Kas multikulti aeg Kanadas saab läbi?

Nii ja naa. Debatt Kanadas igatahes käib. Mis teie Kanadale soovitaksite? Kas jätkata ametliku mutikultuursuse politiikat, mis Kanadas seadustatud juba 40 aastat? Arvestada tuleb, et multikulti on Kanadat hästi teeninud - siin pole immigrantide korraldatud progromme toimunud nagu Euroopas. Või tuleks pigem loobuda politiikast, mis on justkui ei sunni immigrante piisavalt integreeruma?

Loomulikult sai Eestis palju vastukaja Saksamaa kantsleri Angela Merkeli avaldus selle kohta, et multikulti on Saksamaal täielikult läbi kukkunud. See andis uustulnukate suhtes võõrastavale Eestile põhjust vastu rindu lüüa: Oleme õigel teel! Aga kui arvestada, et Saksamaa ei ole multikultuurne riik kunagi olnudki, oli see Merkelilt küll imelik avaldus. Saksamaa pole kunagi multikultuurseid poliitikaid koostanud ja multikulti-idee pole ka immigrantide seas kunagi poolehoidu leidnud. Kuidas sai see läbi kukkuda?

Mida multikulti õigupoolest tähendabki? See tähendab, et riiklikes dokumentides on kirjas (Kanada puhul on see näiteks Õiguste ja Vabaduste Harta paragrahv 27), et mitte ükski kultuur ei domineeri teiste üle ja et mitmekesisust on vaja austada. Õigupoolest toetub Kanada multikulti koguni neljale sambale: lisaks eelmisele on rõhutatud ka vajalik lõimumine ühiskonda keeleõppe kaudu, osalemine ka teistes, nn paralleelkultuurides ja vajadus teha kaasa peavooluinstitutsioonides. Kuid need ununevad kergesti ära. Lihtsam on märgata oma õigusi, kuid mitte kohustusi kodanikuna.

Sellepärast saabki Kanadal multikultist tasapisi villand. Pea kaks kolmandikku kanadalastest eelistaks ajalehe The Globe and Mail andmeil pigem ameerikapärast kultuuride sulatusahju, mitte kirjut kultuuride mosaiiki.

Muideks, tervelt kaks nädalat enne Angela Merkeli multikulti läbikukkumisjuttu avaldas The Globe and Mail juhtkirja, milles soovitas Kanadal multikulti termin riiklikust sõnavarast eemaldada ja keskenduda pigem kodaniku mõistele.

Milles siis häda on? Esiteks on olukord 40 aasta taguse ajaga, mil prantsuskeelne Quebec ingliskeelsest Kanadast eralduda soovis, väga palju muutunud. Paljude meelest loodi ametlik multikulti poliitika just kvebekkide maharahustamiseks. Praegu on olukord teistsugune – Kanadal on uued väljakutsed: inimeste identiteet ei põhine enam rahvuslikul identiteedil. Palju tähtsamad on muud tunnused nagu haridustaust, erialased ühendused, sookuuluvus ning seksuaalne orientatsioon. Lisaks on palju segarassilisi inimesi, kes tunnevad ebamugavust, kui nad peavad end vaid ühte kultuuri kuuluvaks pidama.

Kõige veenvam vastuargument multikulti politiitka suhtes kõlas ühes televäitluses aga nii: Multikultist tuleb loobuda, sest Kanadasse emigreeruvad inimesed on üha enam pärit kultuuridest, mis ei hooli naiste, seksuaalvähemuste ja puuetega inimeste õigustest. Saabujad on üha rohkem pärit riikidest, mis on väga hierarhilised, vähem demokraatlikud ja diskrimineerivad. Sellise mõttemaailmaga inimesed on varsti siin ülekaalus ja just neile mõeldes peaks promoma pigem Kanada ühtset kultuuri, mis põhineb vähemuste õigustel, sõnavabadusel, inimõigustel ja õigusriigi põhimõtetel. Lühidalt kodanikuks olemisel.

Paljud märkavad ka tendentse sõnavabaduse summutamisel nn teise kultuuri austamise sildi all. Tekkimas on kultuurid, mille tavade kritiseerimisele sõnavabadus justkui ei laiene. Üks Briti Kolumbia sikhi päritolu parlamendisaadik näiteks sai kohalikelt sikhidelt peksa, kui kritiseeris selle kogukonna ekstreemsete politiikate lembust. India kogukond Edmontonis kritiseeris kunstnikku, kes eksponeeris hindu jumaluse Ganesha alasti ja peata kuju.


Multikulti võitudeks on peetud seda, et sihki päritolu poisid võivad Kanadas kooli kaasa võtta oma traditsionaalse pistoda kirpani, või seda, et sikhi päritolu politseinikud võivad kanda vormimütsi asemel turbanit. Kuid kui teid peaks, ütleme, õnnetu koduvägivalla juhtumi puhul tulema arreteerima vormimütsi asemel hijabi kandev politseinik, kas teil ei tekiks kõhklusi, miliste seaduste alusel teid just arreteeriti? Kas Sharia seaduste alusel, mis eelistab peretülides meespoolt, või Kanada seaduste alusel?

Multikulti-jõulud Kanadas

Kui ma naabrimehele ütlesin, et “mu kevad algab pääle jõulu juba!”, naeris ta mu rumaluse peale tükk aega. “Marje, peale jõulu algab t a l v ! Kuidas küll sa seda ei tea – kolm pikka talvekuud! Ise juba ometi mitmendat aastat Kanadas," vangutas ta pead.

See tõestab minu meelest veel kord, et jõulud Kanadas on läbirääkimiste tulemus ehk kompromiss. Teadupärast pole Kanada mitte USA-sarnane kultuuride sulatus-ahi, vaid kirju multikulti-lapitekk, kus igaühel on võimalus talvised pühad just nii veeta, nagu neile meeldib. Shezara, üks mu endine kolleeg, ei tähista jõulusid üldse ega tee ka lastelegi kingitusi. Jah, see kõlab natuke nutuselt, kuid see on tema valik ja õigus.

Meie pere kakskultuurne mosaiik koosneb tugevatest katoliiklikest traditsioonidest ja paganlikust pööripäeva tähistamise ihalusest ja me vaidleme jõulude veetmise viisi üle kirglikult terve detsembri. Igatahes, kogu jõuluime lastele koos keskööl korstna kaudu saabuva jõulumehe ja kingitustega loob laste jaoks mu mees, kelle jaoks jõulud kehastavad imedesse uskumist lapsepõlves. Mina räägin neile aga sellest, kui toredasti päevad varsti taas pikemaks lähevad ja aegajalt ähvardan neid akende taga piiluvate päkapikkudega.

Kui eelmisel aastal saabus koolist kiri kirjeldusega, et koolis tutvustatakse talviseid pühi Christmast, Hanukkah ja Diwali, mõtlesin ma, miks mitte lisada sellele ka Yule ehk põhiliselt pööripäeva ümber keerlevad jõulupühad? Vikipeedia abiga valmistasin õpetajale abimaterjali skandinaavia-pärastest jõuludest, ja rõhutasin, et seal tuleb jõuluvana laste juurde küsides juba uksel kõva häälega: Kas siin majas häid lapsi ka on? Ja et kingitused tuleb luuletuste või lauludega välja lunastada. Keegi pole Kanadas sellisest asjast loomulikult kuulnudki, kuid Kanada ametlik multikultuursus laseb mul koolitöösse oma kultuur sisse susata.

Kanada multikulti-jõule sobib aga kõige rohkem illustreerima kursusekaaslase Karimi jõulud. Tema isa oli Pakistanist pärit moslem ja ema õigeusklik venelanna. Õigupoolest poleks neil kummalgi 25. detsembri paiku põhjust pühi pidada, kuid ometi kujunesid jõulud Karimi jaoks lapsepõlve imede kehastuseks. Tänu hingelisele emale, kelle jaoks oli igast religioonist midagi õppida, ja isale, kes oli teiste kultuuride suhtes tolerantne, sai Karimi peres jõuludest spirituaalne perepüha, millal ei koonerdatud söögi ega kingitustega ja mil külalisi oli terve maja täis. Kinkide vahetamise komme ei puutunud küll spirituaalsusse kuidagi, kuid muhameedlik isa võttis sellegi kombe omaks austusest oma naise ja uue kodumaa vastu. Kuigi peres polnud toona eriti palju raha, olid jõuluööl kuuse alla alati kingitused ilmunud, just võlu väel.

Praegu, mitukümmend aastat hiljem, teeb Karim samasuguseid pingutusi jõuluime elustamiseks. Kui tema lapsed kuuse alla öösel ilmunud kinke näevad, lähevad nendegi silmad ime tabamisest pärani ja Karim kujutleb, kuidas ta ema heameelest taevast lehvitab.

Vene spioon sajanditagusel Siiditeel tuletab meelde ajaloo tähtsust

Marje Aksli kohtub Ottawas kanada-eesti kirjaniku, keskkonna-aktivisti ja analüütikuga, kes annab Hiina-suheteks kolm soovitust.

Ühel oktoobriõhtul seisan kohmetuna Ottawa ohvitseride maja ukse taga ning piidlen läbi klaasukse sarlakpunase kuuega pidurõivas sandarmeid – silt uksel keelab siseneda jooksukingades, teksades ja lipsuta. Põrnitsen pahuralt oma teksaseid, kuid minu õnneks küsib kingapuhastamismasina kõrval peomelus istuv vanahärra sõbralikult, kas ma lähen Ottawa Põhjala Seltsi kokkusaamisele keldrikorrusel.

Seal, võlvlagedega hämaralt valgustatud ruumis esitleb Hiina-reisi raamatut keegi Eric Enno Tamm, tumedapäine ja asjalik-sümpaatne ning - etiketikohaselt musta ülikonda riietunud noor mees. Olen kohale tulnud, sest loomulikult huvitab mind Hiina, sest pean ka ise üht Hiina-raamatut toimetama. Teiseks intrigeerib mind kirjaniku eesti perekonnanimi.

Et tema telliskivi-paksusel raamatul on pikk pealkiri Vene spioonist, mingist läbi pilvede kappavast hobusest ja Siiditeest, tekitab see peas paraja segapudru. Asi muutub veelgi segasemaks, kui Soome suursaadik haarab jutuotsa enda kätte ja hakkab rääkima hoopis Carl Gustaf Mannerheimist, kõigi aegade suurimast soomlasest.

Tuleb välja, et kõigi aegade suurim soomlane, Soome president parun Mannerheim ongi raamatu alapealkirjas mainitud Vene spioon Siiditeel, kes on omakorda ka Hobune, kes kappas läbi pilvede! Selle viimase kohta vabandab kirjanik Tamm naerdes, et Mannerheimi pseudonüümi Hiinas - Ma Dahan - pidas ta vajalikuks pealkirja jaoks veidi ilustada – 馬达汉 tähendab hiina keeles pigem kohalejõudvat ja vaprat hobust. Pilved lihtsalt kõlasid Tamme jaoks toredamalt... Ka lubab ta peamiselt soomlastest koosnevale publikule, et kevadel Soomes ilmuv raamatutõlge saab pealkirja kindlasti ka Mannerheimi nime, mis Põhja-Ameerika lugejate taustateadmisi arvestades Kanadas ilmuval raamatul tagaplaanile jäi.

Ausalt öeldes polnud mul aimugi, et Mannerheim Vene tsaari Nikolai II heaks Hiinas spioneeris. Mannerheimi ilusa käekirja ja joonistega reisipäevikud on küll 1940ndail ka inglise keeles avaldatud ning nende rootsikeelsed uustrükid on esitatud Soome Info-Finlandia 2010. aasta raamatuauhinnale, kuid need ei kajasta kuigi pikalt tema retke sõjalise info kogumise vaatevinklit.

Olgu need pealegi ajaloolised faktid, et ründamishimuline Tsaari-Venemaa vajas aastal 1906 peale sõda Jaapaniga põhjalikku sõjalist ja arengualast infot ka Hiina kohta. Ning see, et Mannerheim saadetigi Vene sõjaväele tollase Qingi dünastia tugevusest infot koguma. Ning see, et kaheaastase reisi tulemusena valmis tuhandeid fotosid, reisipäevikud, mitmeid memosid ja huvitavaid skeeme ja kaarte...

Hoopis teine ja vahvam asi aga on see, et kahe magistrikraadiga Tamm tegi täpselt sada aastat hiljem, aastal 2006, läbi sama teekonna: Peterburist rongiga Lõuna-Kaukasusse, Aserbaidzhaanist Turkmenistani, läbi Usbekistani ja Kõrgõstani Hiinasse, kus reisis uiguuride juures, külastas Kashgari, käis Sise-Mongoolias ning jõudis lõpuks Pekingisse. Ta ajas näpuga Mannerheimi fotokogus, päevikutes ja memodes järge ja avastas keisri-Hiina ja puna-Hiina arengute vahel silmatorkavaid paralleele.

