Moldova on näide riigist, kellel justkui ei ole kindlat identiteeti. Olgugi, et pea kõikidel elanikel on käes Moldova pass, ei pea paljud Moldova elanikud end just uhkusega moldovlaseks. Paljud rumeeniakeelsed moldovlased taotlevad hoopis Rumeenia passi viidates oma esivanemate pärinemisele Rumeeniast. Venelased ja ukrainlased hoiavad uhkelt oma identiteeti ja peavad moldavankasid lihtsakoeliseks talupoegrahvaks. Riigi lõuna osas elavad türgi päritolu ja enamasti venekeelsed gagauusid tahaks aga samuti iseseisvuda. Seega vaataks riik justkui mitmesse eri suunda korraga ja tundub, nagu ei teaks Moldova kui tervik ülepea, kus suunas areneda.
Moldova on teadupärast endine Nõukogude Liidu vabariik, kes kuulutas end sarnaselt Eestile 1991. aasta augustis iseseisvaks. Moldova, kus elab lisaks moldovlastele nii ukrainlasi, venelasi, kreeklasi, gagauuse ja palju teisi rahvaid, püüdleb alles nüüd, 20 aastat peale NLiidust vabanemist Euroopa Liidu poole.
Kuigi merepiirita Moldova on territooriumilt väiksemgi kui Eesti oma, elab seal pea kolm korda rohkem rahvast. Praegu on elanike arv kolm ja pool miljonit, kuid veel 90ndate alguses elas Moldovas ligi 4,3 miljonit inimest. 20 aastaga on lahkunud tervelt miljon inimest! Moldova elanikud emigreeruvad parema elu otsinguil emakeelest lähtuvalt itta või läände: venekeelsed Venemaale ja Ukrainasse, ja rumeeniakeelsed Itaaliasse, Hispaaniasse ja Portugali.
Moldova riik on ka sõna otses mõttes lõhenenud – Moldovast itta jääv kitsuke, umbes Peipsi-suurune piirkond teisel pool Dnestria jõge Ukraina piiri ääres on peale 1990ndate alguse kodusõda kuulutanud end iseseisvaks riigiks nimega Moldova Transnistria Vabariik, ja sel territooriumil on endiselt Venemaa relvajõud sees. Seda wannabe-riiki ei ole siiski tunnustanud ükski teine riik. Paljude meelest takistab see külmunud konflikt majanduse elavdamist ja investeeringute riiki meelitamist – riigi arengut.
Vaesuse vähendamine poole võrra
Kahjuks on Moldova viimase 20 aasta jooksul võistelnud koos Kosovo ja Albaaniaga tiitlile ‘Euroopa vaeseim riik’. Moldova SKT on Eesti omaga võrreldes ligi seitse korda väiksem.
Üks põhjus, mis Moldova majanduse rööpast välja lõi ja vastavalt ka moldovlaste elukvaliteeti halvendas, oli 90ndate alguse kodusõda Transnistriaga. Nii ei ole Moldova ka 20 aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist siiani saavutanud sama elatustaset, mis neil Nõukogude Liidu lõppedes oli – 2008. aastal teenitakse vaid pool sellest, mis 1990. aastal. Transnistria eraldumine oli veel sellegi võrra valus, et sinna jäi umbes 45 protsenti Moldova tööstusest.
Just sõjad ja vägivald on kõige suuremad takistused arengu teel ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel, leiavad Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank oma Global Monitoring Report analüüsis, kus arutletakse aastatuhande arengueesmärkide täitmise üle. Selles raportis leitakse, et arengu eelduseks on kasvav majandus, mitte niivõrd arenguabi ega üllatuslikult isegi mitte demokraatia areng.
Kuigi Moldovast lahkunud inimesed, kes on enamasti täistööjõus noored ja haritud spetsialistid, ei aita Moldova majandusel otseselt kasvada, aitavad nende rahasaadetised välismaalt kummalisel kombel siiski majandust elavdada. 2008. aastal näiteks moodustas Moldova sisemajanduse kogutoodangust tervelt kolmandiku (täpsemalt 36 protsenti) emigrantide poolt saadetud raha lähedastele.
