Avaldatud detsember 2005 Ekspressis
Kanada vähemusvalitsust umbusaldati äsja ja selle kukkumise põhjuseks võib pidada meilegi tuttavat reklaami ja korruptsiooni sümbioosi. Täpsemalt vilistasid Kanada opositsiooniparteid valitsevad liberaalid välja rahaskandaali tõttu peaministri büroos. Nimelt lõi eelmine peaminister Jean Chretien spetsiaalse fondi, et Quebecis föderaalvalitsust reklaamida.
Nad tahavad ju kogu aeg eralduda! Reklaamifondi idee oli näidata kebekkidele, kui toredaid asju on föderaalvalitsus teinud ja kui hea asi on suur ja terviklik Kanada. Kahjuks ei kontrollinud fondi tegevust eriti keegi (peaministri võimuhaardega ja selle kontrolliga pole neil ausalt öeldes just vähe probleeme.
Nüüd, mil korruptsiooniskandaali uurimise esimene raport on avalikustatud, avaldasid Kanada kolm peamist opositsiooniparteid, konservatiivid, neo-demokraadid (see on vist elus esimest korda, kui konservatiivid paduvasakpoolsetega koostööd teevad) ja Quebeci plokk, Kanadat terve igaviku valitsenud liberaalidele umbusaldust.
Kui Kanadasse saabusin ja uurisin mitmelt tuttavalt, milliseks pean Kanadas muutuma, millised kanadalased on, siis sain vastuseks, et kanadalased on reeglina very nice ja ebaviisakas olla on täiesti kohatu. Mitte keegi ei ole siin ebaviisakas. See on out. See on muide kirjas ka Kanadasse emigreerujate kodulehel: niceness ja politeness on Kanada ühised väärtused. Nii naeratavadki kõik inimesed tänaval, võõras või tuttav, kramplikult, hambad ristis. Kui keegi on neutraalse näoilmega, mõtlen automaatselt, ahaa – Ida-Euroopast! (Idaeurooplasi arvasin leidvat veel kõrgeid kontsi ja liibuvaid teksaseid kandvate tšikkide hulgas. Minagi olen vahetanud Anna Karenina stiilis tikanditega villase mantli sooja sulejope vastu.)
Kuulasin CBCist umbusaldushääletuse ajal parlamendiistungite ülekandeid ja imestasin kenade kanada poliitikute sõnakasutust. See, mismoodi kanada poliitikud üksteist parlamendis sõimasid, lõi mul hinge kinni. Nad olid üksteise vastu avalikult õelad ja täiesti selgelt nautisid üksteisele käru keeramist: tatti pritsides lendasid süüdistused ja laim. Opositsiooni kuuluvate konservatiivide liider kasutas valitsust kritiseerides isegi väljendit "seotud organiseeritud kuritegevusega". (Asi on selles, et parlamendis viibides kaitseb neid immuniteet. Väljaspool seda maja ei saaks nad ilma kohtusse kaebamise ohuta sama krõbedaid väljendeid endale lubada.)
Poliitikud, kes peaks keskmise kanadalase jaoks olema kena-olemise etalonid, annavad värsketele immigrantidele kaugelt Ida-Euroopast teada, et ebaviisakus ei olegi nii out, kui mulle seletati. Tean nüüd, et kurjus ja headus eksisteerivad rahulikult kõrvu ka siin, kuid vaid Parlamendi seinte vahele suletult, salamisi.
Jõuluaegse valimiskampaania naeratavaid poliitnägusid vaadates kahtlustan nüüd, et pildilt välja jäänud poliitkäekeses on üks sõrm välja sirutatud. Et oleks ikka salamisi tasakaal.
Monday, May 25, 2009
Suur samm
Palju õnne! Olete astunud suure sammu! pöördub minu poole Teretulemast Kanadasse broshüür ja patsutab julgustavalt:
Kolimine uude riiki nõuab julgust. Aga see tähendab ka erutavaid võimalusi ja uusi algusi!
Ma olen nimelt värske immigrant Kanadas - riigis, kus on maailmas kõige enam välismaal sündinud immigrante - immigrantide riigis, kui soovite. Igal aastal saabub siia veerand miljonit inimest.
Kui juhtusite kunagi olema nende seas, kes soovinud Kanada viisat saada, siis mäletate ehk, milline peavalu see oli. Lugesin trip.ee-st juhtumitest, kus inimesed olid nõus viisa saamiseks sõitma Varssavisse ja sealse Kanada saatkonna ukse taga varastest hommikutundidest saadik järjekordades trügima.
Igatahes võtab pere taasühendamiseks taotletav immigrandiviisa aega ligi aasta ja dokumentide hunnik, mis selle saamiseks ette näidata tuleb, on umbkaudu kiloraskune. Teid kontrollib arst, te panete kirja oma eluloo, sünnitunnistuse, abielutunnistuse, ülikoolidiplomid, tööraamatu sisu, politseitõendid karistamatuse kohta, viimase 8 aasta jooksul külastatud välisriigid, abikaasaga tutvumise loo, pilte perekonna üritustelt, loetlete üles ühised lapsed ja taotlete Kanadalt luba, et abikaasa saaks olla teie sponsor (on vajalik selleks, et vältida uustulnuka sõltumist riiklikest sotsiaalabifondidest).
Emigreerujaid, kelle suhe Kanada kodanikust abikaasaga ei tundu usutav, võidakse kutsuda intervjuule. Ühed mu sõbrad, kes taasühendasid oma pere 89. aastal pididki immigratsiooniametnikule rääkima, mis värvi on kardiand nende köögis ja kummat kätt see jääb.
Mu Moldova sõbrad, kes soovisid emigreeruda majanduslikel põhjustel, ootasid oma immigrandiviisat üle kahe aasta, enda elus hoidmiseks müüsid nad maha suvilad ja maamajad - rahakott peab vaesuse eest põgenejalgi puuga seljas olema.
Kanadalased toetavad immigratsiooni, mis on võrreldes teiste immigrantriikidega nagu USA, Austraalia, Uus-Meremaa erakordne. Kanadalased on nimelt väga welcoming - tervelt kolm neljandikku usub, et immigrantidel on riigile hea mõju. Praegu sisistan kahtlustavalt, et ilmselt loodavad nad salajas, et immigrandid teevad nende eest ära mustad tööd.
Kanadalased on väga tundlikud selle suhtes, mis toob immigrant oma uuele maale kaasa. „Võta peotäis mulda,“ soovitas mu ämm. „See aitab sul Kanadas end kodusemalt tunda!“ Kuid just muld, juurikad ja puuviljad-juurviljad on rangelt keelatud nagu oleks mullas elutsevad mikro-organismid suurim oht Kanada floorale-faunale. Reisi ajal lennukisse ostetud õunad-banaanidki kästakse minema visata, kui teid riiki lubatakse. Raskendatud on isegi oma isiklike asjade maale toomine. „Te ei võtnud ju neid madratseid kaasa?“ loeb tollitöötaja meie kolimise nimekirja (seal on kirjas kaks suurt voodit koos madratsitega).
„Panime need igaks juhuks nimekirja, aga vedu oleks läinud mõttetult kalliks. Jätsimegi nad maha.“
„Oh, kui hea“, ohkab tollitöötaja kergendunult. Selgub, et isiklike tolmulestade maale toomine võrdub kamalutäie mulla kaasavedamisega. Tollieeskirjade kohaselt oleks madratseid kõige pealt mürgiste pihustitega töödeldud ja seejärel pooleks aastaks garantiini jäetud, mis peale oleks kallite madratsite vedamine teisele poole maakera sama hästi kui mõttetuks osutunud, sest keegi ju ei taha mürgitatud madratsil tududa.
Immigrandiviisaga piirile laekudes saab värske immigrant tollitöötajalt kolm tasuta nõuannet: lase ära hinnata oma ehted, ära müü oma asju vähemalt 18 kuud peale laekumist, JA KOLMAS VEEL, mille olen unustanud.
Ma ei tahtnud Kanadasse tulla. Mu mees pakkis kokku me mööbli ja asjad, koostas tolliametile pika nimekirja kõikidest asjadest, mis me endaga maksuvabalt kaasa võtame ja sebis sellega Kanada piiridel. Sel ajal, kui mina apaatselt, käed rüpes, kaugusse põrnitsesin.
Kolimine uude riiki nõuab julgust. Aga see tähendab ka erutavaid võimalusi ja uusi algusi!
Ma olen nimelt värske immigrant Kanadas - riigis, kus on maailmas kõige enam välismaal sündinud immigrante - immigrantide riigis, kui soovite. Igal aastal saabub siia veerand miljonit inimest.
Kui juhtusite kunagi olema nende seas, kes soovinud Kanada viisat saada, siis mäletate ehk, milline peavalu see oli. Lugesin trip.ee-st juhtumitest, kus inimesed olid nõus viisa saamiseks sõitma Varssavisse ja sealse Kanada saatkonna ukse taga varastest hommikutundidest saadik järjekordades trügima.
Igatahes võtab pere taasühendamiseks taotletav immigrandiviisa aega ligi aasta ja dokumentide hunnik, mis selle saamiseks ette näidata tuleb, on umbkaudu kiloraskune. Teid kontrollib arst, te panete kirja oma eluloo, sünnitunnistuse, abielutunnistuse, ülikoolidiplomid, tööraamatu sisu, politseitõendid karistamatuse kohta, viimase 8 aasta jooksul külastatud välisriigid, abikaasaga tutvumise loo, pilte perekonna üritustelt, loetlete üles ühised lapsed ja taotlete Kanadalt luba, et abikaasa saaks olla teie sponsor (on vajalik selleks, et vältida uustulnuka sõltumist riiklikest sotsiaalabifondidest).
Emigreerujaid, kelle suhe Kanada kodanikust abikaasaga ei tundu usutav, võidakse kutsuda intervjuule. Ühed mu sõbrad, kes taasühendasid oma pere 89. aastal pididki immigratsiooniametnikule rääkima, mis värvi on kardiand nende köögis ja kummat kätt see jääb.
Mu Moldova sõbrad, kes soovisid emigreeruda majanduslikel põhjustel, ootasid oma immigrandiviisat üle kahe aasta, enda elus hoidmiseks müüsid nad maha suvilad ja maamajad - rahakott peab vaesuse eest põgenejalgi puuga seljas olema.
Kanadalased toetavad immigratsiooni, mis on võrreldes teiste immigrantriikidega nagu USA, Austraalia, Uus-Meremaa erakordne. Kanadalased on nimelt väga welcoming - tervelt kolm neljandikku usub, et immigrantidel on riigile hea mõju. Praegu sisistan kahtlustavalt, et ilmselt loodavad nad salajas, et immigrandid teevad nende eest ära mustad tööd.
Kanadalased on väga tundlikud selle suhtes, mis toob immigrant oma uuele maale kaasa. „Võta peotäis mulda,“ soovitas mu ämm. „See aitab sul Kanadas end kodusemalt tunda!“ Kuid just muld, juurikad ja puuviljad-juurviljad on rangelt keelatud nagu oleks mullas elutsevad mikro-organismid suurim oht Kanada floorale-faunale. Reisi ajal lennukisse ostetud õunad-banaanidki kästakse minema visata, kui teid riiki lubatakse. Raskendatud on isegi oma isiklike asjade maale toomine. „Te ei võtnud ju neid madratseid kaasa?“ loeb tollitöötaja meie kolimise nimekirja (seal on kirjas kaks suurt voodit koos madratsitega).
„Panime need igaks juhuks nimekirja, aga vedu oleks läinud mõttetult kalliks. Jätsimegi nad maha.“
„Oh, kui hea“, ohkab tollitöötaja kergendunult. Selgub, et isiklike tolmulestade maale toomine võrdub kamalutäie mulla kaasavedamisega. Tollieeskirjade kohaselt oleks madratseid kõige pealt mürgiste pihustitega töödeldud ja seejärel pooleks aastaks garantiini jäetud, mis peale oleks kallite madratsite vedamine teisele poole maakera sama hästi kui mõttetuks osutunud, sest keegi ju ei taha mürgitatud madratsil tududa.
Immigrandiviisaga piirile laekudes saab värske immigrant tollitöötajalt kolm tasuta nõuannet: lase ära hinnata oma ehted, ära müü oma asju vähemalt 18 kuud peale laekumist, JA KOLMAS VEEL, mille olen unustanud.
Ma ei tahtnud Kanadasse tulla. Mu mees pakkis kokku me mööbli ja asjad, koostas tolliametile pika nimekirja kõikidest asjadest, mis me endaga maksuvabalt kaasa võtame ja sebis sellega Kanada piiridel. Sel ajal, kui mina apaatselt, käed rüpes, kaugusse põrnitsesin.
USA president Barack Obama visiit Kanadasse on lühike ja keskendub majandusele
Plaanitud lugu raadiole, kuid kasutamata
U.S.A president Barack Obama visiit Ottawasse neljapäeval, 19.veebruaril, vaid kuu aega pärast tema ametisse pühitsemist, kestab ainult kuus tundi ja on seetõttu väga töine.
Ilmselt saabub president Obama Ottawasse neljapäeva hommikul kell 10 ja lahkub juba kell 4 pärastlõunal.
President ei jää Kanadasse isegi pidulikuks õhtusöögiks ega pea, vastupidiselt Kanada poliitikute ootustele, parlamendis isegi kõnet.
Ajaleht Edmonton Sun kirjutas pettunult: Ei mingit shõud ega tsirkust, ei mingeid pidulikke õhtusööke, ei mingeid kostüüme. Isegi Ottawa Rideau kanalile ei lähe Obama uisutama,
ja BeaverTaili ta ka ei söö!
President Obamat tervitab lennujaamas Kanada riigipea esindaja kindralkuberner Michaëlle Jean , et seejärel suunduda Parliament Hillile, kus toimub ilmselt vaid tunniajane kohtumine peaminister Stephen Harperiga.
Arvatavalt keskenduvad kõnelused majandusele ja kaubandussuhetele.
Obama kohtub viivuks ka opositsiooni esindaja, liberaalse partei liidri Michael Ignatieffiga
ja annab pärastlõunal lühikese pressikonverentsi.
Seejärel kohtub ta USA saatkonna inimestega. Obama on öelnud, et ta ei saa põhjendada uSAst eemalolekut, et osaleda uhkeldavatel tseremooniatel, samal ajal kui tema riik on majanduskriisis. "See on töökohtumine ja mitte riigivisiit,”
ütles opositsiooni liider Ignatieff CBC uudistele. ”See oli usa ettepanek ja kanada võttis ettepaneku vastu.
Ajalooliselt naljakaid seiku
USA Presidendi Richard Nixoni abi
palus Nixoni Kanada-visiiti planeerides
kanadalastel ümber vahetada
Kanada peaministri büroo siniste diivanite värv.
Nõunik ütles, et see diivanite sinine toon jätab teleekraanidel president Nixonist nii lameda mulje.
Pm oli Kanadas sel ajal Pierre Trudeau.
Ja 1995. aastal, kui valmistati ette President Bill Clintoni viisiti,
palus visiiti turvav salateenistus, et Usa saatkonna tollase hoone naabermaja tuleb sulgeda.
Tookord asus Ameerika Ühendriikide saatkond kohe Ottawa kesklinnas Parlament Hillil, Parlamendist ja senatist kohe üle tee.
Ja nõudmine oli too saatkonna naaber maja sulgeda.
”Aga ... see on peaministri büroo,” protesteerisid kanadalased.
"ja siis?" kehitasid ameeriklased.
Kanadalased tahavad Obamat näha
Kui uudis Obama tulekust tuli,
tegid paljud inimesed plaane tulla Ottawasse, justkui palverännakule,
et oma iidolile lehvitada.
Veebileht obamainottawa.webs.com
koordineerib visiidiga seotut ja annab nõuandeid neile,
kes sooviksid kanada teistest piirkondadest kohale sõita.
Facebookis on Obama Kanada visiidi auks vastav grupp loodud.
Ja kuigi inimesed tulevad kohale kaugelt : Torontost ja mujalt Ontariost, Montrealist ja isegi Halifaxist,
võivad nad parimal juhul näha vaid mööda sõitvat autokolonni.
Sellel veebilehel on kirjas ka soovitused, mida võiks Obama tuleku puhul oma loosungitele kirjutada:
Midagi esimese leedi auks. Kanada austab USA presidendiga võrdselt Michelle’i.
Soovitatakse teha loosung Guantanamo Baü vangla sulgemise kohta.
Samuti soovitatakse Obamal blokeerida Kanada enda bituumenliivasid Alberta provintsist.
Taastuvate energiate toetuseks
Mõned soovitused on siin:
The President of the World
Love for the First Ladü
HOPAMA
Obama for PM!
Canadians for Obama
Ottawa kesklinna liiklus kinni, turva tõsine.
Ottawa paljud tänavad on suletud,
et lubada Obama autokolonnil segamatult lennujaamast kesklinna jõuda.
Ilmselt on parkimine keelatud kesklinnas.
Parlamendile peasissepääsule kinnitati eile kuulikindel klaas.
Millest visiidi ajal president Obama ja peaminister Stephen Harperi vahel juttu tuleb ?
ESITEKS. Kanadalased (ja samuti eurooplased, tegelikult)
on olnud mures majanduse ergutamise paketis sisaldnud üleskutse pärast
Osta ameerikas toodetut!
USA president Obama ütleb CBCs teisipäeva õhtul eetris olnud intervjuus kanadalastele , et ärgu selle klausli pärast liiga palju muretsegu.
”USA peab kinni oma kokkulepetest maailmakaubandusorganisatsiooni WTO raames
ja põhjaameerika vabakaubanduslepingust NAFTA.”
CBC ajakirjanik kergitas selle peale kulmu
ja tuletas presidendile meelde, et veel aasta tagasi oli ta väga kriitiline PõhjaAmeerika vabakaubanduslepingu NAFTA suhtes.
President Obama ütles CBCle, et ta sooviks,
et NAFTA leping kajastaks ka keskkonnakaitse-alaseid
ja tööjõu-kaitsega seotud peatükke,
mis on praegu kirjas lisalepingutena
ja pole seega osalejatele USAle, Kanadale ja Mehhikole kohustuslikud.
Seepärast ütles ta, et poleks paha need lisalepingud täieõiguslikult NAFTA lepingusse lülitada.
TEINE oluline küsimus USA ja Kanada suhetes on see,
et kuidas suhtub usa Kanada nn bituumeniliivadesse.
Nimelt müüb Kanada provints Alberta USAsse
oma põlevkivile sarnanevatest õliliivadest saadud õli,
mis on olnud Alberta provintsi majanduse alus.
Ja see kauplemine moodustab suure osa Usa ja kanada vahelisest kaubandusest.
Obama ütles, et iga päev liigub kahe riigi vahel
pooleteise miljardi dollari väärtuses kaupa ja
et keegi pole selle kaubakoguste vähenemisest huvitatud.
Kuid usa peab – ja õigusega – Kanada bituumeniliivadest saadud õli
liiga mustaks.
President Obama ütles CBC ajakirjanikule oma teisipäevases intervjuus, et nendest õliliivade töötlsemise reostus on liiga suur.
Liiga suur on kasvuhoonegaaside hulk, mis tekib tootmisega. Kuid kuidagi peavad riigid leidma tehnoloogia, et süsinikdioksiidi veel enne õhku paiskamist kinni püüda.
Ja viimane teema on seotud Aghanistaniga. Kanada on plaaninud Afganistani jääda kuni aastani ä011. U.S. president ütleb, et Kanadal on õigus teha oma plaane, kuid ta vihjas siiski, et USA loodab oma parteneritega läbi arutada, kuidas toimida Afganistaniga.
U.S.A president Barack Obama visiit Ottawasse neljapäeval, 19.veebruaril, vaid kuu aega pärast tema ametisse pühitsemist, kestab ainult kuus tundi ja on seetõttu väga töine.
Ilmselt saabub president Obama Ottawasse neljapäeva hommikul kell 10 ja lahkub juba kell 4 pärastlõunal.
President ei jää Kanadasse isegi pidulikuks õhtusöögiks ega pea, vastupidiselt Kanada poliitikute ootustele, parlamendis isegi kõnet.
Ajaleht Edmonton Sun kirjutas pettunult: Ei mingit shõud ega tsirkust, ei mingeid pidulikke õhtusööke, ei mingeid kostüüme. Isegi Ottawa Rideau kanalile ei lähe Obama uisutama,
ja BeaverTaili ta ka ei söö!
President Obamat tervitab lennujaamas Kanada riigipea esindaja kindralkuberner Michaëlle Jean , et seejärel suunduda Parliament Hillile, kus toimub ilmselt vaid tunniajane kohtumine peaminister Stephen Harperiga.
Arvatavalt keskenduvad kõnelused majandusele ja kaubandussuhetele.
