aastat varem pöörde paremusele. Seega on Ukraina suhteline vaesus kestnud pikemat aega ja olnud valusam kui Eestis. NL lagunemise ajaga võrreldes on ukrainlaste keskmine eluiga kahe aasta võrra vähenenud.

ÜRO arenguprogrammi UNDP andmeil elas aastal 2003 vaid viis protsenti ukrainlastest vähemaga kui kaks USA dollarit päevas, kuid veidi üle viiendiku ukrainlastest (27 % 2009. a) elas siiski allpool riiklikult kehtestatud vaesuspiiri. Keskmiselt kulutab ukrainlane pool oma sissetulekust toidule (Euroopas keskmiselt tavaliselt 20-25 protsendi ringis). Nii ongi kaheksast aastatuhande arengueesmärgist Ukraina jaoks kõige tähtsam vähendada vaesust.

Vaesusel Ukrainas on kas lastega perede või siis üle 75aastaste memmede nägu, kes ei suuda enam pensionile lisa teenida. Ka elukvaliteetide vahe maal ja linnas kasvab iga aastaga aina suuremaks, kusjuures maal on vaesusemäär kaks korda suurem kui linnas.

Kuigi ebavõrdsuse vähendamine ja kaotamine ei ole aastatuhande arengueesmärkide hulgas, takistab Ukraina suur ebavõrdsus seatud eesmärke saavutada. Sooline, vanuseline, ja isegi rahvusepõhine ebavõrdsus puudutab nii sissetulekuid, juurdepääsu haridusele, raviteenustele, infole, sotsiaalteenustele kui ka inimeste tervist, elutingimusi ja isegi juurdepääsu tööturule.

Lisaks sellele, et Ukrainas on väikesed sissetulekud, iseloomustab ukrainlaste vaesust veel seegi, et nende elutingimused on kehvakesed: puudub juurdepääs sotsiaalteenustele, puudub omandus või kinnisvara, ning tervishoid jätab soovida. Just maainimestel on halbade transpordiühenduste tõttu juurdepääs meditsiinile (näiteks kiirabile) või sotsiaalteenustele raskendatud. Selliste tegurite koostoime mõjutab 2007. aasta andmeil koguni 28.6 protsenti elanikest.

Kui Ukraina majandus arenes enne finantskriisi kiiresti (7 protsenti aastas), siis ülemaailmne majanduskriis vähendas Ukraina majandust 15 protsendi võrra (võrdluseks, Eestis taandarenes majandus veelgi enam, ehk tervelt viiendiku võrra). Selle languse tõttu sai vaesuse vastu võitlemine Ukrainas valusa tagasilöögi ja Ukraina eesmärk vähendada suhtelist vaesust ühiskonnas kuni 18 protsendini on luhtumas.

Arvestades Ukraina olukorda ja väljavaateid järgmiseks viieks aataks, oleks Ukrainas vaja kiireid reforme. Ukraina seab endale realistlikuma plaani – vähendada suhtelist vaesust kuni 25 protsendini Ukraina elanikest.

Suurendada juurdepääsu kvaliteetsele elukestvale õppele

Kuigi ukrainlased on suhteliselt hästi haritud, on Ukrainas probleeme elukestvale haridusele juurdepääsuga. Ka seda arengueesmärki mõjutab elanike ebavõrdsus. Parem juurdepääs haridusele viskaks paljudele ukrainlastele päästerõnga, mis aitaks neil majanduse kõikumise juures siiski pinnale jääda – hea elujärg Ukrainas on kõige tõenäolisemalt just kõrgharitud inimestel.

Kuigi Ukraina kulutused haridusele suurenevad pidevalt, ei ole paljudel ukrainlastel ikkagi juurdepääsu elukestvale õppele. Üheks põhjuseks on liigselt tsentraliseeritud asjaajamine ning see, et enamus rahadest kulub haridusasutuste ülevalpidamiseks ja mitte hariduse andmisele. Ukraina haridussüsteem on reformimata, koolimajad amortiseerinud, ning antav haridus ei valmista koolilõpetajaid tööturuks ette. Ukrainas saadud haridus ei ole võrreldav oma taseme poolest rahvusvahelise tasemega ja eriti just kõrghariduse alal ei ole vajalikke tulemusi saavutatud.

Sooline võrdõiguslikkus

Kuigi Ülemraada on vastu võtnud seaduse meeste ja naiste võrdsetest õigustest ja võrdsetest võimalustest, on Ukraina töötus erinevalt Eestist siiski “naiselik” – töötute naiste arv on suurem kui töötute meeste arv ja naiste keskmine sissetulek on meeste omast vaid 77 protsenti. Samuti ei ole ukraina naised kaasatud otsuste tegemisse: Ukraina poliitilises elus, kõrgetel ametikohtadel ja majandusettevõtete juhtkondades on vähe naisi. Parlamendis näiteks pole kunagi olnud rohkem naisi kui kaheksa protsenti (võrdle: Euroopas keskmiselt 30 protsenti). Samuti on tööturg sooliselt segregeeritud: on eraldi väljakujunenud naiste alad ja meeste tööalad.

Ukraina mehed elavad keskmiselt 12 aastat vähem kui naised. Meeste suremus on erakordselt kõrge, mis seletab ebavõrdsust eluea pikkuses. Mehed kannatavad rohkem ka tuberkuloosi ja seksuaalsel teel levivate haiguste all.

Ukraina eesmärk on vähendada naiste ja meeste keskmiste sissetulekute vahet poole võrra  ja suurendada naiste / meeste võrdsemat esindatust Ülemraadas ja kõrgemates riigiametites. Selleks, et saavutada rohkem naisi parlamenti, soovitab UNDP ajutiselt sisse seada sookvoodid. Palju raskem on aga muuta sissejuurdunud arusaamu soorollidest, mis aitaks kaasa naistel arendada näiteks ettevõtlikkust (suurendada sisesetulekut) ja meestel vähendada riskikäitumist (pikendada eluiga).

Laste suremus

Beebide suremus on vähenenud 10,4 surmajuhtumilt tuhande sünni kohta 8.9-le. Kuigi edusamm on märgatav, on see määr teiste riikidega võrreldes siiski kõrge. Enam kui pool surmajuhtumitest on tingitud rasedusaegsetest komplikatsioonidest. Surmajuhtumite määr Ukrainas langeb tugevalt, kui lapsed on esimese eluaasta ületanud. Enamus alla 5-aastaste surmajuhtumitest oleks olnud välditavad, nende põhjused on pigem õnnetusjuhtumid.

Ukraina eesmärk on vähendada alla 5-aastaste laste surmajuhtumeid ühe neljandiku võrra. Paranenud diagnostika ja uuendatud kliiniline protokoll on seda näitajat mõnevõrra vähendanud, kuid just teismeliste tervisekäitumist tuleks veelgi teadlikumaks muuta. Üle terve Ukraina on loodud 73 noortekliinikut, ja seda võrgustikku oleks vaja veelgi laiendada.

Emade tervis

Emade suremusmäär on viimaste aastate jooksul vähenunud ja kuigi statistika kogumise meetodid on vahepeal muutunud (vastavalt on muutnud andmete võrdlemise raskeks), võib siiski tõdeda, et sellel alal on Ukraina edu saavutanud. Pea kõik sünnitused on haiglasünnitused ja levinud on kaasaegsete rasestumisvastaste vahendite kasutamine. Ka ei torka Ukraina silma rohkete teismeliste raseduste poolest. Pea kõik rasedad on meditsiinitöötajate jälgimisel, kusjuures vahe maanaiste ja linnanaiste võimaluste vahel on väike. Samuti on abortide arv pidevalt vähenenud. Kuid noorte teadlikkus suitsetamisest raseduse ajal on siiski suhteliselt madal. Ka mõjutab seda arengueesmärki arsrtide vähesus.

Ukraina eesmärk on suremusmäära poole võrra vähendada ning selleni jõudmiseks peetakse vajalikuks pereplaneerimisalase teadlikkuse jagamist.

Vähendada ja aeglustada HIVi ja aidsi ning tuberkuloosi levik

Kahjuks kasvab Ukrainas HI viiruse epideemia. Viimase 23 aasta jooksul on registreeritud

161 tuhat HIVi nakatumise juhtumit (ehk kogu Tartu ja Pärnu elanike arv kokku) ning tervelt 31 tuhat inimest (ehk Viljandi ja Jõhvi elanike summa) on aidsi haigestunud. Aidsi surnud on juba Rakvere jagu inimesi ehk 17 tuhat inimest. HI viiruse levikult täiskasvanute seas on Ukraina kahjuks Euroopas esirinnas.

Ukrainas levib viirus praegu enamasti veenisüstivate narkomaanide seas, kuid ka tavakodanike hulgas suureneb üha nakatumusemäär. Ukraina eesmärk on vähendada HIV levikut 13 protsenti ja vähendada tuberkuloosi suremust viiendiku võrra.

Tuberkuloosi haigestumise juhtumid ongi vähenenud, kuid mitte piisavalt. Ka HI viiruse levik pidurdub, kuid vaja oleks veelgi nõustamisteenuseid ja vabatahtlikke testimiskohti. Samuti oleks vaja paremaid laboriteenuseid, et parandada testimise kvaliteeti. Tuberkuloosiga võitlemise jaoks oleks vaja riiklikku poliitikat, sest see on niinimetatud ühiskondlik-majanduslik haigus, mille levikut saab piirata vähendades vaesust. Seda arengueesmärki Ukraina ilmselt ei saavuta.