Seda arvestades peab Moldova veelgi enam pingutama, et loobuda sõltumine sugulaste saadetud taskurahast, saavutada esiteks Nõukogude Liidu aegne tervis ja rikkus, ning teiseks muudele Euroopa riikidele nende näitajate osas järele jõuda. Maailmamastaabis pole Moldova aga muidugi selline arengumaa nagu India või Aafrika – Moldova asetub keskmise arenguga riikide hulka.
Moldova vaesusel on keerulised põhjused. Moldova aastatuhande arengueesmärkide täitmist analüüsiv dokument loetleb neid mitmeid: madal sissetulek, ebapiisav toidulaud, halb tervis, sõltumine majanduse käekäigust, hirm ja ebakindlus tuleviku ees, vähene osalemine riiklikes otsustusprotsessides ja võimaluste puudumine, et oma elukvaliteeti parandada.
1998. aastal elas allpool äärmist vaesuspiiri tervelt 37 protsenti inimestest. Järgmisel aastal elas vaesuses juba üle poolte inimeste – 59 protsenti. See tähendab, et üle poolte Moldova elanikest ei saanud endale lubada vajalikku toidunormi ehk 2282 Kcal päevas.
2000. aastast on vaesus vähenenud neljandikuni elanikest.
Tagada lastele haridus
IMFi ja Maailmapanga analüüs selle kohta, kuidas eri riigid saavad hakkama endale võetud kohustustega, märgib, et Moldova peaks veelgi enam pingutama, et alghariduse saaksid kõik lapsed. Nende meelest on Moldova nende 22 riigi hulgas, millel on täieliku alghariduse saavutamisest puudu vaid 10 protsenti. Moldova ise aga tõdeb, et neil ei ole andmeid (ega vahendeid statiliste andmete korjamiseks), kui paljud nendest lastest, kes on esimesse klassi astunud, keskkooli ka lõpetavad. Ilmselt on siin põhjuseks suur väljaränne Moldovast ja see, et rahvastiku väljarände kohta ei koguta infot.
Sooline võrdõiguslikkus
Moldova paistab teiste riikide hulgas silma selle poolest, et on olnud ulatusliku inimkaubanduse lähtekohaks. Selle põhjuseks on enamasti Moldova maapiirkondades lokkav vaesus, mis sunnib noori naisi kahtlasevõitu tööpakkumistest kinni haarama. Kahjuks pole puudust inimestest, kes nende täbarat olukorda ära kasutavad. Mittetulundusühing La Strada väitel puudutab inimkaubandus kümneid tuhandeid moldova naisi, kusjuures 70 protsendil neist on kodus väikesed lapsed.
Kuigi ükski seadus ei kehtesta soolist diskrimineerimist, on naised Moldova juhtivatel ametikohtadel ikkagi vähe esindatud: näiteks on Moldova 101st parlamendisaadikust vaid 16 naised. Moldovas ei ole seadusi, mis kehtestaks reeglid naiste võrdsele esindatusele. Positiivne on see, et naised moodustavad üliõpilastest üle poole ehk koguni 57 protsenti. Arengu saavutamiseks peab riik enda ülesandeks luua seadusi, mis aitaks mõlemal sool asuda võrdselt juhtivatele ametikohtadele.
Vähendada vastsündinute ja laste suremust
Moldova ei ole suuteline saavutama eesmärki vähendada alla 5aastaste laste suremust. 2002. aastal, kui Aastatuhande Arengueesmärgid olid just allkirjastatud, oli Moldovas alla viieaastaste laste suremus 18,3 tuhande sünni kohta. Kuigi Moldova pidas eesmärgiks vähendada väikelaste suremust 2015. aastaks 8,4ni, ei kulge areng selles suunas. Nüüd on eesmärk vähendada laste suremust 2015. aastal 15ni.
