„Kes nüüd nii hilja veel tuleb,“ imestasin külalise üle. Olin eelseisvad valimised täiesti unustanud.
„Tere, mina olen Isabel Metcalfe, ma kandideerin Ottawa linnavolikogusse,“ ulatas fotogeeniline musta riietunud sümpaatlik, peaaegu kõrvuni naeratusega daam reipalt käe.
Kui vastasin, et ma ei saa kahjuks valima tulla, sest ma ei ole kodanik, ütles ta täiesti siiralt: „Aga teretulemast siis Kanadasse! Kanada on suurepärane maa!“ Ja ta ütles seda sellise häälega, nagu oleks mulle lotovõit osaks saanud.
Ma jäin selle vaevalt paar minutit kestnud episoodi üle mõtlema mitmel põhjusel. Esiteks püüdsin ette kujutada, kuidas valimiskampaaniat tegev Eesti poliitik ütleks samamoodi maale saabunud võõramaalasele siira naeratusega: “Teretulemast Eestisse! Eesti on lihtsalt võrratu maa! Sul on tohutult vedanud!” (Võimatu, eks?)
Teiseks jäin mõtisklema, et miks ei öelnud linnavolikogusse (ja mitte parlamenti) kandideeriv naisterahvas: “Tere tulemast Ottawasse. Ottawa on lihtsalt suurepärane linn!”
Me kõik teame ju, et Kanada on suurepärane maa. Ja kuigi võib kohati tunduda nagu oleks Eestis mõned asjad isegi paremini korraldatud, on inimarengu raportis Kanada Eestist alati keskmiselt 25 koha võrra eespool. Kanadasse igal aastal emigreeruv veerand miljonit inimest ei saa ju eksida – just Kanada võtab maailmas ühe elaniku kohta kõige rohkem immigrante vastu ja on nende integreerimise alal enamasti ka edukas.
Aga mis värk on Ottawaga? Kui edukas linn on Ottawa uustulnukate suhtes? Paari aasta eest osalesin Ottawa linna juures tegutsevas aktivistide grupis City for All Women, mis muuhulgas survestas linna ka uustulnukate tööhõive vaatenurgast. Mäletan hästi, kui rahulolematud olid mu kaas-võitlejannad, kes nurisesid Ottawa tööturule seatud liigsete tõkete üle. Ja kui linnaametnik ütles, et nad hakkavad kohe Kanada pealinna välismaal reklaamima kui üht võimalikku saabumise sihtkohta, siis hüüdsid (enamasti pruuni-nahalised) naised põlastavalt, et pange juba ometi piirid kinni. Ei ole Ottawasse enam doktorikraadiga taksojuhte vaja! Venetsueelast pärit sõbranna igatahes hääletas jalgadega ja kolis Torontosse.
Mu lemmikkolumnist Doug Saunders avaldas hiljaaegu raamatu Arrival City, kus vaatleb vältimatut, vajalikku ja lõplikku – nagu ta ütleb - rännet maalt linna ja arutleb, millised nn saabumislinnad on maainimeste linnastamisel edukamad ja miks.
Ta märgib õigusega, et just põllumajandusest elatub miljard maailma kõige harimata ja näljasemat inimest, kes sõltuvad söönuks saamisel heitlikest ilmaoludest. Linnad aga vajavad vananeva tööjõuga hakkama saamiseks noort verd ja saaks omalt poolt paljugi teha selle jaoks, et et linna- või riigipiiri tagant saabunud tegelased saaks omale jalad alla.
Ehitada uued kortermajad esimesel korrusel äri püsti panemise võimalusega, vähendada tõkkeid tööhõives keeleseaduste ja tsunfti kaitsvate reeglite võrra, võimaldada emigreerujatel pere kaasa võtta, edendada getode ja magalate elu, ehitades sinna häid transpordiühendusi kesklinnaga, soodustada kinnisvara ostmist immigrantide poolt, teha immigrantide laste juurdepääs haridusele võimalikult lihtsaks ja mitte karta seda, et mõned linnaosad jäävadki teistest natuke vaesemaks, sest nende töö on muuta vaesed saabujad keskklassi kodanikeks juba kesklinnas.
Saunders ütleb, et üsna varsti teeb vananeva elanikkonnaga Kanada kõik selleks, et kohale meelitada ükskõik milliseid saadaolevaid töökäsi, mitte ainult kõrgharitud spetsialiste, keda Kanada praegu oma punktisüsteemiga eelistab.
Olgu Kanadaga lugu kuidas on, aga mis plaan on Eestil?
http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/saabumislinnade-tervitused.d?id=34863191
No comments:
Post a Comment