Allikad:

http://www.undp.org.ua/files/en_53509MDGS_UKRAINE2010_ENG.pdf

http://www.undp.org.ua/en/millennium-development-goals/mdgs-in-ukraine

http://www.mdgmonitor.org/country_progress.cfm?c=UKR&cd=804

Gapminder

Wikipedia

Moldova ja aastatuhande eesmärgid

Moldova on näide riigist, kellel justkui ei ole kindlat identiteeti. Olgugi, et pea kõikidel elanikel on käes Moldova pass, ei pea paljud Moldova elanikud end just uhkusega moldovlaseks. Paljud rumeeniakeelsed moldovlased taotlevad hoopis Rumeenia passi viidates oma esivanemate pärinemisele Rumeeniast. Venelased ja ukrainlased hoiavad uhkelt oma identiteeti ja peavad moldavankasid lihtsakoeliseks talupoegrahvaks. Riigi lõuna osas elavad türgi päritolu ja enamasti venekeelsed gagauusid tahaks aga samuti iseseisvuda. Seega vaataks riik justkui mitmesse eri suunda korraga ja tundub, nagu ei teaks Moldova kui tervik ülepea, kus suunas areneda.

Moldova on teadupärast endine Nõukogude Liidu vabariik, kes kuulutas end sarnaselt Eestile 1991. aasta augustis iseseisvaks. Moldova, kus elab lisaks moldovlastele nii ukrainlasi, venelasi, kreeklasi, gagauuse ja palju teisi rahvaid, püüdleb alles nüüd, 20 aastat peale NLiidust vabanemist Euroopa Liidu poole.

Kuigi merepiirita Moldova on territooriumilt väiksemgi kui Eesti oma, elab seal pea kolm korda rohkem rahvast. Praegu on elanike arv kolm ja pool miljonit, kuid veel 90ndate alguses elas Moldovas ligi 4,3 miljonit inimest. 20 aastaga on lahkunud tervelt miljon inimest! Moldova elanikud emigreeruvad parema elu otsinguil emakeelest lähtuvalt itta või läände: venekeelsed Venemaale ja Ukrainasse, ja rumeeniakeelsed Itaaliasse, Hispaaniasse ja Portugali.

Moldova riik on ka sõna otses mõttes lõhenenud – Moldovast itta jääv kitsuke, umbes Peipsi-suurune piirkond teisel pool Dnestria jõge Ukraina piiri ääres on peale 1990ndate alguse kodusõda kuulutanud end iseseisvaks riigiks nimega Moldova Transnistria Vabariik, ja sel territooriumil on endiselt Venemaa relvajõud sees. Seda wannabe-riiki ei ole siiski tunnustanud ükski teine riik. Paljude meelest takistab see külmunud konflikt majanduse elavdamist ja investeeringute riiki meelitamist – riigi arengut. 

Vaesuse vähendamine poole võrra

Kahjuks on Moldova viimase 20 aasta jooksul võistelnud koos Kosovo ja Albaaniaga tiitlile ‘Euroopa vaeseim riik’. Moldova SKT on Eesti omaga võrreldes ligi seitse korda väiksem.

Üks põhjus, mis Moldova majanduse rööpast välja lõi ja vastavalt ka moldovlaste elukvaliteeti halvendas, oli 90ndate alguse kodusõda Transnistriaga. Nii ei ole Moldova ka 20 aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist siiani saavutanud sama elatustaset, mis neil Nõukogude Liidu lõppedes oli –  2008. aastal teenitakse vaid pool sellest, mis 1990. aastal. Transnistria eraldumine oli veel sellegi võrra valus, et sinna jäi umbes 45 protsenti Moldova tööstusest.

Just sõjad ja vägivald on kõige suuremad takistused arengu teel ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel, leiavad Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank oma Global Monitoring Report analüüsis, kus arutletakse aastatuhande arengueesmärkide täitmise üle. Selles raportis leitakse, et arengu eelduseks on kasvav majandus, mitte niivõrd arenguabi ega üllatuslikult isegi mitte demokraatia areng.

Kuigi Moldovast lahkunud inimesed, kes on enamasti täistööjõus noored ja haritud spetsialistid, ei aita Moldova majandusel otseselt kasvada, aitavad nende rahasaadetised välismaalt kummalisel kombel siiski majandust elavdada. 2008. aastal näiteks moodustas Moldova sisemajanduse kogutoodangust tervelt kolmandiku (täpsemalt 36 protsenti) emigrantide poolt saadetud raha lähedastele.

Seda arvestades peab Moldova veelgi enam pingutama, et loobuda sõltumine sugulaste saadetud taskurahast, saavutada esiteks Nõukogude Liidu aegne tervis ja rikkus, ning teiseks muudele Euroopa riikidele nende näitajate osas järele jõuda. Maailmamastaabis pole Moldova aga muidugi selline arengumaa nagu India või Aafrika – Moldova asetub keskmise arenguga riikide hulka.

Moldova vaesusel on keerulised põhjused. Moldova aastatuhande arengueesmärkide täitmist analüüsiv dokument loetleb neid mitmeid: madal sissetulek, ebapiisav toidulaud, halb tervis, sõltumine majanduse käekäigust, hirm ja ebakindlus tuleviku ees, vähene osalemine riiklikes otsustusprotsessides ja võimaluste puudumine, et oma elukvaliteeti parandada.

1998. aastal elas allpool äärmist vaesuspiiri tervelt 37 protsenti inimestest. Järgmisel aastal elas vaesuses juba üle poolte inimeste – 59 protsenti. See tähendab, et üle poolte Moldova elanikest ei saanud endale lubada vajalikku toidunormi ehk 2282 Kcal päevas.

2000. aastast on vaesus vähenenud neljandikuni elanikest.

Tagada lastele haridus

IMFi ja Maailmapanga analüüs selle kohta, kuidas eri riigid saavad hakkama endale võetud kohustustega, märgib, et Moldova peaks veelgi enam pingutama, et alghariduse saaksid kõik lapsed. Nende meelest on Moldova nende 22 riigi hulgas, millel on täieliku alghariduse saavutamisest puudu vaid 10 protsenti. Moldova ise aga tõdeb, et neil ei ole andmeid (ega vahendeid statiliste andmete korjamiseks), kui paljud nendest lastest, kes on esimesse klassi astunud, keskkooli ka lõpetavad. Ilmselt on siin põhjuseks suur väljaränne Moldovast ja see, et rahvastiku väljarände kohta ei koguta infot.

Sooline võrdõiguslikkus

Moldova paistab teiste riikide hulgas silma selle poolest, et on olnud ulatusliku inimkaubanduse lähtekohaks. Selle põhjuseks on enamasti Moldova maapiirkondades lokkav vaesus, mis sunnib noori naisi kahtlasevõitu tööpakkumistest kinni haarama. Kahjuks pole puudust inimestest, kes nende täbarat olukorda ära kasutavad. Mittetulundusühing La Strada väitel puudutab inimkaubandus kümneid tuhandeid moldova naisi, kusjuures 70 protsendil neist on kodus väikesed lapsed.

Kuigi ükski seadus ei kehtesta soolist diskrimineerimist, on naised Moldova juhtivatel ametikohtadel ikkagi vähe esindatud: näiteks on Moldova 101st parlamendisaadikust vaid 16 naised. Moldovas ei ole seadusi, mis kehtestaks reeglid naiste võrdsele esindatusele. Positiivne on see, et naised moodustavad üliõpilastest üle poole ehk koguni 57 protsenti. Arengu saavutamiseks peab riik enda ülesandeks luua seadusi, mis aitaks mõlemal sool asuda võrdselt juhtivatele ametikohtadele.

Vähendada vastsündinute ja laste suremust

Moldova ei ole suuteline saavutama eesmärki vähendada alla 5aastaste laste suremust. 2002. aastal, kui Aastatuhande Arengueesmärgid olid just allkirjastatud, oli Moldovas alla viieaastaste laste suremus 18,3 tuhande sünni kohta. Kuigi Moldova pidas eesmärgiks vähendada väikelaste suremust 2015. aastaks 8,4ni, ei kulge areng selles suunas. Nüüd on eesmärk vähendada laste suremust 2015. aastal 15ni.

Peamisteks varajaste surmade põhjuseks on madal arstiabi kvaliteet (kolm neljandik lastest on surnud haiglates, üks neljandik sureb kodus), vähene arusaam haiguse sümptomitest ning õnnetusjuhtumid.

Väikelaste suremus asetub Moldovas alarahastatud meditsiinisüsteemi konteksti: puudus on arstidest ja med. personalist, keskkonnareostatus on kõrge ja lapsevanemate endi tervis pole kiita.

Parandada emade tervist

Veelgi enam kui väikelaste suremusmäär, näitab tervishoiu üldist olukorda emade suremus sünnitusel. Moldova emade suremus on viimastel aastatel küll vähenenud, kuid on ikka suurem kui teistes Euroopa riikides. 100 000 naisest sureb Moldovas 28 naist kas rasedusaegsete komplikatsioonide tõttu sünnitusel või peale sünnitust. Selle kurva statistika põhjuseks on terve rida ühiskondlikke probleeme, alustades vaesusest, töötusest  ja perevägivallast ning lõpetades suure abortide hulgaga.  Abortide kõrge hulk alla 15aastaste tüdrukute hulgas ja kuni 19aastaste hulgas näitab veel kord, kui vajalik noortele on pereplaneerimise vahendeid tutvustada ja terviseõpetust anda. Tervelt poolt emade surmajuhtumitest oleks saanud hõlpsasti ennetada. Lisaks sellele oleks saanud 43 protsenti nendest surmajuhtumitest ennetada teatud meditsiinilistel tingimustel. Vaid 7 protsenti surmajuhtumitest olid sellised, mida ei oleks saanud vältida.

