Siis ma hakkaks järjekindlalt kõiki püstakunaabreid teretama ja küsiks neilt otse silma vaades : «Kak u vas segodnja dela? Vsjo v porjadke, eh?» Ja naerataks naabrit õlale patsutades oma parimat Kanada-naeratust.
Ma soetaks meie viiekordse hrustshovka ette lillekasti, kuhu istutaks Teises Maailmasõjas Hollandi vabastamist mälestades esiteks tulbisibulaid, siis kullerkuppe ja kohe ka liiliaid ja flokse. Ma paneks sissekäigu ette jalgrattahoidja, et õhutada majanaabreid jalgrattaga tööle ja kooli sõitma.
Ma kirjutaks linnavalitsusse kirja nõudes, et see ülekoormatud Sadama-kandi tänav muutuks ühesuunaliseks. Suveõhtul kell seitse paneksime välja liiklust aeglustavad kollased plastmassist teemärgid, nii et poisikesed saaks seal tänavahokit mängida. Tüdrukud pressiks kodus sidrunitest limonaadi ja müüks seda maksu- ja tervishoiuametit kartmata möödakäijaile. Me paneks üles sildid, mis nõuaks kõikidelt koeraomanikelt koera järel koristamist. Linnavalitsusel oleks õigus reostajaid ka trahvida, ent eelkõige toimiks selles osas naabrivalve.
Juuni keskel korraldaksime maja tagusel tühermaal suure tänavapeo, kuhu kõik naabrid tooksid kaasa oma grillid. Me paneksime välja oma terassilauad, tooksime kaasa klapptoolid ja paneksime lauale värskelt segatud salatid ja kodus küpsetatud leivad. Oma vodka-klaasid peidaks me pruuni jõupaberist kotti, sest just nii tehakse Kanadas värskes õhus alkoholi pruukides. Lapsed mängiks sealsamas pesapalli või tänavahokit.
Laste koolis kaotaksime loomulikult ära kõik vastuvõtukatsed esimestesse klassidesse – riigikoolidel on Kanada kombe kohaselt kohustus vastu võtta kõik ümbruskonnas elavad lapsed, vajadusel pakkudes kohaliku omavalitsuse eelarvest õpiabi. Kui lapsi tuleb populaarsesse kooli rohkem kui ruumi on, korraldatakse mõned koolitunnid koolimaja kõrvale pargitud vagunklassides. Nagu Kanadas tavaline, teeksime uue ja vingema mänguväljaku ehitamiseks ja raamatukogu täiendamiseks korjanduse, mis seisneks lähedalasuvate poodide sooduskupongite müügist või mõne harrastusteatri etenduse piletimüügist.
Igakevadine suurkorjandus oleks ülekooliline pidu kooliaasta lõpus (piletimüügituluga, loomulikult) koos söögi-joogi, emade tehtud kookide heategevusliku müügiga, näomaalingute ja suure täispuhutava lossiga. Kõige vingem mäng on täpsusviskamismäng, mis täppi minemise korral kukutab ühe õrrel istuva lapse veetünni. Lapsed tantsiks kooli aulas päris hilise õhtutunnini ja isad saaks teiste meeste seltskonnas tõusvatest kinnisvarahindadest rääkides pihvi grillida.
Ja muidugi toimuks igal reedehommikul koolis lugemisgrupp, kus lapsevanemad käiks kordamööda esimese klassi juntsudele poole tunni jooksul raamatut ette lugemas. Me kutsuks kooli paaril päeval nädalas ka mõned ümberkaudsed töötuskriisi ajal veidi vabamaks jäänud huvitavate erialade spetsialistid, et lastele edasiantud kogemused ei oleks vaid õpikutarkused. Kõikidele ekskursioonidele ja väljasõitudele kaasaks õpetaja alati ka paar-kolm vabatahtlikku lapsevanemat, et lähendada niiviisi kooli ja kodusid.