Obama kohtub viivuks ka opositsiooni esindaja, liberaalse partei liidri Michael Ignatieffiga
ja annab pärastlõunal lühikese pressikonverentsi.
Seejärel kohtub ta USA saatkonna inimestega. Obama on öelnud, et ta ei saa põhjendada uSAst eemalolekut, et osaleda uhkeldavatel tseremooniatel, samal ajal kui tema riik on majanduskriisis. "See on töökohtumine ja mitte riigivisiit,”
ütles opositsiooni liider Ignatieff CBC uudistele. ”See oli usa ettepanek ja kanada võttis ettepaneku vastu.
Ajalooliselt naljakaid seiku
USA Presidendi Richard Nixoni abi
palus Nixoni Kanada-visiiti planeerides
kanadalastel ümber vahetada
Kanada peaministri büroo siniste diivanite värv.
Nõunik ütles, et see diivanite sinine toon jätab teleekraanidel president Nixonist nii lameda mulje.
Pm oli Kanadas sel ajal Pierre Trudeau.
Ja 1995. aastal, kui valmistati ette President Bill Clintoni viisiti,
palus visiiti turvav salateenistus, et Usa saatkonna tollase hoone naabermaja tuleb sulgeda.
Tookord asus Ameerika Ühendriikide saatkond kohe Ottawa kesklinnas Parlament Hillil, Parlamendist ja senatist kohe üle tee.
Ja nõudmine oli too saatkonna naaber maja sulgeda.
”Aga ... see on peaministri büroo,” protesteerisid kanadalased.
"ja siis?" kehitasid ameeriklased.
Kanadalased tahavad Obamat näha
Kui uudis Obama tulekust tuli,
tegid paljud inimesed plaane tulla Ottawasse, justkui palverännakule,
et oma iidolile lehvitada.
Veebileht obamainottawa.webs.com
koordineerib visiidiga seotut ja annab nõuandeid neile,
kes sooviksid kanada teistest piirkondadest kohale sõita.
Facebookis on Obama Kanada visiidi auks vastav grupp loodud.
Ja kuigi inimesed tulevad kohale kaugelt : Torontost ja mujalt Ontariost, Montrealist ja isegi Halifaxist,
võivad nad parimal juhul näha vaid mööda sõitvat autokolonni.
Sellel veebilehel on kirjas ka soovitused, mida võiks Obama tuleku puhul oma loosungitele kirjutada:
Midagi esimese leedi auks. Kanada austab USA presidendiga võrdselt Michelle’i.
Soovitatakse teha loosung Guantanamo Baü vangla sulgemise kohta.
Samuti soovitatakse Obamal blokeerida Kanada enda bituumenliivasid Alberta provintsist.
Taastuvate energiate toetuseks
Mõned soovitused on siin:
The President of the World
Love for the First Ladü
HOPAMA
Obama for PM!
Canadians for Obama
Ottawa kesklinna liiklus kinni, turva tõsine.
Ottawa paljud tänavad on suletud,
et lubada Obama autokolonnil segamatult lennujaamast kesklinna jõuda.
Ilmselt on parkimine keelatud kesklinnas.
Parlamendile peasissepääsule kinnitati eile kuulikindel klaas.
Millest visiidi ajal president Obama ja peaminister Stephen Harperi vahel juttu tuleb ?
ESITEKS. Kanadalased (ja samuti eurooplased, tegelikult)
on olnud mures majanduse ergutamise paketis sisaldnud üleskutse pärast
Osta ameerikas toodetut!
USA president Obama ütleb CBCs teisipäeva õhtul eetris olnud intervjuus kanadalastele , et ärgu selle klausli pärast liiga palju muretsegu.
”USA peab kinni oma kokkulepetest maailmakaubandusorganisatsiooni WTO raames
ja põhjaameerika vabakaubanduslepingust NAFTA.”
CBC ajakirjanik kergitas selle peale kulmu
ja tuletas presidendile meelde, et veel aasta tagasi oli ta väga kriitiline PõhjaAmeerika vabakaubanduslepingu NAFTA suhtes.
President Obama ütles CBCle, et ta sooviks,
et NAFTA leping kajastaks ka keskkonnakaitse-alaseid
ja tööjõu-kaitsega seotud peatükke,
mis on praegu kirjas lisalepingutena
ja pole seega osalejatele USAle, Kanadale ja Mehhikole kohustuslikud.
Seepärast ütles ta, et poleks paha need lisalepingud täieõiguslikult NAFTA lepingusse lülitada.
TEINE oluline küsimus USA ja Kanada suhetes on see,
et kuidas suhtub usa Kanada nn bituumeniliivadesse.
Nimelt müüb Kanada provints Alberta USAsse
oma põlevkivile sarnanevatest õliliivadest saadud õli,
mis on olnud Alberta provintsi majanduse alus.
Ja see kauplemine moodustab suure osa Usa ja kanada vahelisest kaubandusest.
Obama ütles, et iga päev liigub kahe riigi vahel
pooleteise miljardi dollari väärtuses kaupa ja
et keegi pole selle kaubakoguste vähenemisest huvitatud.
Kuid usa peab – ja õigusega – Kanada bituumeniliivadest saadud õli
liiga mustaks.
President Obama ütles CBC ajakirjanikule oma teisipäevases intervjuus, et nendest õliliivade töötlsemise reostus on liiga suur.
Liiga suur on kasvuhoonegaaside hulk, mis tekib tootmisega. Kuid kuidagi peavad riigid leidma tehnoloogia, et süsinikdioksiidi veel enne õhku paiskamist kinni püüda.
Ja viimane teema on seotud Aghanistaniga. Kanada on plaaninud Afganistani jääda kuni aastani ä011. U.S. president ütleb, et Kanadal on õigus teha oma plaane, kuid ta vihjas siiski, et USA loodab oma parteneritega läbi arutada, kuidas toimida Afganistaniga.
Valitsuskriisist ja Afganistanist Vikerraadiole
Kõlanud ERR Vikerraadios 2009. a jaanuaris http://vikerraadio.err.ee/saade/index.php?saade=10&aasta=2009&kuu=1
Võib vist öelda, et Canadas on praegu külmutatud valitsuskriisis. Alguse sai see detembris, kui opositsioonilised liberaalid ja uued demokraadid plaanisid korraldada umbusaldushääletuse alates 2006. aastast võimul olnud konservatiivsele peaministrile Stepher Harperile, et moodustada uus koalitsioon separatistliku Quebeci blokiga.
Opositsioon heidab Harperi juhitud valitsusele ette suutmatust ohjata riiki ülemaailmse finantskriisi tingimustes. Peaminister Harper pöördub seepeale Kanada kindralkuberneri Michaelle Jeani poole palvega peatada parlamendi töö ajutiselt 27. jaanuarini, mil valitsus esitab uue riigieelarve projekti. Palun seleta natuke toimuva tausta...
Ma ei teagi, kuidas seda kriisi nimetada. Kanadalased õppisid möödunud detsembris ära uue sõna ’prorogue’, mis tähendab parlamendi saatmist istungite vahelisele puhkusele, ilma üldvalimisi välja kuulutamata. Kuid jah, kriis sai tegelikult alguse juba varem, kui oktoobris toimunud erakorralised valimised ei andnud konservatiividele parlamendis enamust ja Harper jätkas valitsemist sellises stiilis nagu oleks ta enamusvalitsuse juht.
Tegelikult on peaminister Harper olnud opositsioonil kogu aeg pinnuks silmas, sest ta valitseb väga partei-poliitiliselt. Teda süüdistatakse selles, et ta on autokraatne, võtab otsuseid vastu ainuisikuliselt või väga väikeses nõunikegrupis, ta ei usalda kohati isegi omaenda valitsuse ministreid ja nende avalike suhete inimesi ja ta koondab info enda kätte. Teda ei peeta kogu rahva peaministriks ja õnnetuseks on tal oma konservatiivsete politiikate läbiviimiseks vähemusvalitsuses käed seotud.
HUVITAV FAKT MEILE ON VõIB-OLLA SEE: et kanada valitsuse kõik liikmed on samal ajal ka parlamendisaadikud. Nad on valitud AINUKESENA ühest valimisringkonnast ja VASTUTAVAD ENDISELT oma valijate ees.
Kanada valimissüsteem on VEEL selline, et ühest valimisringkonnast saab edasi ainult ÜKS inimene, mitte nagu eestis, kus hääled jagunevad protsentuaalselt.
Parlament peaks tõesti uuesti kokku tulema 27. jaanuaril, et siis jätkata oma tööd. Ja sul on õigus, kui sa ütled, et kohe järgmisel päeval esitab Harper uuesti aasta eelarve.
MIKS SIIS OPOSITSIOON PAHANDAS?
Sa ÜTLESID õIGESTI, ET MAJANDUS OLI ÜKS PROBLEEME.
Kuid Harper ähvardas ka riigiteenistujate streigiõiguse järgmiseks kolmeks aastaks tühistada ja
mis kõige hullem, ähvardas kaotada poliitiliste parteide finantseerimise riigirahast.
Samuti süüdistati Harperit selles, et konservatiivid tahtsid seada piirangud naiste võimalustele teha kohtule avaldusi võrdse tasustamise osas. !!!!
Kanada parlamendi opositsioonis on liberaalid, vasakpoolne Uusdemokraatlik Partei ja separatistlik Quebeci Blokk.
Alles oktoobris olid ju erakorralised valimised, kuid need ei selgitanud siis võimuvahekordi? Mis valimistele järgnes?
TõESTI, Kaks aastat vähemusvalitsust juhtinud peaminister Stephen Harper kuulutas septmebris ise välja uued valimised, lootes moodustada enamusvalitsuse. Ta ütles, et parlament on dysfunctional ehk ei tööta korralikult! Õigupoolest kavatsesid konservatiivid pärast kaheaastast valitsemist ära kasutada hetke, mil nende peamised oponendid, liberaalid, on nõrgapoolseks liidriks peetava Stephane Dioni eestvedamisel veidi halvatud. Enamusvalitsust konservatiividel siiski moodustada ei õnnestunud ja sellega Harper rahule jääda ei saa.
Muidugi ei ole tulemusega rahul ka Liberaalid, sest vaevalt aasta tagasi liidriks valitud Dioni juhtimisel kaotati väga paljudes valimisringkondades. Kuid selle eest, et ära suudeti hoida konservatiivide enamusvalitsus, võivad liberaalid end ikkagi õnnitleda.
Konservatiivid võitsid siiski pea üle terve Kanada toetust juurde (välja arvatud Quebecis ja Newfoundlandis). Võib-olla tasuks just Quebecist otsida põhjust, miks Harper enamust ei saavutanud.
Ja valimistele järgnes see, et vaevalt sai uus parlament KAKS NäDALAT koos istuda, kui Harper jätkas oma tõuklevat, teistega mitte arvestavat stiili. Opositsioonipoliitikutel sai sellest villand. Nad esitasid KindralKubernerile kirja, et moodustavad ise valitsuse, ja palusid tal peaminister lihtsalt vallandada. Kindralkuberner seda ei teinud, ta otsustas vastu tulla Harperi soovile parlament ajutiselt laiali saata ehk siis prorõugida. Ja tänu sellele sai PM vältida umbusalduse avaldamist parlamendis.
Palun selgita, mis amet on kindralkuberner?
Kanada, kakskeelne ja multikultuurne riik, on ju endine Briti impeeriumi maa. Kuulub praegugi veel Brittish Commonwelthi koos Austraalia ja Jamaikaga ja tänu sellele on Kanada ikka veel konstitutsiooniline monarhia ja samas ka parlamentaarne riik. Kanada riigipea on Ühendkuningriikide kuninganna Elizabeth II.
Kuninganna nimetab oma esindaja – kindralkuberneri - riigipea rolli peaministri soovitusel.
Praegune kindral kuberner on Michaelle Jean. Ta on pärit Haiitilt ja hariduselt on ta filoloog ja ajakirjanik. Ta on väga armas ja ma arvan, et kanadalased armastavad teda väga. Ta on abielus filmitegija Jean-Daniel Lafondiga, kellega neil on Haiitist lapsendatud tütar. Kindral kuberner Jean asendas selles ametis hiina päitolu Adrienne Clarksoni 2005. aastal. Clarksoni peeti väga tugevaks GG-ks, nagu Kanadas kindral kubernere nimetakse.
Kuidas reageeris avalikkus nii erakorralisele sammule nagu valitsuse töö peatamine? Või pole see Canadas erakorraline?
Ma arvan, et läinud detsember OLI väga erakorraline Kanada poliitikas. Esiteks ei ole Kanadas koalitsioonivalitsust olnud minu meelest juba 90 millegagi aastat ja teiseks ei ole Kanadas varem parlamenti puhkusele saadetud.
Kõige huvitavam asi Kanada poliitilises lähiajaloos oli see, et Liberaalid ja uusdemokraadid lubasid moodustada KOALITSIOONI! Kanada kindralkubernerile Michaëlle Jeanile saadetud kirjas LUBASID KAKS PARTEID valitseda riiki üheskoos kuni 2011. aastani, kusjuures kahe partei koalitsioonile tõotas 1ö kuuks anda parlamendis oma toetuse ka Quebeci Blokk. Plaani kohaselt oleks liberaalide liider Dion olnud peaminister järgmise aasta maikuuni ja ä4 ministrikohast oleksid saanud uusdemokraadid kuus.
SEE OLEKS OLNUD VäGA IMELIK KOALITSIOON, JA SELLE üksmeel oleks olnud eeldatavasti lühike, sest just vasakpoolsete uusdemokraatide häältega sundisid konservatiivid kolme aasta eest ametist lahkuma endise liberaalist peaministri Paul Martini. Nii et uusdemmid aitasid tegelikult liberaale kukutada! Ja pealegi ei võida liberaalid hääli juurde liidust vasakpoolsetega. Sest kui nad tahavad tulevikus ise valitsuse moodustada, siis peavad nad hoopis konservatiividelt hääli ära meelitama, mitte vasakule kalduma.
Koalitsioon oleks võinud sündida, kui kindralkuberner Jean oleks otsustanud vallandada peaministri. KUID ükski Kanada kindralkuberner ei ole varem sellises olukorras olnud. Kanadas pole koalitsioonivalitsuste traditsiooni.
Peaminister Stephen Harper läks isegi nii kaugele, et ta kahtles koalitsiooni loomise seaduslikkuses, sest Kanada põhiseaduse see osa on väga keeruline.
•• See võimalus, et liberaalide juht, vähese juhtimisoskusega Stephane Dioni oleks saanud peaministriks oli väga ootamatu kanadalaste jaoks, sest pärast oktoobrikuistel valimistel lüüasaamist hakati Dionile ju ta enda parteis asendajat otsima.
Kuid arvestatavad konkurendid Michael Ignatieff, Bob Rae ja Dominic LeBlanc koondusid kohe Dioni seljataha, näidates Liberaalset Parteid ühtsena. Bob Rae oli kõige aktiivsem ja lubas mööda Kanadat koalitsioonvalitsust propageerima minna... Kuid Michael Ignatieff jäi vaoshoituks ja peale Michaelle Jeani otsust koalitsiooni moodustamist mitte toetada, kerkis liberaalide parteis üles jälle küsimus, et millal me ometi Dioni tagandame.
Kõik teised peale Michael Ignatieffi võtsid oma kanditatuuri tagasi ja nii on siis Liberaalsel parteil praegu vahe-liider, kes tuleb ametisse veel kinnitada maikuus toimuvad liberaalide partei kongressil. Michael ignatieff ehk Iggü on ju tuntud õpetlane, politoloog ja raamatute autor.
Sa küsisid rahva toetuse kohta .... Rahvas ju EI toetanud OKTOOBRIS TOIMUNUD valimistel Liberaale ja nad vaatasid põlgusega, kuidas Dion püüab sellest hoolimata peaministriks tõusta, samal ajal, kui ta enese partei otsib talle asendajat.
Kummaline oleks olnud ka separatistliku Quebeci Bloki toetus Kanada föderatsioonivalitsusele.
Avalikkus reageeris kergendusega sellele, et kindralkuberner ei vallandanud peaministrit, ega lubanud koalitsioonil valitsema hakata.
Ma unustasin öelda, et Kanada alamkojas on Parlamendis on
77 Liberaali
37 uusdemokraati
49 Kvebeki Bloki liiget
Kolmel opositsiooni parteil on koos rohkem hääli kui konservatiividel, kelle käes on 143 kohta.
308 kohta parlamendis, kaks sõltumatut.
- Kuidas Canada majandusel läheb?
Jah, kui USA majandusega võrrelda, siis Kanada tööstused ei ole veel nii tõsiselt haavata saanud. Kanadas on päris hea järelevalvega pangandussüsteem. KUID kus võib majanduslanguse mõjusid tunda, on autotööstus. Löögi alla võivad sattuda väiksed linnaksed, kus autotehas on üks suurimaid tööandjaid.
Ning vabakaubandusleping NAFTA USA ja Mehhikoga teeb Kanada autotöösturite elu veel natuke raskemaks, kuna tööd libisevad Mehhikosse, kus tööjõud on odavam.
Samas HEA UUDIS ON SEE, ET eelolevast aprillist alates hakkab Kanada tööjõuturg paindlikumaks muutuma, sest detsembri alguses sõlmiti tööjõu mobiilsuse leping, mis kaotab tööjõu liikumise tõkked Kanada provintside vahel.
Eestlasele võib see üllatav tunduda, sest me oleme oma kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumise õigusega Euroopa Liidu sees nii harjunud,
JA ilmselt tekkisKI see vajadus siseriiklikud tõkked kaotada sellepärast, et Euroopa Liit ja Kanada peavad samuti omavahelisi vabakaubanduslepingu läbirääkimisi. Eriti oli Quebec tõkete kõrvaldamise vastu ja suhtus oma tööturgu kiivalt.
AGA Kanadas algatasid kaks provitsi – Briti Kolumbia ja Alberta selle nn tuuleveskitega võitlemise, et kaotada tõkked Kanada 10 provintsi kaubanduse teelt.
Need kaks Kanada Lääne-osa provintsi sõlmisid kaubanduse, investeeringute ja tööjõu vaba liikumise lepingu juba (või alles?) ä00õ. aastal. Selle lepingu tõttu, millel on ilus lühend TILMA, osutub võimalikuks seitsme kümne kaheksa tuhande uue töökoha loomine.
Ning loodetavasti annab see uus tõõjõuturg majandusse loodetavasti lisaks ligi 5 miljardit dollarit. 7,7 miljoni inimese suurune tööjõuturg.
Selles uues majandusruumis saavad ilma bürokraatliku asjaajamiseta liikuda arstid ja torumehed, raamatupidajad ja arhitektid. Näiteks oli Briti Kolumbias kokku ä50 ametit, mis olid kaitstud ja mille liikumisele olid tõkked seatud.
Kanada enese sees on tööjõu liikumise piirangud ilmselt olnud ka põhjuseks, miks Kanada on olnud USAst produktiivsuse osas maas. Arvatakse, et kanada majandus on olnud kuni ä0 protsenti vähem efektiivne kui ameerika oma.
Selliste tõkete tõttu oli ühe Kanada provintsi ärimehel lihtsam kaubelda USAga, kui teise Kanada provintsiga.
Kanada, USA ja Mehhiko on ju sõlminud 1994. aastal vabakaubandusleppe NAFTA, aga see ei reguleerinud kanada provintside vahelist kauplemist.
Aga kui lugu Kanada majandusest kokku võtta ja küsida, et miks peaks eestlane Kanada majanduse langusest üldse midagi teadma, siis tasub – naljatamasi - öelda seda, et pärast aktsiaturgude kokku varisemist ei ole ... varasemalt rikkalt Kanada vanaonult enam suurt midagi oodata.
Paljud Kanada pensionärid lükkavad isegi pensionile mineku edasi, sest olukorras, kus pensionifondidesse pandud raha kahanes, on praegu tark oma töökohast kinni hoida. Nii et majanduslangus annab ennast Kanadas tunda eelkõige muidugi erasektoris ja samuti ka mujal psühholoogiselt : asutustes enam ei raisata raha töötajate koolitamiste, ümberõpete peale, ei korraldata kalleid asutuse pidusid, jne.
- Canadas on üleval ka diskussioon polügaamiaseaduse (ehk mitmenaisepidamise) üle? Mille üle vaieldakse?
Kui sa vastu ei ole, Arp, jätame polügaamia teema mõneks teiseks saateks, ja räägiks parem sellest, et Kanada pealinna Ottawa ajaleht Ottawa Citizen valis oma aastalõpu numbrisse Diplomaatia kaheksa fotot tähtsatest diplomaatilistest sündmustest Kanada suhetest teiste riikidega. Ja üheks fotoks selles aasta kokkuvõtvas loos oli pilt Eesti presidendist Toomas Hendrik Ilvesest, kes sel aastal Kanadat külastas. Nii et see näitab veel kord seda, et ... hoolimata Eesti väiksusest satume vahel ikkagi küllalt tähtsale pildile.