Ma olen vaimustunud - kui hiilgav raamatu-idee!

Tamme detailide rohke slaidiprogramm, mida ta oma edeval Macil mõnekümnele saali kogunenud Põhjamaade ja Soome-sõbrale näitab, on ajalooliste paralleelide tõmbamisel esmaklassiline. Ning mõned tema fotod on võetud täpselt samast paigast, kus Mannerheimi ülesvõtted sajandi eest!

Just tänu Mannerheimile teab ta, et 100 aasta eest toimusid täpselt samamõõdulised reformid Qing dünastia aegse Hiina moderniseerimiseks. Tamm arvab, et väga vähesed Hiina-eksperdid panevad Hiina kaasaegse arengu ja esiletõusu ajaloolisse konteksti:
“Paljud ütlevad, et see, mis Hiinas praegu toimub, on enneolematu. See ei ole päris täpne - sajandi eest toimusid Hiinas samasugused reformid ja sama hüppeline areng.”

Ta nätab inglisekeelsete raamatute pealkirju nagu Hiina Enneolematu Tõus või Hiina müstiline areng, ja seletab, et need ilmusid sada aastat tagasi.

Sarnaselt Mannerheimile avastab ta, et kui edusammud hariduse, majanduse ja tervishoiu alal on Hiinas silmapaistvad - siis poliitilised reformid Hiinas on jäänud kas tegemata või välditakse neist rääkimist. “Tänapäeva hiinlastel on soov kiiresti rikkaks saada, poliitika ei huvita praegu suurt kedagi,” ütleb Tamm hiinlaste kohta. Kummalisel kombel ei tõstata poliitilise reformi-teemasid Mannerheim – aadlikuna ja kommunismivastasena ta kas ei märka või ei taha märgata sellealaseid võnkeid Qing dünastia lõpu eel Hiina ühiskonnas.

***

15-tuhande-kilomeetrise teekonna, mille läbimine Kesk-Aasias ja Hiinas võttis Mannerheimil aega kaks aastat, läbib kurioosselt puhta triiksärgiga Tamm rongis, praamil, bussis ja hobuse seljas seitsme kuuga. Ta reisib üksinda, ning paaril korral arreteeritaksegi ta riikides, mille “diktaatoreid finantseerivad naftadollarid”. Kuid ta palkab oma teekonnal tõlke ja giide ning kasutab Mannerheimile sarnaselt vale-identiteeti. Kui vene spioon Mannerheim esitles Hiinas ennast etnograafina, kaasas tänapäevaks hindamatut infot pakkuv üllatavalt moodne fotoaparaat, siis Kanada läänerannikul, Vaikse ookeani kaldal sündinud ning käitumise poolest tüüpiliselt sõbralik põhjaameeriklane Tamm reisib Hiinasse eestlasena.

Hiina konsulaat keeldus nimelt mitmel korral Tamme Kanada-passi viisat andmast, sest ta oli Vancouveris Falun Gongi liikmeid intervjueerides endale hiina ametnike meelepaha tõmmanud. Tam, muide, on väga populaarne kantoni-hiina perekonnanimi: Vancouveri telefoniraamatus on üle 200 perekonnanime Tam, kuid vaid mõned Tammed, kes on kas eesti või rootsi päritolu, seletab Eric Enno, keda peetakse Kanadas pelgalt nimekuju põhjal tihti hiinlaseks. Tamm sai Hiina-viisa hoopis Eesti passi.

Mõtlen, kas Tamme eesti päritolu on raamatulegi ehk teatud fookuse andnud. “Mu poliitilist meelsust on osaliselt kindlasti kujundanud isa jutud, kes teenis Eesti ajal Omakaitses. Tihti rääkis ta ka Mannerheimist, Soome iseseisvuse kaitsjast ja 40ndail Eesti iseseisvuse taastamisele pöialt hoidvast Soome presidendist.” Just sellepärast vaatleb ta Hiinaski ennekõike seda, kuidas väikerahvad ja nende keeled teadliku hiinastamise tulemusel kaovad, kuidas suurrahvas koloniseerib piirialasid, neid sõjaliselt kindlustades, ning kuidas natsionalism võib saada uueks Hiina religiooniks.

Ent lisaks sellele teemale peegeldub raamatust vastu ka Tamme tegevus keskkonna-aktivistina. Ta pea hakkab kunagisel Siiditeel, mis tuleks tema meelest ümber ristida Tahma-, Plasti-, Gaasitoru- või Polüestriteeks, õhusaastatuse tõttu nii iseloomulikult valutama; ta köhib ja läkastab ja muutub Hiina suhtes üha kriitilisemaks. Kahtlustan, et Tamm peab kuhjuvaid keskkonna-probleeme üheks võimalikuks komistuskiviks, mis moodsat Hiinat lisaks poliitilistele probleemidele peagi käpuli suruma hakkab.

Ta ütleb: “Kui Põhja-Ameerikast vaadates tundub Hiina nagu kivisõel töötav hiigelsuur tööstus-draakon, mis neelab maailma resursse ja vallutab järjest uusi turgusid, siis lähedalt vaadates näeb Hiina tegelikku haprust. Ma ei karda enam Hiinat, vaid ma olen hakanud Hiina pärast kartma. Paljud Hiina probleemid on nii läbipõimunud, et kriis ühiskonna ühes osas vallandaks kohe mujalgi probleeme, ja nende omavaheline sõltuvus võib potentsiaalselt viia laialdase sotsiaalse krahhini.”

Kasvav ebavõrdsus, keskkonnareostus ja korruptsioon on Tamme meelest üsna samasugused 1900date alguse keiserliku Hiina murede ja väljakutsetega: areng on ebaühtlane ja katkendlik ning riigi paranoilised liidrid ei tea varsti, mida peale hakata oma üha harituma kodanikkonnaga. Mitmel puhul ütleb Tamm, et raamat on justkui hoiatus ajaloost õppimiseks.

Kui ta mainib Konfutsiuse mõttetera: Õpi tundma minevikku, et ennustada tulevikku, mõtlen ma, kas ajalooline fakt, et Qing dünastia leidis oma otsa juba 1912. aastal, tähendab tõesti seda, et paari aasta pärast - nii umbes 2012 - peaksime tunnistajaks olema mingile suurele katastroofile Hiinas?

***

Alles järgmisel päeval avastan, et raamatu autor on seesama Eric Enno Tamm, kauaaegne disainiajakirja Wallpaper ajakirjanik, kes uuris oma artiklites põhjamaade arhitektuuri, disaini ja innovatsiooni sümbioosi, millest Kanadas tänapäeval nii vajaka jääb. Kui ma paar päeva hiljem Tammega kokku saan, et raamatu teemal heietada ja ohvitseride majas esitlusel jagatud Mannerheimi teekonna kaarti lähemalt uurida - kus täpselt elavad uiguurid ja kus juguurid – heidan ette vastuolu südamelähedase keskkonna-teema ja läikiva paberiga Wallpaperi-perioodi vahel. Kas tegu on ikka sama inimesega?

Tõele au andes näeb Eric sel päeval oma robustse, varrastel kootud villase kampsikuga välja hulga rohkem keskkonnaaktivisti kui elustiili-ajakirjaniku moodi elitaarsest Wallpaperist. Selles on tõesti vastuolu, nõustub ta - kogu trükimeedia, Wallpaperiga alustades ja kvaliteetajalehtedega lõpetades, seisab sama keskkonna-teemalise dilemma ees.

“Paradoksaalselt arvan ma, et kui tänapäeva materiaalsus ei anna inimestele paljureklaamitud õnne - õnneks on vaja pigem lähedasi ja spirituaalsust – siis uue põlvkonna nutikas materiaalsus võib lõpetada Põhja-Ameerikas nii tavalise prügi tekitamise ja ühekordse tarbimise kultuuri, mis teeb keskkonnale tõesti halba.”

Just läikivale paberile tükitud Wallpaperi-periood pani teda Põhjamaade kvaliteeti ja erioskusi hindama:
“Kuigi tippdisain on kallis, tasub see pikas perspektiivis hulga rohkem ära. Me elame ühiskonnas, kus inimesed ei väärtusta ostetavate asjade kvaliteeti ja disaini. Me ostame enamasti Hiinas valmistatud asju hetketuju ajel ja kui nad lähevad katki või moest, viskame need ära. Me peaks üha enam koguma raha pigem kallimate asjade jaoks, et need vajadusel ka oma lastele edasi anda. Põhja-Ameerika võiks Skandinaaviast paljuski õppida.” Ning kõrgekvaliteedilist läikpaberit saab taaskasutada, tähendab ta mulle möödaminnes.

Just loodushoiu-dilemma tõttu ei annaks Tamm oma raamatut enam paberil välja - kui vaid saaks aega tagasi keerata - vaid koostaks telliskivi asemel puutetundliku ja interaktiivse e-raamatu. Millise just, annab aimu tema vinge veebileht http://horsethatleaps.com//.

***

Kuna Tamm mainib ise mitmel korral oma raamatu hoiatuslikku iseloomu, uurin, mida ta siis Hiinaga peale hakkaks või seal ette võtaks, kui tal vaid voli oleks, ütleme näiteks Eesti suursaadikuna Hiinas.
“Esiteks,” kirjutab Tamm mulle hiljem, “ei ole ma kindel, et hiinlased mu ametissenimetamise kinnitaks, arvestades, et ma olen Hiina asjadest nii kriitiliselt kirjutanud. Ma peatun oma raamatus mitmelgi politiiliselt tundlikul teemal, alates Tiibetist ning lõpetades poliitilise reformiga. Enamus riike keskendub Hiina suhetes majandusele, sest just Hiina on maailma tootmistehas, kuid Hiinal pole palju abi majanduse vallas vaja. Isegi peale 2008. aasta finantskrahhi on Hiina majandus endiselt heal järjel.”

Tema keskenduks kolmele alale, mida paljud Hiina-suhetes ignoreerivad. “Esiteks soovivad paljud hiinlased innovatsiooni valitsemises. Eesti on e-valitsuse liider maailmas, ning kuigi see võib olla tundlik ja ebamugav teema, soovib Hiina kommunistlik partei siiski paljusid probleeme parema valitsemise kaudu lahendada.

Teine võimalik koostöö on haridus, mis on Hiinas väga prestiižne. Nutikad riigid seavad Hiinaga sel alal head suhted sisse, sest praegused tudengid saavad järgmise põlvkonna ühiskonnaliidriteks ja teadlasteks. Suhted ehk hiina keeles "guanxi" on Hiinas hulga tähtsam kui raha.”

Kolmandaks keskenduks Tamm Hiina-suhetes avatud ühiskonna ja kodanikkonna arendamisele: “Usulised organisatsioonid, muinsuskaitse, kultuuriühendused ja keskkonna-organisatsioonid on Hiinas küllalt uued nähtused ning need vajaks hädasti rahvusvahelist koostööd ja teiste kogemust.”
Tamm on veendunud, et nende kolme ala areng aitaks Hiinal tekitada tehnoloogiliselt nutikat, laia silmaringiga ja mitmetahulist kodanikkonda, kes aitaks Hiinas nii vajalikku politiilist reformi läbi viia.

“Valitsusel, mille toetus püsib tänu majandusedule, vaja siiski valada demokraatlikuma ühiskonna vundament, enne kui võimalik majanduslangus tekitab õigustatud küsimusi valitsuse legitiimsusest. Ajalugu on meile ju õpetanud, et režiimid lagunevad kiirelt ja ootamatult,” tuletab ajaloohuviline Tamm meile lähiajalugu meelde.

Sidebar:
• Ajakirjandust USAs ja Euroopa poliitikat Rootsis õppinud Tamme esimene raamat Beyond the Outer Shores räägib ameerika ökoloogist ja filosoofist Ed Ricketts, kes inspireeris tugevalt ka John Steinbecki loomingut. “Ta on ilmselt ka ainuke teadlane, kelle järgi on nimetatud 15 loomaliiki ja ööklubi,” sõnab Tamm.

• Kanada läänerannikul Briti Kolumbias sündinud kirjanik, ajakirjanik ja analüütik Eric Enno Tamm on väliseesti kogukonnas ehk vähetuntud, kuid tema ajaloo- ja poliitikahuvile andsid kindlalt hoogu eestlasest isa Teise maailmasõja-jutud ja sellepärast teab ta, kui isiklik võib olla maailma-ajalugu.