Loomulikult kirjutaks me oma linnaosast volikokku valitud tegelasele ja nõuaks kord kahe nädala jooksul kokkusaamist ühes lähedalasuvas kohvikus. Kõik, kellel midagi südamel, saaksid hubase kohviku sõbralikus miljöös oma mured ära rääkida. Ning iga kord, kui linnavolikogus on mingis küsimuses toimunud hääletus, võtaksime oma esindajaga taas ühendust ja uuriksime, kas meie huvid said kaitstud. Parimad linnavolikogulased kirjutaks kohalikku ajalehte ka selgitusi, miks nad mõnes küsimuses just nii või teisiti hääletasid viidates kohvikus toimunud vestlustele murelike linnakodanikega. Kohalik parlamendisaadik käituks samamoodi: sotsiaaldemokraadi ja hobirohelisena pakuks ta oma kohvikuhommikutel vaid 100-miili raadiuses kasvanud toitu, näidates nõnda, et isegi kesktalvel on võimalik vaheldusrikkalt lauda katta.
Linnavalitsus toetaks ka kodanike algatust oma hoole alla võtta lähedalasuv park, teelõik või tiik. Kusjuures pargi, tänavalõigu või tiigi “lapsendaja” nimi oleks kõigile vaatamiseks välja pandud. See aitaks anonüümset linnamaastikku natukenegi omasemaks muuta, kui on teada, et sellel pargil hoiab silma peal Victor Ciobanete, Etioopia Sõprade Klubi või hoopis kohalik Starbucks. Loomulikult oleks meie linnaosa riigiomanduses oleva alkoholipoe uksel silt “Palun joo mõistlikult” ning ühegi põõsa all ei vedeleks joodikuid.
Loomulikult hakkaks kogu naabruskond sõbralike kanadalaste eeskujul kandma mõnusat fliisjakki ja valgete tossude juurde natuke lotendavaid teksaseid ning võtaks nagu yks mees Kanada kombe kohaselt kilo või paar juurde. Eee... Või seda viimast pigem mitte, eh?
Ilmus Maalehes 20. mail http://paber.maaleht.ee/?page=Arvamus&grupp=artikkel&artikkel=17245
Ma soetaks meie viiekordse hrustshovka ette lillekasti, kuhu istutaks Teises Maailmasõjas Hollandi vabastamist mälestades esiteks tulbisibulaid, siis kullerkuppe ja kohe ka liiliaid ja flokse. Ma paneks sissekäigu ette jalgrattahoidja, et õhutada majanaabreid jalgrattaga tööle ja kooli sõitma.
Ma kirjutaks linnavalitsusse kirja nõudes, et see ülekoormatud Sadama-kandi tänav muutuks ühesuunaliseks. Suveõhtul kell seitse paneksime välja liiklust aeglustavad kollased plastmassist teemärgid, nii et poisikesed saaks seal tänavahokit mängida. Tüdrukud pressiks kodus sidrunitest limonaadi ja müüks seda maksu- ja tervishoiuametit kartmata möödakäijaile. Me paneks üles sildid, mis nõuaks kõikidelt koeraomanikelt koera järel koristamist. Linnavalitsusel oleks õigus reostajaid ka trahvida, ent eelkõige toimiks selles osas naabrivalve.
Juuni keskel korraldaksime maja tagusel tühermaal suure tänavapeo, kuhu kõik naabrid tooksid kaasa oma grillid. Me paneksime välja oma terassilauad, tooksime kaasa klapptoolid ja paneksime lauale värskelt segatud salatid ja kodus küpsetatud leivad. Oma vodka-klaasid peidaks me pruuni jõupaberist kotti, sest just nii tehakse Kanadas värskes õhus alkoholi pruukides. Lapsed mängiks sealsamas pesapalli või tänavahokit.