- Palju leheruumi on vist saanud ka Canada sõdurite saatus Afganistani sõjas?
Hmm, Kanadal on Afganistaniga seotult rasked ajad. Kanada on Afganistanis sees olnud 2001. aastast peale kohe koos ameeriklastega, kui need mõned päevad peale 11. septembrit Afganistani läksid.
Ja Kanada on kaotanud rohkem sõdureid, kui teised liitlased per capita. Selle põhjuseks on see, et Kanada sõdurid töötavaid kõige ohtlikemas paikades Afganistanis.
Aga rasked ajad on seotud sellega, et 35-aastast kapten Robert Semrau-d süüdistatakse Helmandi provintsis haavatud afgaani tapmises. Asja on väidetavalt kaks kuud uurinud Kanada vägede Uurimisteenistus.
Semrau teenis Operational Mentor Liaison Teami juhina, kelle ülesandeks oli Afgaani sõjaväe kompanii välja õpetamine.
19. oktoobril olid nad äõ kilomeetrisel patrullil, kui neid ründas Taleban. Väidetavalt saadud lahing USA helikopterite abiga kiiresti kontrolli alla, ja see lubas kanadalastel edasi liikuda. Ilmselt leiti teel veel kaks taliibi. Üks oli surnud juba, kuid teisel olid liiga tõsised haavad, et teda haiglasse viia.
Ning väidetavalt oli kapten Semrau selle taliibi juures, kui kostus kaks lasku ja see haavatud mees leiti hiljem surnuna. Ta jäeti sinna maha.
Genfi konventsiooni kohaselt on haavatud sõdur, ehk siis tegevusetu sõdur automaatselt sõjavang, kellel on omad õigused.
Juhul aga kui haavatud mees on siiski eluohtlik - ja ka haavatud võivad visata granaate või kasutada tulirelvi, siis võib kõne alla tulla ka haavatud mehe pihta tule avamine.
Kas võis olla, et tegemist oli nn halastustapmisega? Tavaliselt pannakse magama ju loomi .... aga inimene ei ole loom!
Või kaotas sõdur lahingupidamisest hetkeks oma kaine mõistuse?
Väga palju keerulisi küsimusi, mis tegelevad eetikaga.
Võib vist öelda, et Canadas on praegu külmutatud valitsuskriisis. Alguse sai see detembris, kui opositsioonilised liberaalid ja uued demokraadid plaanisid korraldada umbusaldushääletuse alates 2006. aastast võimul olnud konservatiivsele peaministrile Stepher Harperile, et moodustada uus koalitsioon separatistliku Quebeci blokiga.
Opositsioon heidab Harperi juhitud valitsusele ette suutmatust ohjata riiki ülemaailmse finantskriisi tingimustes. Peaminister Harper pöördub seepeale Kanada kindralkuberneri Michaelle Jeani poole palvega peatada parlamendi töö ajutiselt 27. jaanuarini, mil valitsus esitab uue riigieelarve projekti. Palun seleta natuke toimuva tausta...
Ma ei teagi, kuidas seda kriisi nimetada. Kanadalased õppisid möödunud detsembris ära uue sõna ’prorogue’, mis tähendab parlamendi saatmist istungite vahelisele puhkusele, ilma üldvalimisi välja kuulutamata. Kuid jah, kriis sai tegelikult alguse juba varem, kui oktoobris toimunud erakorralised valimised ei andnud konservatiividele parlamendis enamust ja Harper jätkas valitsemist sellises stiilis nagu oleks ta enamusvalitsuse juht.
Tegelikult on peaminister Harper olnud opositsioonil kogu aeg pinnuks silmas, sest ta valitseb väga partei-poliitiliselt. Teda süüdistatakse selles, et ta on autokraatne, võtab otsuseid vastu ainuisikuliselt või väga väikeses nõunikegrupis, ta ei usalda kohati isegi omaenda valitsuse ministreid ja nende avalike suhete inimesi ja ta koondab info enda kätte. Teda ei peeta kogu rahva peaministriks ja õnnetuseks on tal oma konservatiivsete politiikate läbiviimiseks vähemusvalitsuses käed seotud.
HUVITAV FAKT MEILE ON VõIB-OLLA SEE: et kanada valitsuse kõik liikmed on samal ajal ka parlamendisaadikud. Nad on valitud AINUKESENA ühest valimisringkonnast ja VASTUTAVAD ENDISELT oma valijate ees.
Kanada valimissüsteem on VEEL selline, et ühest valimisringkonnast saab edasi ainult ÜKS inimene, mitte nagu eestis, kus hääled jagunevad protsentuaalselt.
Parlament peaks tõesti uuesti kokku tulema 27. jaanuaril, et siis jätkata oma tööd. Ja sul on õigus, kui sa ütled, et kohe järgmisel päeval esitab Harper uuesti aasta eelarve.
MIKS SIIS OPOSITSIOON PAHANDAS?
Sa ÜTLESID õIGESTI, ET MAJANDUS OLI ÜKS PROBLEEME.
Kuid Harper ähvardas ka riigiteenistujate streigiõiguse järgmiseks kolmeks aastaks tühistada ja
mis kõige hullem, ähvardas kaotada poliitiliste parteide finantseerimise riigirahast.
Samuti süüdistati Harperit selles, et konservatiivid tahtsid seada piirangud naiste võimalustele teha kohtule avaldusi võrdse tasustamise osas. !!!!
Kanada parlamendi opositsioonis on liberaalid, vasakpoolne Uusdemokraatlik Partei ja separatistlik Quebeci Blokk.
Alles oktoobris olid ju erakorralised valimised, kuid need ei selgitanud siis võimuvahekordi? Mis valimistele järgnes?
TõESTI, Kaks aastat vähemusvalitsust juhtinud peaminister Stephen Harper kuulutas septmebris ise välja uued valimised, lootes moodustada enamusvalitsuse. Ta ütles, et parlament on dysfunctional ehk ei tööta korralikult! Õigupoolest kavatsesid konservatiivid pärast kaheaastast valitsemist ära kasutada hetke, mil nende peamised oponendid, liberaalid, on nõrgapoolseks liidriks peetava Stephane Dioni eestvedamisel veidi halvatud. Enamusvalitsust konservatiividel siiski moodustada ei õnnestunud ja sellega Harper rahule jääda ei saa.
Muidugi ei ole tulemusega rahul ka Liberaalid, sest vaevalt aasta tagasi liidriks valitud Dioni juhtimisel kaotati väga paljudes valimisringkondades. Kuid selle eest, et ära suudeti hoida konservatiivide enamusvalitsus, võivad liberaalid end ikkagi õnnitleda.
Konservatiivid võitsid siiski pea üle terve Kanada toetust juurde (välja arvatud Quebecis ja Newfoundlandis). Võib-olla tasuks just Quebecist otsida põhjust, miks Harper enamust ei saavutanud.
Ja valimistele järgnes see, et vaevalt sai uus parlament KAKS NäDALAT koos istuda, kui Harper jätkas oma tõuklevat, teistega mitte arvestavat stiili. Opositsioonipoliitikutel sai sellest villand. Nad esitasid KindralKubernerile kirja, et moodustavad ise valitsuse, ja palusid tal peaminister lihtsalt vallandada. Kindralkuberner seda ei teinud, ta otsustas vastu tulla Harperi soovile parlament ajutiselt laiali saata ehk siis prorõugida. Ja tänu sellele sai PM vältida umbusalduse avaldamist parlamendis.
Palun selgita, mis amet on kindralkuberner?
Kanada, kakskeelne ja multikultuurne riik, on ju endine Briti impeeriumi maa. Kuulub praegugi veel Brittish Commonwelthi koos Austraalia ja Jamaikaga ja tänu sellele on Kanada ikka veel konstitutsiooniline monarhia ja samas ka parlamentaarne riik. Kanada riigipea on Ühendkuningriikide kuninganna Elizabeth II.
Kuninganna nimetab oma esindaja – kindralkuberneri - riigipea rolli peaministri soovitusel.
Praegune kindral kuberner on Michaelle Jean. Ta on pärit Haiitilt ja hariduselt on ta filoloog ja ajakirjanik. Ta on väga armas ja ma arvan, et kanadalased armastavad teda väga. Ta on abielus filmitegija Jean-Daniel Lafondiga, kellega neil on Haiitist lapsendatud tütar. Kindral kuberner Jean asendas selles ametis hiina päitolu Adrienne Clarksoni 2005. aastal. Clarksoni peeti väga tugevaks GG-ks, nagu Kanadas kindral kubernere nimetakse.
Kuidas reageeris avalikkus nii erakorralisele sammule nagu valitsuse töö peatamine? Või pole see Canadas erakorraline?
Ma arvan, et läinud detsember OLI väga erakorraline Kanada poliitikas. Esiteks ei ole Kanadas koalitsioonivalitsust olnud minu meelest juba 90 millegagi aastat ja teiseks ei ole Kanadas varem parlamenti puhkusele saadetud.
Kõige huvitavam asi Kanada poliitilises lähiajaloos oli see, et Liberaalid ja uusdemokraadid lubasid moodustada KOALITSIOONI! Kanada kindralkubernerile Michaëlle Jeanile saadetud kirjas LUBASID KAKS PARTEID valitseda riiki üheskoos kuni 2011. aastani, kusjuures kahe partei koalitsioonile tõotas 1ö kuuks anda parlamendis oma toetuse ka Quebeci Blokk. Plaani kohaselt oleks liberaalide liider Dion olnud peaminister järgmise aasta maikuuni ja ä4 ministrikohast oleksid saanud uusdemokraadid kuus.
SEE OLEKS OLNUD VäGA IMELIK KOALITSIOON, JA SELLE üksmeel oleks olnud eeldatavasti lühike, sest just vasakpoolsete uusdemokraatide häältega sundisid konservatiivid kolme aasta eest ametist lahkuma endise liberaalist peaministri Paul Martini. Nii et uusdemmid aitasid tegelikult liberaale kukutada! Ja pealegi ei võida liberaalid hääli juurde liidust vasakpoolsetega. Sest kui nad tahavad tulevikus ise valitsuse moodustada, siis peavad nad hoopis konservatiividelt hääli ära meelitama, mitte vasakule kalduma.
Koalitsioon oleks võinud sündida, kui kindralkuberner Jean oleks otsustanud vallandada peaministri. KUID ükski Kanada kindralkuberner ei ole varem sellises olukorras olnud. Kanadas pole koalitsioonivalitsuste traditsiooni.
Peaminister Stephen Harper läks isegi nii kaugele, et ta kahtles koalitsiooni loomise seaduslikkuses, sest Kanada põhiseaduse see osa on väga keeruline.
•• See võimalus, et liberaalide juht, vähese juhtimisoskusega Stephane Dioni oleks saanud peaministriks oli väga ootamatu kanadalaste jaoks, sest pärast oktoobrikuistel valimistel lüüasaamist hakati Dionile ju ta enda parteis asendajat otsima.
Kuid arvestatavad konkurendid Michael Ignatieff, Bob Rae ja Dominic LeBlanc koondusid kohe Dioni seljataha, näidates Liberaalset Parteid ühtsena. Bob Rae oli kõige aktiivsem ja lubas mööda Kanadat koalitsioonvalitsust propageerima minna... Kuid Michael Ignatieff jäi vaoshoituks ja peale Michaelle Jeani otsust koalitsiooni moodustamist mitte toetada, kerkis liberaalide parteis üles jälle küsimus, et millal me ometi Dioni tagandame.
Kõik teised peale Michael Ignatieffi võtsid oma kanditatuuri tagasi ja nii on siis Liberaalsel parteil praegu vahe-liider, kes tuleb ametisse veel kinnitada maikuus toimuvad liberaalide partei kongressil. Michael ignatieff ehk Iggü on ju tuntud õpetlane, politoloog ja raamatute autor.
Sa küsisid rahva toetuse kohta .... Rahvas ju EI toetanud OKTOOBRIS TOIMUNUD valimistel Liberaale ja nad vaatasid põlgusega, kuidas Dion püüab sellest hoolimata peaministriks tõusta, samal ajal, kui ta enese partei otsib talle asendajat.
Kummaline oleks olnud ka separatistliku Quebeci Bloki toetus Kanada föderatsioonivalitsusele.
Avalikkus reageeris kergendusega sellele, et kindralkuberner ei vallandanud peaministrit, ega lubanud koalitsioonil valitsema hakata.
Ma unustasin öelda, et Kanada alamkojas on Parlamendis on
77 Liberaali
37 uusdemokraati
49 Kvebeki Bloki liiget
Kolmel opositsiooni parteil on koos rohkem hääli kui konservatiividel, kelle käes on 143 kohta.
308 kohta parlamendis, kaks sõltumatut.
- Kuidas Canada majandusel läheb?
Jah, kui USA majandusega võrrelda, siis Kanada tööstused ei ole veel nii tõsiselt haavata saanud. Kanadas on päris hea järelevalvega pangandussüsteem. KUID kus võib majanduslanguse mõjusid tunda, on autotööstus. Löögi alla võivad sattuda väiksed linnaksed, kus autotehas on üks suurimaid tööandjaid.
Ning vabakaubandusleping NAFTA USA ja Mehhikoga teeb Kanada autotöösturite elu veel natuke raskemaks, kuna tööd libisevad Mehhikosse, kus tööjõud on odavam.
Samas HEA UUDIS ON SEE, ET eelolevast aprillist alates hakkab Kanada tööjõuturg paindlikumaks muutuma, sest detsembri alguses sõlmiti tööjõu mobiilsuse leping, mis kaotab tööjõu liikumise tõkked Kanada provintside vahel.
Eestlasele võib see üllatav tunduda, sest me oleme oma kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumise õigusega Euroopa Liidu sees nii harjunud,
JA ilmselt tekkisKI see vajadus siseriiklikud tõkked kaotada sellepärast, et Euroopa Liit ja Kanada peavad samuti omavahelisi vabakaubanduslepingu läbirääkimisi. Eriti oli Quebec tõkete kõrvaldamise vastu ja suhtus oma tööturgu kiivalt.
AGA Kanadas algatasid kaks provitsi – Briti Kolumbia ja Alberta selle nn tuuleveskitega võitlemise, et kaotada tõkked Kanada 10 provintsi kaubanduse teelt.
Need kaks Kanada Lääne-osa provintsi sõlmisid kaubanduse, investeeringute ja tööjõu vaba liikumise lepingu juba (või alles?) ä00õ. aastal. Selle lepingu tõttu, millel on ilus lühend TILMA, osutub võimalikuks seitsme kümne kaheksa tuhande uue töökoha loomine.
Ning loodetavasti annab see uus tõõjõuturg majandusse loodetavasti lisaks ligi 5 miljardit dollarit. 7,7 miljoni inimese suurune tööjõuturg.
Selles uues majandusruumis saavad ilma bürokraatliku asjaajamiseta liikuda arstid ja torumehed, raamatupidajad ja arhitektid. Näiteks oli Briti Kolumbias kokku ä50 ametit, mis olid kaitstud ja mille liikumisele olid tõkked seatud.
Kanada enese sees on tööjõu liikumise piirangud ilmselt olnud ka põhjuseks, miks Kanada on olnud USAst produktiivsuse osas maas. Arvatakse, et kanada majandus on olnud kuni ä0 protsenti vähem efektiivne kui ameerika oma.
Selliste tõkete tõttu oli ühe Kanada provintsi ärimehel lihtsam kaubelda USAga, kui teise Kanada provintsiga.
Kanada, USA ja Mehhiko on ju sõlminud 1994. aastal vabakaubandusleppe NAFTA, aga see ei reguleerinud kanada provintside vahelist kauplemist.
Aga kui lugu Kanada majandusest kokku võtta ja küsida, et miks peaks eestlane Kanada majanduse langusest üldse midagi teadma, siis tasub – naljatamasi - öelda seda, et pärast aktsiaturgude kokku varisemist ei ole ... varasemalt rikkalt Kanada vanaonult enam suurt midagi oodata.
Paljud Kanada pensionärid lükkavad isegi pensionile mineku edasi, sest olukorras, kus pensionifondidesse pandud raha kahanes, on praegu tark oma töökohast kinni hoida. Nii et majanduslangus annab ennast Kanadas tunda eelkõige muidugi erasektoris ja samuti ka mujal psühholoogiselt : asutustes enam ei raisata raha töötajate koolitamiste, ümberõpete peale, ei korraldata kalleid asutuse pidusid, jne.
- Canadas on üleval ka diskussioon polügaamiaseaduse (ehk mitmenaisepidamise) üle? Mille üle vaieldakse?
Kui sa vastu ei ole, Arp, jätame polügaamia teema mõneks teiseks saateks, ja räägiks parem sellest, et Kanada pealinna Ottawa ajaleht Ottawa Citizen valis oma aastalõpu numbrisse Diplomaatia kaheksa fotot tähtsatest diplomaatilistest sündmustest Kanada suhetest teiste riikidega. Ja üheks fotoks selles aasta kokkuvõtvas loos oli pilt Eesti presidendist Toomas Hendrik Ilvesest, kes sel aastal Kanadat külastas. Nii et see näitab veel kord seda, et ... hoolimata Eesti väiksusest satume vahel ikkagi küllalt tähtsale pildile.
- Palju leheruumi on vist saanud ka Canada sõdurite saatus Afganistani sõjas?
Hmm, Kanadal on Afganistaniga seotult rasked ajad. Kanada on Afganistanis sees olnud 2001. aastast peale kohe koos ameeriklastega, kui need mõned päevad peale 11. septembrit Afganistani läksid.
Ja Kanada on kaotanud rohkem sõdureid, kui teised liitlased per capita. Selle põhjuseks on see, et Kanada sõdurid töötavaid kõige ohtlikemas paikades Afganistanis.
Aga rasked ajad on seotud sellega, et 35-aastast kapten Robert Semrau-d süüdistatakse Helmandi provintsis haavatud afgaani tapmises. Asja on väidetavalt kaks kuud uurinud Kanada vägede Uurimisteenistus.
Semrau teenis Operational Mentor Liaison Teami juhina, kelle ülesandeks oli Afgaani sõjaväe kompanii välja õpetamine.
19. oktoobril olid nad äõ kilomeetrisel patrullil, kui neid ründas Taleban. Väidetavalt saadud lahing USA helikopterite abiga kiiresti kontrolli alla, ja see lubas kanadalastel edasi liikuda. Ilmselt leiti teel veel kaks taliibi. Üks oli surnud juba, kuid teisel olid liiga tõsised haavad, et teda haiglasse viia.
Ning väidetavalt oli kapten Semrau selle taliibi juures, kui kostus kaks lasku ja see haavatud mees leiti hiljem surnuna. Ta jäeti sinna maha.
Genfi konventsiooni kohaselt on haavatud sõdur, ehk siis tegevusetu sõdur automaatselt sõjavang, kellel on omad õigused.
Juhul aga kui haavatud mees on siiski eluohtlik - ja ka haavatud võivad visata granaate või kasutada tulirelvi, siis võib kõne alla tulla ka haavatud mehe pihta tule avamine.
Kas võis olla, et tegemist oli nn halastustapmisega? Tavaliselt pannakse magama ju loomi .... aga inimene ei ole loom!
Või kaotas sõdur lahingupidamisest hetkeks oma kaine mõistuse?
Väga palju keerulisi küsimusi, mis tegelevad eetikaga.
Lesblised patsiendid, valgenahalised sõdurid, ahistav hümn ja valiv kopsuhaigus
Jutt inklusiivsusest kõlas ERRi UudisPlussi saates millalgi veebruaris 2009 http://vikerraadio.err.ee/saade/index.php?id=459
Lesbilise patsiendi juhtum
Kanada keskosas asuva Manitoba provintsi pealinnas Winnipegis läksid eelmisel kuul kaks naisterahvast, Andrea ja Ginette Markowski perearsti otsima.
Kahjuks ütles doktor, et tal on ebamugav neid –– oma patsiendiks võtta, sest tema religioon ei kiida samasooliste suhteid heaks. Andrea ja Ginette on lesbipaar, kes on koos olnud 1ö aastat !
Arst, doktor Elias soovitas neil keegi teine oma perearstiks võtta.
Nimetatud doktor on Kanadas töötanud 5 aastat. Ta sai oma väljaõppe Egiptuses ja tema religioon – ta on kristlane – mõistab homoseksuaalsuse hukka:
*Lesbidel on igasugu haigusi ja infektsioone* ütles ta kohalikule ajalehele.
See on üks näide sellest, kuidas spetsialisti religioon läheb vastuollu kohalike, Kanada tavadega.
Kanadas on samasooliste abielud seadustatud, seksuaalse orientatsiooni põhjal on diskrimineerimine keelatud.
Naised kaebasidki arsti Manitoba Inimõiguste Komisjoni.