Enamik naistest, kes on elu kaotanud, elab maapiirkondades, kus on veelgi kehvem juurdepääs ravile ja terviseteadlikkus madalam.

Peatada HIVi/AIDSi ja teiste haiguste levik

Moldova on teinud endale ülesande peatada haiguste levik, millest saaks hoiduda elukvaliteedi tõusuga ja teadlikkusega. Tuberkuloos on aidsi kõrval üks nendest haigustest. Kui Moldova esialgne plaan aastal 2000 oli vähendada HIVi nakatumist ja aidsi haigestumist 4,6 juhtumilt 3,2le juhtumile 100 000 inimese hulgas, siis uuesti seatud eesmärgid ei ole sugugi nii optimistlikud. 2006. aastal haigestus või nakatus 100 000 inimese kohta HIV/AIDSiga tervelt kümme inimest, kaks korda rohkem kui 2000. aastal. Kaks aastat hiljem oli see näitaja veelgi tõusnud: 19,4 juhtumile saja tuhande inimese kohta.  Kõige hullem on olukord Transnistrias, kus 2009. aastal oli näitaja 42!

Enamasti levib HI viirus veenisüstivate narkomaanide hulgas ja aidsi haigestuvad enamasti meesterahvad. Moldova uus eesmärk 2015. aastaks on vähendada see 8-le inimesele saja tuhande kohta.

Ka tuberkuloosi-näitajad on halvenenud ning Moldova ei suuda saavutada endale seatud esialgseid arengueesmärke.

Tagada looduskeskkonna kestlikkus ja juurdepääs puhtale joogiveele

2008. aastal oli vaid pooltel moldovlastel juurdepääs kraaniveele. Kusjuures maapiirkondades oli vaid viiendikul inimestest selline võimalus, samas kui linnades oli kraanivesi enamikes kodudes. Ka on vaid pooltel moldovlastel juurdepääs sanitaarsele käimlale, kusjuures võib ennustada, et eesmärki tõsta see näitaja 71 protsendile aastaks 2015 ei saavutada.

Allikad:

1.     Improving the Odds of Achieving the MDGs, World Bank:  http://siteresources.worldbank.org/INTGLOMONREP2011/Resources/7856131-1302708588094/GMR2011-CompleteReport.pdf

2.     United Nations Development Programme, MDGs in Moldova, http://www.undp.md/mdg/moldova.shtml

3.     Gapminder

4.    The First National Report of Millennium Development Goals in the Republic of Moldova

Gruusia ja aastatuhande arengueesmärgid

Paljud eestlased on viimastel aastatel Gruusiasse reisinud ja leidnud, et: “Tänane Gruusia meenutab paljuski 15 aasta tagust Eestit”, või et “Gruusias toimuv meenutab 1990. aastate alguse Eestit”.

Tegelikult ei ole neil õigus. Võrdleme naljaviluks 1994. aasta Eestit, kui vaesus oli haritipus, ja praegust Gruusiat. Esiteks – ja see võrdlus on meie kahjuks – ei olnud sellal eesti elanike keskmine eluiga nii pikk kui praegu grusiinidel. Ka mõlema riigi vaesuse haripunktis (ehk aastal 1994) olid grusiinid meist ikkagi nelja eluaasta võrra etemad (keskmine eluiga sel aastal Gruusias 71 eluaastat, Eestis vaid 67).

Teiseks - ja see võrdlus on meie kasuks - rikkuse osas ei saa Gruusia olla meist kümme, 15 või isegi 20 aastat maas. Näiteks teenisid eestlased vaesuse haripunktis aastal 1994 keskmiselt 7734 dollarit aastas. Nii palju pole grusiinid keskmiselt kunagi teeninud. Sellele rikkusastmele kõige ligilähedasem sissetulek oli grusiinidel 25 aastat tagasi ehk 1985. aastal, mil teeniti  7151 dollarit inimese kohta aastas. 

Sellest ajast alates on grusiinide elu läinud kahjuks üha kehvemaks ja kehvemaks kuni 1994. aastani, mil saavutati vaesuse nn põhi. Nii vaesed, kui grusiinid aastal 1994 olid, pole eestlased 20. sajandil olnudki: sel aastal teenisid grusiinid keskmiselt 1577 dollarit inimese kohta aastas. Eestis oli nii kehv sissetulek viimati 1870ndatel, kui uskuda ÜRO andmeid.

Praegu on eestlased oma sissetulekute poolest neli korda rikkamad. Samuti on Eesti tagasi teinud vahe keskmises elu-eas ja ühe aasta võrra isegi edastab grusiine.

Kodusõda – kehv majandus – madal areng – ohus demokraatia nõiaring

Gruusia kiire vaesestumise põhjuseks on olnud kodusõjad, mida on peetud 80ndate lõpust alates mitmeid: näiteks Lõuna-Ossetias 1988–1992 ja Abhaasia sõda 1992–1993. Lisaks avaldas majandusele laastavat mõju Venemaa sissetung Gruusiasse 2008. augustis, mis langes kahjuks kokku rahvusvahelise finantskriisi algusega.

Gruusia on hoiatav näide selle kohta, kuidas sõda vähendab kõigepealt inimeste sissetulekuid ja riigi sisemajanduse-kogutoodangut ja laastab nii füüsilist kapitali (nagu majad, infrastruktuur ja vara, mis hävineb või varastatakse kodusõja ajal) kui ka inimkapitali (ehk siis leibkonnad, mis on töötegemiseks sobilikud). Maailma-arengu 2011. aasta raporti kohaselt on alates 2000. aastast Gruusias lahingus langenud inimesi 648!

Koos majanduse halvenemisega võib tekkida oht demokraatiale. Nimelt leidsid teadlased Przeworski jt, et mida vaesem on riik, seda tõenäolisemalt kestab ka demokraatia vähem aega. Demokraatia saab keskmiselt kesta vaid 8,5 aastat, kui sissetulek inimese kohta on vähem kui 1000 dollarit. Kui sissetulek on alla 2000 dollari, on tingimused loodud demokraatia kestmiseks 16 aastaks jne jne.

Majandusajakirja The Economist andmeil ei ole Gruusia demokraatlik riik, vaid niinimetatud hübriidrežiim. Gruusia asub demokraatiaindeksis alles 103. kohal koos Pakistani ja Bhutaniga, saades 10 võimalikust punktist vaid 4,5.

Kuid positiivne on see, et majandus kogub tavaliselt end mõne aasta pärast uuesti juhul, kui ei alga uus vägivallalaine. Sest kuigi vaesusel on omadus uuesti õhutada konflikte, on kodusõjad siiski kallis lõbu ja vaesed riigid ei saa neid endale kergesti ilma väliste “aitajate” endale lubada.

Gruusia torkab silma ülisuurte kaitsekulutustega: SKPst kulutab Gruusia 5,6 protsenti sõjaväele. Sõjavägi pakub oma stabiilse sissetulekuga üleüldise vaesuse taustal paljudele head karjäärivõimalust ja on seega atraktiivne tööandja.

Kõige tähtsam aastatuhande arengueesmärk Gruusia puhul on seega vähendada vaesust, et saaks areneda majandus, et saaks areneda riik ja et hea majandus saaks omakorda kindlustada demokraatia arengut. Demokraatlikud riigid omakorda peavad hulga vähetõenäolisemalt kodusõdu.

Aastal 2003 elas üle poole elanikest (54 protsenti) allpool ametlikku vaesuspiiri. Maainimesed elavad keskmiselt hulga vaesemalt kui linnaelanikud. Allpool rahvusvahelist vaesuspiiri, mille puhul elas inimene päevas vähema kui 1,25 dollari eest, oli Gruusias 2002. a. 15 protsenti, 2003. aastal 13 protsenti.

Esimene eesmärk: Vaesuse vähendamine

Vaesust mõõdetakse kahe eri mõõdikuga: esimene neist on ametlik toimetuleku piir ja teine on äärmusliku vaesuse tase. Eesmärk on vähendada elanike arvu allpool ametlikku toimetulekupiiri 20-25 protsendini elanikkonast ning äärmises vaesuses elavaid inimesi nelja protsendini.

Vaesuse üheks näiteks on grusiinide ühekülgne toidulaud, mistõttu paljud elanikegrupid ei saa täisväärtuslikku toitu. Tasakaalust väljas toidulaud ohustab kaudselt terve elanikkonna tervist.

On väga tõenäoline, et seda arengueesmärki ei suuda Gruusia saavutada.

Teine arengueesmärk: Juurdepääs haridusele

Nõukogude Liidu pärandi tõttu käivad kõik gruusia lapsed küll koolis, kuid viimasel ajal on hariduse kvaliteet järsult langenud. Raha haridusse läheb sisemajanduse kogutoodangust vaid 2 protsenti.

Gruusia koolisüsteemis on palju probleeme: liigselt tsentraliseeritud juhtimissüsteem, puuduvad raamatud, õppeplaanid, tehniline baas, õppestandardid on vananenud, õpetajate koolitamissüsteem on aegunud, ning subjektiivne hindamissüsteem.  Kõige silmatorkvam puudus on see, et saadav haridus ei valmista õppureid tööturuks ette.