• Kui küsin Tammelt hüpoteetiliselt, kas ta oleks huvitatud Talendid koju kampaaniat arvestades jagama oma Hiina-kogemust ja -visiooni põgusalt ka eesti tudengite, riigiasutuste või mõttekodadega, peab ta sellist võimalust väga meeldivaks. “Kui vaid mu puudulik eesti keel takistuseks ei kujune,” on Tamm tagasihoidlik.

• Mannerheimi ajaloolist teekonda Hiinas kordasid 2006. aastal ka soome ajakirjanik Tony Ilmoni ja hobusekasvataja Kristian Nyman, kes läbivad 6000-kilomeetrise teekonna ratsa. Nende huvi on nomaadide elustiili ja riigiaparaadi suhete uurimise kõrval ratsa-ekspeditsiooni stressid. Samuti huvitab neid misjonäride tegevus tänapäeval. Hiina moderniseerumist uuriv Tamm kohtas soomlasi Kõrgõstanis ja Kashgaris.

K6IK PILDID ON ERIC ENNO TAMME OMAD JA NEID TOHIB KASUTADA AINULT TEMA LOAL.

Artikkel ilmus EPLs http://www.epl.ee/artikkel/588515

Saabumislinn

Kui ühel õhtupoolikul lastega leivataignasse oliive, parmesanijuustu ja küüslauku segasime, kostis äkitselt koputus uksele.

„Kes nüüd nii hilja veel tuleb,“ imestasin külalise üle. Olin eelseisvad valimised täiesti unustanud.

„Tere, mina olen Isabel Metcalfe, ma kandideerin Ottawa linnavolikogusse,“ ulatas fotogeeniline musta riietunud sümpaatlik, peaaegu kõrvuni naeratusega daam reipalt käe.

Kui vastasin, et ma ei saa kahjuks valima tulla, sest ma ei ole kodanik, ütles ta täiesti siiralt: „Aga teretulemast siis Kanadasse! Kanada on suurepärane maa!“ Ja ta ütles seda sellise häälega, nagu oleks mulle lotovõit osaks saanud.

Ma jäin selle vaevalt paar minutit kestnud episoodi üle mõtlema mitmel põhjusel. Esiteks püüdsin ette kujutada, kuidas valimiskampaaniat tegev Eesti poliitik ütleks samamoodi maale saabunud võõramaalasele siira naeratusega: “Teretulemast Eestisse! Eesti on lihtsalt võrratu maa! Sul on tohutult vedanud!” (Võimatu, eks?)

Teiseks jäin mõtisklema, et miks ei öelnud linnavolikogusse (ja mitte parlamenti) kandideeriv naisterahvas: “Tere tulemast Ottawasse. Ottawa on lihtsalt suurepärane linn!”

Me kõik teame ju, et Kanada on suurepärane maa. Ja kuigi võib kohati tunduda nagu oleks Eestis mõned asjad isegi paremini korraldatud, on inimarengu raportis Kanada Eestist alati keskmiselt 25 koha võrra eespool. Kanadasse igal aastal emigreeruv veerand miljonit inimest ei saa ju eksida – just Kanada võtab maailmas ühe elaniku kohta kõige rohkem immigrante vastu ja on nende integreerimise alal enamasti ka edukas.

Aga mis värk on Ottawaga? Kui edukas linn on Ottawa uustulnukate suhtes? Paari aasta eest osalesin Ottawa linna juures tegutsevas aktivistide grupis City for All Women, mis muuhulgas survestas linna ka uustulnukate tööhõive vaatenurgast. Mäletan hästi, kui rahulolematud olid mu kaas-võitlejannad, kes nurisesid Ottawa tööturule seatud liigsete tõkete üle. Ja kui linnaametnik ütles, et nad hakkavad kohe Kanada pealinna välismaal reklaamima kui üht võimalikku saabumise sihtkohta, siis hüüdsid (enamasti pruuni-nahalised) naised põlastavalt, et pange juba ometi piirid kinni. Ei ole Ottawasse enam doktorikraadiga taksojuhte vaja! Venetsueelast pärit sõbranna igatahes hääletas jalgadega ja kolis Torontosse.

Mu lemmikkolumnist Doug Saunders avaldas hiljaaegu raamatu Arrival City, kus vaatleb vältimatut, vajalikku ja lõplikku – nagu ta ütleb - rännet maalt linna ja arutleb, millised nn saabumislinnad on maainimeste linnastamisel edukamad ja miks.

Ta märgib õigusega, et just põllumajandusest elatub miljard maailma kõige harimata ja näljasemat inimest, kes sõltuvad söönuks saamisel heitlikest ilmaoludest. Linnad aga vajavad vananeva tööjõuga hakkama saamiseks noort verd ja saaks omalt poolt paljugi teha selle jaoks, et et linna- või riigipiiri tagant saabunud tegelased saaks omale jalad alla.

Ehitada uued kortermajad esimesel korrusel äri püsti panemise võimalusega, vähendada tõkkeid tööhõives keeleseaduste ja tsunfti kaitsvate reeglite võrra, võimaldada emigreerujatel pere kaasa võtta, edendada getode ja magalate elu, ehitades sinna häid transpordiühendusi kesklinnaga, soodustada kinnisvara ostmist immigrantide poolt, teha immigrantide laste juurdepääs haridusele võimalikult lihtsaks ja mitte karta seda, et mõned linnaosad jäävadki teistest natuke vaesemaks, sest nende töö on muuta vaesed saabujad keskklassi kodanikeks juba kesklinnas.

Saunders ütleb, et üsna varsti teeb vananeva elanikkonnaga Kanada kõik selleks, et kohale meelitada ükskõik milliseid saadaolevaid töökäsi, mitte ainult kõrgharitud spetsialiste, keda Kanada praegu oma punktisüsteemiga eelistab.

Olgu Kanadaga lugu kuidas on, aga mis plaan on Eestil?

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/saabumislinnade-tervitused.d?id=34863191

Kui palju maksab eestlus?

Jalutame kuumal suvepäeval naistega Ida-Virumaal Saka rannast Ontika poole. Tuul on kaldaäärse vee külmaks puhunud, sellepärast ujuma me ei lähe. Varsti möödume pisikesest poisikesest, kes end siiski aegamisi kaldavette laseb. Külma vee kerkimisest kerel on tal kelmikas kõdinägu ees.

„Holodno, eh?” küsin poisilt sõbralikult, arvestades kohalikku demograafilist olukorda.

„Miks sa vene keeles rääkisid?” hõikavad naised, kes eespool kõnnivad, mulle narritavalt üle õla. „Me oleme ju Eestis!”

„Kuulge, teie olite eesti keeles vait, samal ajal kui mina vene keeles suhtlesin. Keele mõte ongi suhtlemine, keel on vaid vahend!”

***

See, et keel on suhtluse pelk tööriist, tuleb mul tihti meelde Ottawas, kus taban end poegadele inglise keeles moraali lugemas. Ilmselt tahan olla kindel, et mu epistlid heast ja kurjast jõuavad kindlalt pärale... Tänu sellisele kakskeelsusele pole meie üldine suhtlemine kannatanud, kuna sõnumi edasi andmise ja pärale jõudmise mõttes pole tähtsust, kas teha seda sinimustvalge või vahtralehise töövahendiga. Aga loomulikult on kannatanud eestluse üleval hoidmine. Mis eesti ema ma sellisena olen! ahastan.

Õigupoolest hakkas meie peres eesti keel lonkama siis, kui ma väikeste laste kõrvalt tööle läksin ja kodus toimetas minu asemel ingliskeelne lapsehoidja. Jah, minu tööleminemise hinnaks sai eesti keele hääbumine! Naljaviluks arvutan selle hinna rahasse ja lähtun hoolitsusmajanduse mudelist, mis õhutab nähtavaks muutma kogu aeg ja vaev, mis kulub enesestmõistetavale ja nähtamatule tööle.

Niisiis, kui töötasin lasteaiaealiste laste kõrvalt 30000 dollarilise aastapalgaga, võiks eestluse hinnaks pidada 560 dollarit nädalas. Võtsin arvesse ainult selle aja, mil eestikeelse minu asemel toimetas kodus ingliskeelne lapsehoidja. Seega, kui ma ei oleks tööle läinud ja oleksin kodus lapsi eestlaseks kasvatanud nagu õige eesti ema, oleksin ilma jäänud 270000 kroonist aastas (jätsin arvestusest suvekuud välja ja arvestasin vahetuskursiks 11). Eelmise talvel aga, kui töötasin kooliealiste laste kõrvalt 50000 dollarilise aastapalga juures (maksud maha!), oleks eestluse hind olnud üle 320000 krooni.

Palun võrdluseks Torontos elaval ‚Minu Kanada’ autoril Ene Timmuskil oma kaudsed aastakulud eestlusele kokku arvutada. Ja kuigi lapsehoidjat pole teismelistele tütardele enam vaja, saame eestikeelses peres eestlusele kulunud summad ikkagi 125 500 krooni kanti. Oleme rahasse arvestanud 6-nädalase reisi Eestisse, maja üürikulud Eestis, raamatute tellimised Torontosse, sõidud Eesti Majja, suveüritused eestlaste suvekodus Seedriorul ja Tooma-kooli nähtamatud kulud, milles pereisa vabatahtlikult ja tasuta lastega eesti kooli mängib.

Loomulikult on ühiselt küpsetatud koogid, lennutatud tuulelohed ja laste kasvatamine heaks inimeseks tegelikult hindamatu väärtusega, kuid vahva ja ootamatu on avastada näiteks eestluse ülevalhoidmise tagant tagant nii suuri summasid.

Avastan, et eestluse säilimise vaatenurgast oleks ideaalne, kui eesti lapsevanemad oleks kodused ja kõige parem, kui ka koolitaks lapsi kodus, eemal asukohamaa mõjudest.

Kuid, kuidas siis teenida raha suviseks Eestisse sõiduks (neljaliikmelisele perele umbes 60 tuhat krooni) ning kas me samas ei uhkustanud sellega, et eestlased olevat millalgi mitmekümne aasta eest olnud üks enamteenivaid rahvarühmi Kanadas?

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/kui-palju-maksab-eestlus.d?id=34507885

Väikeste linnade võimalus

Ma tean nüüd, et selle nimi on hoolitsusmajandus. Kaudselt rääkis sellest Ottawa meediaklubis ka rootsi suursaadik, proua Ingrid Iremark, ja vanemad kanada daamid, kes kuulasid feministi, ajakirjanikku ja muidugi edukat karjäärinaist suu ammuli, küsisid suursaadikult aupaklikult, kas unelmate Rootsis on veel soorollide võrdsuses midagi saavutamata.

“Jah, meie valitsus tahab tõsta meeste osatähtsust kodutöödes,” ütles suursaadik täiesti tõsise näoga.

See kõlas tookord, paari aasta eest ütlemata naljakalt. Kujutasin ette, kuidas Rootsi valitsus sätib oma agendid iga kraanikausi kõrvale seisma ja kontrollib soorolli-mõõdikuga, kas nõusid peseb mees- või naisinimene. Ja siis raporteerib, kuhu vaja!

Loomulikult ei tule mingeid nõudepesuagente. Kuid majandusest rääkides tuleks õigluse huvides rahasse ümber arvestada ka see töö, mida tehakse tasuta, millele kulutatud aega ei arvestata, ja mille tulemusi peetakse iseenesest mõistetavaks. See ongi hoolitsus-majandus ehk siis laias laastus kõik see töö, mida masinatega teha ei saa: lastekasvatamist ja haige põetamist, näiteks.

Naised teevad 70 protsenti hoolitsusmajanduse nähtamatutest töödest. Ning nende töö tuli selgesti ilmsiks siis, kui kõik, tõesti kõik naised kahes Kanada linnakeses nädalaks spaasse lebotama viidi. Meeste hoolitseda jäid lapsed (ka paar beebit!) ja kodutööd ja lisaks sellele, et kanda tuli ka need rollid, mis naistest haiglates ja söögiasutustes vakantseks jäid, pidid kõik mehed koos lõpule viima ka ühe ehitusprojekti.

Seda hullumeelset katset jälgisid aga telekaamerad ja CBC näitas sellest prime time’il terve portsu saateid. Ma saan aru küll, et tõsielusari The Week the Women Went tahtis, et me äpude meeste üle, kes ei saa lapsele koolilõunatki kaasa pakkida, naeraksime.

Ja omavahel öeldes oli äpusid tõesti palju: nägin näiteks meest, kes lõuna- ja õhtusöögiks grillis vaid liha; meest, kes lapse lõbustamise nimel sõitis rööpaisse läbivettinud muru; meest, kes üldse ei pannudki lapsi öötudule; meest, kes veetis oma teismelise tütrega peale lahutust üle mitme aasta taas aega; meest, kes ei sundinudki lapsi kooli, kui need ei tahtnud minna, ning mehi, kes tõstsid kõvasti alkoholi läbimüüki. Kuid peale mõningast harjutamist, omandasid nad üsna ruttu nipid, kuidas lapsi, kodutöid ja kogukonna projekti žongleerida nii, et kõik pallid oleksid turvaliselt (noh, peaaegu) õhus.