Selle loo taustaks on tõsiasi, et Kanadas on krooniline perearstide põud. Praegu on isegi kuni ä5 protsenti arstidest välismaa väljaõppega. Samas on välismaise koolitusega arstidel väga raske saada Kanadas tegutsemisluba.
Nende tööturule kaasamiseks seatakse igasuguseid tõkkeid ja nagu Manitoba arstide assotsiatsiooni College of Physicians and Surgeons juht ütles, et välismaiste arstide tehniline väljaõpe on tavaliselt heal tasemel,
aga nad põrkuvad Kanadas teistsuguste suhtlemismallide ja teistsuguse kultuuri vastu.
Kanadas on ennekuulmatu, et arst keeldub keeldub ravimast patsienti, kellel on teistsugused väärtused kui temal.
See on üks selline näide, kus testitakse Kanada multikultuursust.
Samasugusest loost kirjutab The Globe and Maili kolumnist REX MURPHY, kes arutleb sõna ‘inklusiivne’ üle.
Ta toob näiteks New Brunswicki kooli. (New Brunswick on Kanada provintse Atlandi ookeani ääres.) Nimelt lõpetas ühe sealse kooli direktor Kanada hümni laulmise koolis ära põhjendusega,
et see ei kaasa piisavalt kõike kultuure ja religioone.
Nimelt on tavaks, et paljudes Kanada koolides alustatakse koolipäeva hümni O Canada laulmisega. Hümnis on sõnad God keep our land glorious and free! Ehk siis: jumal, hoia meie maad imelise ja vabana.
Koolidirektor Erik Millett väitis, et keegi lapsevanematest kaebas, et nende sõnade laulmine ei sobi kokku nende religiooniga. Ja ta jättis hümni laulmise ära, et tulla vastu nende inimeste religioossetele nõudmistele. Ja tulles vastu vähemuse nõudmisele, arutab kolumnist edasi, keelatakse ka kõikidel teistel hümni laulmine.
Sama kolumnist, Kanada ajalehest The Globe and Mail arutles hiljuti kurioosse juhtumi üle.
Ühe ülikooli üliõpilasnõukogu võttis vastu otsuse lõpetada ühe Kopsuhaiguse raviks korjanduste tegemine, kuna ... tsiteerin „see haigus ei taba võrdselt kõiki rasse ja eagruppe.@
Üliõpilaskogu juht väitis, et see KOPSUhaigus - cystic fibrosis - tabab vaid keskealisi valgeid meesterahvaid. Ja et see ei kajasta võrdselt Kanada kõiki elanike gruppe! Muidugi ei olnud neil õigus, wikipedias illustreerib haigust üks väike mustanahaline tüdrukuke!
Valgenahaliste sõdurtite juhtum Afganistanis
Vancouveri ajaleht Vancouver Sun avaldas detsembri alguses fotod 100st Kanada sõduritest, kes olid surma saanud Afganistanis. Üks lugeja, kes pilte tähelepanelikult vaatas, kirjutas ajalehte lugejakirja, mis küsis:
"Kas keegi oskab vastata küsimusele, miks ei ole Kanada multikultuursust näha langenud sõdurite hulgas? Kui teha tavaline pilt Kanada elanikest, oleks multikultuursus kesksel kohal ja esindatud oleksid kõik rassid, pärismaalased kaasa arvatud.
Neil piltidel olid vaid valgenahalised poisid, mõne erandiga.”
Ja need erandid on kanada jaapanlane, Egiptuses sündinud kanadalane, kaks mustanahalist kanadalast, ja üks naisterahvas.
Jaanuari kuu jooksul on Afganistanis surma saanud veel 8 kanada sõdurit.
Keskmine iga on surmasaanutel 28 aastat.
The Globe and Maili columnist Christi Blatchworth võttis vaevaks uurida, miks see nii on. Ta pakub, et sisserännanud vähemustel kulub enne paar põlvkonda, kui nad hakkavad kaitsevägedes teenimist pidama väärtuslikuks ametiks. Sest enamus sisserännanuid tuleb Kanadasse riikidest, kus sõjaväelased on – nagu ta ütleb - vormi kandvad lurjused.
Kanada on immigrantide maa. Ja rassilised vähemused moodustavad Kanada 30miljonilisest elanikkonnast viis miljonit. Ja see osa kasvab kiiresti. Kaheksa aasta pärast peaks värvlised vähemused moodustama viiendiku Kanada elanikest.
Sest umbes 75 protsenti praegu Kanadasse emigreeruvatest inimest on värvlised vähemused.
Kolumnist jätkab, et Kanada tõsiasi on seegi, et suuremad linnad on multikultuursemad ja näiteks Toronto reservistide hulgas on pruune ja mustanahalisi nägusid rohkem kui euroopa päritolu mehi. Pooled Ontario vähemused elavad Torontos ja samasugune trend on ka üle terve Kanada. Samas, kui surma on saanud just väikelinnade sõdurid. Ja seega ei tohiks teha rassilist vahet, et kas surma on saanud mustanahalised või mitte, peab arvestama, et sõduriks lähevad rohkem väikelinnade poisid. Ontario provintsis on surma saanud 3ä poissi ja ainult kaks neist olid multikulti Torontost.
- Kas on selge, kauaks Canada Afganistani jääb, sest pole vist ühest otsust mandaadi pikendamise kohta?
2011. aastani.
Lesbilise patsiendi juhtum
Kanada keskosas asuva Manitoba provintsi pealinnas Winnipegis läksid eelmisel kuul kaks naisterahvast, Andrea ja Ginette Markowski perearsti otsima.
Kahjuks ütles doktor, et tal on ebamugav neid –– oma patsiendiks võtta, sest tema religioon ei kiida samasooliste suhteid heaks. Andrea ja Ginette on lesbipaar, kes on koos olnud 1ö aastat !
Arst, doktor Elias soovitas neil keegi teine oma perearstiks võtta.
Nimetatud doktor on Kanadas töötanud 5 aastat. Ta sai oma väljaõppe Egiptuses ja tema religioon – ta on kristlane – mõistab homoseksuaalsuse hukka:
*Lesbidel on igasugu haigusi ja infektsioone* ütles ta kohalikule ajalehele.
See on üks näide sellest, kuidas spetsialisti religioon läheb vastuollu kohalike, Kanada tavadega.
Kanadas on samasooliste abielud seadustatud, seksuaalse orientatsiooni põhjal on diskrimineerimine keelatud.
Naised kaebasidki arsti Manitoba Inimõiguste Komisjoni.
Selle loo taustaks on tõsiasi, et Kanadas on krooniline perearstide põud. Praegu on isegi kuni ä5 protsenti arstidest välismaa väljaõppega. Samas on välismaise koolitusega arstidel väga raske saada Kanadas tegutsemisluba.
Nende tööturule kaasamiseks seatakse igasuguseid tõkkeid ja nagu Manitoba arstide assotsiatsiooni College of Physicians and Surgeons juht ütles, et välismaiste arstide tehniline väljaõpe on tavaliselt heal tasemel,
aga nad põrkuvad Kanadas teistsuguste suhtlemismallide ja teistsuguse kultuuri vastu.
Kanadas on ennekuulmatu, et arst keeldub keeldub ravimast patsienti, kellel on teistsugused väärtused kui temal.
See on üks selline näide, kus testitakse Kanada multikultuursust.
Samasugusest loost kirjutab The Globe and Maili kolumnist REX MURPHY, kes arutleb sõna ‘inklusiivne’ üle.
Ta toob näiteks New Brunswicki kooli. (New Brunswick on Kanada provintse Atlandi ookeani ääres.) Nimelt lõpetas ühe sealse kooli direktor Kanada hümni laulmise koolis ära põhjendusega,
et see ei kaasa piisavalt kõike kultuure ja religioone.
Nimelt on tavaks, et paljudes Kanada koolides alustatakse koolipäeva hümni O Canada laulmisega. Hümnis on sõnad God keep our land glorious and free! Ehk siis: jumal, hoia meie maad imelise ja vabana.
Koolidirektor Erik Millett väitis, et keegi lapsevanematest kaebas, et nende sõnade laulmine ei sobi kokku nende religiooniga. Ja ta jättis hümni laulmise ära, et tulla vastu nende inimeste religioossetele nõudmistele. Ja tulles vastu vähemuse nõudmisele, arutab kolumnist edasi, keelatakse ka kõikidel teistel hümni laulmine.
Sama kolumnist, Kanada ajalehest The Globe and Mail arutles hiljuti kurioosse juhtumi üle.
Ühe ülikooli üliõpilasnõukogu võttis vastu otsuse lõpetada ühe Kopsuhaiguse raviks korjanduste tegemine, kuna ... tsiteerin „see haigus ei taba võrdselt kõiki rasse ja eagruppe.@
Üliõpilaskogu juht väitis, et see KOPSUhaigus - cystic fibrosis - tabab vaid keskealisi valgeid meesterahvaid. Ja et see ei kajasta võrdselt Kanada kõiki elanike gruppe! Muidugi ei olnud neil õigus, wikipedias illustreerib haigust üks väike mustanahaline tüdrukuke!
Valgenahaliste sõdurtite juhtum Afganistanis
Vancouveri ajaleht Vancouver Sun avaldas detsembri alguses fotod 100st Kanada sõduritest, kes olid surma saanud Afganistanis. Üks lugeja, kes pilte tähelepanelikult vaatas, kirjutas ajalehte lugejakirja, mis küsis:
"Kas keegi oskab vastata küsimusele, miks ei ole Kanada multikultuursust näha langenud sõdurite hulgas? Kui teha tavaline pilt Kanada elanikest, oleks multikultuursus kesksel kohal ja esindatud oleksid kõik rassid, pärismaalased kaasa arvatud.
Neil piltidel olid vaid valgenahalised poisid, mõne erandiga.”
Ja need erandid on kanada jaapanlane, Egiptuses sündinud kanadalane, kaks mustanahalist kanadalast, ja üks naisterahvas.
Jaanuari kuu jooksul on Afganistanis surma saanud veel 8 kanada sõdurit.
Keskmine iga on surmasaanutel 28 aastat.
The Globe and Maili columnist Christi Blatchworth võttis vaevaks uurida, miks see nii on. Ta pakub, et sisserännanud vähemustel kulub enne paar põlvkonda, kui nad hakkavad kaitsevägedes teenimist pidama väärtuslikuks ametiks. Sest enamus sisserännanuid tuleb Kanadasse riikidest, kus sõjaväelased on – nagu ta ütleb - vormi kandvad lurjused.
Kanada on immigrantide maa. Ja rassilised vähemused moodustavad Kanada 30miljonilisest elanikkonnast viis miljonit. Ja see osa kasvab kiiresti. Kaheksa aasta pärast peaks värvlised vähemused moodustama viiendiku Kanada elanikest.
Sest umbes 75 protsenti praegu Kanadasse emigreeruvatest inimest on värvlised vähemused.
Kolumnist jätkab, et Kanada tõsiasi on seegi, et suuremad linnad on multikultuursemad ja näiteks Toronto reservistide hulgas on pruune ja mustanahalisi nägusid rohkem kui euroopa päritolu mehi. Pooled Ontario vähemused elavad Torontos ja samasugune trend on ka üle terve Kanada. Samas, kui surma on saanud just väikelinnade sõdurid. Ja seega ei tohiks teha rassilist vahet, et kas surma on saanud mustanahalised või mitte, peab arvestama, et sõduriks lähevad rohkem väikelinnade poisid. Ontario provintsis on surma saanud 3ä poissi ja ainult kaks neist olid multikulti Torontost.
- Kas on selge, kauaks Canada Afganistani jääb, sest pole vist ühest otsust mandaadi pikendamise kohta?
2011. aastani.
Hiiumaa tuulepargi arendaja salatseb
Avaldatud Ekspressis jaanuaris 2009
koos Tarmo Vahteriga.
Ekspress usutles e-posti teel Kanada firma Greta Energy pressiesindajat Ines Popovici. Mitmele olulisele küsimusele me vastust ei saanud.
Kellele Greta Energy kuulub?
Me oleme Kanada erafirma. Meie investorid on eraisikud ja investeerimisfondid Eestist, Kanadast, Islandilt, Venemaalt ja USAst.
Millal ja kus on Greta Energy asutatud?
2004 Kanadas Torontos.
Kui suur oli Greta Energy käive 2008. aastal?
See on konfidentsiaalne informatsioon.
Kui suur oli Greta Energy kasum 2008. aastal?
Konfidentsiaalne info.
Kes on Greta Energy Eesti-poolne projektijuht?
Andres Apri, kes on Eesti kodanik ja Hiiumaa inimene.
Kuidas sündis idee rajada Eestisse Hiiumaale tuulikute park?
Hiiumaa on väga hea tuuleallikas ja Eesti turg on ka üldisemas plaanis väga hea taastuva energia jaoks.
Kui palju läheb Hiiumaale tuulikute pargi rajamine maksma?
Me oleme alles projekti algusjärgus, nii et see summa ei ole täpselt teada. Kui palju aega kulub ehitustööde algusest, kuni tuulepark valmis saab?Umbes kaks aastat.
Kus tuulegeneraatorid valmistatakse?
Me kaalume turbiinide ostmist Saksamaalt, Taanist ja Hispaaniast.
Kui suur on Hiiumaale rajatava tuulepargi loodetav rentaablus?
See ei ole veel teada, kuni me tuult mõõdame.
Kellele te plaanite Hiiumaal toodetava elektri müüa?
Kuna oleme projekti algusjärgus, on väga raske kindlalt väita, kuhu see energia täpselt läheks. Isegi kui Eesti ei suuda kulutada kogu Hiiumaal toodetud energiat, siis ülejäägi müük on lisanduvaks kasuteguriks.
Mida arvab Greta Energy sellest, et Hiiumaa elanikud on alustanud tuuleparkide vastu võitlust?
Me suhtume väga tõsiselt sellesse, mida kohalikud inimesed arvavad, ja püüame omalt poolt nende muredele vastused leida. Me korraldame avalikke kohtumisi ja lähtume tuulepargi planeerimisel väga rangetest keskkonnanõutest, mis vastavad Euroopa Liidu nõuetele. Me loodame teha nii, et kõik saavad kasu - et meie tuulepargi projekt ei kahjustaks kedagi ülemääraselt.
Kuidas Greta Energy põhjendab soovi ehitada tuulepark just Eestisse?
Maailmapanga raport nimetas Eestit riigina, mis vajab kiiresti elektrit. Eesti peab lõpetama loodust kahjustavate energiaallikate kasutamise, et vastata Euroopa Liidu karmidele nõuetele süsinikugaaside osas. Eesti valitsus subsideerib tuulest toodetud elektri hinda ja on tuule kasutamise suhtes väga toetav. 2020. aastaks peab 20 protsenti elektrist tulema taastuvatest energiaallikatest, sealhulgas tuulest.Paljud Kanada ja teised välisfirmad siiski kõhklevad ja peavad seda suureks riskiks, et investeerida tõusvatele turgudele. Meie oleme noor firma. See on meie konkurentsieelis, et me oleme huvitatud uutest ja innovatiivsetest moodustest elektrit toota ja et me julgeme riske võtta.
Mis kasu saaksid hiidlased rajatavast tuulepargist?
Kohalikud elanikud saavad kaasa lüüa töö igas etapis. Käigushoiuks võib minna vaja 10-15 inimest. See ei oleks ajutine töö, vaid kestaks üle 25 aasta, mis lubaks inimestel taastuvenergia alal täiskohaga karjääri planeerida. Umbes kaks aastat kestvad ehitustööd annaksid tööd sadadele inimestele.
Mis saab turbiinidest pärast nende eluea lõppu?
Kui turbiinid on oma töö teinud, siis need kas asendatakse tehnoloogiliselt uuematega või võetakse meie kuludega maha.
koos Tarmo Vahteriga.
Ekspress usutles e-posti teel Kanada firma Greta Energy pressiesindajat Ines Popovici. Mitmele olulisele küsimusele me vastust ei saanud.
Kellele Greta Energy kuulub?
Me oleme Kanada erafirma. Meie investorid on eraisikud ja investeerimisfondid Eestist, Kanadast, Islandilt, Venemaalt ja USAst.
Millal ja kus on Greta Energy asutatud?
2004 Kanadas Torontos.
Kui suur oli Greta Energy käive 2008. aastal?
See on konfidentsiaalne informatsioon.
Kui suur oli Greta Energy kasum 2008. aastal?
Konfidentsiaalne info.
Kes on Greta Energy Eesti-poolne projektijuht?
Andres Apri, kes on Eesti kodanik ja Hiiumaa inimene.
Kuidas sündis idee rajada Eestisse Hiiumaale tuulikute park?
Hiiumaa on väga hea tuuleallikas ja Eesti turg on ka üldisemas plaanis väga hea taastuva energia jaoks.
Kui palju läheb Hiiumaale tuulikute pargi rajamine maksma?
Me oleme alles projekti algusjärgus, nii et see summa ei ole täpselt teada. Kui palju aega kulub ehitustööde algusest, kuni tuulepark valmis saab?Umbes kaks aastat.
Kus tuulegeneraatorid valmistatakse?
Me kaalume turbiinide ostmist Saksamaalt, Taanist ja Hispaaniast.
Kui suur on Hiiumaale rajatava tuulepargi loodetav rentaablus?
See ei ole veel teada, kuni me tuult mõõdame.
Kellele te plaanite Hiiumaal toodetava elektri müüa?
Kuna oleme projekti algusjärgus, on väga raske kindlalt väita, kuhu see energia täpselt läheks. Isegi kui Eesti ei suuda kulutada kogu Hiiumaal toodetud energiat, siis ülejäägi müük on lisanduvaks kasuteguriks.
Mida arvab Greta Energy sellest, et Hiiumaa elanikud on alustanud tuuleparkide vastu võitlust?
Me suhtume väga tõsiselt sellesse, mida kohalikud inimesed arvavad, ja püüame omalt poolt nende muredele vastused leida. Me korraldame avalikke kohtumisi ja lähtume tuulepargi planeerimisel väga rangetest keskkonnanõutest, mis vastavad Euroopa Liidu nõuetele. Me loodame teha nii, et kõik saavad kasu - et meie tuulepargi projekt ei kahjustaks kedagi ülemääraselt.
Kuidas Greta Energy põhjendab soovi ehitada tuulepark just Eestisse?
Maailmapanga raport nimetas Eestit riigina, mis vajab kiiresti elektrit. Eesti peab lõpetama loodust kahjustavate energiaallikate kasutamise, et vastata Euroopa Liidu karmidele nõuetele süsinikugaaside osas. Eesti valitsus subsideerib tuulest toodetud elektri hinda ja on tuule kasutamise suhtes väga toetav. 2020. aastaks peab 20 protsenti elektrist tulema taastuvatest energiaallikatest, sealhulgas tuulest.Paljud Kanada ja teised välisfirmad siiski kõhklevad ja peavad seda suureks riskiks, et investeerida tõusvatele turgudele. Meie oleme noor firma. See on meie konkurentsieelis, et me oleme huvitatud uutest ja innovatiivsetest moodustest elektrit toota ja et me julgeme riske võtta.
Mis kasu saaksid hiidlased rajatavast tuulepargist?
Kohalikud elanikud saavad kaasa lüüa töö igas etapis. Käigushoiuks võib minna vaja 10-15 inimest. See ei oleks ajutine töö, vaid kestaks üle 25 aasta, mis lubaks inimestel taastuvenergia alal täiskohaga karjääri planeerida. Umbes kaks aastat kestvad ehitustööd annaksid tööd sadadele inimestele.
Mis saab turbiinidest pärast nende eluea lõppu?
Kui turbiinid on oma töö teinud, siis need kas asendatakse tehnoloogiliselt uuematega või võetakse meie kuludega maha.
Eesti mees Kanada parlamendis
Avaldatud EPLs aprill 2006 http://www.epl.ee/?artikkel=318096
Kõiki tema vaateid küll jagamata, üritan Kanada parlamenti valitud eesti päritoluga konservatiivist poliitiku portreteerimisel siiski neutraalseks jääda.
Sest Peter Van Loan on tõesti väga sümpaatne inimene.
Sest Peter Van Loan on tõesti väga sümpaatne inimene.
“Peter on väga rahulik ja tasakaalukas mees, selline jalad-maas-inimene. Ta pole parlamendisaadikuna nina püsti ajanud. Kui vaja, kleebib Peter ise poliitplakateid, ta kohtub meelsasti inimestega, ta räägib nendega,” kinnitavad Peteri valimiskampaania ajal talle vabatahtlikena abiks olnud inimesed.
See, et Kanada välisministri parlamentaarse sekretäri ametit pidav Peter Van Loan oskab inimesi enda ümber koondada, ilmneb ka valimistulemustest: armsa moosipurgisiili naeratusega mees korjas endale Ontarios York-Simcoe valimisringkonnas nelja konkurendi eest tervelt pooled hääled.