Kolmas eesmärk: Sugude vaheline võrdsus

Gruusia on seda arengueesmärki kohaldanud selliseks, et saavutada meeste ja naiste staatuse võrdsus. Gruusia naistel on meestest hulga raskem saavutada juhi ametikohta nii riigiteenistuses kui ka erasektoris. Naisi on vähem kohalikes omavalitsustes ning naisi on Parlamendis vaid seitse protsenti. Ka on naiste palk tavaliselt hulga madalam.

Gruusias valitsevad tugevad soo-alased stereotüübid, mis teevad naiste õiguste kaitse veelgi raskemaks. Kuigi seadustesse diskrimineerimine ei ulatu, ei soodusta need ka piisavalt naisi kaasamist.

Gruusia eesmärgid on suurendada sooline võrdsus tööhõives ning suurenda naiste osakaalu poliitilises elus ning kõrgetel ametikohtadel. Gruusia ei suuda arengueesmärki väga tõenäoliselt saavutada.

Neljas eesmärk: Laste suremus

Gruusia andmestik laste suremuse kohta on kurvastav. Nii imikute kui väikelaste suremus on kaugelt suurem kui Euroopa riikides. Põhjuseks peetakse ebaturvalisi sünnitusi ning tervishoiu üleüldist kehva seisu. Iga tuhande imiku kohta sureb Gruusias 2009. aastal 26 vastsündinut, mis on edasiminek kui võrrelda 1990 aastaga, kui suri kaks korda rohkem vastsündinuid (41), kuid Euroopa keskmisega võrreldes siiski ebameeldivalt kõrge näitaja.

Saavutatud on mõngingast edu ja kui Gruusia teeb lisapingutusi, siis on võimalik selle arengueesmärgi saavutamine.

Viies eesmärk: Emade tervis

Ka emade tervis ei ole Gruusias kiita. Emade suremusmäär (42 sajatuhande sünnituse kohta 2009. aastal) on väga kõrge kui Euroopaga võrrelda – selle põhjuseks on meditsioonitöötajate puudus sünnituse juures ning sünnitustubade vähene ja kehv varustatus. Kerkivad ka uued, vaesuse levikuga seotud nähtused nagu kodussünnitamine või abordijärgsete komplikatsioonid.

Gruusia elanikkond kahaneb murettekitavalt madala sündimuse, aina suureneva suremuse ning kõrgete laste ja emade suremuse tõttu. Lisaks kõigele mõjutab rahvastikku emigreerumine.

Gruusia andmeid on raske analüüsida, kuna sündide ja surmade registreerimissüsteem on puudulik ning eri andmebaaside vahel esineb suuri erinevusi.

Kuues eesmärk: HIV ja aidsi leviku piiramine

Gruusias ei ole aids ja HI viirus plahvatuslikult veel levima hakanud, kuid kõik faktorid, mis põhjustavad selle viiruse kiiret levikut, on ühiskonnas olemas. Riskigruppidega töötamiseks ei ole raha, puudulik on ka vastav seadusandlus, elanike teadlikkus on madal ning need ei aita just haiguse leviku ennetamisele kaasa.

Seismes eesmärk: Kestlik loodushoid

Gruusia loodushoiu jätkusuutlikkuse teeb lisaks tehniliste vahendite ja teadmiste nappus ka inimeste vähene keskkonna alane teadlikkus. Samuti ei ole rahval võimalust otsuste tegemisel kaasa rääkida. Puudulik on järelevalve süsteem ja seaduste täitmist ei kontrollita.

Lisaks on vähe statistilist materjali ja selle kvaliteet on küsitav. On tõenäoline, et Gruusia ei saavuta antud arengueesmärki.

Kaheksas eesmärk: Üleilmsete võrgustike loomine

Gruusia on selles vallas mõningast edu saavutanud, näiteks on Gruusia ühinenud Maailma Kaubandusorganisatsiooniga WTO ja on oma kaubandust liberaliseerinud. Tulevikkusuunatud rahanduspoliitika aitab inflatsiooni kontrolli all hoida, valuutakurss on stabiilne ning kindlusturg areneb.

Gruusia on loonud hea baasi selleks, et kasutada info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid oma arenguplaanides. Kuid vaid 23 protsenti grusiinidest kasutab internetti, mis ei ole just kuigi lootustandev number.

Koos neljanda eesmärgiga on see teine ala, kus on oodata edusamme.

Allikad:

http://www.bepress.com/peps/vol15/iss1/7/

Gapmider

http://ddp-ext.worldbank.org/ext/ddpreports/ViewSharedReport?&CF=&REPORT_ID=1336&REQUEST_TYPE=VIEWADVANCED

http://www.mdgmonitor.org/country_progress.cfm?c=GEO&cd=

http://wdr2011.worldbank.org/sites/default/files/Complete%202011%20WDR%20Conflict%2CSecurity%20and%20Development_0.pdf

data.worldbank.org 

http://muse.jhu.edu/login?uri=/journals/journal_of_democracy/v007/7.1przeworski.html

http://wdr2011.worldbank.org/fulltext

Mu vaaremad elasid arengumaades … ilma telefonita!

Mu poeg, kes pidi koolis koostama sugupuu, andis mullegi tõuke visuaalsete vidininatega mängimiseks. Lisaks Genile avastasime internetis ka Gapminderi - arvutiprogrammi, mis visualiseerib eri riikide arenguid. Nii ma avastasingi, et mu vaarema sündis tegelikult … Afganistanis. Peaaegu, noh.

Nimelt mõõdab mu lemmiktabel Gapminderis riikide arengut inimeste keskmise eluea (tervise) ja sissetuleku (rikkuse) kaudu. Ja seda kõike liikuval ajaskaalal aastast 1800 kuni 2009. aastani!

Nii on näiteks kohe näha, millal arstid käsi pesema hakkasid – umbes 1850 paiku – ning need väikesed värvilised pallid, mis kehastavad käsipesevaid rahvaid, teevad Rootsi meditsiiniteadlase Hans Roslingu koostatud interaktiivses tabelis kohe hüppe üles, eluea pikenemise poole.

Samamoodi on näha vaesuse suurenemine ja eluea langus Eestis 90ndate alguses – pisike pruun pall, mis kehastab Eestit, tõmbab ekraanile justkui g saba: vaesus suuremaks, eluiga lühemaks. Kui ei teaks, mis siis toimus, võiks arvata, et Eestist käis üle sõda.

Kuid - üritades kombineerida Geni andmeid Gapminderiga - mõtlesin, milline oli elu Eestis, kui 1870. aastal sündis mu vana-vana-vanaema Elena Antson? Samal aastal, muideks, toimus esimene eestikeelne teatrietendus – Koidula ‘Saaremaa onupoeg’ – ja peeti ka Põllumeeste Seltsi avakoosolek. Gapminder, mis visualiseerib ÜRO andmeid, andis teada, et mu vanavanavanaema sünni ehk Saaremaa onupoja etendumise ajal oli keskmine eluiga Eestis vaid 38 aastat, ning sissetulek inimese kohta 1537 dollarit aastas.

Seega, sel ajal, mil eestlased rahvuslikult ärkasid, oli elu umbes samasugune ... nagu Afganistanis praegu! (See tõestab, et ei ole õige öelda, nagu valitseks Afganistanis praegu meie mõistes keskaeg – sissetuleku ja tervise poolest on seal hoopis ärkamisaeg.)

Kui kahe võrdlusaluse - ärkamisaegse Eesti ja praeguse Afganistani vahel on tervise ja rikkuse osas sarnasusi - mõlemas käiakse tõenäoliselt põllu peal asjal, on neil siiski üks suur erinevus - saja afgaani kohta on ses riigis praegu 27 mobiiltelefoni. Samas ei osanud ei Koidula ega mu vaarema telefonist isegi veel unistada.

Kuigi võib ju spekuleerida, et mu vaarema Elena Antson luges küll Pärnu Postimeest, teame, et uudised levivad kiiremini telefonitsi ja mitte ajalehe kaudu, mis tookord ei potsatanud sugugi igal hommikul postkasti.

Areng on see, kui su mõtted muutuvad, ütles mulle kord üks tark naine, kelle juures kord murega käisin. Üllatuslikult kehtib see ka riikide arengu kohta. Seega märgivad mobiiltelefonid - ehk kiirelt leviv info - kiiremat edasiminekut.

Otsustan edasi vaadata, milline oli elu Eestis aastal 1884, kui sündis mu vana-vanaema Kadri Hanson. Sel ajal oli Eestis keskmine eluiga 41 aastat (tundub, et eesti arstid käsi ikka veel ei pesnud) ja sissetulek inimese kohta aastas keskmiselt 1708 dollarit. Selgub, et sel aastal, mil ka Eesti Üliõpilaste Selts õnnistas Otepääl oma sinimustvalget, oli umbes samasugune elu nagu praegu ... Lesothos.

Vaatan Wikipediast järele ja avastan, et Lesothos, ses pisikeses riigis Lõuna-Aafrikas, on praegu 85 protsenti kirjaoskaid – Aafrikas üks kõrgemaid näitajaid. Kahjuks on Lesothos laste suremus tervelt kaheksa protsenti ja saja tuhande elaniku kohta leidub vaid viis arsti!

Kuid lootust andev on see, et tervelt neli protsenti elanikest kasutab selles pisikeses Lõuna-Aafrika riigis internetti, mis on Kadri Hansoni sünniaja ja toonaste eesti üliõpilaste tingimustega võrreldes suur edumaa. Selgub ka, saja lesootholase kohta (kes nimetavad end pigem basothodeks) on mobiiltelefone tervelt 28.