Arutasime mehega asja ja leidsime, et sellise tõsielusarja tegemiseks pidid saate tegijad küll matcho-meetriga Kanada linnakesi läbi kammima: üks oligi traditsiooniline kalapüügiküla Atlandi ääres, teine aga kauboikultuuriga püstirikas õlitululinn. Mõlemas soorollid kindlalt paigas: mehed teenivad raha ning naised on lihtsalt kodused ja ilusad ja prisked.

„Meie linnaosas, mis valib parlamenti sotsialiste ja teenib samas irooniliselt üle keskmise, ei oleks saanud soorollide politseisaadet vändata,” väitis mu mees. On ju riigiasutustes, kus enamik ottawalasi töötab, isegi reeglid koduse elu ja karjääri ühendamiseks. Kell viis kontorist välja, elu nautima!


Kuid mis huvi on linnadel huvi sellises projektis osaleda? Said nad ju küll telefirma rahade eest naised puhkama saata ja oma linnakesse uue paadisadama ehitada või korda teha peatänava, aga milleks kõikide inimeste naerualuseks muutuda?

Ühe osalenud linna juht ütles, et ta soovis hääbuva linna uuesti niiöelda maakaardile saada. Et just sellised saated olevat väikeste linnade võimalus. See on mäng, kus kõik võidavad: mehed, naised ja kogukond.

Tuleb siis välja, et nõudepesuagenti valitsusest polegi vaja? Vaja on tõsielusarja Nädal Naisteta! Hmm, milline linn sobiks Eestist sellesse saatesse?

Ilmus Maalehes http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/vaikeste-linnade-voimalus.d?id=33021931

Sõida rattaga tööle – politsei ootab sind!

On isegi natuke naljakas, et samal ajal, kui Eestis käis debatt seadusemuudatuse üle, et lubada jalgratturid kõnniteele sõitma, sain ma Ottawas kõnniteel sõitmise eest trahvi. Natuke vähem tegi mulle nalja see, et Ottawas on käimas rattasõitu propageeriv nädal “Sõida jalgrattaga tööle!” Ning see, et politsei oli selleks nädalaks ajastanud jalgratturite haarangu.

Kui päris aus olla, siis seadusevastaselt kõnniteel sõitsin ma ainult kesklinnas, kus üks rattatee oli juba lõppenud ja teine polnud jõudnud veel alata. Kevadel, kui jalgsi tööle astumise rattasõidu vastu vahetasin, olin rattatee lõppedes tükk aega segaduses ega teadnud, kuidas edasi sõita. Kõnnitee tundus turvalisem.

Ja siis juhtuski, et kohtusin hotelli Château Laurier’ ees kõnniteel esmalt šarmantse politseikonstaabli Matthew Clarke'i ja hetk hiljem ka asjaliku ajakirjaniku Kate Jaimet'ga kohalikust ajalehest The Ottawa Citizen, kes kirjutas politseioperatsioonist lugu.

Tulemus oli see, et järgmisel päeval rippus suur ja värviline foto haprast heledapäisest minust, käsi kaitsvalt kurgu all, Ottawa ajalehe veebiversiooni esilehel, koos tumedas mundris ja päikseprillidega mehise politseinikuga. Kahe päeva jooksul oli see kõige vaadatum, kõige kommenteeritum, kõige saadetum lugu!

Minust sai ignorantse jalgratturi sümbol Ottawas.

Reporter Kate Jaimet kirjutas samas artiklis, et eelmise aasta septembris sai vaid paari kilomeetri kaugusel trahvikohast maanteel surma noor naisterahvas, kuna rattatee, mida mööda ta oli sõitnud, katkes ootamatult. Ning kui ajakirjanik politseinikult küsis, kas rattasõit kolmerealisel autoteel busside ja rekkade vahel on turvaline, vastas ohvitser: “Ma ei hakka teile oma arvamust avaldama. See on seadus!”

Loo kommentaarium tundus pakkuvat auru välja laskmise võimalust kõikidele, kel ratturitega arveid klaarida. Kurjade “kommide” hulgas oli ettepanekuid, et ratturid peaksid hakkama maksu tasuma ning ostma kohustusliku kindlustuse. Oli ka lootusrikkaid õhkamisi, et rohke trahvitulu tõttu saaks langetada kinnisvaramaksu – linna peamist sissetulekuallikat. Oli kaeblemist jalakäijatelt, keda kihutavad jalgrattad olid ehmatanud, ja oli osatajaid, et turvalisuse pärast muretsev rattur ei kanna isegi kiivrit.

Ning kuna artikkel lõppes tõdemusega, et “Miss Aksli” hüppas pärast trahvikviitungi saamist kõnniteel taas ratta selga, soovis üks kommenteerija, et politsei oleks mu taguotsa sealsamas kuumaks kütnud!

Tõtt-öelda sain jalgratturite vennaskonna liikmetelt ka toetavaid kirju – ühe neist leidsin hommikul oma töiste e-kirjade hulgast! Kaasrattur pakkus välja kesklinna vältivaid, alternatiivseid teid, mis sisaldasid nii treppe kui ka kõrgest mäest üles rühkimist!

Ausalt öeldes on mul hea meel, et trahvi sain.

Juba mõnda aega olin saanud väikeseid vihjeid rattaga seotud karmavõla kohta. Olin siin-seal sattunud süütutesse õnnetustesse. Olin ignoreerinud peaaegu ribadeks sõidetud tagakummi. Olin süüdimatult avastanud, et lukustamata ja ööseks maja ette unustatud ratas ei olnudki varastatud.

Ma olin kõiki neid märke eiranud. Nüüd viimaks... Ei, minust ei saa rattateede eest võitlejat ega linnavalitsuse lobijat nagu kokkupõrkest autoga vaevu eluga pääsenud rattur Cathy Anderson.

Viisin hoopis oma armsa naisteka parandusse ja maksin trahviraha ära. Ning kuni linnavalitsus jalgrattateid ehitab, sõidan kõnniteedel palju ettevaatlikumalt.

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/rattaga-toole--politsei-ootab-sind.d?id=31684189

Kui ma koliks täna Kanadast Eestisse tagasi

Siis ma hakkaks järjekindlalt kõiki püstakunaabreid teretama ja küsiks neilt otse silma vaades : «Kak u vas segodnja dela? Vsjo v porjadke, eh?» Ja naerataks naabrit õlale patsutades oma parimat Kanada-naeratust.

Ma soetaks meie viiekordse hrustshovka ette lillekasti, kuhu istutaks Teises Maailmasõjas Hollandi vabastamist mälestades esiteks tulbisibulaid, siis kullerkuppe ja kohe ka liiliaid ja flokse. Ma paneks sissekäigu ette jalgrattahoidja, et õhutada majanaabreid jalgrattaga tööle ja kooli sõitma.

Ma kirjutaks linnavalitsusse kirja nõudes, et see ülekoormatud Sadama-kandi tänav muutuks ühesuunaliseks. Suveõhtul kell seitse paneksime välja liiklust aeglustavad kollased plastmassist teemärgid, nii et poisikesed saaks seal tänavahokit mängida. Tüdrukud pressiks kodus sidrunitest limonaadi ja müüks seda maksu- ja tervishoiuametit kartmata möödakäijaile. Me paneks üles sildid, mis nõuaks kõikidelt koeraomanikelt koera järel koristamist. Linnavalitsusel oleks õigus reostajaid ka trahvida, ent eelkõige toimiks selles osas naabrivalve.

Juuni keskel korraldaksime maja tagusel tühermaal suure tänavapeo, kuhu kõik naabrid tooksid kaasa oma grillid. Me paneksime välja oma terassilauad, tooksime kaasa klapptoolid ja paneksime lauale värskelt segatud salatid ja kodus küpsetatud leivad. Oma vodka-klaasid peidaks me pruuni jõupaberist kotti, sest just nii tehakse Kanadas värskes õhus alkoholi pruukides. Lapsed mängiks sealsamas pesapalli või tänavahokit.

Laste koolis kaotaksime loomulikult ära kõik vastuvõtukatsed esimestesse klassidesse – riigikoolidel on Kanada kombe kohaselt kohustus vastu võtta kõik ümbruskonnas elavad lapsed, vajadusel pakkudes kohaliku omavalitsuse eelarvest õpiabi. Kui lapsi tuleb populaarsesse kooli rohkem kui ruumi on, korraldatakse mõned koolitunnid koolimaja kõrvale pargitud vagunklassides. Nagu Kanadas tavaline, teeksime uue ja vingema mänguväljaku ehitamiseks ja raamatukogu täiendamiseks korjanduse, mis seisneks lähedalasuvate poodide sooduskupongite müügist või mõne harrastusteatri etenduse piletimüügist.

Igakevadine suurkorjandus oleks ülekooliline pidu kooliaasta lõpus (piletimüügituluga, loomulikult) koos söögi-joogi, emade tehtud kookide heategevusliku müügiga, näomaalingute ja suure täispuhutava lossiga. Kõige vingem mäng on täpsusviskamismäng, mis täppi minemise korral kukutab ühe õrrel istuva lapse veetünni. Lapsed tantsiks kooli aulas päris hilise õhtutunnini ja isad saaks teiste meeste seltskonnas tõusvatest kinnisvarahindadest rääkides pihvi grillida.

Ja muidugi toimuks igal reedehommikul koolis lugemisgrupp, kus lapsevanemad käiks kordamööda esimese klassi juntsudele poole tunni jooksul raamatut ette lugemas. Me kutsuks kooli paaril päeval nädalas ka mõned ümberkaudsed töötuskriisi ajal veidi vabamaks jäänud huvitavate erialade spetsialistid, et lastele edasiantud kogemused ei oleks vaid õpikutarkused. Kõikidele ekskursioonidele ja väljasõitudele kaasaks õpetaja alati ka paar-kolm vabatahtlikku lapsevanemat, et lähendada niiviisi kooli ja kodusid.

Loomulikult kirjutaks me oma linnaosast volikokku valitud tegelasele ja nõuaks kord kahe nädala jooksul kokkusaamist ühes lähedalasuvas kohvikus. Kõik, kellel midagi südamel, saaksid hubase kohviku sõbralikus miljöös oma mured ära rääkida. Ning iga kord, kui linnavolikogus on mingis küsimuses toimunud hääletus, võtaksime oma esindajaga taas ühendust ja uuriksime, kas meie huvid said kaitstud. Parimad linnavolikogulased kirjutaks kohalikku ajalehte ka selgitusi, miks nad mõnes küsimuses just nii või teisiti hääletasid viidates kohvikus toimunud vestlustele murelike linnakodanikega. Kohalik parlamendisaadik käituks samamoodi: sotsiaaldemokraadi ja hobirohelisena pakuks ta oma kohvikuhommikutel vaid 100-miili raadiuses kasvanud toitu, näidates nõnda, et isegi kesktalvel on võimalik vaheldusrikkalt lauda katta.

Linnavalitsus toetaks ka kodanike algatust oma hoole alla võtta lähedalasuv park, teelõik või tiik. Kusjuures pargi, tänavalõigu või tiigi “lapsendaja” nimi oleks kõigile vaatamiseks välja pandud. See aitaks anonüümset linnamaastikku natukenegi omasemaks muuta, kui on teada, et sellel pargil hoiab silma peal Victor Ciobanete, Etioopia Sõprade Klubi või hoopis kohalik Starbucks. Loomulikult oleks meie linnaosa riigiomanduses oleva alkoholipoe uksel silt “Palun joo mõistlikult” ning ühegi põõsa all ei vedeleks joodikuid.

Loomulikult hakkaks kogu naabruskond sõbralike kanadalaste eeskujul kandma mõnusat fliisjakki ja valgete tossude juurde natuke lotendavaid teksaseid ning võtaks nagu yks mees Kanada kombe kohaselt kilo või paar juurde. Eee... Või seda viimast pigem mitte, eh?

Ilmus Maalehes 20. mail http://paber.maaleht.ee/?page=Arvamus&grupp=artikkel&artikkel=17245

Ülemaailmne hariduskampaania

MTY Mondo tellimusel kirjutatud artikkel hariduskampaaniast ilmus 30. aprillil Õpetajatelehes:
http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=3455

Oleks huvitav teada, kui suure summa kulutaksid eesti koolinoored oma taskurahast haridusele. Miks mitte seda neilt küsida? 20. aprillil pidasid paljud Eesti koolid arutelusid hariduse rahastamisest ning rääkisid arengumaade hariduse olukorrast. Raha puudumise tõttu ei käi tänapäeval ikka veel koolis 72 miljonit last.