Parlamentääriks pühitsemise tseremoonialgi käitus Peter vabalt ja sõbralikult. Õigupoolest ongi kogu tseremoonia sõp-rade ja pereliikmete kogunemine vabas õhkkonnas – mustas talaaris parlamendiametnik tuleb kohale paariks esimeseks minutiks, kaasas piibel ja sissekanderaamat.
Siis vannub Peter kuningannale truudust ja paneb allkirja raamatusse. Oih, me unustasime prantsuse keele! Kõik naeravad lõbusalt. Peter vannub Briti kuningannale truudust ka Kanada teises riigikeeles. Siis jagunevad kolleegid, vabatahtlikud ja pereliikmed kaheks: kes kutsuva söögilaua juurde, kes Peteri ligidale, et tähtsast päevast foto teha. Hiljem viib ladusa jutusoonega ja esinemist nautiv Peter meid eksklusiivsele tutvumisringile parlamendi kahes kojas.
Siis vannub Peter kuningannale truudust ja paneb allkirja raamatusse. Oih, me unustasime prantsuse keele! Kõik naeravad lõbusalt. Peter vannub Briti kuningannale truudust ka Kanada teises riigikeeles. Siis jagunevad kolleegid, vabatahtlikud ja pereliikmed kaheks: kes kutsuva söögilaua juurde, kes Peteri ligidale, et tähtsast päevast foto teha. Hiljem viib ladusa jutusoonega ja esinemist nautiv Peter meid eksklusiivsele tutvumisringile parlamendi kahes kojas.
Hollandi nimega eestlane
Hollandipärane nimi Van Loan tuli Peteri isalt, aga et ta lahkus pere juurest enne kui Peter sündis, kasvas Peter üles tavalises eesti peres – ema Malle ning vanavanemate Juta (Väljaotsa) ja Leo Rentiku seltsis.
“Kasvasin päris traditsioonilises eesti vaimus,” selgitab Peter lahkelt oma perekonna lugu. Peter Van Loan oskab küll eesti keeles öelda vaid mõned fraasid, näiteks “Kuradi poisid!” (kusjuures “poisid” käib tema enda ja venna Chrisi kohta) ning “Tervitan vanaema poolt”.
Arutan endamisi, millal võis Peteri eesti keel kaduda. Kas teismeliseeas või ülikoolis? Kuid selgub, et eesti keelt pole ta kunagi osanudki. Kodus rääkisid vanavanemad ja ema hoopis saksa keelt. Peteri sugulane, ajakirjanik Jaan Väljaots ei tea, miks oli Juta ja Leo koduseks keeleks saksa keel, kuid võib oletada, et nad valdasid seda inglise keelest vabamalt ning sellega sooviti poistele kodust anda kaasa teine võõrkeel, millega oleks siiski rohkem peale hakata.
Arutan endamisi, millal võis Peteri eesti keel kaduda. Kas teismeliseeas või ülikoolis? Kuid selgub, et eesti keelt pole ta kunagi osanudki. Kodus rääkisid vanavanemad ja ema hoopis saksa keelt. Peteri sugulane, ajakirjanik Jaan Väljaots ei tea, miks oli Juta ja Leo koduseks keeleks saksa keel, kuid võib oletada, et nad valdasid seda inglise keelest vabamalt ning sellega sooviti poistele kodust anda kaasa teine võõrkeel, millega oleks siiski rohkem peale hakata.
Lastelaste puhul ei peetud vajalikuks eesti identiteedist kramplikult kinni pidada. (Kolmanda põlve immigrandid ikkagi!) Kuigi eestlus ei pursku Van Loani silmist ja keelelt, räägib mees sellest heldimusega. Täiesti siiralt tundub, et see on tema jaoks midagi armsat ja head. Oma eestlusest laseb Peter teistelgi auto pakiruumile kleebitud sinimustvalge kaudu osa saada.
Miks tegi juristina töötav mees otsuse poliitika kasuks? Oma ametlikul kodulehel põh-jendab Peter seda eestlusega – ema peres kaotasid mitmed vabaduse või elu nõukogude või-mu ja natside tõttu. Ka kodus räägiti alailma poliitikast, kuna juba vanaisa Leo üritas kandideerida 1940. aasta valimistel kommunistide vastu. Ka Peteri esimene kraad on poliitika alalt – rahvusvahelistes suhetes.
Jaan Väljaots pakub, et konservatiivse partei kasuks otsustamisel võisid otsustavaks saada Eesti Vabariigi aegse haridusega vanavanemate väärtushinnangud. Näiteks vanaisa oli Peteri poisipõlve vaieldamatu iidol ning ilmselt just tänu temale oli tal lihtne nimelt konservatiivse partei ideaalidega samastuda: konservatiivid tundusid hoolivat ka demokraatiast ja vabadusest rohkem kui “tollased liberaalid kauaaegse peaministri Pierre Trudeauga eesotsas”.
Suurem plaan – konservatiivid
Kanada konservatiivide retoorikas on ilusate nimisõnade “vabadus” ja “demokraatia” kõrval ka veidi karmimaid tegusõnu: tõsta järsult kaitsekulutusi, suurendada politseinike hulka tänavail, määrata rohkem reaalseid vanglakaristusi ning ühineda USA raketitõrjekilbiga.
Kuid aktiivseim võitlus on suunatud juba möödunud juunis vastu võetud geiabielusid lubava seaduse tühistamiseks ja lastepäevahoiu riikliku süsteemi loomise vastu. 42-aastane vallaline Peter Van Loan on veendunud, et abielu ja perekond peaksid olema traditsioonilised, st ainult mehe ja naise vaheline liit. Geidel on teisi võimalusi, kuidas kindlustada kinnisvara “perekonda” jäämine ja kuidas hoolitseda ühiste laste eest.
Kuid – Kanadast eemaldudes – kas ja mis kasu võiks Eestile tuua Kanada välisministri Peter MacKay eestlasest parlamentaarne sekretär Euroopa ja Venemaa asjades? Vähemalt Venemaa-küsimustes on Kanada par-lamendis sarnaselt (ehk siis kriitiliselt) mõtlev mees.
Friday, May 22, 2009
Kanada ei ole enam ninnu-nännu-maa
Ilmunud Ekspressis augustis 2006 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/87711F06C151D1EFC22571B5007C9A50
Kui ma läinud hilissügisel peretuttavalt Kanada identiteedi kohta uurisin, sain kuulda alaväärsuskompleksist laetud hala selle kohta, et Kanada on USAga võrreldes mõttetu rahuvalveriik, mida keegi rahvusvaheliselt tõsiselt ei võta. Nüüd vahest võivad end ameeriklastega võrdlevad kanadalased rahulikumalt hingata: konservatiivide valitsusjuht Harper on Iisraeli käitumist toetades olnud isegi innukam, kui tavaliselt on USA. Harper on toonud Kanada välispoliitikasse mõttemalli, mille kohaselt kaaluvad sõjalised operatsioonid üles diplomaatilised püüdlused.
Tõepoolest kasvatab Kanada mitmemiljardi-dollari-muskleid, et "teha tasa 13 aastat kestnud liberaalse valitsuse ignorantsi". Raha läheb lennukite, laevade, helikopterite ja veoautode soetamiseks. Tähelepanelik inimõiguslase silm märkab, et liberaalse valitsusega võrreldes ei räägi Kanada valitsus enam vajadusest pöörata tähelepanu USA sõjavangilaagrites toimuvale. Kogu inimõiguste jutt on riigiametnike memodest pehmelt välja toimetatud, enne kui see ministri jutupunktideks vormistub.
Jah, Kanada toetab hiljutises Liibanoni-kriisis üheselt Iisraeli. Siiamaani ehk siis liberaalse ninnu-nännu-valitsemisperioodi jooksul ei ole Kanada kumbagi osapoolt toetanud, on püütud leida tasakaal vaenupooltele prääniku ja piitsa jagamisel.
Paljud araabia päritolu kanadalased peavad Hezbollah' tegevust rängaks eksimuseks rahvusvahelise õiguse vastu, kuid samuti peavad nad Iisraeli käitumist totaalselt ebaproportsionaalseks: kahe Iisraeli sõduri kinnipidamisele Hezbollah' poolt vastas Iisrael üle kolmesaja inimese tapmisega. Nii traagiliste sündmuste taustal märkis Kanada konservatiivne peaminister Stephen Harper vaid seda, et Iisraelil on õigus kaitsta oma julgeolekut ja et nende vastulöök oli mõõdukas.
Selles "mõõdukas" vastulöögis kaotas elu ka kaheksa Kanada kodanikku, nende hulgas neli lapsukest. See "mõõdukas" vastulöök algatas suurima evakueerimiskava, millega Kanada püüab Liibanonist välja tuua 37 000 oma kodanikku, kes on saatkonna juures registreerunud. Ühelgi teisel riigil ei ole Liibanonis nii palju kodanikke. Pole siis imestada, et Parliament Hillil protesteerivad inimesed loosungitega "laste tapmine ei ole mõõdukas vastulöök", "okupatsioon ei ole Kanada väärtus!", "peatage Kanada kodanike tapmine" jne.
Kanadas on enneolematult suur liibanoni kogukond ja Liibanoniski elab arvestuslikult 50 000 Kanada kodanikku (mõniteist tuhat elab alaliselt Liibanonis ega taotle tagasipöördumist)! Vastastikune seotus vääriks rohkemat kui Iisraeli pea paitamist. Nii ongi araabia päritolu Kanada kodanikud, kes valisid talvistel ennetähtaegsetel valimistel konservatiive, väga vihased. Arvestuslikult on araabia päritolu valijate hääl kaalukeeleks kaheteistkümnes valimisringkonnas, kus konservatiivid praegu võimul on. Kas nad suudavad oma kohad säilitada ka eelolevate valimiste järel?
Lubamatult hiljaks on jäänud Kanada evakueerimisoperatsioon Liibanonist - alles nädal pärast Liibanoni pommitamist alustasid konservatiivid Kanada kodanike evakueerimisega. Ka on evakueerimine Liibanonist olnud äärmiselt kaootiline. Isegi välisministeeriumis, mis praegu on tühi - suur osa ametnikke on saadetud appi Beirutisse Kanada saatkonda - kardetakse, et toimunut hakatakse hiljem uurima ja leitakse miljoneid asjaajamisvigu. Tüüpilisim on segadus laevale pääsejate nimekirjadega: näiteks helistatakse Liibanoni suvitama või külla sõitnud inimesele Kanada saatkonnast ja öeldakse: te olete nimekirjas, tulge sadamasse. Kui inimene koos perega, eluga riskides sadamasse jõuab, selgub, et tema nime ei ole nimekirjas.
Samas näitavad avaliku arvamuse uuringud, et konservatiivid tulevad sellest kaosest puhtalt välja. Pooled küsitletutest toetavad konservatiivide tegevust kriisi ajal. Konservatiivide liidri Stephen Harperi koduprovintsist Albertast pärit mõttemall "võta välismaale minnes relv kaasa" leiab üha enam toetajaid.
Kui ma läinud hilissügisel peretuttavalt Kanada identiteedi kohta uurisin, sain kuulda alaväärsuskompleksist laetud hala selle kohta, et Kanada on USAga võrreldes mõttetu rahuvalveriik, mida keegi rahvusvaheliselt tõsiselt ei võta. Nüüd vahest võivad end ameeriklastega võrdlevad kanadalased rahulikumalt hingata: konservatiivide valitsusjuht Harper on Iisraeli käitumist toetades olnud isegi innukam, kui tavaliselt on USA. Harper on toonud Kanada välispoliitikasse mõttemalli, mille kohaselt kaaluvad sõjalised operatsioonid üles diplomaatilised püüdlused.
Tõepoolest kasvatab Kanada mitmemiljardi-dollari-muskleid, et "teha tasa 13 aastat kestnud liberaalse valitsuse ignorantsi". Raha läheb lennukite, laevade, helikopterite ja veoautode soetamiseks. Tähelepanelik inimõiguslase silm märkab, et liberaalse valitsusega võrreldes ei räägi Kanada valitsus enam vajadusest pöörata tähelepanu USA sõjavangilaagrites toimuvale. Kogu inimõiguste jutt on riigiametnike memodest pehmelt välja toimetatud, enne kui see ministri jutupunktideks vormistub.
Jah, Kanada toetab hiljutises Liibanoni-kriisis üheselt Iisraeli. Siiamaani ehk siis liberaalse ninnu-nännu-valitsemisperioodi jooksul ei ole Kanada kumbagi osapoolt toetanud, on püütud leida tasakaal vaenupooltele prääniku ja piitsa jagamisel.
Paljud araabia päritolu kanadalased peavad Hezbollah' tegevust rängaks eksimuseks rahvusvahelise õiguse vastu, kuid samuti peavad nad Iisraeli käitumist totaalselt ebaproportsionaalseks: kahe Iisraeli sõduri kinnipidamisele Hezbollah' poolt vastas Iisrael üle kolmesaja inimese tapmisega. Nii traagiliste sündmuste taustal märkis Kanada konservatiivne peaminister Stephen Harper vaid seda, et Iisraelil on õigus kaitsta oma julgeolekut ja et nende vastulöök oli mõõdukas.
Selles "mõõdukas" vastulöögis kaotas elu ka kaheksa Kanada kodanikku, nende hulgas neli lapsukest. See "mõõdukas" vastulöök algatas suurima evakueerimiskava, millega Kanada püüab Liibanonist välja tuua 37 000 oma kodanikku, kes on saatkonna juures registreerunud. Ühelgi teisel riigil ei ole Liibanonis nii palju kodanikke. Pole siis imestada, et Parliament Hillil protesteerivad inimesed loosungitega "laste tapmine ei ole mõõdukas vastulöök", "okupatsioon ei ole Kanada väärtus!", "peatage Kanada kodanike tapmine" jne.
Kanadas on enneolematult suur liibanoni kogukond ja Liibanoniski elab arvestuslikult 50 000 Kanada kodanikku (mõniteist tuhat elab alaliselt Liibanonis ega taotle tagasipöördumist)! Vastastikune seotus vääriks rohkemat kui Iisraeli pea paitamist. Nii ongi araabia päritolu Kanada kodanikud, kes valisid talvistel ennetähtaegsetel valimistel konservatiive, väga vihased. Arvestuslikult on araabia päritolu valijate hääl kaalukeeleks kaheteistkümnes valimisringkonnas, kus konservatiivid praegu võimul on. Kas nad suudavad oma kohad säilitada ka eelolevate valimiste järel?
Lubamatult hiljaks on jäänud Kanada evakueerimisoperatsioon Liibanonist - alles nädal pärast Liibanoni pommitamist alustasid konservatiivid Kanada kodanike evakueerimisega. Ka on evakueerimine Liibanonist olnud äärmiselt kaootiline. Isegi välisministeeriumis, mis praegu on tühi - suur osa ametnikke on saadetud appi Beirutisse Kanada saatkonda - kardetakse, et toimunut hakatakse hiljem uurima ja leitakse miljoneid asjaajamisvigu. Tüüpilisim on segadus laevale pääsejate nimekirjadega: näiteks helistatakse Liibanoni suvitama või külla sõitnud inimesele Kanada saatkonnast ja öeldakse: te olete nimekirjas, tulge sadamasse. Kui inimene koos perega, eluga riskides sadamasse jõuab, selgub, et tema nime ei ole nimekirjas.
Samas näitavad avaliku arvamuse uuringud, et konservatiivid tulevad sellest kaosest puhtalt välja. Pooled küsitletutest toetavad konservatiivide tegevust kriisi ajal. Konservatiivide liidri Stephen Harperi koduprovintsist Albertast pärit mõttemall "võta välismaale minnes relv kaasa" leiab üha enam toetajaid.
Lasteaiad Kanadas ja Eestis – suurt vahet ei olegi
Avaldatud ajakirjas Pere ja Kodu millalgi 2006Lasteaia otsingutest kaugel Kanadas, mis tõid mu ringiga Eesti juurde tagasi
Otsin peatselt neljaseks saavale Jaan Kristjanile lasteaeda, kuhu laps hommikupoolikuti mängima ja seltskonda saata. Vihje peale leian Kolmandalt avenüült Reggio keskuse. Kuna tegemist on värskelt avatud lasteaiaga Ottawas Glebe-i linnaosas, siis on sinna veel vabu kohti saada. Olukord Kanada lastehoius on nimelt natuke nutune. Riik finantseerib lastehoidu alates neljandast eluaastast ja sedagi vaid paar tundi päevas. Kui emad ei taha kogu palgatulu otsemaid lapsehoidja arvele kanda, saavad nad rahulikuma südamega tööle minna alles siis, kui lapsuke kooli läheb. Loomulikult on puupüsti täis kõik eralasteaiad, mis pakkumise ja nõudluse suhet arvestades vanemailt hingehinda küsivad.
Niisiis – Reggio keskus. Tegutseb kiriku poolkorrusel, kuid kirikust rangelt eraldi. Hind 500 Kanada dollarit kuus 5 hommikupooliku eest nädalas. Aga ruumid igati lapsepärased, jooksu- ja mänguruumi pakub suur saal. Õppetuba ise on kõrgel lae all asuvate akende ja selle taga valitseva novembri pärastlõuna tõttu veidi pimedavõitu, kuid muu on muljetavaldav – see on paljude tegelusnurkadega selline parasjagu suur ruum. Laste seas toimetab keskealine tüsedam meesterahvas. Lae all nööri küljes kõlgub mingi lopergune tumekollane kera.
Me tegime päikest, seletab naeratades Joanne (perek nimi), Reggio keskuse juht. Tegevusel on reggio keskuses suur rõhk ja selleks on palju võimalusi: õppetoas on mütakas lavats vee ja kividega (pinnavormide õppimiseks, mägede ja jõgede ehitamiseks), teine samasugune lumivalge liiva, totsikute ja konnakarpidega (kaalumiseks ja kaevamiseks), postkast (kirjade saatmiseks, mis õhutab lugema ja kirjutama), miniatuursed kangasteljed kingakarbis, akvaarium kaladega, riiulil seisab kilesse pakitud savimütakas.
Saan teada, et reggio ongi tegevuspedagoogika ehk avastusõpe ning Montessori ja Waldorfpedagoogika väike sugulane, millest Reggio Emilia keskendub vaid koolieelikutele: sõime- ja lasteaiaealistele lastele. Veelgi hiljem saan teada, et samasse pehmesse patta võib panna ka Eestis levinud Hea Alguse rühmad ja Eesti õpetlase Johannes Käisi laialt levinud vaated ja pedagoogilised põhimõtted.
Absoluutselt vägivallavaba
Esimene asi, mis mulle lasteaias Jaan Kristjanit viies ja tal järel käies silma torkab, on rahulikkus. Lapsed on lausa ebaharilikult rahulikud. (Mäletan, kui poeg kevadel Makedoonias lasteaias käis, lõi lärm mul esimesel päeval kõrvad lukku. Paar Tallinna lasteaeda, mida sügisel proovimas käisime, polnud paremad.) See siin on absoluutselt vägivallavaba: keegi ei jonni, ei torma, ei aele, ei tõukle. Peale viimast sõda loodud pedagoogikaharu üheks eesmärgiks olevatki olnud vägivalla minetamine. Mismoodi täpselt nad seda saavutavad, ei tea, sest kahte poega kasvatades ei ole ka mina saanud ilma pepulaksudeta. Võib-olla on vahe selles, milliseks otstarbeks kasutakse mängu, lapse peamist õppimisvahendit?
Mine mängi, lükkan lapse mänguasjakasti poole. Ma tahan lugeda / süüa teha / nõusid pesta. Mine viida aega, tähendab see. Võib-olla on reggio mängu teisiti mõtestanud? Mäng kui tegevus, kui õppimine, mitte kui ajaviit? Lapsed teevad midagi asjalikku. Õpivad maailma tundma, ehitavad midagi. Mida nad peaksidki peale hakkama kastis vedelevate kaisukarude, klotside ja autodega, kui puudub idee, mida nad peaksid nendega tegema?
Jah, me üritame leida vahendeid, kuidas mingit ideed tegelikkuseks teha, seletab alati naerusuine Joanne. Eelmisel nädalal küsis keegi midagi päikese kohta. Me siis ehitasimegi päikese! Ja pidime mõtlema, kuidas seda üles riputada.
Homme lähme me jalutama kuhugi, kus on näha jõgi ja mägi. Tahan lastele näidata, et mägi on kõrge ja jõgi on madalal. Siis saame mäed ja jõed-järved ise hiljem valmis ehitada, nihutab ta näitlikult veelavatsis kive edasi-tagasi.
Huvi pärast olen nüüd hakanud end kõrvalt jälgima ja üritan reggio põhimõtteid koduski kasutada. Mänguasjakasti pealesurumise asemel palun neid appi nõudepesumasinat laadima, pannkoogi- või hakklihatainast segama, paprikat lõikama – lasen neil endaga koos toimetada. Katsetan, kui aega on, naljapärast tegevuspedagoogikat kodustes tingimustes!