Areng, järelikult, toimub seal kiiremini, kui see Eestis lipuõnnistamisest Skaibini on toimunud.

Hiljem võrdlen veel vanaema Helena Miilbergi sünniaega 1904. aastal ja avastan, et 45 eluaasta ja 1953 dollarilise sissetulekuga aastas inimese kohta keskmiselt oli elu tookord nagu ... Nigeerias praegu. Ainult pooltel inimestel on seal juurdepääs puhtale joogiveele ja korralikule tualetile. Kuid umbes sama paljudel on mobiiltelefon!

Kanada kolumnist Doug Saunders kirjutab ajalehes The Globe and Mail, et maailma ligi seitsmest miljardist inimesest on tualett vaid 4,3 miljardil. Kusjuures, neid, kellel on mobiiltelefon, on 4,6 miljardit. Seega on maailmas kolmesaja Eesti suurusjärgus inimesi, kellel on küll mobiiltelefon, kuid ei ole tualetti. Huvitav, miks?

Olgugi, et tualeti puudumine on lisaks alandavale kogemusele ka otsene terviserisk - näiteks on väikelaste suremus madala sissetulekuga maades antisanitaarsuse tõttu kõrge, aga isegi sel juhul, kui telefon tähendab igakuiste maksete tõttu ohtu võlgadesse sattuda, on tõenäosus telefoni kaudu tööpakkumisteni jõuda suurem.

Telefon annab võimaluse vaesusest kiiremini välja rabeleda. Seda muide on näha ka Eesti puhul - 90ndate alguse suhtelise vaesuse kiuste tõusis mobiiltelefonide arv jõudsalt.

Võib ju spekuleerida, milline mõju Eesti arengule oleks olnud sellel, kui justkui Afganistani oludes sündinud Koidula oleks ‘Saaremaa onupoja’ esietendusest meie kõigi vaaremadele teatanud nutitelefoni kaudu oma twitteri kontol...

Või kui kiiresti oleks Eesti Skaibini arenenud juhul, kui Lesotho elukvaliteediga Eesti Üliõpilaste Selts oleks lipuõnnistamisele me vanavanaemad kutsunud Facebooki kaudu...

Atikkel ilmus Maalehes http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/telefonid-vaaremadele.d?id=43496105 

Kas multikulti aeg Kanadas saab läbi?

Nii ja naa. Debatt Kanadas igatahes käib. Mis teie Kanadale soovitaksite? Kas jätkata ametliku mutikultuursuse politiikat, mis Kanadas seadustatud juba 40 aastat? Arvestada tuleb, et multikulti on Kanadat hästi teeninud - siin pole immigrantide korraldatud progromme toimunud nagu Euroopas. Või tuleks pigem loobuda politiikast, mis on justkui ei sunni immigrante piisavalt integreeruma?

Loomulikult sai Eestis palju vastukaja Saksamaa kantsleri Angela Merkeli avaldus selle kohta, et multikulti on Saksamaal täielikult läbi kukkunud. See andis uustulnukate suhtes võõrastavale Eestile põhjust vastu rindu lüüa: Oleme õigel teel! Aga kui arvestada, et Saksamaa ei ole multikultuurne riik kunagi olnudki, oli see Merkelilt küll imelik avaldus. Saksamaa pole kunagi multikultuurseid poliitikaid koostanud ja multikulti-idee pole ka immigrantide seas kunagi poolehoidu leidnud. Kuidas sai see läbi kukkuda?

Mida multikulti õigupoolest tähendabki? See tähendab, et riiklikes dokumentides on kirjas (Kanada puhul on see näiteks Õiguste ja Vabaduste Harta paragrahv 27), et mitte ükski kultuur ei domineeri teiste üle ja et mitmekesisust on vaja austada. Õigupoolest toetub Kanada multikulti koguni neljale sambale: lisaks eelmisele on rõhutatud ka vajalik lõimumine ühiskonda keeleõppe kaudu, osalemine ka teistes, nn paralleelkultuurides ja vajadus teha kaasa peavooluinstitutsioonides. Kuid need ununevad kergesti ära. Lihtsam on märgata oma õigusi, kuid mitte kohustusi kodanikuna.

Sellepärast saabki Kanadal multikultist tasapisi villand. Pea kaks kolmandikku kanadalastest eelistaks ajalehe The Globe and Mail andmeil pigem ameerikapärast kultuuride sulatusahju, mitte kirjut kultuuride mosaiiki.

Muideks, tervelt kaks nädalat enne Angela Merkeli multikulti läbikukkumisjuttu avaldas The Globe and Mail juhtkirja, milles soovitas Kanadal multikulti termin riiklikust sõnavarast eemaldada ja keskenduda pigem kodaniku mõistele.

Milles siis häda on? Esiteks on olukord 40 aasta taguse ajaga, mil prantsuskeelne Quebec ingliskeelsest Kanadast eralduda soovis, väga palju muutunud. Paljude meelest loodi ametlik multikulti poliitika just kvebekkide maharahustamiseks. Praegu on olukord teistsugune – Kanadal on uued väljakutsed: inimeste identiteet ei põhine enam rahvuslikul identiteedil. Palju tähtsamad on muud tunnused nagu haridustaust, erialased ühendused, sookuuluvus ning seksuaalne orientatsioon. Lisaks on palju segarassilisi inimesi, kes tunnevad ebamugavust, kui nad peavad end vaid ühte kultuuri kuuluvaks pidama.

Kõige veenvam vastuargument multikulti politiitka suhtes kõlas ühes televäitluses aga nii: Multikultist tuleb loobuda, sest Kanadasse emigreeruvad inimesed on üha enam pärit kultuuridest, mis ei hooli naiste, seksuaalvähemuste ja puuetega inimeste õigustest. Saabujad on üha rohkem pärit riikidest, mis on väga hierarhilised, vähem demokraatlikud ja diskrimineerivad. Sellise mõttemaailmaga inimesed on varsti siin ülekaalus ja just neile mõeldes peaks promoma pigem Kanada ühtset kultuuri, mis põhineb vähemuste õigustel, sõnavabadusel, inimõigustel ja õigusriigi põhimõtetel. Lühidalt kodanikuks olemisel.

Paljud märkavad ka tendentse sõnavabaduse summutamisel nn teise kultuuri austamise sildi all. Tekkimas on kultuurid, mille tavade kritiseerimisele sõnavabadus justkui ei laiene. Üks Briti Kolumbia sikhi päritolu parlamendisaadik näiteks sai kohalikelt sikhidelt peksa, kui kritiseeris selle kogukonna ekstreemsete politiikate lembust. India kogukond Edmontonis kritiseeris kunstnikku, kes eksponeeris hindu jumaluse Ganesha alasti ja peata kuju.


Multikulti võitudeks on peetud seda, et sihki päritolu poisid võivad Kanadas kooli kaasa võtta oma traditsionaalse pistoda kirpani, või seda, et sikhi päritolu politseinikud võivad kanda vormimütsi asemel turbanit. Kuid kui teid peaks, ütleme, õnnetu koduvägivalla juhtumi puhul tulema arreteerima vormimütsi asemel hijabi kandev politseinik, kas teil ei tekiks kõhklusi, miliste seaduste alusel teid just arreteeriti? Kas Sharia seaduste alusel, mis eelistab peretülides meespoolt, või Kanada seaduste alusel?

Multikulti-jõulud Kanadas

Kui ma naabrimehele ütlesin, et “mu kevad algab pääle jõulu juba!”, naeris ta mu rumaluse peale tükk aega. “Marje, peale jõulu algab t a l v ! Kuidas küll sa seda ei tea – kolm pikka talvekuud! Ise juba ometi mitmendat aastat Kanadas," vangutas ta pead.

See tõestab minu meelest veel kord, et jõulud Kanadas on läbirääkimiste tulemus ehk kompromiss. Teadupärast pole Kanada mitte USA-sarnane kultuuride sulatus-ahi, vaid kirju multikulti-lapitekk, kus igaühel on võimalus talvised pühad just nii veeta, nagu neile meeldib. Shezara, üks mu endine kolleeg, ei tähista jõulusid üldse ega tee ka lastelegi kingitusi. Jah, see kõlab natuke nutuselt, kuid see on tema valik ja õigus.

Meie pere kakskultuurne mosaiik koosneb tugevatest katoliiklikest traditsioonidest ja paganlikust pööripäeva tähistamise ihalusest ja me vaidleme jõulude veetmise viisi üle kirglikult terve detsembri. Igatahes, kogu jõuluime lastele koos keskööl korstna kaudu saabuva jõulumehe ja kingitustega loob laste jaoks mu mees, kelle jaoks jõulud kehastavad imedesse uskumist lapsepõlves. Mina räägin neile aga sellest, kui toredasti päevad varsti taas pikemaks lähevad ja aegajalt ähvardan neid akende taga piiluvate päkapikkudega.

Kui eelmisel aastal saabus koolist kiri kirjeldusega, et koolis tutvustatakse talviseid pühi Christmast, Hanukkah ja Diwali, mõtlesin ma, miks mitte lisada sellele ka Yule ehk põhiliselt pööripäeva ümber keerlevad jõulupühad? Vikipeedia abiga valmistasin õpetajale abimaterjali skandinaavia-pärastest jõuludest, ja rõhutasin, et seal tuleb jõuluvana laste juurde küsides juba uksel kõva häälega: Kas siin majas häid lapsi ka on? Ja et kingitused tuleb luuletuste või lauludega välja lunastada. Keegi pole Kanadas sellisest asjast loomulikult kuulnudki, kuid Kanada ametlik multikultuursus laseb mul koolitöösse oma kultuur sisse susata.