Hakkasin huvi pärast otsima, kui palju kulutab haridusele Eesti riik. Naiivselt oletasin, et riigis, mis räägib elukestvast õppest ja maailma rikkaimate riikide hulka jõudmisest, on see summa 20% piires. Kuid ma eksisin. Kui uskuda vabariigi valitsuse haridus- ja teaduspoliitika arengunäitajate dokumenti üle-eelmise aasta kohta, selgub, et see on vaid napilt üle 10%. Sinna hulka on arvatud kõikide riigiettevõtete kulutused täiendusõppele, mis punnitavad suhtarvu kunstlikult suuremaks.

Otsustanud otsida andmeid juurde, leidsin 2010. aasta riigieelarve taustamaterjali. Rahandusministeeriumi koostatud dokumendist saame teada, et 2010. aastal on riigieelarves kulusid kogumahus 89,7 miljardit krooni, millest 7,75 miljardit läheb haridus- ja teadusministeeriumile. Kui ma nüüd oskan õigesti protsenti arvutada, siis selgub, et suhtarv on 8,6%. Sugugi mitte 10 ja kaunis kaugel minu unistusteprotsendist 20. Aga kas on üldse riiki, mis kulutab 20% riigieelarvest haridusele?

Leidsin netist maailmakaardi, mis näitab, kui suure osa eelarvest kulutab üks või teine riik haridusele, sõjaväele ja tervishoiule, ja lõbustasin end natuke klikatavat kaarti uurides. Iga õpetaja, kes tahab seda koolitunnis näidata, leiab selle, kui lööb Google’is sisse „How countries spend their money”. See on vahva kaart, mille andmetesse tuleks kindlasti suhtuda kerge skepsisega. Siiski avaldavad sealsed suhtarvud muljet, eriti kui võrrelda hariduskulutusi sõjalistega.

Selgus, et paljud Euroopa riigid kulutavad haridusele 15% ringis. Vaid Mehhiko, Maroko, Araabia Ühendemiraadid ja Tai üle 20. Huvitav, miks? Kas nad teavad, et haridus on parim võti tulevikku? Muide, Eestiga võrreldava hulga raha kulutavad riigieelarves haridusele vaid Pakistan (7,8%) ja Indoneesia (9%).

Võrdlused on nii huvitavad!Kui lugesin Jordaania kuninganna Rania artiklit ülemaailmsest haridus­kampaaniast Kanada ajalehes The Globe and Mail, siis kohkusin, nähes summat, mida oleks vaja nende 72 miljoni lapse koolitamiseks, kes praegu üldse koolis ei käi. Kuninganna Rania loodab suvel Lõuna-Aafrika vabariigis peetava jalgpalli MM-i ajal pöörata kõikide tähelepanu hariduse rahastamise puudulikkusele. Tema sõnul kuluks probleemi lahendamiseks 16 miljardit dollarit!

See on suur hulk raha – umbes kahe Eesti riigieelarve jagu, kuid … otsides taas võrdlusi, 2006. aastal kulutati USA-s kaks korda nii palju koeratoidu peale! Ka summa, mis kulub sigarettidele ja alkoholile, on kümme korda suurem (umbes kümne aasta tagused andmed), kui oleks vaja kõikide laste koolipanekuks.

Miks mitte teha haridus­kampaa­niast innustatult harivaid, kuid samas kurbi võrdlemistehteid, uurides näiteks matemaatikatun­nis, kui palju raha kuluks kõikide Aaf­rika laste koolitamiseks Eesti standardite kohaselt. Ühiskonnaõpetuses saaks vaadelda, millise Aafrika riigi­ga sarnaneb Eesti hariduse rahasta­mi­ne. Geograafia ja inglise keele tunnis võiks arutleda, millises maailmajaos on kirjaoskamatus kõige suurem ja mitme kilo koeratoidu eest saaks sealsete riikide lapsi koolitada.

Ning emakeeletunnis võiksid kõik kirjutada kirja peaministrile ja küsida, kui palju võiks riik järgmisel aastal kulutada sellise kooli peale, kus kõigil oleks vahva õppida. Lisage oma kirja ka palve teiste riikide liidritele, et nad arengumaade haridusele lubatud raha lõpuks üle kannaksid. Lugege hariduskampaania ja jalgpalli MM-i seosest lähemalt veebi­lehelt haridus.maailmakool.ee ja andke allkiri nende eest, kes ise kirjutada ei oska.

Paralleelid indiaanlastega või siiski mitte

Ilmus Maalehes rubriigis Kirjad Maalt http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/kas-paralleelid-indiaanlastega.d?id=30429125



Huvitav miks? mõtlen ma, kui üks Ottawas õppiv eestlane räägib mulle, et Kanada indiaanlaste reservaadid tõrguvad endi keskele tagasi võtmast Kanada linnades spetsialistideks õppinud esmarahvaste noori.
"Kas see on siis parem, kui õpetaja, arst ja politseinik tulevad reservaati väljaspoolt?" arutlen hämmeldunult.

"A see on nagu Eestis", tõmbab kraadiõppur nagu muuseas indiaanlaste ja Eesti vahele paralleeli: "Kui lähed Eestist välismaale õppima, siis suhtutakse sinusse Eesti ülikoolis ka nii, nagu oleksid reetur. Ka tagasi tulles ei võeta enam nii kergesti omade hulka tagasi!"

Ma saan sellest mõnes mõttes aru, sest igal suvel käitun ma Eestis kohatult familiaarselt, noh, nagu kanadalane. Nii hõikan ühel suvel trollis sooja äratundmisega tuttava näoga naisterahvale: "Teie olete Helle Laas!" (Nukuteatri näitleja Helle Laas käis nimelt meie koolis millalgi 80ndatel kohvritäie teatrinukkudega!) Ma panen vaikivad kaasreisijad ebamugavalt võpatama, kui ma rõõmsalt lobisedes meenutan, kuidas ma kolmanda klassi tüdrukuna näitlejale peale etendust bussipeatuses oma lakitud küüsi näitasin. Kulub umbes paar nädalat, kuni hakkan eesti kombe kohaselt taas võõrastega silmsidet vältima.

Ilmselt niisamuti – etteheitva vaikuse ja silmade pööritamisega – tasalülitatakse välismaal õpikuteadmisi kogunud entusiastlikku uuendajat, kes torgib kogu asutust muutuma. Kas sama võib toimuda Kanada esmarahva kogukondades?

***
Mõne nädala eest pasundas kogu Kanada ajakirjandus sellest, et üks mohaki reservaat Quebecis palub endi hulgast lahkuda nendel valgenahalistel meestel, kes on abiellunud esmarahva neidudega.


"Mitte-indiaanlased kasutavad meile kuuluvaid õigusi ja privileege! Lõpuks ometi võetakse selle vastu midagi ette!" kirjutas väljaviskamist toetava veebilehe korraldaja.



Etniline puhastamine esmarahva kogukonnas! Rassism ja seksism käsikäes? Või hoopis hääbuva rahva enesekaitse ... nagu Eestis?

Ühest küljest on indiaani reservaatidel täielik juriidiline õigus valida endi hulgas elavaid inimesi, et oma kultuuri kaitsta. Indiaani naiste esindus aga väidab, et inimestele lahkumiskäskude jagamine on vanade indiaanlaste kultuuriga vastuolus: mohakid on ammusest ajast lapsendanud võõrast päritolu lapsi ja õpetanud neile oma keelt ja kultuuri. Uustulnukaid on omaks võetud eriliste rituaalidega, kus nad kohustuvad integreeruma.
Mohakite pressiesindaja aga ütleb, et vanade aegade kombed tänapäeval ei kehti: "Vanasti oli meil nii palju maad, siis saime seda endale lubada. Nüüd on meil maad vaid postmargi jagu."

See Kahnawake reservaat on püüdnud võõraid eemale peletada juba mitu aastakümmet põhejndusega, et nende kultuur on ohus, kui liiga palju mitte-indiaanlasi asub reservaati elama. Huvitav on see, et kuna see reservaat asub nii lähedal Montrealile, on neil lihtne juurdepääs nii Montreali tööturule kui inimestele.

Kui esimene on hea – juurdepääs mitmemiljonisele tööturule teeb reservaadi elanikud, kes naudivad riiklikku maksuvabadust, rikkamaks. Siis kokkupuude kanadalastega on halb - armumisoht võõraverelistesse on suurem!

Huvitav on see, et Kanada valitsus on kord ise nõudnud, et kes reservaadis maksuvabadust naudib, peab olema vähemalt pooles ulatuses esmarahva päritolu. Seega tundub, nagu oleks Kanada riik ise veresidemetel põhinevat diskrimineerimist soodustanud.

Kas taas paralleel Eestiga? Õnneks mitte.











Foto p2rit Non Natives out of Kahnawake? Facebooki grupist.

„Aga kõik on ju seal!”

Ilmus Maalehe rubriigis Kirjad Maalt http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/aga-koik-on-ju-seal.d?id=29680815

Kui ma ütlesin sügisel oma ülemusele, et pole veel kordagi oma poegade hokitrenne vaatamas käinud, arvas see kolme hokipoisi ema, et mind tuleks ema ametikohalt vallandada: “Üks õige Kanada emme veedab ikka kõik nädalavahetused hokiareenil!“

Tal on õigus. Ma pole korralik Kanada ema.

Mulle nimelt ei meeldi hoki. Ja mul on selleks põhiliselt... esteetilised põhjused. Jaa, ma tean, et korralik kanadalane pööritab siinkohal silmi: „Kohe näha, et eurooplane!“ Kuid mulle ei meeldi hokiriiete välimus, need jubedad kiivrivõred näo ees, need robustsed põrutuskaitsmed ja väravavahi tontlik väljanägemine. Ning see jõuline rüselemine ja hokikeppide klõbin, kui mehed litrit taga ajavad, on kõike muud kui atraktiivne...

Hoki jätab muud huvialad unarusse

Kuid kummalisel kombel meeldib hokimäng mu poegadele. Näiteks avastasin, et ka mu vanem poeg, keda pidasin pigem klaverimängija- ja kunstnikutüüpi poisiks kui vägivaldseks rüselejaks, naudib hokit, seda koledat mängu! „Aga kõik mu sõbrad on ju seal!” vastas ta, kui küsisin, miks talle seal meeldib.

Tegelikult oleksin pidanud aimama, et „kõik on ju seal” juba siis, kui otsisin kohaliku rahvamaja huviringide nimekirjast poisslastele sobivaid tegevusi. Millegipärast lõppesid poistele vähegi asjalikumad tegevused kuuenda eluaastaga. Tütarlaste valikus olid seevastu jazztants, ballett, kokandus, näiteringid ja keraamika. Kus on pallimängud, haamerdamistunnid ja karate? Kas poisid puksitakse turvalistest ja hästilõhnavatest rahvamajadest tõesti minema, mõtlesin naiivselt, hoki mastaapsust kogemata.

Kuid „kõik on ju seal” seletab ka seda, miks on maailma suuruselt teise riigi pealinna tänavad reedeõhtuti inimtühjad. Kõik ongi nimelt seal: hokit vaatamas. Ja kui nad pole areenil, siis vaatavad nad hokit riigitelevisioonist, sest reede on ametlikult Hokiõhtu Kanadas. See spordisaade, muide, mille üks juhtidest, Don Cherry, laseb endale igaks saateks kärtsude värvidega kardinakangast uue pintsaku õmmelda, on CBC enimvaadatuim programm ja ühtlasi ka üks maailma vanimaid spordisaateid eetris. Ja see on tõepoolest ETV väärtfilmiõhtutest väga-väga erinev meelelahutus...

Mida teevad isad ja pojad Eestis reede õhtul?

Nii et saate isegi aru, kui suured olid mu eelarvamused, kui pidin ühel talvisel reedeõhtul ikkagi minema vaatama klubi Ottawa 67s mängu, mille vaheajal lasti jääle „hokit” mängima eelkooliealiste hokiliiga kuueaastased. Minu noorem poeg nende hulgas! Kuid ma tulin sellelt mängult tagasi täiesti heldinult: pole midagi nunnumat, kui üksteise otsa koperdavad tillukesed hokipoisid ja -tüdrukud, kes ajavad uhkelt seitsmetuhande pealtvaataja ees nelja litrit taga. Kui nad kalamaimuparvena areenile valgusid, käis vaatajate seast läbi õhkav aaaahhhh!
Just sellepärast haarab hoki enda kaissu nii Kanada pereemad ja õedki.