Peamisteks varajaste surmade põhjuseks on madal arstiabi kvaliteet (kolm neljandik lastest on surnud haiglates, üks neljandik sureb kodus), vähene arusaam haiguse sümptomitest ning õnnetusjuhtumid.
Väikelaste suremus asetub Moldovas alarahastatud meditsiinisüsteemi konteksti: puudus on arstidest ja med. personalist, keskkonnareostatus on kõrge ja lapsevanemate endi tervis pole kiita.
Parandada emade tervist
Veelgi enam kui väikelaste suremusmäär, näitab tervishoiu üldist olukorda emade suremus sünnitusel. Moldova emade suremus on viimastel aastatel küll vähenenud, kuid on ikka suurem kui teistes Euroopa riikides. 100 000 naisest sureb Moldovas 28 naist kas rasedusaegsete komplikatsioonide tõttu sünnitusel või peale sünnitust. Selle kurva statistika põhjuseks on terve rida ühiskondlikke probleeme, alustades vaesusest, töötusest ja perevägivallast ning lõpetades suure abortide hulgaga. Abortide kõrge hulk alla 15aastaste tüdrukute hulgas ja kuni 19aastaste hulgas näitab veel kord, kui vajalik noortele on pereplaneerimise vahendeid tutvustada ja terviseõpetust anda. Tervelt poolt emade surmajuhtumitest oleks saanud hõlpsasti ennetada. Lisaks sellele oleks saanud 43 protsenti nendest surmajuhtumitest ennetada teatud meditsiinilistel tingimustel. Vaid 7 protsenti surmajuhtumitest olid sellised, mida ei oleks saanud vältida.
Enamik naistest, kes on elu kaotanud, elab maapiirkondades, kus on veelgi kehvem juurdepääs ravile ja terviseteadlikkus madalam.
Peatada HIVi/AIDSi ja teiste haiguste levik
Moldova on teinud endale ülesande peatada haiguste levik, millest saaks hoiduda elukvaliteedi tõusuga ja teadlikkusega. Tuberkuloos on aidsi kõrval üks nendest haigustest. Kui Moldova esialgne plaan aastal 2000 oli vähendada HIVi nakatumist ja aidsi haigestumist 4,6 juhtumilt 3,2le juhtumile 100 000 inimese hulgas, siis uuesti seatud eesmärgid ei ole sugugi nii optimistlikud. 2006. aastal haigestus või nakatus 100 000 inimese kohta HIV/AIDSiga tervelt kümme inimest, kaks korda rohkem kui 2000. aastal. Kaks aastat hiljem oli see näitaja veelgi tõusnud: 19,4 juhtumile saja tuhande inimese kohta. Kõige hullem on olukord Transnistrias, kus 2009. aastal oli näitaja 42!
Enamasti levib HI viirus veenisüstivate narkomaanide hulgas ja aidsi haigestuvad enamasti meesterahvad. Moldova uus eesmärk 2015. aastaks on vähendada see 8-le inimesele saja tuhande kohta.
Ka tuberkuloosi-näitajad on halvenenud ning Moldova ei suuda saavutada endale seatud esialgseid arengueesmärke.
Tagada looduskeskkonna kestlikkus ja juurdepääs puhtale joogiveele
2008. aastal oli vaid pooltel moldovlastel juurdepääs kraaniveele. Kusjuures maapiirkondades oli vaid viiendikul inimestest selline võimalus, samas kui linnades oli kraanivesi enamikes kodudes. Ka on vaid pooltel moldovlastel juurdepääs sanitaarsele käimlale, kusjuures võib ennustada, et eesmärki tõsta see näitaja 71 protsendile aastaks 2015 ei saavutada.
Allikad:
1. Improving the Odds of Achieving the MDGs, World Bank: http://siteresources.worldbank.org/INTGLOMONREP2011/Resources/7856131-1302708588094/GMR2011-CompleteReport.pdf
2. United Nations Development Programme, MDGs in Moldova, http://www.undp.md/mdg/moldova.shtml
3. Gapminder
4. The First National Report of Millennium Development Goals in the Republic of Moldova
No comments:
Post a Comment