Kanada multikulti-jõule sobib aga kõige rohkem illustreerima kursusekaaslase Karimi jõulud. Tema isa oli Pakistanist pärit moslem ja ema õigeusklik venelanna. Õigupoolest poleks neil kummalgi 25. detsembri paiku põhjust pühi pidada, kuid ometi kujunesid jõulud Karimi jaoks lapsepõlve imede kehastuseks. Tänu hingelisele emale, kelle jaoks oli igast religioonist midagi õppida, ja isale, kes oli teiste kultuuride suhtes tolerantne, sai Karimi peres jõuludest spirituaalne perepüha, millal ei koonerdatud söögi ega kingitustega ja mil külalisi oli terve maja täis. Kinkide vahetamise komme ei puutunud küll spirituaalsusse kuidagi, kuid muhameedlik isa võttis sellegi kombe omaks austusest oma naise ja uue kodumaa vastu. Kuigi peres polnud toona eriti palju raha, olid jõuluööl kuuse alla alati kingitused ilmunud, just võlu väel.

Praegu, mitukümmend aastat hiljem, teeb Karim samasuguseid pingutusi jõuluime elustamiseks. Kui tema lapsed kuuse alla öösel ilmunud kinke näevad, lähevad nendegi silmad ime tabamisest pärani ja Karim kujutleb, kuidas ta ema heameelest taevast lehvitab.

Vene spioon sajanditagusel Siiditeel tuletab meelde ajaloo tähtsust

Marje Aksli kohtub Ottawas kanada-eesti kirjaniku, keskkonna-aktivisti ja analüütikuga, kes annab Hiina-suheteks kolm soovitust.

Ühel oktoobriõhtul seisan kohmetuna Ottawa ohvitseride maja ukse taga ning piidlen läbi klaasukse sarlakpunase kuuega pidurõivas sandarmeid – silt uksel keelab siseneda jooksukingades, teksades ja lipsuta. Põrnitsen pahuralt oma teksaseid, kuid minu õnneks küsib kingapuhastamismasina kõrval peomelus istuv vanahärra sõbralikult, kas ma lähen Ottawa Põhjala Seltsi kokkusaamisele keldrikorrusel.

Seal, võlvlagedega hämaralt valgustatud ruumis esitleb Hiina-reisi raamatut keegi Eric Enno Tamm, tumedapäine ja asjalik-sümpaatne ning - etiketikohaselt musta ülikonda riietunud noor mees. Olen kohale tulnud, sest loomulikult huvitab mind Hiina, sest pean ka ise üht Hiina-raamatut toimetama. Teiseks intrigeerib mind kirjaniku eesti perekonnanimi.

Et tema telliskivi-paksusel raamatul on pikk pealkiri Vene spioonist, mingist läbi pilvede kappavast hobusest ja Siiditeest, tekitab see peas paraja segapudru. Asi muutub veelgi segasemaks, kui Soome suursaadik haarab jutuotsa enda kätte ja hakkab rääkima hoopis Carl Gustaf Mannerheimist, kõigi aegade suurimast soomlasest.

Tuleb välja, et kõigi aegade suurim soomlane, Soome president parun Mannerheim ongi raamatu alapealkirjas mainitud Vene spioon Siiditeel, kes on omakorda ka Hobune, kes kappas läbi pilvede! Selle viimase kohta vabandab kirjanik Tamm naerdes, et Mannerheimi pseudonüümi Hiinas - Ma Dahan - pidas ta vajalikuks pealkirja jaoks veidi ilustada – 馬达汉 tähendab hiina keeles pigem kohalejõudvat ja vaprat hobust. Pilved lihtsalt kõlasid Tamme jaoks toredamalt... Ka lubab ta peamiselt soomlastest koosnevale publikule, et kevadel Soomes ilmuv raamatutõlge saab pealkirja kindlasti ka Mannerheimi nime, mis Põhja-Ameerika lugejate taustateadmisi arvestades Kanadas ilmuval raamatul tagaplaanile jäi.

Ausalt öeldes polnud mul aimugi, et Mannerheim Vene tsaari Nikolai II heaks Hiinas spioneeris. Mannerheimi ilusa käekirja ja joonistega reisipäevikud on küll 1940ndail ka inglise keeles avaldatud ning nende rootsikeelsed uustrükid on esitatud Soome Info-Finlandia 2010. aasta raamatuauhinnale, kuid need ei kajasta kuigi pikalt tema retke sõjalise info kogumise vaatevinklit.

Olgu need pealegi ajaloolised faktid, et ründamishimuline Tsaari-Venemaa vajas aastal 1906 peale sõda Jaapaniga põhjalikku sõjalist ja arengualast infot ka Hiina kohta. Ning see, et Mannerheim saadetigi Vene sõjaväele tollase Qingi dünastia tugevusest infot koguma. Ning see, et kaheaastase reisi tulemusena valmis tuhandeid fotosid, reisipäevikud, mitmeid memosid ja huvitavaid skeeme ja kaarte...

Hoopis teine ja vahvam asi aga on see, et kahe magistrikraadiga Tamm tegi täpselt sada aastat hiljem, aastal 2006, läbi sama teekonna: Peterburist rongiga Lõuna-Kaukasusse, Aserbaidzhaanist Turkmenistani, läbi Usbekistani ja Kõrgõstani Hiinasse, kus reisis uiguuride juures, külastas Kashgari, käis Sise-Mongoolias ning jõudis lõpuks Pekingisse. Ta ajas näpuga Mannerheimi fotokogus, päevikutes ja memodes järge ja avastas keisri-Hiina ja puna-Hiina arengute vahel silmatorkavaid paralleele.

Ma olen vaimustunud - kui hiilgav raamatu-idee!

Tamme detailide rohke slaidiprogramm, mida ta oma edeval Macil mõnekümnele saali kogunenud Põhjamaade ja Soome-sõbrale näitab, on ajalooliste paralleelide tõmbamisel esmaklassiline. Ning mõned tema fotod on võetud täpselt samast paigast, kus Mannerheimi ülesvõtted sajandi eest!

Just tänu Mannerheimile teab ta, et 100 aasta eest toimusid täpselt samamõõdulised reformid Qing dünastia aegse Hiina moderniseerimiseks. Tamm arvab, et väga vähesed Hiina-eksperdid panevad Hiina kaasaegse arengu ja esiletõusu ajaloolisse konteksti:
“Paljud ütlevad, et see, mis Hiinas praegu toimub, on enneolematu. See ei ole päris täpne - sajandi eest toimusid Hiinas samasugused reformid ja sama hüppeline areng.”

Ta nätab inglisekeelsete raamatute pealkirju nagu Hiina Enneolematu Tõus või Hiina müstiline areng, ja seletab, et need ilmusid sada aastat tagasi.

Sarnaselt Mannerheimile avastab ta, et kui edusammud hariduse, majanduse ja tervishoiu alal on Hiinas silmapaistvad - siis poliitilised reformid Hiinas on jäänud kas tegemata või välditakse neist rääkimist. “Tänapäeva hiinlastel on soov kiiresti rikkaks saada, poliitika ei huvita praegu suurt kedagi,” ütleb Tamm hiinlaste kohta. Kummalisel kombel ei tõstata poliitilise reformi-teemasid Mannerheim – aadlikuna ja kommunismivastasena ta kas ei märka või ei taha märgata sellealaseid võnkeid Qing dünastia lõpu eel Hiina ühiskonnas.

***

15-tuhande-kilomeetrise teekonna, mille läbimine Kesk-Aasias ja Hiinas võttis Mannerheimil aega kaks aastat, läbib kurioosselt puhta triiksärgiga Tamm rongis, praamil, bussis ja hobuse seljas seitsme kuuga. Ta reisib üksinda, ning paaril korral arreteeritaksegi ta riikides, mille “diktaatoreid finantseerivad naftadollarid”. Kuid ta palkab oma teekonnal tõlke ja giide ning kasutab Mannerheimile sarnaselt vale-identiteeti. Kui vene spioon Mannerheim esitles Hiinas ennast etnograafina, kaasas tänapäevaks hindamatut infot pakkuv üllatavalt moodne fotoaparaat, siis Kanada läänerannikul, Vaikse ookeani kaldal sündinud ning käitumise poolest tüüpiliselt sõbralik põhjaameeriklane Tamm reisib Hiinasse eestlasena.

Hiina konsulaat keeldus nimelt mitmel korral Tamme Kanada-passi viisat andmast, sest ta oli Vancouveris Falun Gongi liikmeid intervjueerides endale hiina ametnike meelepaha tõmmanud. Tam, muide, on väga populaarne kantoni-hiina perekonnanimi: Vancouveri telefoniraamatus on üle 200 perekonnanime Tam, kuid vaid mõned Tammed, kes on kas eesti või rootsi päritolu, seletab Eric Enno, keda peetakse Kanadas pelgalt nimekuju põhjal tihti hiinlaseks. Tamm sai Hiina-viisa hoopis Eesti passi.