Ja muidugi soovin ma nüüd, et ka Eestis oleks midagi Kanada hokikultuuri sarnast. Esiteks sellepärast, et Hokiõhtu Kanadas meenutab suurt perepidu – koos pitsa, jäätise, suhkruvati, rokkiva muusika ja maalitud põskedega. Areen ei olnudki külm, vaid mõnusalt soe, ja kohal olid tõepoolest kõik. Kui teid häirib hoki vägivaldsus, siis lihtsalt teadmiseks, et enne, kui noored hokipoisid saavad loa füüsiliseks kontaktiks, peavad nad aastaid meeskonnatööd harjutama.Kuid kõige tähtsamaks pean ma hoopis seda, et hokikultuur kasulik on isadele, kes haaratakse käigult vabatahtlikuna treenerirolli ja kellest nii saavad kohe ka lugupeetud kogukonnaliidrid.

Mida õigupoolest Eesti isad-pojad reede õhtuti koos teevadki, eh?

Kaastundest ja kila-kolast. Vaesusest muidugi ka

Artikkel ilmus aprillikuu Peres ja Kodus: http://naistemaailm.ee/artiklid/33736/mis_meil_aafrikast___.html?art_magaz=9

Eelmise aasta augustis, kui Johanna Helin alustas mittetulundusühingus Mondo Ghana laste hariduse toetamist, vangutas Eesti Ekspressi ajakirjanik Maris Sander arusaamatult pead:
„Kus on eestlaste kaastunne? Kas ei tundu see karjuvalt silmakirjalik, kui me pigistame silma ­kinni, nähes massiliselt töö kaotanud ja elu hammas­rataste vahele jäänud Eesti mehi ja naisi, noori ja vanu ning “täiesti tavalisi” inimesi prügikastidest otsimas äravisatud asju ning tühje pudeleid? Eks nunnude aafriklaste toetamine ole hulga seksikam, kui meid ümbritsevate tavalisete inimeste eest hoolitsemine!?“
Ma aiman, mida Maris sellega mõtles. Mäletan samasugust ehmatust eelmisel suvel laevalt Tallinna kesklinna saabudes, kus nägin noort, umbes 30-aastast purjus naist pingi peal magamas. See oli õudne vaatepilt. "Miks keegi teda ei aita?" vaatasin abitult paremale-vasakule. Huvitav on see, et Ottawa kesklinnas tuterdavad rahumeelsed joodikud ei häiri mind samal viisil. Olen vist Marisega sama meelt selles osas, et kui on OMA inimene hädas, siis oleme eriliselt tundlikud. Kuid, kust täpselt jookseb omade piir?
Eelmisel aastal Ghana vaeste lesknaiste ja nende laste elu järje peale pööramise eest üheks Aasta Vabatahtlikuks valitud Johanna Helina tegevus näitab, et tema tõmbaks selle piiri päris kaugele. Lausa Aafrikasse.

“Hulga silmakirjalikum oleks minu meelest hoopiski see, et me tegeleksime ainult Eesti-siseste probleemidega, samas kui oleme terve maailmaga seotud ja ise seda ka mitmel moel mõjutame," ütleb ta Ekspressi kriitikale vastuseks ja mõtleb siin seda, et oma hommikusöögi vältimatud kohvid, apelsinimahlad, suhkru, kakao ja banaanid saame suures osas Aafrikast, mille vaesus on Eesti omaga võrreldes palju hingekraapivam.
„Pealegi,“ jätkab ta, "Aafrika toetamine ei võta vahendeid ära Eesti vaestelt. Sest selle 0,1 protsendiga, mis Eesti riigieelarvest arengukoostööks annab, ei saaks ära lahendada kõiki Eesti sotsiaalseid muresid. Seda peaks püüdma teha ikka „ülejäänud“ 99,9 protsendiga," muigab Johanna ja lisab, et tema arvates on see ju positiivne, et anname eesti inimestele võimaluse maailmast rohkem õppida.

Ja maailma-haridust eesti inimestele jagab Aafrika-töö eest presidendi käepigistuse tasuks saanud Johanna Helin nii, et pani kokku sellise aafrika lesknaiste ja nende laste toetamise võimaluse, mis püüab kaks kärbest ühe hoobiga. Esiteks saavad Eesti eraisikud nüüd teha eetilisi kingitusi, ilma et majja tekiks pärast pühi tarbetu kila-kola hunnik. Teiseks läheb eestlaste raha hoopis Aafrikasse, Ghanasse, Kongo külla. Seal muutuvad Eesti kroonid kanaks, kitseks või seapõrsaks, mis aitavad põllumajandusest elatuvatel ja meespooleta (loe: koduse tööjõuta) lesknaistel viljatu aastaaeg üle elada ja oma lapsed siiski koolitada. Foto seapõrsast raamite ära ja panete seinale. See ongi teie eetiline kingitus, ilus pealegi.

Aga koolitamine... jah

Mitte juhuslikult ei räägita praeguse majanduskriisi ajal õppimisest ja haridusest ja sellesse valdkonda investeerimise vajadusest, sest ... just haridus on parim vahend vaesusest välja tulemiseks. Ja see valem kehtib ühevõrra nii Eestis kui ka Aafrikas. Kui Eestis on tööta praegu sada tuhat elanikku ja paljude laste jaoks jääb koolitoit ainukeseks soojaks söögikorraks, siis vaesus Ghana moodi on selline, et Kongo külas jõuab kooli vaid natuke üle poole lastest. Ning tervelt kolm neljandikku Põhja-Ghana täiskasvanud elanikest ei oska lugeda ega kirjutada. Ja laias laastus needsamad inimesed, kolm neljandikku Põhja-Ghana elanikest elab ametlikult alla absoluutse vaesuse piiri. Peavad toime tulema vähema kui 25 krooni eest päevas.
"Just hariduse omandamine on kõige parim viis vaesusest välja saada," ütleb Johanna, kelle loodud initsiatiiv pakub ka käsitöökursusi naistele ja arvutikursuseid kohalikele noortele ja õpetajatele. „On selgelt näha, et haritud naiste pered on väiksemad, lapsed tervemad ning nad oskavad teha asju, mis aitavad kaasa vaesuse vähendamisele.“

Kuid kas igasugune abistamine on alati hea, mõtisklen siiski. Kuidas saame kindlad olla, et meie ostetud igati vajalikud kingitused hoopis ei suurenda vaesust Aafrikas? Näiteks siis, kui pere hetkelist majanduslikku leevendust tundes ei muretse juurde veel kolm-neli last? Sest osaliselt on ju ka kontrollimatu sündimus vaesuse põhjuseks: keskmine aafrika naine sünnitab elu jooksul ikka viis last. Majandusajakiri Economist teeb Aafrika rahvaarvu puust ja punaseks seda Euroopa omaga võrreldes: kui 50 aastat tagasi oli iga aafriklase kohta kaks eurooplast, siis 40 aasta pärast tuleb iga eurooplase kohta kaks aafriklast: Aafrika elanike arv tõuseb siis katastrofaalse kahe miljardini.

„Meie projektis on selline kartus vähem aktuaalne, sest lesknaiste peredesse nii kergelt uusi lapsi ei teki,“ muigab Johanna, kahe eelkooliealise lapse ema. „Ja on ka küsitav, kas liigne rahvastumine on vaesuse põhjus. Või on see hoopis selle ... tagajärg. Vaestele peredele on lapsed justkui pensionikindlustus. Kui on oht, et lapsed surevad noorelt ära, on neid vaja kindluse mõttes palju, et vähemalt keegi saaks oma vanemate eest hiljem hoolitseda. Samuti on ju statistikast näha selge trend rikkuse kasvu ja perekondade suuruse kahanemise vahel. Ehk kui tahame, et rahvastik väheneb, peame aitama inimesi vaesusest välja ning hoolitsema laste tervise ja hariduse eest, et nad saaks elus hästi hakkama ning oma perekonnale hiljem kasuks olla.“
Majandusajakiri Economist on Johannaga nõus: Mida rikkamaks saab riik, seda vähem lapsi seal sünnib. Teised arengumaad on juba seda kogenud. ÜROgi ennustab, et Aafrikas langeb sündivus varsti kolinal. Kindlasti ei ole see juhus arvestades, et viimase 15 aasta jooksul on Aafrika majandus arenenud väga kiiresti.

Vaesed lapsed kasvavad vaesteks suurteks

Praegu on tervelt pooled aafriklastest lapse-ealised. Mis elu neid ees ootab? Optimistid loodavad, et need lapsed muutuvad mõnekümne aasta pärast oma kontinendi majandusedu mootoriks, kuna tööealisi on siis lihtsalt nii palju. See saab aga juhtuda ainult siis, kui praegu on noortel aafriklastel süüa-juua ning ... haridust, mis võimaldab neile tulevikus töö. Haritavat maad aga napib ning kliima soojenedes vett samuti... Ning kui haridust ei ole, siis muutuvad noorte aafriklaste hordid meile kõigile koormaks.

Kui ma aga teadlaste pessimistlikke ennustusi Aafrika nn liigsete inimeste väljavaadete kohta loen, siis tekib hetkeks tunne, et tegu on viitsütikuga pommiga, mis muudab meie elu, ka Eestis, mõnekümne aasta pärast tundmatuseni. Kuna Aafrikas on liiga palju noori tulipäid ja liiga vähe eakamaid riigimehi ja hõimuvanemaid, ning kuna töötus võib mõnedes Aafrika linnades olla seitse korda suurem kui Eestis – koonduvad töötud mehed tihtipeale militaarsetesse jõukudesse. Neid utsitavad nii mõnedki poliitikud sõjakoldeid tekitama, et oma kahtlasi eesmärke saavutada. Just nii juhtus üleeelmise aasta valimiste aegu Keenias. Ja just selliseid uudiseid lugedes on mul tunne, et maailma riigid peaks Aafrikat aitama senisest veelgi tõhusamalt.

Ma küsingi Johannalt, kas vaesust on üldse võimalik selliste projektidega välja juurida? Või on see pigem selline nunnupiilu-projekt, kus me saame lihtsalt petliku tunde, nagu oleksime panuse andnud? Et asjad veel kord kontektsti panna, siis võrdluseks selline fakt, et maailma ühe rikkaima riigi - Kanada - valitsus andis 20 (!) aastat tagasi poliitilise lubaduse vähendada kanada laste vaesust, kuid siiamaani elab tervelt kümnendik kanada lapsi vaesuses. Miks?
"Vaesusel on mitmed väga keerulised põhjused, mis sõltuvad ajaloost, majandusest ja poliitikast, ning täiesti selgelt selliste väikeste algatustega ei jõuta lahendada kõiki probleeme. Samas paistab, et ka rikkaimatel riikidel ei jätku ilusatest loosungitest hoolimata piisavalt tahet vaesust tegelikult kõrvaldada. Kõik on kinni valikutes. Maailm on tegelikult piisavalt jõukas, et vaesust vähendada – küsimus on rohkem tahtes kui resurssides. Näiteks, kui meile hommikukohvi ja pärastlõunast teed kasvatavad aafriklased näevad, et töö tegemine ei tasu ära, sest nad saavad selle töö eest nii väikest tasu, et sellega ei saa ära elada ja lapsi koolitada, siis on tõesti süsteemis viga ja peab pingutama süsteemi muutmiseks,“ seletab Johanna, kes pooldab seda, et riik võtab vastutuse kõikide inimeste heaolu eest.

Mitu võimalust

Ghanas ka UNICEFis töötanud Johanna arvab, et enamusel eestlastest on võimalus anda oma panus selleks, et maailm oleks parem ja õiglasem. Seda saab teha toidupoes ostes näiteks õiglase kaubanduse kohvi, shokolaadi ja banaani, mille müügitulust puhul läheb suurem osa esiteks farmerile ja nende kogukonnale. Ehitatakse koole ja rajatakse arstipunkte. Nendes farmides on keelatud lapstööjõu kasutamine.
„Või siis õppige rohkem teiste maade olukorra kohta ja nõudke otsustajatelt rohkem tegusid. Nõudke politiikutelt aru ka Eesti maksumaksja raha kulutamise pärast, et oleks kindel, et seal ei oleks kadusid. Võtke kasvõi oma parlamendisaadikuga ühendust.“
„Õnneks on andmise rõõm paljudele eestlastele suurem kui saamise rõõm,“ võtab Johanna pool aastat kestnud kampaania tulemuse kokku. „Selle initsiatiivi kaudu on juba 120 eestlast hakanud pikema-ajaliselt toetama laste haridust Ghanas ning eetlisi kingitusi on ostetud juba 40 000 krooni väärtuses. Lisaks tekivad laste toetajatel ka sidemed kohalike laste ja naistega, ehk tekib juurde uusi sõpru. Üldiselt paistab, et Eesti inimestel on hoolivust ja solidaarsust küll, aga neid väljundeid on vähe, mille kohta saaks kindel olla, et abi jõuab kindlalt abivajajateni.“
Kui nüüd tagasi pöörduda Ekspressi ajakirjaniku mõtte juurde, et peaksime aafriklaste asemel aitama eestlasi, siis me saame ju isegi aru, et esiteks ei saa me sama raha eest kanapoegi ja lambaid Eestis osta, et neid Eesti lesknaistele või üksikemadele saata. Ja loomulikult ei aitaks nende saatmine Eesti naistele mitte kuidagi. Kuid õnneks on meie eelarves tervelt 99,9 protsenti sellist raha, mida ei kasutata arengumaade abistamiseks. Kirjutagem siis oma parlamendisaadikule ja omavalitsusjuhile, et uurida, kas see raha aitab vaesuse leevendamise vastu Eeestis.