Laste koolis kaotaksime loomulikult ära kõik vastuvõtukatsed esimestesse klassidesse – riigikoolidel on Kanada kombe kohaselt kohustus vastu võtta kõik ümbruskonnas elavad lapsed, vajadusel pakkudes kohaliku omavalitsuse eelarvest õpiabi. Kui lapsi tuleb populaarsesse kooli rohkem kui ruumi on, korraldatakse mõned koolitunnid koolimaja kõrvale pargitud vagunklassides. Nagu Kanadas tavaline, teeksime uue ja vingema mänguväljaku ehitamiseks ja raamatukogu täiendamiseks korjanduse, mis seisneks lähedalasuvate poodide sooduskupongite müügist või mõne harrastusteatri etenduse piletimüügist.
Igakevadine suurkorjandus oleks ülekooliline pidu kooliaasta lõpus (piletimüügituluga, loomulikult) koos söögi-joogi, emade tehtud kookide heategevusliku müügiga, näomaalingute ja suure täispuhutava lossiga. Kõige vingem mäng on täpsusviskamismäng, mis täppi minemise korral kukutab ühe õrrel istuva lapse veetünni. Lapsed tantsiks kooli aulas päris hilise õhtutunnini ja isad saaks teiste meeste seltskonnas tõusvatest kinnisvarahindadest rääkides pihvi grillida.
Ja muidugi toimuks igal reedehommikul koolis lugemisgrupp, kus lapsevanemad käiks kordamööda esimese klassi juntsudele poole tunni jooksul raamatut ette lugemas. Me kutsuks kooli paaril päeval nädalas ka mõned ümberkaudsed töötuskriisi ajal veidi vabamaks jäänud huvitavate erialade spetsialistid, et lastele edasiantud kogemused ei oleks vaid õpikutarkused. Kõikidele ekskursioonidele ja väljasõitudele kaasaks õpetaja alati ka paar-kolm vabatahtlikku lapsevanemat, et lähendada niiviisi kooli ja kodusid.
Loomulikult kirjutaks me oma linnaosast volikokku valitud tegelasele ja nõuaks kord kahe nädala jooksul kokkusaamist ühes lähedalasuvas kohvikus. Kõik, kellel midagi südamel, saaksid hubase kohviku sõbralikus miljöös oma mured ära rääkida. Ning iga kord, kui linnavolikogus on mingis küsimuses toimunud hääletus, võtaksime oma esindajaga taas ühendust ja uuriksime, kas meie huvid said kaitstud. Parimad linnavolikogulased kirjutaks kohalikku ajalehte ka selgitusi, miks nad mõnes küsimuses just nii või teisiti hääletasid viidates kohvikus toimunud vestlustele murelike linnakodanikega. Kohalik parlamendisaadik käituks samamoodi: sotsiaaldemokraadi ja hobirohelisena pakuks ta oma kohvikuhommikutel vaid 100-miili raadiuses kasvanud toitu, näidates nõnda, et isegi kesktalvel on võimalik vaheldusrikkalt lauda katta.
Linnavalitsus toetaks ka kodanike algatust oma hoole alla võtta lähedalasuv park, teelõik või tiik. Kusjuures pargi, tänavalõigu või tiigi “lapsendaja” nimi oleks kõigile vaatamiseks välja pandud. See aitaks anonüümset linnamaastikku natukenegi omasemaks muuta, kui on teada, et sellel pargil hoiab silma peal Victor Ciobanete, Etioopia Sõprade Klubi või hoopis kohalik Starbucks. Loomulikult oleks meie linnaosa riigiomanduses oleva alkoholipoe uksel silt “Palun joo mõistlikult” ning ühegi põõsa all ei vedeleks joodikuid.
Loomulikult hakkaks kogu naabruskond sõbralike kanadalaste eeskujul kandma mõnusat fliisjakki ja valgete tossude juurde natuke lotendavaid teksaseid ning võtaks nagu yks mees Kanada kombe kohaselt kilo või paar juurde. Eee... Või seda viimast pigem mitte, eh?
Ilmus Maalehes 20. mail http://paber.maaleht.ee/?page=Arvamus&grupp=artikkel&artikkel=17245
No comments:
Post a Comment