Mõtlen, kas Tamme eesti päritolu on raamatulegi ehk teatud fookuse andnud. “Mu poliitilist meelsust on osaliselt kindlasti kujundanud isa jutud, kes teenis Eesti ajal Omakaitses. Tihti rääkis ta ka Mannerheimist, Soome iseseisvuse kaitsjast ja 40ndail Eesti iseseisvuse taastamisele pöialt hoidvast Soome presidendist.” Just sellepärast vaatleb ta Hiinaski ennekõike seda, kuidas väikerahvad ja nende keeled teadliku hiinastamise tulemusel kaovad, kuidas suurrahvas koloniseerib piirialasid, neid sõjaliselt kindlustades, ning kuidas natsionalism võib saada uueks Hiina religiooniks.

Ent lisaks sellele teemale peegeldub raamatust vastu ka Tamme tegevus keskkonna-aktivistina. Ta pea hakkab kunagisel Siiditeel, mis tuleks tema meelest ümber ristida Tahma-, Plasti-, Gaasitoru- või Polüestriteeks, õhusaastatuse tõttu nii iseloomulikult valutama; ta köhib ja läkastab ja muutub Hiina suhtes üha kriitilisemaks. Kahtlustan, et Tamm peab kuhjuvaid keskkonna-probleeme üheks võimalikuks komistuskiviks, mis moodsat Hiinat lisaks poliitilistele probleemidele peagi käpuli suruma hakkab.

Ta ütleb: “Kui Põhja-Ameerikast vaadates tundub Hiina nagu kivisõel töötav hiigelsuur tööstus-draakon, mis neelab maailma resursse ja vallutab järjest uusi turgusid, siis lähedalt vaadates näeb Hiina tegelikku haprust. Ma ei karda enam Hiinat, vaid ma olen hakanud Hiina pärast kartma. Paljud Hiina probleemid on nii läbipõimunud, et kriis ühiskonna ühes osas vallandaks kohe mujalgi probleeme, ja nende omavaheline sõltuvus võib potentsiaalselt viia laialdase sotsiaalse krahhini.”

Kasvav ebavõrdsus, keskkonnareostus ja korruptsioon on Tamme meelest üsna samasugused 1900date alguse keiserliku Hiina murede ja väljakutsetega: areng on ebaühtlane ja katkendlik ning riigi paranoilised liidrid ei tea varsti, mida peale hakata oma üha harituma kodanikkonnaga. Mitmel puhul ütleb Tamm, et raamat on justkui hoiatus ajaloost õppimiseks.

Kui ta mainib Konfutsiuse mõttetera: Õpi tundma minevikku, et ennustada tulevikku, mõtlen ma, kas ajalooline fakt, et Qing dünastia leidis oma otsa juba 1912. aastal, tähendab tõesti seda, et paari aasta pärast - nii umbes 2012 - peaksime tunnistajaks olema mingile suurele katastroofile Hiinas?

***

Alles järgmisel päeval avastan, et raamatu autor on seesama Eric Enno Tamm, kauaaegne disainiajakirja Wallpaper ajakirjanik, kes uuris oma artiklites põhjamaade arhitektuuri, disaini ja innovatsiooni sümbioosi, millest Kanadas tänapäeval nii vajaka jääb. Kui ma paar päeva hiljem Tammega kokku saan, et raamatu teemal heietada ja ohvitseride majas esitlusel jagatud Mannerheimi teekonna kaarti lähemalt uurida - kus täpselt elavad uiguurid ja kus juguurid – heidan ette vastuolu südamelähedase keskkonna-teema ja läikiva paberiga Wallpaperi-perioodi vahel. Kas tegu on ikka sama inimesega?

Tõele au andes näeb Eric sel päeval oma robustse, varrastel kootud villase kampsikuga välja hulga rohkem keskkonnaaktivisti kui elustiili-ajakirjaniku moodi elitaarsest Wallpaperist. Selles on tõesti vastuolu, nõustub ta - kogu trükimeedia, Wallpaperiga alustades ja kvaliteetajalehtedega lõpetades, seisab sama keskkonna-teemalise dilemma ees.

“Paradoksaalselt arvan ma, et kui tänapäeva materiaalsus ei anna inimestele paljureklaamitud õnne - õnneks on vaja pigem lähedasi ja spirituaalsust – siis uue põlvkonna nutikas materiaalsus võib lõpetada Põhja-Ameerikas nii tavalise prügi tekitamise ja ühekordse tarbimise kultuuri, mis teeb keskkonnale tõesti halba.”

Just läikivale paberile tükitud Wallpaperi-periood pani teda Põhjamaade kvaliteeti ja erioskusi hindama:
“Kuigi tippdisain on kallis, tasub see pikas perspektiivis hulga rohkem ära. Me elame ühiskonnas, kus inimesed ei väärtusta ostetavate asjade kvaliteeti ja disaini. Me ostame enamasti Hiinas valmistatud asju hetketuju ajel ja kui nad lähevad katki või moest, viskame need ära. Me peaks üha enam koguma raha pigem kallimate asjade jaoks, et need vajadusel ka oma lastele edasi anda. Põhja-Ameerika võiks Skandinaaviast paljuski õppida.” Ning kõrgekvaliteedilist läikpaberit saab taaskasutada, tähendab ta mulle möödaminnes.

Just loodushoiu-dilemma tõttu ei annaks Tamm oma raamatut enam paberil välja - kui vaid saaks aega tagasi keerata - vaid koostaks telliskivi asemel puutetundliku ja interaktiivse e-raamatu. Millise just, annab aimu tema vinge veebileht http://horsethatleaps.com//.

***

Kuna Tamm mainib ise mitmel korral oma raamatu hoiatuslikku iseloomu, uurin, mida ta siis Hiinaga peale hakkaks või seal ette võtaks, kui tal vaid voli oleks, ütleme näiteks Eesti suursaadikuna Hiinas.
“Esiteks,” kirjutab Tamm mulle hiljem, “ei ole ma kindel, et hiinlased mu ametissenimetamise kinnitaks, arvestades, et ma olen Hiina asjadest nii kriitiliselt kirjutanud. Ma peatun oma raamatus mitmelgi politiiliselt tundlikul teemal, alates Tiibetist ning lõpetades poliitilise reformiga. Enamus riike keskendub Hiina suhetes majandusele, sest just Hiina on maailma tootmistehas, kuid Hiinal pole palju abi majanduse vallas vaja. Isegi peale 2008. aasta finantskrahhi on Hiina majandus endiselt heal järjel.”

Tema keskenduks kolmele alale, mida paljud Hiina-suhetes ignoreerivad. “Esiteks soovivad paljud hiinlased innovatsiooni valitsemises. Eesti on e-valitsuse liider maailmas, ning kuigi see võib olla tundlik ja ebamugav teema, soovib Hiina kommunistlik partei siiski paljusid probleeme parema valitsemise kaudu lahendada.

Teine võimalik koostöö on haridus, mis on Hiinas väga prestiižne. Nutikad riigid seavad Hiinaga sel alal head suhted sisse, sest praegused tudengid saavad järgmise põlvkonna ühiskonnaliidriteks ja teadlasteks. Suhted ehk hiina keeles "guanxi" on Hiinas hulga tähtsam kui raha.”

Kolmandaks keskenduks Tamm Hiina-suhetes avatud ühiskonna ja kodanikkonna arendamisele: “Usulised organisatsioonid, muinsuskaitse, kultuuriühendused ja keskkonna-organisatsioonid on Hiinas küllalt uued nähtused ning need vajaks hädasti rahvusvahelist koostööd ja teiste kogemust.”
Tamm on veendunud, et nende kolme ala areng aitaks Hiinal tekitada tehnoloogiliselt nutikat, laia silmaringiga ja mitmetahulist kodanikkonda, kes aitaks Hiinas nii vajalikku politiilist reformi läbi viia.

“Valitsusel, mille toetus püsib tänu majandusedule, vaja siiski valada demokraatlikuma ühiskonna vundament, enne kui võimalik majanduslangus tekitab õigustatud küsimusi valitsuse legitiimsusest. Ajalugu on meile ju õpetanud, et režiimid lagunevad kiirelt ja ootamatult,” tuletab ajaloohuviline Tamm meile lähiajalugu meelde.

Sidebar:
• Ajakirjandust USAs ja Euroopa poliitikat Rootsis õppinud Tamme esimene raamat Beyond the Outer Shores räägib ameerika ökoloogist ja filosoofist Ed Ricketts, kes inspireeris tugevalt ka John Steinbecki loomingut. “Ta on ilmselt ka ainuke teadlane, kelle järgi on nimetatud 15 loomaliiki ja ööklubi,” sõnab Tamm.

• Kanada läänerannikul Briti Kolumbias sündinud kirjanik, ajakirjanik ja analüütik Eric Enno Tamm on väliseesti kogukonnas ehk vähetuntud, kuid tema ajaloo- ja poliitikahuvile andsid kindlalt hoogu eestlasest isa Teise maailmasõja-jutud ja sellepärast teab ta, kui isiklik võib olla maailma-ajalugu.

• Kui küsin Tammelt hüpoteetiliselt, kas ta oleks huvitatud Talendid koju kampaaniat arvestades jagama oma Hiina-kogemust ja -visiooni põgusalt ka eesti tudengite, riigiasutuste või mõttekodadega, peab ta sellist võimalust väga meeldivaks. “Kui vaid mu puudulik eesti keel takistuseks ei kujune,” on Tamm tagasihoidlik.

• Mannerheimi ajaloolist teekonda Hiinas kordasid 2006. aastal ka soome ajakirjanik Tony Ilmoni ja hobusekasvataja Kristian Nyman, kes läbivad 6000-kilomeetrise teekonna ratsa. Nende huvi on nomaadide elustiili ja riigiaparaadi suhete uurimise kõrval ratsa-ekspeditsiooni stressid. Samuti huvitab neid misjonäride tegevus tänapäeval. Hiina moderniseerumist uuriv Tamm kohtas soomlasi Kõrgõstanis ja Kashgaris.