Sidebar.Ekspressi ajakirjanik Maris Sander:

Vaesus Eestis on nii suur probleem, ent meie valitsus lihtsalt ei tegele sellega. See käib neil üle jõu. Üle viiendiku eestlastest elab allpool vaesuse piiri. Üha enam inimesi tõstetakse kodudest välja, neil pole enam söögiraha, raha ravimite jaoks, rääkimata üürirahast.Muidugi, vaesused on Aafrikas ja siin väga erinevad ja kahtlemata suured probleemid mõlemal pool. Mina näen lihtsalt seda, kuidas inimesed on kaotanud lootuse inimväärseks eluks siin riigis.
Paraku, kuna kriis on siin muutunud sotsiaalkatastroofiks, olen endiselt veendunud, et igasugune abi, mida me siin väikeses riigis suudame üldse kellelegi pakkuda, võiks olla peamiselt suunatud sellele, et aidata jalule jääda meie endi inimestel. Vähemalt praegu.
Aga keda inimesed aidata tahavad, on muidugi nende endi vaba otsus ja valik. Hea, kui üldse märgatakse inimesi, kes on hädas. Nii et ma soovin jõudu Johannale jõudu, siiralt. Temasuguseid vajaksime rohkem ka Eestisse, siinseid vaeseid aitama.

Foto Mondo veebilehelt muudamaailma.ee

Ei-tohi-maad

Artikkel Maalehele
http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/ei-tohi-maad.d?id=29077375

“Siin ei tohi hüpata!“ läheneb meile vormiriietuses muuseumiametnik ja keelab päikeselaikudel keksivaid poisikesi. Me oleme sättinud end istuma Ottawa Riikliku Kunstigalerii aatriumis, mille laeks olev klaaspõhjaline madal bassein heidab meie ette põrandale värvilisi päikesejänkusid. Veiklevad valguslaigud meelitavad lasteaia-ealisi poegi neil hüplema.
Ma olen mõned aastad varem kommunistlikus Moldovas elades end „ei-tohi“-de vastu karastanud ja uurin valvurilt, miks ei või väikesed poisid rõõmsalt ringi hüpelda – ruumi ju on, kedagi me ei sega...
„Põrand on siin nii libe, et nad võivad kukkuda!“ seletab natuke liiga suurt vormi seljas kandev vanem naisterahvas. Ma imestan nii, et mu kulmud tõusevad vist juuksepiirini. Mis see tema asi on, kui väike poisike komistab? Kui kukubki, tõuseb püsti, pühib püksipõlved puhtaks ja keksib edasi!
„Aga kui ta viga saab, siis peame meie kondid murdnud lapse eriarstid, taastusravi, ratastooli ja hooldaja kinni maksma!“ naeratab valvur, kuuldes mu aktsendist, et ma ei ole kohalik. „See on meie süü, et põrand siin nii libe on!“
See on esimene kord, kui õpin keelavaid „ei tohi“-sid kellegi süüna tõlgendama. Moldovas tähendas "ei tohi" ikka kellegi ülemvõimu: „Ei tohi lapsekäruga panka tulla!“ käratas Moldovas suvaline pangaeit. „Ei tohi muuseumi tualetti kasutada!“ kärkis Chisinaus muuseumi valvur, lihtsalt kontrollimise mõnust. Tema absoluutne võim ulatuski ainult muuseumi eesukseni ja ta kasutas seda maksimaalselt.
Kanadas kõlab samasugune ebameeldiv „ei tohi“ aga hoopis juriidilistel põhjustel. Kui keegi tõepoolest galerii ravikindlustusrahade saamiseks kohtusse kaebab tuues põhjenduseks, et nende ehitatud põrand ei olnud ... ee... täisfunktsionaalne või, veel hullem, sobiv kõikidele eagruppidele, siis peavad nad tõepoolest viga saanud lapse ravikulud kinni maksma.
Kes teab, kui palju neil selliseid kaebusi on, äkki on need oletatavad kohtu- ja ravikulud juba 8-dollarilise piletihinna sissegi planeeritud? Ja et neid kulusid madalal hoida, peabki valvuritädi meid hoiatama, andes nii mõista, et ta on mind põranda kasutamise osas instrueerinud, mis tähendab, et vastutus põranda kasutamise eest lasub nüüd ainult minul. Galeriil jääb raha eelarvesse. Kulusid on optimeeritud. Valvuritädi, kes tundub vaid tülika keelajana, on tegelikult tähtis inimene galerii eelarve kaitsel...
Samasuguse põhjendusega – riskide vähendamine ja kulude optimeerimine – ilmub meie ukse taha kord naisterahvas kindlustusest, kes teatab, et naabri aias asuv puu tuleb maha saagida. Mulle see päikesevarju ja naabrite eest privaatsust pakkuv vahtrapuu meeldib, kuid ta naaldub umbes 45kraadise nurga all üle madala aia just meie auto kohale.
„Peaks üks tugeva tuulega ilm tulema ja puu murduma, peab üleaedne naaber kinni maksma teie autoremondi kulud. Kuni see puu jääb, ei saa teie naaber oma maja kindlustada,“ selgitab kindlusametnik mulle. Tugev puu saetaksegi maha.
Niisamuti keelab lasteaia naabruses elav onu meie lastel talviti tema kõnniteel käia, sest ta pole seda liivatanud. Nii märgib ka möödaminnes naabrinaine, kelle aia mänguredelitel meie poisid aegajalt mängimas käivad, et õnnetuste eest ta ei vastuta. Nii keelatakse lastel enne koolikella ilma õpetajata koolimajja minna, sest kes teab mis õnnetus võib juhtuda trepil, kääride või liimitopsiga... Nii kaevanud ka üks varas majaomanikku kohtusse, sest kukkus öösel pimedas vargile minnes tema libedal trepil oma kondid puruks. Oh, või oli see vaid anekdoot?

Torontos luuakse vastuolude kiuste aafriklaste kool

Lugu ilmus 26. veebruar 2008 EPLs http://www.epl.ee/artikkel/420090

Peamine põhjus, miks Toronto hariduskolleegium hääletas kooli loomise poolt, on mustanahaliste õpilaste suur väljalangevus tavalisest koolisüsteemist.
Ligi 40 protsenti Toronto mustanahalistest teismelistest ei lõpeta kooli ning enamik Toronto koolidest väljalangejaid on mustanahalised poisid.
Kuigi idee kriitikud viitavad segregatsioonile, on afrotsentrilise kooli mõtte läbisurujad, lapsevanemad Donna Harrow ja Angela Wilson veendunud, et kavakohaselt 2009. aastal loodav kool aitaks teismelistel Aafrika ja Kariibi päritolu õpilastel leida tagasitee kooli. Pealegi oleks kool avatud kõigile, nahavärvist olenemata.

Rassistlik eraldamine?

Paljude kriitikute meelest tähendab aga afrotsentriline kool ohtlikku sammu rassilise eraldatuse poole. Samuti ei lahendaks afrokeskne kool kooliväliseid põhjusi, miks lapsed kooli ei lõpeta.
Ajalehe The Globe and Mail kolumnist Jeffrey Simpson argumenteerib, et kool on õppeainete õppimise koht, mis ei pea tingimata tegelema sellega, et mõned õpilased võivad olla näljas, agressiivsed, sõltuvuses televiisorist või videomängudest, õpiraskustega, sotsiaalselt ebaküpsed või vägivaldsed.
Nahavärvi alusel laste koolidesse lahterdamine ei aita võidelda sotsiaalsete põhjustega, miks lapsed koolis hakkama ei saa. leiab Simpson.
Läinud aastal koolitulistamises poja kaotanud Loreen Small on samuti koolide rassilise eraldamise vastu: “Martin Luther King võitles selle eest, et me (mustanahalised) saaksime istuda bussi eesotsas koos teiste inimestega!”
Samal ajal on inimõiguste aktivist Vicky McPhee veendunud, et mustanahalistel on õigus eraldi kooli nõuda ja et afrotsentriline kool oleks ainuke, kuhu ta tahaks saata oma kuueaastase lapse. Tema meelest võiks olla selline kool igas linnaosas.

79 protsenti Ontario elanikke ei toeta eraldi kooli loomise mõtet. Negatiivselt on meelestatud ka Ontario provintsi juht Dalton McGuinty, kes ütles, et provints ei eralda kooli loomiseks raha.
Raha juurde vaja
Arvestuslikult oleks vaja alustuseks 350 000 dollarit ja ilmselt läheks kogu pilootprojekt maksma 820 000 dollarit.
Pealegi küsivad paljud kriitikud irooniliselt: kuidas on võimalik õpetada matemaatikat, füüsikat ja teisi õppeaineid (peale ajaloo) Aafrika-keskselt?
Aafrika päritolu ühiskonnategelaste tunnustamiseks on Kanada koolisüsteemis kuulutatud terve veebruarikuu musta ajaloo kuuks, mil austatakse nii mustanahaliste kanadalaste ajaloolist kui ka tänapäevast panust Kanada ühiskonda.
Riikliku süsteemi poolt ja vastu
•• Et riiklik koolisüsteem on avalikkuse meelest parim mitmekultuurilisuse ja sotsiaalse sallivuse arendamise koht, näitasid läinud sügisel toimunud Ontario provintsi valimisedki.
•• Nimelt tegid konservatiivid valimiste keskseks teemaks ettepaneku toetada riigi rahaga ka muid religioosseid (islami ja juudi usu) koole peale katoliiklike. Kuna avalikkusele polnud see mõte meeltmööda, kaotasid konservatiivid Ontario provintsi parlamendivalimised.
•• Teisalt on riiklikku koolisüsteemi kritiseeritud ka selle pärast, et lisaks rassilisele eripärale ei pööra kasutatav õppemeetod tähelepanu ka õppimise soolistele iseärasustele. Tänapäeva koolid eelistavad vaikimisi tütarlapsi, kellele tundub paremini sobivat õpimeetod, mille puhul õpilased istuvad klassis vaikselt ja kuulavad õpetajat.
•• Ameerika sotsioloog ja arst Michael Gurian väidab, et poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt ja et koolid ei arvesta poiste vajadusi. Paljud koolid, keda Guriani instituut on nõustanud, olid võimelised kohandama õpimeetodeid poistele sobivamaks ning vahe poiste ja tüdrukute edasijõudmises kahanes.

AIDSiennetuspäeval … paavstist

Peaks ilmuma aidsiennetusp2eval 1. detsembril

Kui vaatate rahvusvahelisel aidsipäeval, 1. detsembril Maailmakooli dokkfilme AIDSist, siis võib jääda mulje, et AIDSi levikule Aafrikas annab omalt poolt hoogu juurde ... katoliku kirik! Seda ebamugavat muljet toetas paavst Benedictus XVI visiit Aafrikasse tänavu märtsis. 135 miljoni katoliiklase ees AIDSi teemadel kõneledes ütles ta:

„AIDSi ei saa lahendada üleskutsete ja kondoomide jagamisega. Vastupidi, need pigem suurendavad probleemi. Ainuke tõhus tee võitlemaks epideemiaga on seksuaalsuse uued käitumisviisid: seksuaalsuse vaimne ja inimlik uuenemine.“

Lihtsalt teadmiseks, et Aafrikas on AIDSi juba surnud 20 miljonit inimest. Enamasti täis tööeas mehed-naised. Lisaks elab Aafrikas 22 miljonit inimest juba HIViga. Maailma Terviseorganisatsiooni andmeil saab aga just kondoomide jagamisega viiruse levikut piirata kuni 90 protsenti. Eriti, kui kondoome jagada prostituutidele ja nende klientidele. (Vaadake lihtsalt huvi pärast dokkfilmi ’Hyena väljak’, kus mehed räägivad, miks nad oma naisi kupeldavad.)