Lapsest endast algab huvi tegutseda ja õppida
Sarnasust reggio, teiste alternatiivpedagoogika harude nagu Montessori ja Steineri ning Eestis levinud Hea Alguse rühmade vahel on palju. Samasse kategooriasse sobitub ka Eesti õpetlase Johannes Käisi pedagoogika. Kõik need lähtuvad lapsest kui kellestki, kellest endast algab arenemine. Õpetaja on sealjuures vaid abiline, kes toetab ja varustab võimalike lahendustega, kuidas üht või teist saavutada. Näiteks ei korjata õppematerjale ära, need on alati sealsamas, lahtistel riiulitel. Saadaval, kui tuleb vajadus neid kasutada.
Küsin lisa Tallinna lähedal Viimsis reggio ja Käisi põhimõtete järgi töötava lasteaia juhatajalt Aina Alunurmelt ja ta kinnitab mu sõnu: Meie tunnusmärk on läbi kogemuse õppimine, kõike, niipalju kui võimalik, proovime ise läbi teha, katsetada, luua... Näiteks oleme ise ka leiba küpsetanud, rääkimata muust. Kõik materjalid, mis sobib lapsele kätte anda (st mis on ohutud), on rühmas lapsele kasutada. Teinekord nimetame rühmi ka töökodadeks, sest seda kila-kola on tõepoolest palju.
Joanne Kanada reggio keskusest seletab, et reggio lasteaias kindlat õppekava ja tunniplaani ei olegi, on vaid teemad, mida mängu ja tegevuse kaudu õpitakse. Üks tegevuspedagoogika põhimõte ongi see, et teemad ja tunnid võidakse küll ette planeerida, aga kui õpetaja näeb, et puudub lastepoolne huvi või kerkib ülesse mõni põnevam teema laste poolt, siis võetakse viimasest kinni ja minnakse edasi lapse poolt pakutava teemaga. Loomulikult on laste huvidega arvestamine märksa raskem, kui teha oma planeeritud tegevust. Aga kui see on lapse jaoks igav, siis ei pruugi see mingit tulemust anda. Jookseb mööda külgi maha.
Kui õppimine ja õpetamine pakuvad huvi, siis elu läheb.
Aina Alunurm on enne juhatajaks saamist neil põhimõtetel ka ise rühmas töötanud ja võib kinnitada, et sellest ajast on tal endal vaid väga head ja põnevad mälestused. Sest peale selle, et lapsel on põnev ja vaheldusrikas, muudab selline teemakäsitlus ka õpetaja rolli vaheldusrikkaks ja päeva huvitavaks. “Kõige tähtsam ongi õpetaja roll. Tegelikult on kõik kinni just temas, kas ta tahab teistmoodi tegutseda, sest see nõuab enam pingutamist, organiseerimist, lapsega arvestamist, kasvukeskkonna loomist ja kujundamist. Sest kui lapsele on kõik vahendid kättesaadavad, siis on ju ka rohkem koristamist või kui on kasutusel looduslikud vahendid, mis pudisevad, tekitavad mustust – jälle vaja näha rohkem vaeva korra loomisel. Aga kes õpetajatest on seda teed läinud, ei taha enam teise tööstiili juurde naasta.”
Eestis kasutab reggio ideid teadaolevalt tõepoolest vaid Viimsi lasteaed Piilupesa, kuigi Aina Alunurme arvates võivad sarnased nipid ka paljudes teistes lasteaedades kasutusel olla, kuna paljud on Piilupesast kogemusi noppimas käinud. Piilupesa lasteaed pakub reggio meetodist huvitatutele Tallinna Ülikooli ja Tallinna Pedagoogilise Seminari kaudu võimalust asjaga tutvumiseks. Kuid ega see, et reggio Eestis väga levinud ei olegi, paha ole. Selle asemel on Eesti lasteaedades kasutuses kaunis sarnase mõtteviisiga Hea Alguse rühmad ja Johannes Käisi filosoofial põhinev õpe, mida kasutatakse ilmselt paljudes eesti koolideski, ilma et sellest kõvasti lokku löödaks.
Aina Alunurmel on hea meel, et üks või teine tegevuspedagoogika haru üha enam levima hakkab ja häid tulemusi näitab. Kuid on siis keegi Eestis reggio- või Hea Alguse lapsi uurinud? Kuidas saavad nad tavapedagoogikaga koolis hakkama? Äkki nad sehkendavad rohkem, nihverdavad, segavad tundi? Nad tahavad uurida, teha, asjatada? Võibolla on nad liidrid, viivad üritusi läbi ja korraldavad midagi? Äkki on nad sellised kunstiinimesed? Vaevalt et keegi teab. Alunurm väidab siiski, et õpetajad koolis on öelnud, et need lapsed on loovad, hakkajad ja tegutsejad, sest nad on harjunud tegutsema. Lapsed, kellele antakse enam vabadust ja otsustamisõigust, on väljendusrikkamad, avatumad, julgevad küsida ja ettepanekuid teha.
Seda on mul huvitav teada, kuid ei saa öelda, et ma sellele iga päev reggio-lasteaia vahet liigeldes mõtleksin. Mulle tegelikult piisab täiesti sellestki, et poeg tahab hommikuti lasteaeda minna ja tal on seal sõbrad. Mis iseenesest ei ole sugugi vähetähtis.
**************
Johannes Käis
Omaaegse Võru Õpetajate Semnari juhataja ja silmapaistva Eesti pedagoogi Johannes Käisi (1885–1950) õpetus on mitme tänases pedagoogikas uuendusliku lahenduse aluseks. Tema filosoofias on tähtsaimal kohal lapsekohasuse nõue, isetegevuse ehk aktiivsuse põhimõte, eluläheduse põhimõte. Käisilikest tõdemustest lähtuvad ka kriitilise ehk iseseisva mõtlemise kujundajad – tööprotsess ise oma üldarendava ja isiksust kujundava sisuga on esmatähtis ning üleliigne abistamine seal, kus laps võiks iseseisvalt tegutseda, on kahjulik ta kasvamisele ja arenemisele. Tulemuslikuks tööks on Käisi sõnul vajalik soodus õhkkond; raskusi õppetöös saab võita kergemini kui probleem on esitatud huvitavalt; vajalik on õpetaja, kaaslaste ja kodu toetus. Käisi keskustamise ja üldõpetusega seostuvad näiteks ka projektõpe ja õppeainete põimimine. Õues õppimise liikuminegi on olemuselt Käisi loodusõpetuse metoodika. Käisi vaadete leviku eest seisab Johannes Käisi selts, kes igal aastal käisilike meetodite kasutamise eest õppetöös rahalisi preemiaid maksab. (allikas: internet)
Reggio Emilia
on alguse saanud Põhja-Itaaliast Reggio Emilia linnakest, kus seda on nimetatud ka "saja keele pedagoogikaks": keelelise väljenduse kõrval on lapse võrdväärseks väljendusvahenditeks käeline tegevus, laulmine, näitlemine, liikumine ja tants. Reggio looja Loris Malaguzzi (1920-1994) visandas uue õpetamisviisi kõikidele linnakese lastele, kes tema silmis olid kõik täieõiguslikud ühiskonna liikmed juba sünnist alates, intelligentsed, uudishimulikud ja imelised. Märksõnadeks on: lapsekeskne kasvatus, aktiivne suhtlemine, võimalikult loomulik keskkond tasakaalustamaks tänapäeva tehismaailma, kultuuritraditsioonide ja esivanemate vaimuvara väärtustamine. Iga nädal või kuu kannab kindlat teemat ning läbi selle toimuvad erinevad tegevused. Õppetöö järjepidevuse hoidmiseks kasutatakse palju dokumenteerimist arengukaustade, fotode ja videote näol, sest õppetöös koosneb kolmest osast: planeerimisest, tegutsemisest ja seejärel analüüsist. (allikas: internet)
on alguse saanud Põhja-Itaaliast Reggio Emilia linnakest, kus seda on nimetatud ka "saja keele pedagoogikaks": keelelise väljenduse kõrval on lapse võrdväärseks väljendusvahenditeks käeline tegevus, laulmine, näitlemine, liikumine ja tants. Reggio looja Loris Malaguzzi (1920-1994) visandas uue õpetamisviisi kõikidele linnakese lastele, kes tema silmis olid kõik täieõiguslikud ühiskonna liikmed juba sünnist alates, intelligentsed, uudishimulikud ja imelised. Märksõnadeks on: lapsekeskne kasvatus, aktiivne suhtlemine, võimalikult loomulik keskkond tasakaalustamaks tänapäeva tehismaailma, kultuuritraditsioonide ja esivanemate vaimuvara väärtustamine. Iga nädal või kuu kannab kindlat teemat ning läbi selle toimuvad erinevad tegevused. Õppetöö järjepidevuse hoidmiseks kasutatakse palju dokumenteerimist arengukaustade, fotode ja videote näol, sest õppetöös koosneb kolmest osast: planeerimisest, tegutsemisest ja seejärel analüüsist. (allikas: internet)
Hea Algus
algatati Eestis 1994 Avatud Eesti Fondi toel lasteaedadele ja koolidele, mille eesmärgiks on lapsekeskse metoodika levitamine Eestis. Hea Alguse tegevuskava aluseks on pidevalt uuenev õpiprogramm, mille arendamise eest seisab hea rahvusvaheline haridusühendus Step by Step. Hea Algus aitab luua võrdseid hariduslikke võimalusi kõigile Eesti lastele. Toetudes oma tegevuses õpetajate, lapsevanemate ja kogukonna vahelisele koostööle pannakse nii alus laste igakülgsele arengule, iseseisva mõtlemise ja vastutustundliku tegutsemise kujunemisele. Mittetulundusühingu Hea Algus tegevus on suunatud lastele sünnist kuni põhikoolini, rõhutades lapsekeskse kasvatuse põhiväärtusi. Peamisteks tegevusaladeks on õpetajate täiendkoolitus, uute haridusalgatuste ellukutsumine ning lastele ja lapsevanemaile mõeldud ürituste korraldamine. (allikas http://www.heaalgus.ee/)
algatati Eestis 1994 Avatud Eesti Fondi toel lasteaedadele ja koolidele, mille eesmärgiks on lapsekeskse metoodika levitamine Eestis. Hea Alguse tegevuskava aluseks on pidevalt uuenev õpiprogramm, mille arendamise eest seisab hea rahvusvaheline haridusühendus Step by Step. Hea Algus aitab luua võrdseid hariduslikke võimalusi kõigile Eesti lastele. Toetudes oma tegevuses õpetajate, lapsevanemate ja kogukonna vahelisele koostööle pannakse nii alus laste igakülgsele arengule, iseseisva mõtlemise ja vastutustundliku tegutsemise kujunemisele. Mittetulundusühingu Hea Algus tegevus on suunatud lastele sünnist kuni põhikoolini, rõhutades lapsekeskse kasvatuse põhiväärtusi. Peamisteks tegevusaladeks on õpetajate täiendkoolitus, uute haridusalgatuste ellukutsumine ning lastele ja lapsevanemaile mõeldud ürituste korraldamine. (allikas http://www.heaalgus.ee/)
Fakte Kanada lasteaiast
· Kuigi Reggio Keskuses on köök, lasteaias sooja sööki siiski ei pakuta. Köögis asuvasse hiigelkülmkappi poetavad vanemad hommikul nimelised plastkarbid putrude, suppide või hautistega. Selle soendavad Miss Joanne ja miss Kate hiljem mikrouunis üles. Hommikul saavad lapsed röstsaia, piima ja moosi. Lõunasöögiks oli minu heameeleks kaetud siiski laud tõeliste taldrikute ja nugade-kahvlitega.
· Lõunauinakuks on madalad plastiklavatsid (nii vast 5 cm põrandast), ilma valgete linadeta. Igale lapsel on oma tekk või kaisuloom, kelle seltsis tuleb uni paremini. Ei mingit pidzhaama-vahetust – lapsed pikutavad voodeil mänguriietes.
· Reggio lapsel kannavad lasteaias ühtset vormi – selleks on lühikeste või pikkade varrukatega valge särk.
· Vanematel on alati võimalus rühma töös osaleda, parema info saamiseks aias toimuvast neid selleks isegi õhutatakse.
· Nohu ja köha puhul last koju ei ole vaja jätta, aga kui lapsel on palavik või lööve, siis last vastu ei võeta.
Kasuta tegevuspedagoogika põhimõtteid kodus:
Ärgita last mingile probleemile või konfliktile ise lahendust otsima, las pakub oma ideed välja.
Võta lapse mõnest küsimusest või ideest kinni ja uurige seda koos edasi.
Aita lapsel näha seost äsja kogetu ja õpitu vahel.
Las laps õpetab vahelduseks sulle midagi: saviga voolimist, värvimist, liiklust.
Kaasa laps kodustesse toimetustesse.
· Kuigi Reggio Keskuses on köök, lasteaias sooja sööki siiski ei pakuta. Köögis asuvasse hiigelkülmkappi poetavad vanemad hommikul nimelised plastkarbid putrude, suppide või hautistega. Selle soendavad Miss Joanne ja miss Kate hiljem mikrouunis üles. Hommikul saavad lapsed röstsaia, piima ja moosi. Lõunasöögiks oli minu heameeleks kaetud siiski laud tõeliste taldrikute ja nugade-kahvlitega.
· Lõunauinakuks on madalad plastiklavatsid (nii vast 5 cm põrandast), ilma valgete linadeta. Igale lapsel on oma tekk või kaisuloom, kelle seltsis tuleb uni paremini. Ei mingit pidzhaama-vahetust – lapsed pikutavad voodeil mänguriietes.
· Reggio lapsel kannavad lasteaias ühtset vormi – selleks on lühikeste või pikkade varrukatega valge särk.
· Vanematel on alati võimalus rühma töös osaleda, parema info saamiseks aias toimuvast neid selleks isegi õhutatakse.
· Nohu ja köha puhul last koju ei ole vaja jätta, aga kui lapsel on palavik või lööve, siis last vastu ei võeta.
Kasuta tegevuspedagoogika põhimõtteid kodus:
Ärgita last mingile probleemile või konfliktile ise lahendust otsima, las pakub oma ideed välja.
Võta lapse mõnest küsimusest või ideest kinni ja uurige seda koos edasi.
Aita lapsel näha seost äsja kogetu ja õpitu vahel.
Las laps õpetab vahelduseks sulle midagi: saviga voolimist, värvimist, liiklust.
Kaasa laps kodustesse toimetustesse.
Immigrante vajav Kanada ei suuda võõrtöölisi hoida
Ilmunud Päevalehes jaanuaris 2006 http://www.epl.ee/artikkel/309047
Kanadas toimuvad 23. jaanuaril parlamendivalimised ja kuigi immigratsioon on üks riigi valupunkte, ei taha poliitikud seda teemat valimisdebattides tõstatada.
Kanada vajab majanduskasvu hoidmiseks aastas juurde umbes 300 000 immigranti, kuid riik suudab vastu võtta vaid kaks kolmandiku sellest. Kanada immigratsiooniminister Joe Volpe ütles hiljuti, et riik püüab olukorra parandamiseks kiiresti summasid leida ja saavutada viie aasta jooksul taseme, mis lubaks vastu võtta isegi rohkem immigrante.
Samal ajal kui peaminister Paul Martin loodab vähendada Kanada kasvavat tööjõupuudust immigratsiooni abil, on tegelikult probleeme immigrantidele sellise töö leidmisega, mis vastaks nende haridusele. Nimelt ei tunnusta Kanada provintsid enamikku Euroopa ja Aasia arsti- ja inseneridiplomeid. Riiki saabunud välismaiste spetsialistide alahindamise tõttu kaotab Kanada arvestuslikult umbes 34 miljardi Eesti krooni suuruse summa aastas, kirjutas Kanada juhtiv päevaleht Globe and Mail.
Probleemi lahendada püüdev Kanada valitsus eraldab tervelt miljard dollarit, et hõl-bustada uustulnukate ühiskonda sulandumist. Samas on tasuta keele- ja kultuuritundmise loengute asemel vaja välismaalt saabunud spetsialistidele pakkuda erialast praktiseerimisvõimalust ja internikohti, veelgi vajalikum on aga tunnustada nende diplomeid enne Kanadasse saabumist.
Arvestuslikult naaseb kohanemisraskuste tõttu Kanadast kodumaale kuni kolmandik immigrante, kes on tavaliselt hästiharitud ja kõrgelthinnatud spetsialistid. Paljud kolivad edasi USA-sse.
Praegu on Kanada immigratsiooniametnike töölaual taotluspaberid umbes 700 000 tulevaselt sisserändajalt, kes on selle dokumendi eest maksnud küllalt suure summa. Kõikide nende paberite läbivaatamiseks kuluks kuni kolm aastat. Selline venitamine võib kahjuks kogu süsteemi pea peale pöörata – järjekorras ootavad inimesed tunnevad kiusatust siseneda riiki
turistiviisaga või teha võlts-asüülitaotlusi.
Moldovlaste hirmus kogemus
Kahe aasta eest said üle kolme aasta Kanada elamisluba oodanud moldovlased Manana ja Marcel loa kätte. Nad kolisid elama Quebeci provintsi, Ottawa lähistel asuvasse väikelinna. Rumeenia keele oskus annab neile prantsuskeelsesse ühiskonda sulandumisel eelised, hea inglise keel lubab mõlemal konkureerida Ottawa tööturul.
Pangaametniku töökogemuse ja arvutieriala diplomiga mehe jaoks oli uude ühiskonda saabumine hirmutav kogemus. Marcel lubas end maha lasta, kui ta kolme kuu jooksul tööd ei leia. Õnneks kulus tal töö leidmiseks vaid kaks ja pool kuud. Ka Manana leidis pooleteise aasta pärast enda haridusele ja kogemusele vastava töö.
Kanadas potentsiaalsete immigrantide väljavalimiseks kasutatav punktisüsteem ei soodusta heade oskustööliste saabumist riiki, kuigi Kanadas on nende järele tõsine vajadus.
Ainuüksi Ontario provintsi on vaja 50 000 ehitustöölist ja 10 000 veoautojuhti.
Immigratsioon pole probleemidest hoolimata valimiste lemmikteema. Ka praeguse valimiskampaania ajal väldivad poliitikud probleemi, sest sellega ei saa lisahääli võita. Pigem võivad nad rohkete immigrantidega suurlinnades oma pühendunud poolehoidjate hääli kaotada.
Immigrandile ei taga hea haridus veel töökohta
•• Kanada võtab aastas per capita vastu rohkem immigrante kui ükski teine riik maailmas. Samal ajal on Kanada ainuke arenenud riik, mis soovib rohkem immigrante, kui tegelikult saab.
•• Küsitlused näitavad, et hea haridusega immigrandid ei löö enam sama hästi läbi, kui vähem haritud sisserändajad 30 aastat tagasi. Probleem on selles, et Kanada ei tunnusta nende kvalifikatsiooni. Teine probleem on immigrantide geograafiline paiknemine. 80 protsenti immigrantidest asub elama niigi ülerahvastatud suurlinnadesse.
•• Valitsus peaks piirama immig-rantide kvooti ning lubama ajutistel töölistel ja välisüliõpilastel riiki jääda (praegu peavad nad elamisloa taotlemiseks riigist lahkuma). Nendel immigrantidel poleks mingeid raskusi riiki sulandumisel, kuna neil on juba vajalikud oskused ja diplomid töö saamiseks.
•• Ideaalis peaks sisserännanutest 60 protsenti olema haritud tööjõud ja vaid 40 protsenti perega taasühinejad, kellele pole hariduslikke ega keelelisi tingimusi seatud. 20 protsenti Kanada tööjõust vajab töötamiseks provintsivalitsuse luba.
Immigrantide vastuvõtu-punktisüsteem
Vanus
•• Annab kõige rohkem 10 punkti, maksimumpunktid saavad 21–49-aastased inimesed.
Haridus
•• Selle eest saab kuni 25 punkti, maksimum magistrikraadi eest.
Keeleoskus
•• Maksimum 24 punkti: 16 punkti vähemalt ühe riigikeele ladusa oskuse eest.
Töökogemus
•• Võib saada kuni 21 punkti, maksimumpunktid nelja-aastase kogemuse eest.
Töökoht Kanadas
•• 10 punkti saab juba olemasoleva töökoha eest Kanadas.
•• Lisaks saavad 10 nn sulandumispunkti Kanada töökogemusega inimesed ja need, kelle abikaasal on ülikoolidiplom.
Tulemus
•• 67 punktiga 100-st saab Kanada elamisloa.
Kanadas toimuvad 23. jaanuaril parlamendivalimised ja kuigi immigratsioon on üks riigi valupunkte, ei taha poliitikud seda teemat valimisdebattides tõstatada.