K6IK PILDID ON ERIC ENNO TAMME OMAD JA NEID TOHIB KASUTADA AINULT TEMA LOAL.

Artikkel ilmus EPLs http://www.epl.ee/artikkel/588515

Saabumislinn

Kui ühel õhtupoolikul lastega leivataignasse oliive, parmesanijuustu ja küüslauku segasime, kostis äkitselt koputus uksele.

„Kes nüüd nii hilja veel tuleb,“ imestasin külalise üle. Olin eelseisvad valimised täiesti unustanud.

„Tere, mina olen Isabel Metcalfe, ma kandideerin Ottawa linnavolikogusse,“ ulatas fotogeeniline musta riietunud sümpaatlik, peaaegu kõrvuni naeratusega daam reipalt käe.

Kui vastasin, et ma ei saa kahjuks valima tulla, sest ma ei ole kodanik, ütles ta täiesti siiralt: „Aga teretulemast siis Kanadasse! Kanada on suurepärane maa!“ Ja ta ütles seda sellise häälega, nagu oleks mulle lotovõit osaks saanud.

Ma jäin selle vaevalt paar minutit kestnud episoodi üle mõtlema mitmel põhjusel. Esiteks püüdsin ette kujutada, kuidas valimiskampaaniat tegev Eesti poliitik ütleks samamoodi maale saabunud võõramaalasele siira naeratusega: “Teretulemast Eestisse! Eesti on lihtsalt võrratu maa! Sul on tohutult vedanud!” (Võimatu, eks?)

Teiseks jäin mõtisklema, et miks ei öelnud linnavolikogusse (ja mitte parlamenti) kandideeriv naisterahvas: “Tere tulemast Ottawasse. Ottawa on lihtsalt suurepärane linn!”

Me kõik teame ju, et Kanada on suurepärane maa. Ja kuigi võib kohati tunduda nagu oleks Eestis mõned asjad isegi paremini korraldatud, on inimarengu raportis Kanada Eestist alati keskmiselt 25 koha võrra eespool. Kanadasse igal aastal emigreeruv veerand miljonit inimest ei saa ju eksida – just Kanada võtab maailmas ühe elaniku kohta kõige rohkem immigrante vastu ja on nende integreerimise alal enamasti ka edukas.

Aga mis värk on Ottawaga? Kui edukas linn on Ottawa uustulnukate suhtes? Paari aasta eest osalesin Ottawa linna juures tegutsevas aktivistide grupis City for All Women, mis muuhulgas survestas linna ka uustulnukate tööhõive vaatenurgast. Mäletan hästi, kui rahulolematud olid mu kaas-võitlejannad, kes nurisesid Ottawa tööturule seatud liigsete tõkete üle. Ja kui linnaametnik ütles, et nad hakkavad kohe Kanada pealinna välismaal reklaamima kui üht võimalikku saabumise sihtkohta, siis hüüdsid (enamasti pruuni-nahalised) naised põlastavalt, et pange juba ometi piirid kinni. Ei ole Ottawasse enam doktorikraadiga taksojuhte vaja! Venetsueelast pärit sõbranna igatahes hääletas jalgadega ja kolis Torontosse.

Mu lemmikkolumnist Doug Saunders avaldas hiljaaegu raamatu Arrival City, kus vaatleb vältimatut, vajalikku ja lõplikku – nagu ta ütleb - rännet maalt linna ja arutleb, millised nn saabumislinnad on maainimeste linnastamisel edukamad ja miks.

Ta märgib õigusega, et just põllumajandusest elatub miljard maailma kõige harimata ja näljasemat inimest, kes sõltuvad söönuks saamisel heitlikest ilmaoludest. Linnad aga vajavad vananeva tööjõuga hakkama saamiseks noort verd ja saaks omalt poolt paljugi teha selle jaoks, et et linna- või riigipiiri tagant saabunud tegelased saaks omale jalad alla.

Ehitada uued kortermajad esimesel korrusel äri püsti panemise võimalusega, vähendada tõkkeid tööhõives keeleseaduste ja tsunfti kaitsvate reeglite võrra, võimaldada emigreerujatel pere kaasa võtta, edendada getode ja magalate elu, ehitades sinna häid transpordiühendusi kesklinnaga, soodustada kinnisvara ostmist immigrantide poolt, teha immigrantide laste juurdepääs haridusele võimalikult lihtsaks ja mitte karta seda, et mõned linnaosad jäävadki teistest natuke vaesemaks, sest nende töö on muuta vaesed saabujad keskklassi kodanikeks juba kesklinnas.

Saunders ütleb, et üsna varsti teeb vananeva elanikkonnaga Kanada kõik selleks, et kohale meelitada ükskõik milliseid saadaolevaid töökäsi, mitte ainult kõrgharitud spetsialiste, keda Kanada praegu oma punktisüsteemiga eelistab.

Olgu Kanadaga lugu kuidas on, aga mis plaan on Eestil?

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/saabumislinnade-tervitused.d?id=34863191

Kui palju maksab eestlus?

Jalutame kuumal suvepäeval naistega Ida-Virumaal Saka rannast Ontika poole. Tuul on kaldaäärse vee külmaks puhunud, sellepärast ujuma me ei lähe. Varsti möödume pisikesest poisikesest, kes end siiski aegamisi kaldavette laseb. Külma vee kerkimisest kerel on tal kelmikas kõdinägu ees.

„Holodno, eh?” küsin poisilt sõbralikult, arvestades kohalikku demograafilist olukorda.

„Miks sa vene keeles rääkisid?” hõikavad naised, kes eespool kõnnivad, mulle narritavalt üle õla. „Me oleme ju Eestis!”

„Kuulge, teie olite eesti keeles vait, samal ajal kui mina vene keeles suhtlesin. Keele mõte ongi suhtlemine, keel on vaid vahend!”

***

See, et keel on suhtluse pelk tööriist, tuleb mul tihti meelde Ottawas, kus taban end poegadele inglise keeles moraali lugemas. Ilmselt tahan olla kindel, et mu epistlid heast ja kurjast jõuavad kindlalt pärale... Tänu sellisele kakskeelsusele pole meie üldine suhtlemine kannatanud, kuna sõnumi edasi andmise ja pärale jõudmise mõttes pole tähtsust, kas teha seda sinimustvalge või vahtralehise töövahendiga. Aga loomulikult on kannatanud eestluse üleval hoidmine. Mis eesti ema ma sellisena olen! ahastan.

Õigupoolest hakkas meie peres eesti keel lonkama siis, kui ma väikeste laste kõrvalt tööle läksin ja kodus toimetas minu asemel ingliskeelne lapsehoidja. Jah, minu tööleminemise hinnaks sai eesti keele hääbumine! Naljaviluks arvutan selle hinna rahasse ja lähtun hoolitsusmajanduse mudelist, mis õhutab nähtavaks muutma kogu aeg ja vaev, mis kulub enesestmõistetavale ja nähtamatule tööle.

Niisiis, kui töötasin lasteaiaealiste laste kõrvalt 30000 dollarilise aastapalgaga, võiks eestluse hinnaks pidada 560 dollarit nädalas. Võtsin arvesse ainult selle aja, mil eestikeelse minu asemel toimetas kodus ingliskeelne lapsehoidja. Seega, kui ma ei oleks tööle läinud ja oleksin kodus lapsi eestlaseks kasvatanud nagu õige eesti ema, oleksin ilma jäänud 270000 kroonist aastas (jätsin arvestusest suvekuud välja ja arvestasin vahetuskursiks 11). Eelmise talvel aga, kui töötasin kooliealiste laste kõrvalt 50000 dollarilise aastapalga juures (maksud maha!), oleks eestluse hind olnud üle 320000 krooni.

Palun võrdluseks Torontos elaval ‚Minu Kanada’ autoril Ene Timmuskil oma kaudsed aastakulud eestlusele kokku arvutada. Ja kuigi lapsehoidjat pole teismelistele tütardele enam vaja, saame eestikeelses peres eestlusele kulunud summad ikkagi 125 500 krooni kanti. Oleme rahasse arvestanud 6-nädalase reisi Eestisse, maja üürikulud Eestis, raamatute tellimised Torontosse, sõidud Eesti Majja, suveüritused eestlaste suvekodus Seedriorul ja Tooma-kooli nähtamatud kulud, milles pereisa vabatahtlikult ja tasuta lastega eesti kooli mängib.

Loomulikult on ühiselt küpsetatud koogid, lennutatud tuulelohed ja laste kasvatamine heaks inimeseks tegelikult hindamatu väärtusega, kuid vahva ja ootamatu on avastada näiteks eestluse ülevalhoidmise tagant tagant nii suuri summasid.

Avastan, et eestluse säilimise vaatenurgast oleks ideaalne, kui eesti lapsevanemad oleks kodused ja kõige parem, kui ka koolitaks lapsi kodus, eemal asukohamaa mõjudest.

Kuid, kuidas siis teenida raha suviseks Eestisse sõiduks (neljaliikmelisele perele umbes 60 tuhat krooni) ning kas me samas ei uhkustanud sellega, et eestlased olevat millalgi mitmekümne aasta eest olnud üks enamteenivaid rahvarühmi Kanadas?

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/kui-palju-maksab-eestlus.d?id=34507885