Aga tegelikult ei maksa imestada, et tavalised aafriklased ei tea AIDSi levimisest suurt midagi, kui isegi Lõuna-Aafrika Vabariigi eelmine president Thabo Mbeki ei uskunud, et HIV seda haigust põhjustab. Tema ignorantne suhtumine HIVi ja viirusevastaste ravimite keelustamine põhjustas Harwardi ülikooli teadlaste arvutuste kohaselt üle 350,000 inimese surma AIDSi. Kuritegelik, mis? Kokku on Aafrikas 11 miljonit last AIDSile oma vanemad kaotanud!

Samas ei saa eitada, et seksist loobumine, mida paavst pooldab, võib AIDSi ennetamisele – just juhusuhete puhul - palju kaasa aidata. Koos teiste meetmetega, muidugi. Näiteks Uganda kunagine president Yoweri Museveni rääkis tihti ja avalikult „ABC“ seksuaalkäitumisest, kus ABC tähistas inglisekeelseid sõnu ’Abstain’ (loobu seksist), ’Be faithful’ (ole truu), ’use Condoms’ (kasuta kondoomi). Ugandas, mis oli 80ndatel aastatel HIVileviku poolest maailma tipus, langesidki tänu ABC-le järsult AIDSi nakatumise juhtumid.

Mind huvitab, kas Eesti luteri kirik suhtub AIDSiennetusse samamoodi või toetavad nad, erinevalt paavstist, ka kondoomide kasutamist. Ma kirjutan esmalt kirikuõpetajale Avo Üprusele siseministeeriumisse, kes tegeleb üsna igapäevaselt inimestega, kes võiks kõlkuda sellel libedal piiril, mis poolitab elu siin ja sealpool HIVi ja AIDSi.
„See pole küll päris minu teema, aga siiski. Minu koguduse tänavatöötegijad jagavad muude tegemiste sees ka kondoome. Ka minu käärkambris on suur karp,“ vastab ta mulle lakooniliselt.

Kui otsin, kelle teema võiks AIDSiennetus olla, juhatab EELK Konsistooriumi kantsler Urmas Viilma mind Eva-Liisa Luhametsani, kes „tegeleb meie kirikus AIDSi ennetustöö temaatikaga“. Eva-Liisa Luhamets kirjutabki mulle, et EELK on tegelenud AIDSi-teemaga vaid kolm aastat ja et ametlikke seisukohti kirikul veel (üheksa aastat peale viiruse hüppelist levima hakkamist Eestis!) pole. Kuid nad nõustuvad paavsti seisukohaga selles, et peamine rõhk tuleks suunata väärtuspõhisele ennetustööle noorte seas.
”Samas oleme me seda meelt, et oluline on kaitsta elu. Ja kui kondoom kaitseb (näiteks kui üks abikaasadest on HIV-positiivne ja teine mitte), siis tuleks seda igal juhul kasutada.”

Otsin viiteid ennetustööst EELKi veebilehelt, kuid ma ei leia ühtegi linki, mis sellele viitaks. Kuid võib-olla polegi see nii tähtis, mõtlen, kui vähemalt kusagil on olemas käärkambrid suurte kondoomikarpidega?

-xxx-

Foto p2rit siit http://www.nytimes.com/2009/03/18/world/africa/18pope.html?_r=1&fta=y

Solidaarsed mudaliiga miljardiga?

Artikkel kirjutatud inimliku solidaarsuse päeva jaoks detsembris.

Sporditerminit laenates kuuluvad "mudaliiga" miljardi hulka need inimesed, kes iga jumala päev umbes 30 tuhandekesi ära surevad, sest nad on ellujäämiseks liiga vaesed. See teeb aastas kokku umbes 10 miljonit inimest. Kuid kokku on neid, nagu öeldud, miljard. Enamasti ei oska nad lugeda-kirjutada ja tööd neil pole.

Millistes tingimustes elab siis maailma vaeseim miljard inimest? Kõige tõenäolisemalt halbade naabritega merepiirita riigis, kuiva kuumusega maal, kus levivad harimatus ja AIDS ning möllavad relvastatud konfliktid ning kus tavainimestel pole süüa, aga kus võimuritel pole millestki puudus. Selliseid riike on 60 ringis, kus tavalised inimesed elavad vähema kui dollariga päevas.

{Sellest ongi Paul Collier oma Mudaliiga Miljardi ehk Bottom Billioni kirjutanud.}

Ja ometi on ÜRO veendunud, et saame äärmise vaesuse veel meie eluajal kõrvaldada. Ja et selleks saavad ka tavalised, erakordsed inimesed midagi ära teha, mitte ainult valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid. Kõik algab, nagu ikka, teadlikkusest. Sest kui me ei mõtle ega tegutse maailma vaesemate inimeste nimel täna, siis mõne aja pärast lähevad läbikukkunud riigid meile hoopis rohkem maksma.

{Seda meelt on Jeffrey D Sachs, kes nõustas ÜRO peasekretäri Kofi Annanit Aastatuhande Arengueesmärkide väljatöötamisel}.

{Yks läbikukkunud riik maksab endale ja naabruskonnale miljard dollarit.}

„Siin võib paralleeli tõmmata kliimamuutustega,“ ütleb Ottawa ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Ronald Paris. Maailma mudaliiga ignoreerimine toob meile mõne aja pärast kaela massilisi migratsioone ja üleilmselt ebastabiilsust. Me ei tohi vaeseimat miljardit ignoreerida, sest kuni on meil läbikukkunud riigid ebastabiilsete valitsustega, relvastatud konfliktidega, näljahädade ja muuga, on maailm endiselt ebaturvaline paik.

Soovite näidet? Ühes Aafrika riigis rööviti aasta alguses kaks Kanada tippdiplomaati, keda hoiti 130 päeva kinni Sahara kõrbes. Nende päästmiseks tegi Mali vabatahtlikult Kanadat aidates terroristidega kaupa (sest Kanada annab neile suures koguses arenguabi) – kanadalaste vabasks päästmiseks lasi Mali vahetuskaubaks oma vanglatest välja neli ohtlikku Al Qaeda terroristi.

See tähendab aga seda, et maailm ei saanud just turvalisemaks paigaks, ja seda, et Kanada diplomaadid on terroriste seas veelgi kõrgemas hinnas. Kes soovib veel välisteenistusse tööle minna? Konflikte siluma? Arenguabi andma?

Ma mõtlen ikka, et kui noortel aafrika poistel oleks haridust ja tööd, kas nad hakkaks siis terroristiks või leiaks mõne teise töö... Kui aafriklastel oleks juurdepääs Euroopa turgudele, siis oleks tal ehk mõtekaski ettevõtlusega tegelema hakata...

Kuid hariduses ja teaduses on veel omaette probleemid. Aafrika teadlaste endi leiutusi ei pruugi sündidagi ja suurt ei sünnigi, sest uurimistööks vajalikud tööriistad on patentidega kaitstud ega ole vaese riigi ülikoolides kättesaadavad. Nii näiteks küsib molekulaarbioloog Richard Jefferson: „Mis juhtuks, kui teaduslikud avastused ja töövahendid oleksid kättesaadavad kõikidele soovijatele, ja kui need poleks omanike poolt kiivalt valvatud? Milline oleks maailm siis?“

{Siin on vaja knowledge transferi ja open data't ja muud selliseid kokkuleppeid.}

Ta näitab ühes youtube'i videos, et toidutaimede DNA-infot saab saata posti teel tavalisele kirjapaberile tilgutades, kust teine teadlane, näiteks Aafrikas, selle taas üles korjab ja keevitab oma laboris selliseks, et see toidutaim taluks põuda ja kohalikke kahjureid. Solidaarsus nälgiva miljardi suhtes võiks arvutitarkvara-firmadel lubada oma programme aafrika ja aasia koolidele tasuta anda. Solidaarsus aafrika põllumeeste vastu laseks jagada A-vitamiini rikast kollast riisi patenditasudeta, sest just selle vitamiini puudus põhjustab toiteväärtuseta toidu söömisest tekkinud vaegnägemist. Samamoodi võiks tasuta jagada ka vetikaid, mis aitaksid toota rohelist energiat roiskveest.

„Mõelge, kui võimas leiutis see oleks!“ ütleb unistav teadlane...
Mõelge, milline muutus sellest sünniks! Detsembri lõpus tähistame ÜRO liikmena inimliku solidaarsuse päeva.
Ka mudaliiga miljard kuulub inimeste hulka.

Foto on pärit Kanada ajakirjaniku Doug Saundersi twiitfotokogust http://tweetphoto.com/mfjqasru.

Inimõigused iga inimese passi kirja?!

Just selline üleskutse seisab inimõiguste videos, mille Marianne Mikko eelmise aasta 10. detsembril youtube’i üles riputas. 10. detsember on nimelt inimõiguste päev. Soovitan seda videot vaadata, sest trendika kunstniku Seth Brau graafika ning seksikate ... okei, huvitavate kuttide bänd Rumspringa teevad sellest informatiivse kunstiteose.



Aga videos jääb kõlama järgmine mõte: „Inimesed on seda väärt, et nad teaks oma õigusi. Palun teatage oma valitsustele, et nad paneks inimõigused kirja iga inimese passi.“

Sellepärast võiksitegi internetist inimõiguste ülddeklaratsiooni 30 artiklit üles otsida (saadaval eesti keeles näiteks siin) , mille soovitame välja printida ja panna koos jõulukaardiga teele selle parlamendisaadiku poole, kes teie kodukohta Riigikogus esindab. Enne saatmist aga võiks nendega pisut mängida – tõmmake näiteks linnuke selle artikli ette, millisega olete nõus, et see kehtiks terves maailmas, kohe kõikidele inimestele. Artiklite järele võiksite märkida linnukese aga siis, kui teile tundub, et teid on mõne artikli alusel diskrimineeritud.

Sellest pole midagi, kui inimõiguste deklaratsioonis on mõningaid artikleid, millega te nõus pole. Te võite väga vabalt olla ... eee... religioosne, hüperrikas, rassistlik või kõva kätt ihalev inimene. Ja see on okei, lõppude lõpuks on meil ju arvamusvabadus. Ükski seadus ei saa teid sundida kedagi austama. Keegi ei saa teid kohtu alla anda selle eest, et teile keegi ei meeldi. Ning isegi väljaöeldud ebatolerantne mõte pole veel tegu. (Ma tean, et budistid ei ole sellega n6us, kuid samas, ässitamise ja kurjadele tegudele kutsumise eest võidakse teile ikkagi paragrahv määrata, just teiste inimeste üldõiguste pärast.)

Kuid kas oleks abi sellest, et inimõigused oleks kirjas igas passis? Kas sellest läheks elu maailmas paremaks? Kas lõpeks siis demokraatlikult valitud riigipeade kinnipidamised koduarestis võimu haaranud sõjaväe poolt nagu juhtus Birmas Aung San Suu Kyi puhul? Kas lõpeksid verinoorte tütarlaste mehelepanemised vastu nende tahtmist Afganistanis, kus 70 protsenti inimestest ei oska lugeda ega kirjutada ning kellel pole tõenäoliselt ka passe? Kas lõpeksid moodsa aja orjapidamised, olgu nad siis Ida-Euroopa sundprostituudid Läänes või India kivimurrus elanud pisikeste lastega pere, kes polnud kolme inimpõlve jooksul muud peale lakkamatu töö kaevanduses näinudki? Mis kasu on inimõiguste passi kirjutamisest neile 750 miljonile inimesele, kes ei oska tänapäevani lugeda ega kirjutada ning keda nimetatakse vahel ka muda-liiga miljardiks? Ning kes ei saa kooli minna hoolimata sellest, et see on nende esmane inimõigus? Huvitav, mida teeksid need Eestis elavad kodakondsuseta isikud, kui Eesti riik ulataks neile halli passi, kuhu oleks trükitud artikkel 15 igaühe õigusest kodakondsusele?

Õigused on ilusad asjad. Aga enne, kui hakkate oma õigusi teiste käest nõudma, märgake artiklit 29 selle kohta, et igal inimesel on kohustused ühiskonna ees, kuna ainult ühiskonnas on võimalik tema isiksuse vaba ja täielik arenemine. Kohustused on õiguste teine mündipool!

Muideks, USA mittetulundusyhing Human Rights Action Centre väidab, et maailma rahvastikust teab vaid viis protsenti inimõiguste olemasolust. Ja vahel tundub, et see viis protsenti, kes on kõikide märkide järgide priviligeerituima inimgrupi hulgas, on just nende kõige häälekam taganõudja. Vaadake teiegi naljapärast, kas mõlemasse kasti sai võrdselt linnukesi või tundus teile, et teile tehakse ülekohut?
Ja äkki tuleks inimõigused passi asemel kanda hoopis piimapakile või leivaümbrisele? Piltkirjas, kui vaja, eh?