Kanada vajab majanduskasvu hoidmiseks aastas juurde umbes 300 000 immigranti, kuid riik suudab vastu võtta vaid kaks kolmandiku sellest. Kanada immigratsiooniminister Joe Volpe ütles hiljuti, et riik püüab olukorra parandamiseks kiiresti summasid leida ja saavutada viie aasta jooksul taseme, mis lubaks vastu võtta isegi rohkem immigrante.
Samal ajal kui peaminister Paul Martin loodab vähendada Kanada kasvavat tööjõupuudust immigratsiooni abil, on tegelikult probleeme immigrantidele sellise töö leidmisega, mis vastaks nende haridusele. Nimelt ei tunnusta Kanada provintsid enamikku Euroopa ja Aasia arsti- ja inseneridiplomeid. Riiki saabunud välismaiste spetsialistide alahindamise tõttu kaotab Kanada arvestuslikult umbes 34 miljardi Eesti krooni suuruse summa aastas, kirjutas Kanada juhtiv päevaleht Globe and Mail.
Probleemi lahendada püüdev Kanada valitsus eraldab tervelt miljard dollarit, et hõl-bustada uustulnukate ühiskonda sulandumist. Samas on tasuta keele- ja kultuuritundmise loengute asemel vaja välismaalt saabunud spetsialistidele pakkuda erialast praktiseerimisvõimalust ja internikohti, veelgi vajalikum on aga tunnustada nende diplomeid enne Kanadasse saabumist.
Arvestuslikult naaseb kohanemisraskuste tõttu Kanadast kodumaale kuni kolmandik immigrante, kes on tavaliselt hästiharitud ja kõrgelthinnatud spetsialistid. Paljud kolivad edasi USA-sse.
Praegu on Kanada immigratsiooniametnike töölaual taotluspaberid umbes 700 000 tulevaselt sisserändajalt, kes on selle dokumendi eest maksnud küllalt suure summa. Kõikide nende paberite läbivaatamiseks kuluks kuni kolm aastat. Selline venitamine võib kahjuks kogu süsteemi pea peale pöörata – järjekorras ootavad inimesed tunnevad kiusatust siseneda riiki
turistiviisaga või teha võlts-asüülitaotlusi.
Moldovlaste hirmus kogemus
Kahe aasta eest said üle kolme aasta Kanada elamisluba oodanud moldovlased Manana ja Marcel loa kätte. Nad kolisid elama Quebeci provintsi, Ottawa lähistel asuvasse väikelinna. Rumeenia keele oskus annab neile prantsuskeelsesse ühiskonda sulandumisel eelised, hea inglise keel lubab mõlemal konkureerida Ottawa tööturul.
Pangaametniku töökogemuse ja arvutieriala diplomiga mehe jaoks oli uude ühiskonda saabumine hirmutav kogemus. Marcel lubas end maha lasta, kui ta kolme kuu jooksul tööd ei leia. Õnneks kulus tal töö leidmiseks vaid kaks ja pool kuud. Ka Manana leidis pooleteise aasta pärast enda haridusele ja kogemusele vastava töö.
Kanadas potentsiaalsete immigrantide väljavalimiseks kasutatav punktisüsteem ei soodusta heade oskustööliste saabumist riiki, kuigi Kanadas on nende järele tõsine vajadus.
Ainuüksi Ontario provintsi on vaja 50 000 ehitustöölist ja 10 000 veoautojuhti.
Immigratsioon pole probleemidest hoolimata valimiste lemmikteema. Ka praeguse valimiskampaania ajal väldivad poliitikud probleemi, sest sellega ei saa lisahääli võita. Pigem võivad nad rohkete immigrantidega suurlinnades oma pühendunud poolehoidjate hääli kaotada.
Immigrandile ei taga hea haridus veel töökohta
•• Kanada võtab aastas per capita vastu rohkem immigrante kui ükski teine riik maailmas. Samal ajal on Kanada ainuke arenenud riik, mis soovib rohkem immigrante, kui tegelikult saab.
•• Küsitlused näitavad, et hea haridusega immigrandid ei löö enam sama hästi läbi, kui vähem haritud sisserändajad 30 aastat tagasi. Probleem on selles, et Kanada ei tunnusta nende kvalifikatsiooni. Teine probleem on immigrantide geograafiline paiknemine. 80 protsenti immigrantidest asub elama niigi ülerahvastatud suurlinnadesse.
•• Valitsus peaks piirama immig-rantide kvooti ning lubama ajutistel töölistel ja välisüliõpilastel riiki jääda (praegu peavad nad elamisloa taotlemiseks riigist lahkuma). Nendel immigrantidel poleks mingeid raskusi riiki sulandumisel, kuna neil on juba vajalikud oskused ja diplomid töö saamiseks.
•• Ideaalis peaks sisserännanutest 60 protsenti olema haritud tööjõud ja vaid 40 protsenti perega taasühinejad, kellele pole hariduslikke ega keelelisi tingimusi seatud. 20 protsenti Kanada tööjõust vajab töötamiseks provintsivalitsuse luba.
Immigrantide vastuvõtu-punktisüsteem
Vanus
•• Annab kõige rohkem 10 punkti, maksimumpunktid saavad 21–49-aastased inimesed.
Haridus
•• Selle eest saab kuni 25 punkti, maksimum magistrikraadi eest.
Keeleoskus
•• Maksimum 24 punkti: 16 punkti vähemalt ühe riigikeele ladusa oskuse eest.
Töökogemus
•• Võib saada kuni 21 punkti, maksimumpunktid nelja-aastase kogemuse eest.
Töökoht Kanadas
•• 10 punkti saab juba olemasoleva töökoha eest Kanadas.
•• Lisaks saavad 10 nn sulandumispunkti Kanada töökogemusega inimesed ja need, kelle abikaasal on ülikoolidiplom.
Tulemus
•• 67 punktiga 100-st saab Kanada elamisloa.
Leiutamine – see on imelihtne
Ilmunud Eesti Päevalehes 2007. aasta jaanuaris http://www.epl.ee/laupaev/368893
Ottawa ülikooli biokeemiaprofessor Illimar Altosaar pookis oma Eestis peetud loengusarjaga leiutamispisiku viiele Tallinna tehnikaülikooli geenitehnoloogiainstituudi kraadiõppurile, kellest said Eesti värskeimad leiutajad.
Professor Altosaar on inimeste annete äratamise maailmameister. Ka tundub ta elavat maailmas, kus kõik on võimalik ja kõik soovid lähevadki täide. Mullu pidas ta koos patendikonsultant Tauno Ottoga ning Traugott Läänemäega tehnikaülikoolis loengusarja innovaatikast.
Põhisõnum oli: igaüks saab kaitsta oma ideed või leiutist.
“Eesti kraadiõpilaste faktiteadmised on üsna head,” selgitab professor Altosaar, “kuid puudu jääb oskusest neid teadmisi ülesannete lahendamisel loovalt rakendada. Üliõpilastele on vaja tutvustada loova mõtlemise tehnikaid. Peame julgustama üliõpilasi mõtteid edasi arendama, ideid julgelt ellu viima ning esitama neid ka patendiametile kaitsmiseks.”
Just oskus loovalt mõelda ning faktidest uusi ideid tuletada on tähtis eeldus ühiskonnas läbi löömiseks, on praegu Austraalias Südneüs New South Walesi ülikoolis merebaktereid uuriv eesti teadlane Altosaar kindel.
Üliõpilastele oli innovaatikaloengusarja eesmärk patenteerida õppeaasta jooksul vähemalt üks idee.
Kus näed vajadust, leia lahend
“Alguses oli selline plaan, et iga grupp kaitseb kursuse jooksul ühe patendi. Kuid kuna osutus, et patendiametis on võimalik registreerida ka kasulikku mudelit, mis on märksa lihtsam ja kiirem, siis hakkas meie naiskond of course just selles suunas töötama,” valgustab Anastassia Voronova, 23-aastane geenitehnoloog.
“Kõige alguses hakkasime otsima vajadust. Püüdsime lähtuda eeskätt meie igapäevase töö muredest ja ebamugavustest instituudi laborites,” selgitab Anastassia. “Selgus, et kõik vajadused, mida me suutsime laboritöös välja mõelda, olid juba maailmaturul lahenduse leidnud.
(Meie laborisse nende uuenduste soetamine on arvatavasti jäänud raha taha.) Sellepärast pidime mõtlemissuunda muutma. Me loobusime esialgsest kavast kaitsta patent just geenitehnoloogia alal ja hakkasime otsima vajadust oma argielust.”
Üks doktorante, Julia Smirnova, juhtis tähelepanu, et spordiklubide duširuumides pole riiuleid ega aluseid, kuhu saaks panna šampoonid ja dušigeelid. Loomulikult on see ebamugav.
“Nii mõtlesimegi, et oleks vahva, kui oleks lihtne kaasaskantav seade, mida seinale riputada ja millele hügieenitarvikud asetada,” jutustab Anastassia Voronova. “Pärast pikki vaidlusi oli meie seade järgmine: kummist matt, mille mõlemal poolel on hulgi iminappasid. Ühe poolega paned seina külge ja teisele poolele oma pudelid. Pärast kasutamist voldid mati kolmeks – moodustub rahakoti kuju.”
Pikk samm tuleviku suunas
Mõeldud – kaitstud. Noorteadurid koostasid kaaskirja, pidasid nõu patendiameti patendivoliniku Tauno Otto ja konsultandi Ülo Anijalaga ning juba juunis said kinnituse, et kasulik mudel on võetud registreerimiseks! Hiljuti said leiutajad Anastassia Voronova, Helle Sadam, Kairit Zovo, Julia Smirnova ja Kaie Pill ka uhke tunnistuse: “Iminappadega kinnitusmatt”, mudel number 00629.
“Me olime kõik väga õnnelikud ja enda üle uhked, sest meil oli tunne, nagu oleksime astunud suure sammu tuleviku suunas,” ütleb Julia Smirnova, kolmanda aasta doktorant.
“Minu jaoks tähendas see mingite šabloonide murdumist,” kirjeldab magistrant Anastassia Voronova saavutusega seotud tundeid.
“Eks ikka mõtled, et patendimaailm on sinust nii kaugel. Aga ei olegi, kõik on teostatav, kui on tahtmist ja kannatust. Meie kasulik mudel pole küll registreeritud meie erialal, s.t geenitehnoloogias, kuid sellegi poolest saime kokku puutuda tõelise patendinduse maailmaga – alates idee väljamõtlemisest kuni tunnistuse kättesaamiseni.”
Kaie Pillile, kes oli varem patendindusega kokku puutunud, ei olnud läbimurdehetk nii imeline nagu teistele. “Kuid mind siiski hirmutas ülesanne esitada patendiametisse kaitsmiseks mingi idee,” möönab ta. “Mul on hea meel, et meie juhendaja ei lubanud meil alla anda. Võib-olla see kõlab veidi suurustavalt, kuid mulle tundus, et innovaatikakursus andis mulle julguse elada ja tegutseda. Kõhklemata.”
“Ja pealegi,” lisab ta, “kogu protsess ise oli päris lõbus. See avardas mu maailmapilti. Ma sain lahti põhjendamatust hirmust patentide ees. See pani mind teisiti mõtlema, enda ümber vaatama ja arutama: mida saaks teisiti korraldada? Mida võiks paremini teha? Kas see või too leiutis on juba patendiga kaitstud?”
“Selgus,” kirjutab Anastassia Voronova, “et patendi kaitsmine ei olegi nii aeganõudev, bürokraatlik ja keeruline protsess, kui ma arvasin. Lõppude lõpuks me ju leiutasime uudse asja, mis teeb igapäevaelu veidi mugavamaks. Ja ainus, mida meil selleks vaja oli, olid noored, ideedest tulvil pead; internet, et kontrollida, ega selliseid asju varem leiutatud ei ole, ja paberileht, kuhu oma leiutis kirja panna. Lihtne!”
Kas noorte teadlaste Helle Sadama, Julia Smirnova, Anastassia Voronova, Kaie Pilli ja Kairit Zovo leiutis läheb tootmisse? Kas tekib majanduslik innovatsioon? Kas tuleb hiigelkasum? Noored kraadiõppurid ei tea veel, mida oma kasuliku mudeliga edasi teha, kas taotleda toetust mujal maailmas patenteerimiseks või püüda see maha müüa. Nad on juba taotlenud stipendiumi, et saada raha mudeli mujal patenteerimiseks, kuid pole seda veel saanud.
Innovaatiline professor Altosaar
•• Biokeemiaprofessor Illimar Altosaar on leiutaja. Ühe lennureisi ajal tuli talle pähe idee luua hoopis teistmoodi kinnitusega põrandalauad. “Uudse nipiga saaks puitpõrandaid paigaldada hoopis lihtsamalt, mis teeks laudpõrandad hulga kättesaadavamaks ja tooks puitpõrandamüüjatele rohkem raha sisse,” seletab Altosaar.
•• Biokeemik leiutab ... puit-põrandate paigaldussüsteeme, mõtlesin hämmeldunult. (Meeles mõlkus eesti vanasõna kingsepast ja tolle liistudest.) Kuid Illimar Altosaar ongi just selline: lisaks ideedele, kuidas geneetiliselt muundatud toiduainete abil maailma päästa (ta kasutab maailmast rääkides sõna “patsient” ja biotehnilisi toiduaineid nimetab ta “arstirohuks”), teeb ta praegu Austraalias New South Walesi ülikoolis merebakterite metagenoomuuringuid, õpetab pojad Jaani, Rauli ning tütrekese Kariina kollase liivaga meres surfama ja õpib Austraalia aborigeenide iidset surfamisfilosoofiat. Professor Altosaar on inimene, kelle peas on need huvid sulanud üheks tervikuks, üksteist täiendavaks üin-üang’iks, uudishimulikuks maailma avastamiseks. Ta julgeb elada ega karda suurelt mõelda ja tema tegevusraadius ulatub sellepärast ka maakera kuklapoolele.
•• Põllumajandusliku biotehnoloogia arendamist toetab Altosaar kirglikult. Ta teeb enda sõnul “tõesti seda tänuväärset tööd” ja propageerib geneetiliselt modifitseeritud toiduaineid. Ta kurjustab Euroopa Liiduga, et too ei luba importida geneetiliselt muundatud (GMO) toiduaineid, näiteks Kanadas valmistatud rapsiõli.
•• Üht kaalukat GMO-sid pooldavat argumenti kuulsin ma GMO-propagandas esimest korda. Altosaar ütles: “Kui lisada kapsale üht kindlat valku pisikesest bakterist Bacillus thuringiensus, langeb ära vajadus kapsaid kapsausside vastu mürgitada.”
•• Samuti pole vaja väetada geenimuundatud taimi, millele on lisatud ühes väikeses bakteris olevat geeni Nä0. See geen toodab ensüümi, mis lagundab lämmastikdioksiidgaasi. Väetistest ja põllumajandusmürkidest loobumine vähendab kasvuhoonegaase ja vee saastamist. See kõlab ju nutikalt?
•• “Geenitehnloogia on oma olemuselt roheline mõtteviis, maakera säästev ja hoidev. Me peame seda toetama, sest tervenemis-imed juhtuvad meie silme ees,” seletab Altosaar särasilmil.
Kanada peab tegutsema, et lõpetada pärismaalaste vaesus
Avaldatud EPL Ärilehes juunis 2007 http://www.arileht.ee/artikkel/391446
29. juuni toob tähelepanu alla „kolmanda maailma“ Kanada omaenda tagahoovis.
Pärismaalaste vaesus Kanadas, maailma ühes rikkaimas riigis on võrreldav olukorraga arengumaades. Sellele tõsiasjale tähelepanu juhtimiseks on 29. juuni kuulutatud actionpäevaks.
„Kui Kanadas läheb iga laps magama oma enda voodis, siis kanada esmarahvaste seas on tavaline, et kahe magamistoaga elamist jagab kuni 10 inimest. Kui keskkooli lõpetamine on kanada noorte hulgas iseenesest mõistetav tõsiasi, siis esmarahvastest ei lõpeta keskkooli 70 protsenti noortest. Samal ajal, kui Kanada noored mängivad hokit või loodavad poole kohaga tööd saada, teevad esmarahvaste noored rekordilisel tasemel enesetappe. Kui Kanada tööpuudus riigi lõikes on üks madalamaid, siis esmarahvaste hulgas otsib aktiivselt tööd 27 protsenti inimestest.“ Nii kirjutab Phil Fontaine, Kanada esmarahvaste assamblee (vaata http://www.afn.ca/) esimees. „Need kurvad faktid on meie riigi väike räpane saladus,“ sõnab Fontaine.
Reedel, 29. juuni keskpäeval alustab Phil Fontaine Ottawa Raehoone ees solidaarsusmarssi koos esmarahva laste, noorte (üle poole esmarahvastest on noorem kui 23 eluaastat) ja vanematega.
Indiaanipealik kutsub kõiki üles Kanada esmarahvaste toetuseks meelt avaldama: kirjutage valitsusele, tehke demonstratsioone, tuututage kasvõi autosignaali, soovitab ta. „Valitsused ei hooli meist, sest meil pole midagi, mida valitsus vajaks: meil pole raha, võimu ega hääli.“
Ottawa on traditsiooniliselt algonkini (algonquin) rahva maa.
Just maaküsimus on pealike meelest põhiline, mille kaudu saaks esmarahvaid aidata. Maataotluste arutamine valitsusega on kestnud nii kaua, et indiaanipealikel on põhjust kahtlustada Kanada valitsuse hea tahte puudumist. Maaga, kirjutab Fontaine, saame luua majandusliku baasi, kust töökohti luua, ja lõpetada abirahadest sõltumine.
Kuu aja eest ähvardas Manitoba provintsi indiaanipealik Terry Nelson maataotluste venimise tõttu blokeerida Ida- ja Lääne-Kanadat ühendava raudtee, sest „kui esmarahvaste liidrid ei suuda oma rahvale lootust anda, siis tuleb rahvas ise meelt avaldama“. Paljud ei toetanud esmarahvaid radikaalsete võtete kasutamisel, sest seaduste rikkumine pole just kõige parem moodus riiki seadusi järgima üles kutsuda.
Kuid juuni lõpp tõestab, et ähvardus saavutas oma eesmärgi: Kanada Indiaaniasjade minister Jim Prentice sekkus jõuliselt ja lahendas igivana maaküsimuse, eraldades 75 aakrit maad Manitoba provitsi pealinna Winnipegist põhja pool. Vastutasuks võttis pealik Nelson oma ähvarduse tagasi.
Kuid Kanada Konservatiivne valitsus võiks üksikute ähvarduste maandamise taktika asemel elustada kolm aastat tagasi välja töötatud kava vaesuse vähendamiseks esmarahvaste hulgas. Niinimetatud Pärismaalaste Ümarlaud töötas Liberaalse valitsuse ajal välja kokkuleppe, mis tõotas tõsiselt võetavaid meetmeid hariduse ja tervishoiu edendamiseks ja majanduslike võimaluste edendamiseks esmarahvaste hulgas. Enam kui aasta tagasi võimule saanud konservatiine partei keeldus aga plaani täitmast ja finantseerimast.
Terminid selgemaks
Kanada pärismaalasi kutsutakse inglise keeles aborigeenideks. Aborigeenide hulgas on inukid ehk inuitid, mestiitsid ja esmarahvad. Inukiteks (inuit) nimetavad end eskimod. Mestiitsid on aborigeeni hõimude ja prantsuskeelsete kanadalaste segaabieludest sündinute järeltulijad.
Esmarahvad moodustavad Kanada elanikkonnast umbes kolm protsenti, koos inuiti rahva ja metsiitsidega ulatub protsent viieni. Ametlikes dokumentides kõneldakse esmarahvastest ikka kui indiaanlastest. Indiaani Dokument (Indian Act) reguleerib sooduste saamist ja Indiaani Register (Indian Register) defineerib, keda pidada esmarahvaks.
29. juuni toob tähelepanu alla „kolmanda maailma“ Kanada omaenda tagahoovis.
Pärismaalaste vaesus Kanadas, maailma ühes rikkaimas riigis on võrreldav olukorraga arengumaades. Sellele tõsiasjale tähelepanu juhtimiseks on 29. juuni kuulutatud actionpäevaks.
„Kui Kanadas läheb iga laps magama oma enda voodis, siis kanada esmarahvaste seas on tavaline, et kahe magamistoaga elamist jagab kuni 10 inimest. Kui keskkooli lõpetamine on kanada noorte hulgas iseenesest mõistetav tõsiasi, siis esmarahvastest ei lõpeta keskkooli 70 protsenti noortest. Samal ajal, kui Kanada noored mängivad hokit või loodavad poole kohaga tööd saada, teevad esmarahvaste noored rekordilisel tasemel enesetappe. Kui Kanada tööpuudus riigi lõikes on üks madalamaid, siis esmarahvaste hulgas otsib aktiivselt tööd 27 protsenti inimestest.“ Nii kirjutab Phil Fontaine, Kanada esmarahvaste assamblee (vaata http://www.afn.ca/) esimees. „Need kurvad faktid on meie riigi väike räpane saladus,“ sõnab Fontaine.
Reedel, 29. juuni keskpäeval alustab Phil Fontaine Ottawa Raehoone ees solidaarsusmarssi koos esmarahva laste, noorte (üle poole esmarahvastest on noorem kui 23 eluaastat) ja vanematega.
Indiaanipealik kutsub kõiki üles Kanada esmarahvaste toetuseks meelt avaldama: kirjutage valitsusele, tehke demonstratsioone, tuututage kasvõi autosignaali, soovitab ta. „Valitsused ei hooli meist, sest meil pole midagi, mida valitsus vajaks: meil pole raha, võimu ega hääli.“
Ottawa on traditsiooniliselt algonkini (algonquin) rahva maa.
Just maaküsimus on pealike meelest põhiline, mille kaudu saaks esmarahvaid aidata. Maataotluste arutamine valitsusega on kestnud nii kaua, et indiaanipealikel on põhjust kahtlustada Kanada valitsuse hea tahte puudumist. Maaga, kirjutab Fontaine, saame luua majandusliku baasi, kust töökohti luua, ja lõpetada abirahadest sõltumine.
Kuu aja eest ähvardas Manitoba provintsi indiaanipealik Terry Nelson maataotluste venimise tõttu blokeerida Ida- ja Lääne-Kanadat ühendava raudtee, sest „kui esmarahvaste liidrid ei suuda oma rahvale lootust anda, siis tuleb rahvas ise meelt avaldama“. Paljud ei toetanud esmarahvaid radikaalsete võtete kasutamisel, sest seaduste rikkumine pole just kõige parem moodus riiki seadusi järgima üles kutsuda.
Kuid juuni lõpp tõestab, et ähvardus saavutas oma eesmärgi: Kanada Indiaaniasjade minister Jim Prentice sekkus jõuliselt ja lahendas igivana maaküsimuse, eraldades 75 aakrit maad Manitoba provitsi pealinna Winnipegist põhja pool. Vastutasuks võttis pealik Nelson oma ähvarduse tagasi.
Kuid Kanada Konservatiivne valitsus võiks üksikute ähvarduste maandamise taktika asemel elustada kolm aastat tagasi välja töötatud kava vaesuse vähendamiseks esmarahvaste hulgas. Niinimetatud Pärismaalaste Ümarlaud töötas Liberaalse valitsuse ajal välja kokkuleppe, mis tõotas tõsiselt võetavaid meetmeid hariduse ja tervishoiu edendamiseks ja majanduslike võimaluste edendamiseks esmarahvaste hulgas. Enam kui aasta tagasi võimule saanud konservatiine partei keeldus aga plaani täitmast ja finantseerimast.
Terminid selgemaks
Kanada pärismaalasi kutsutakse inglise keeles aborigeenideks. Aborigeenide hulgas on inukid ehk inuitid, mestiitsid ja esmarahvad. Inukiteks (inuit) nimetavad end eskimod. Mestiitsid on aborigeeni hõimude ja prantsuskeelsete kanadalaste segaabieludest sündinute järeltulijad.
Esmarahvad moodustavad Kanada elanikkonnast umbes kolm protsenti, koos inuiti rahva ja metsiitsidega ulatub protsent viieni. Ametlikes dokumentides kõneldakse esmarahvastest ikka kui indiaanlastest. Indiaani Dokument (Indian Act) reguleerib sooduste saamist ja Indiaani Register (Indian Register) defineerib, keda pidada esmarahvaks.
Milles on Kanada edukas?
Avaldatud Ekspressis veebruaris 2008 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/2D9E84460FA6FADFC22573DB004D1DA0
Võib-olla on seda praegu, mil Kanada võitis jälle juunioride maailmameistrivõistlused hokis, kohatu küsidagi. Jäähokis, muidugi.
Kanada on maailma parim hokimängija: füüsiline, agressiivne ja edukas.
Aga majanduses, kas teate mõnda Kanada kaubamärki?
Midagi, mis kaubariiulil kohe Kanadat, maailma üht rikkaimat ja suurimat riiki meelde tuletaks? (Peale puudelt sissevehitud vahtrasiirupi, muidugi.)
Kanadas on palju maad ja metsa ja puhta veega järvi, aga tuntud kaubamärke nagu ei ole. Ja kuigi kümme protsenti kogu maailma metsadest asub Kanadas, valivad Kanada tarbijad poes printeripaberit ostes ikka Soome või Rootsi paberipaki, kuna see on parima hinna ja kvaliteedi suhtega.
Kuidas on see võimalik, vangutavad majandusajakirjanikud päid. Üks nendest – Andrea Mandel-Campbell – kirjutas samal teemal isegi raamatu: “Miks mehhiklased ei joo Molsoni õlut?” (Molson on üks Kanada parim õlu.)
Ta küsis, miks joovad kanadalased Coronat, mis pole pealegi Mehhiko kõige parem õlu. Miks ei võiks Kanada oma parimate toodetega minna rahvusvahelisele turule?
Üks häda on see, et kanadalastel puudub enesekindlus, positiivses mõttes agressiivsus enesereklaami ja marketingi alal. Kanadalased defineerivad end negatiivselt, ameeriklaste kaudu:
“Me oleme teistsugused kui ameeriklased, me teeme asju teisiti kui ameeriklased jne.”
Kanada pärisosaks on (erinevalt USAst) kena olla ja mitte tüli tekitada, kuni selleni välja, et Kanada ei lobi omade tippspetsialistide kasuks ka rahvusvaheliste organisatsioonide vakantseid töökohti silmas pidades.
Kanada on no-logo maa, nimetu ja näota rahvas, mis teeb kaupa teiste riikide brändide jaoks või müüb oma ettevõtted välisturgudele minekuks ameeriklastele maha.
Teine asi on see, et riiklikult on Kanada majandus ülereguleeritud ja protektsionistlik. Ja seda eriti selles osas, mis puudutab välisturgudele sisenemist.
“Riik seaks justkui veskikivi selle kaela, kes tahab globaalselt äri ajada. Pealegi on Kanadal paljudes sektorites (riigi)monopolid (näiteks alkoholitootjad), kes otsustavad, mida kohalik tarbija joob/sööb/tarbib, ja kuna kodus pole konkurentsi, siis pole ka sundust suuremaid ahvatlusi välismaalt otsida,” kurjustab Andrea Mandel-Campbell.
Muidugi rehmatakse Kanadas tema jutu peale enamasti käega: “Ah, milline Milton Friedmani juturaamatust maha viksitud kapitalistlik pläma. Kellele on vaja Halliburtoni- ja Enroni-taolisi jamasid? Kellele neo-konservatiivsust, palun?” ironiseeritakse.
Aga tegelikult, kuidas on võimalik, et Soomes toodetud paber on põhjamaiselt kõrgete maksude ja transpordikulude kiuste ikka parim ost Kanadas?
Ajalehe The Globe and Mail majanduslisa Report on Business kirjutas hiljaaegu, et enamiku firmajuhtide soov on kiiresti suuri kasumeid teenida ja lühiajaliselt häid numbreid näidata.
Keegi ei ole huvitatud panustamast tootearendusse ega innovatsiooni. Tulemus on see, et üksteise järel pannakse Kanadas puidutööstusasutusi kinni.
Sarnane lugu juhtus Kanadas loodud ja toodetud heitgaasi- ja müravaba elektriautoga ZENN.
Viimaks ometi on olemas Kanadas disainitud ja valmistatud auto! Kuid Kyoto lepingu täitmisega hädas olev valitsus vaidles peaaegu terve aasta ettevõtjatega, et neid autosid üldse teedele lubada.
Need pole siiani igas provintsis legaalsed.
Võib-olla on seda praegu, mil Kanada võitis jälle juunioride maailmameistrivõistlused hokis, kohatu küsidagi. Jäähokis, muidugi.
Kanada on maailma parim hokimängija: füüsiline, agressiivne ja edukas.
Aga majanduses, kas teate mõnda Kanada kaubamärki?
Midagi, mis kaubariiulil kohe Kanadat, maailma üht rikkaimat ja suurimat riiki meelde tuletaks? (Peale puudelt sissevehitud vahtrasiirupi, muidugi.)
Kanadas on palju maad ja metsa ja puhta veega järvi, aga tuntud kaubamärke nagu ei ole. Ja kuigi kümme protsenti kogu maailma metsadest asub Kanadas, valivad Kanada tarbijad poes printeripaberit ostes ikka Soome või Rootsi paberipaki, kuna see on parima hinna ja kvaliteedi suhtega.
Kuidas on see võimalik, vangutavad majandusajakirjanikud päid. Üks nendest – Andrea Mandel-Campbell – kirjutas samal teemal isegi raamatu: “Miks mehhiklased ei joo Molsoni õlut?” (Molson on üks Kanada parim õlu.)
Ta küsis, miks joovad kanadalased Coronat, mis pole pealegi Mehhiko kõige parem õlu. Miks ei võiks Kanada oma parimate toodetega minna rahvusvahelisele turule?
Üks häda on see, et kanadalastel puudub enesekindlus, positiivses mõttes agressiivsus enesereklaami ja marketingi alal. Kanadalased defineerivad end negatiivselt, ameeriklaste kaudu:
“Me oleme teistsugused kui ameeriklased, me teeme asju teisiti kui ameeriklased jne.”
Kanada pärisosaks on (erinevalt USAst) kena olla ja mitte tüli tekitada, kuni selleni välja, et Kanada ei lobi omade tippspetsialistide kasuks ka rahvusvaheliste organisatsioonide vakantseid töökohti silmas pidades.
Kanada on no-logo maa, nimetu ja näota rahvas, mis teeb kaupa teiste riikide brändide jaoks või müüb oma ettevõtted välisturgudele minekuks ameeriklastele maha.
Teine asi on see, et riiklikult on Kanada majandus ülereguleeritud ja protektsionistlik. Ja seda eriti selles osas, mis puudutab välisturgudele sisenemist.
“Riik seaks justkui veskikivi selle kaela, kes tahab globaalselt äri ajada. Pealegi on Kanadal paljudes sektorites (riigi)monopolid (näiteks alkoholitootjad), kes otsustavad, mida kohalik tarbija joob/sööb/tarbib, ja kuna kodus pole konkurentsi, siis pole ka sundust suuremaid ahvatlusi välismaalt otsida,” kurjustab Andrea Mandel-Campbell.
Muidugi rehmatakse Kanadas tema jutu peale enamasti käega: “Ah, milline Milton Friedmani juturaamatust maha viksitud kapitalistlik pläma. Kellele on vaja Halliburtoni- ja Enroni-taolisi jamasid? Kellele neo-konservatiivsust, palun?” ironiseeritakse.
Aga tegelikult, kuidas on võimalik, et Soomes toodetud paber on põhjamaiselt kõrgete maksude ja transpordikulude kiuste ikka parim ost Kanadas?
Ajalehe The Globe and Mail majanduslisa Report on Business kirjutas hiljaaegu, et enamiku firmajuhtide soov on kiiresti suuri kasumeid teenida ja lühiajaliselt häid numbreid näidata.
Keegi ei ole huvitatud panustamast tootearendusse ega innovatsiooni. Tulemus on see, et üksteise järel pannakse Kanadas puidutööstusasutusi kinni.
Sarnane lugu juhtus Kanadas loodud ja toodetud heitgaasi- ja müravaba elektriautoga ZENN.
Viimaks ometi on olemas Kanadas disainitud ja valmistatud auto! Kuid Kyoto lepingu täitmisega hädas olev valitsus vaidles peaaegu terve aasta ettevõtjatega, et neid autosid üldse teedele lubada.
Need pole siiani igas provintsis legaalsed.
Kanadas korraldavad indiaanlased järgmised taliolümpiamängud
Avaldatud Eesti Päevalehes juulis 2008 http://www.epl.ee/artikkel/435859
Kui Vancouverisse jõuame, on 2010. aasta taliolümpiani jäänud vaid 93 esmaspäeva. Õitsvad kirsipuud on linna roosaks vooderdanud ja vihma ei sajagi.
Arvestades, et kahe aasta pärast saabub linna arvatavalt mitu miljonit inimest, on lennujaama turvakontroll üllatavalt lõtv: lennujaama vastu tulnud sõber tervitab meid ootamatult juba pagasilintide juures. Tundub, et Vancouver ootab külla vaid heasoovlikke inimesi, usaldab ega kontrolli.
Vaatame ringi Vancouveris, mis näeb aprilli lõpul välja nagu õitsev kirsiaed, kusjuures ookeanikaldale on istutatud isegi palmipuud, ja imestame: kuidas saab selles linnas pidada TALI-olümpiamänge?! Lihtsalt võrdluseks: kui Ottawas sadas läinud talvel maha neli ja pool meetrit lund, siis Vancouveris sajab novembrist maikuuni muudkui vihma, olgugi et linn asub Ottawaga võrreldes isegi kriipsukese põhja pool. Vancouver ongi kõige soojem linn, kus kunagi taliolümpiamänge peetud, veebruaris on keskmiselt viis kraadi sooja.
Tegelikult toimub enamik välistingimustes peetavaid võistlusi hoopis Vancouverist põhja poole – ja ookeaniäärse Vancouveriga võrreldes kõrgele mäkke – jäävas linnakeses Whistleris.
Nagu arvata võibki, hoiab Vancouveri olümpiakomitee ehk VanOC oma silmad praegu eriti tähelepanelikult Pekingil, et nende olümpiakogemustest, vigadest ja kordaminekutest õppida.
Üks tähtsamaid küsimusi on: kuidas kaasata kohalikke elanikke ja eriti pärismaalasi? Hiina kogemusest õpitakse sedagi, et üks ja ainus tõrviku teekond pole kõige turvalisem valik, arvestades tõrvikukandjatele tehtud rünnakuid. Just selles osas kavatsetakse kasutada Kanadas kümneid tõrvikuid, iga väikese naabruskonna jaoks üks. Idee on levitada olümpiatunnet igasse kogukonda, et “iga külake saaks olümpiamängudest innustust”, nagu üks VanOC-is töötav peresõber poeetiliselt lausub. Ja last but not least: kuidas hoida ohjes erinevaid huvigruppe, kes soovivad maailma tähelepanu koondumisest olümpiapaigale endagi probleemidele tähelepanu võita?
Esmarahvaste osalemine
“Vancouveri olümpiakomitee mõistab, et mängudega käib alati kaasas kriitika. Kõikidel inimestel on õigus oma vaateid väljendada ja rahulikult protestida. Kui kriitika on konstruktiivne, siis me vastame sellele,” on korraldajad valmis protsessijatega arvestama.
“Üks meie suuremaid väljakutseid on aga see, et pärismaalaste osalemine on olümpialiikumise ajaloos suhteliselt uus nähtus,” ütles Gary Youngman, kes vastutab pärismaalaste kaasamise eest üritusse, mis neelab 600 miljonit Kanada dollarit föderaaleelarvest ja teist sama palju Briti Columbia provintsi rahakotist, lisaks 1,3 miljardit dollarit operatiivkulutusteks.
“Meil pole olnud mingit eeskuju, mida järgida, ega mõõdikut, millega oma kordaminekuid mõõta.
Eelmised taliolümpiamängud Calgarys ja Salt Lake Citys on pärismaalaste kaasabil korraldanud vaid ava- ja lõputseremoonia ja kultuuriprogrammi, kuid meie kavatseme teha sellest enamat. Soovime seada lati kõrgemale, et tulevased korralduskomiteed saaksid meie kogemusest innustust ja õpetust,” rääkis ta.
Neli esmarahvaste hõimu – tsleil-waututhi rahvas, squamishid, musqueamid ja lil’wati rahvas –, kelle ajaloolised elualad on Vancouveri ümbruses, on olümpiamängude korraldamisse kaasatud ametlikult nelja võõrustava esmarahvana (inglise keeles Four Host First Nations).
Kas nüüd on kõik rahul?
Näiteks haarati neli võõrustavat esmarahvast otsustamisse juba enne viis aastat tagasi rahvusvahelisele olümpiakomiteele taotluse esitamist. Esiteks leppisid hõimud omavahel kokku, et tegutsevad üksmeelselt olümpiamängude õnnestumise nimel, ja hiljem lepiti koos VanOC-iga kokku ka nende missioon: kindlustada, et esmarahvaste keeled, traditsioonid ja kultuur oleksid esindatud mängude planeerimisjärgus, otsuste langetamisel ja ka mängude toimumise ajal. Lisaks paljude hooajatööde pärismaalastele pakkumisele – näiteks vabatahtlikuks soovijate intervjuude tegemine – on VanOC loonud ka jätkusuutliku hankepoliitika, mis püüab järgida põhimõtet, et kaupade ja teenuste ostmisel kasutatakse võimaluse korral esmarahvaste esindajaid.
Skuamishi hõimu pealik Gibby Jacob ütles kevadel Canadian Pressile, et kuigi nelja hõimu pealikud on praegu keskendunud taliolümpiamängudel edu saavutamisele, võivad üksikud hõimuliikmed ikkagi kasutada taliolümpiat selleks, et pöörata tähelepanu esmarahvaste vaesusele, maa võõrandamise ebaseaduslikkusele ja muudele probleemidele.
“Siin on üksikisiku õigused vastamisi grupi õigustega,” selgitas Jacobs, kes mängis võtmerolli maakasutuslepingute läbirääkimistes Ottawa keskvalitsusega. Ta ei saa isiklikult garanteerida, et skuamishid ja lil’watid protestides ei osale – hoolimata sellest, et skuamishi ja lil’wati rahvas said olümpiamängude nii-öelda oma õuele lubamise eest ulatuslikke maakasutuslepinguid. Ja ka raha.
Nii ulatuvadki Kanada esmarahvaste kogukonna arvamused olümpiamängude kohta ühest äärmusest teise. Skuamishi päritolu kunstnik Jody Broomfield (www.jodybroomfield.com) näiteks hindab 2010. aasta taliolümpiat kui võimalust parandada oma kogukonna majanduslikku olukorda. Broomfield oli varem laiema tunnustuseta kunstnik, kuid kui tema kujundatud logo valiti nelja võõrustavat esmarahvast sümboliseerima, kannavad tema valmistatud logo nüüd Vancouveri teeviidad ja kohvitassidki.
Angela Sterritt seevastu on esmarahva-päritolu aktivist, kes näeb talimängudes ainult häda ja viletsust. “Mängude korraldamine ei laasta üksnes loodust, vaid soodustab ka vägivalda esmarahva päritolu naiste kallal. Teadupärast reklaamitakse prostitutsiooni mängude ajal kui turistiaktsiooni!” väitis ta.
Need kaks vastandmärgiga seisukohta tähistavad lõhet Kanada pärismaalaste kogukonnas. Vaieldakse, kuidas muudavad või mõjutavad olümpiamängud Kanada pärismaalaste ühiskondlikku, poliitilist ja majanduslikku olukorda.
“Esmarahvastele on alati põhiküsimus, kas osaleda või oponeerida,” on Bruce Miller, Briti Columbia ülikooli antropoloogiaprofessor öelnud ajalehele Ottawa Citizen. “Palju raha on kulutatud, et soodustada pärismaalaste osalemist, kuid teisalt pakuvad talimängud neile võimalust lasta suure auditooriumi ees oma seisukohtadel kõlada.”
Käratsemisega tähelepanu
Protestiaktsioone plaanitakse pea kõikide suuremate riiklike tähtpäevade ümber. “Me anname valitsusele kaks aastat aega probleemidega tegeleda, et siis rahulikult olümpiamänge nautida,” tutvustasid mõned esmarahvaste liidrid oma strateegiat talvel meediale.
Mai lõpus peetaval niinimetatud rahvuslikul tegutsemispäeval (National Day of Action), mil juhitakse ikka tähelepanu esmarahvaste probleemidele, kogunesidki tuhanded pärismaalased Vancouveri kesklinna olümpiakella juurde – see on mütakas elektronkell, mis loeb taliolümpiani jäänud aega.
Meeleavaldustega sooviti tähelepanu tõmmata vaesusele ja lahendamata maaküsimustele. Angela Sterritt näiteks kavatseb korraldada üle terve Kanada meeleavaldusi, mille põhisisu on väide, et olümpiamängud toimuvad pärismaalastelt varastatud maa-alal.
Õnneks oli Kanada konservatiivist peaministril Stephen Harperil juuni keskel nii palju poliitilist nutti, et pärismaalastelt nn varastatud põlvkondade pärast vabandust paluda. Varastatud põlvkonnaks ja vahel ka kadunud lasteks nimetatakse saja aasta vältel internaatkoolidesse saadetud umbes 150 000 indiaani lapsukest, kes kaotasid seal oma emakeele ja kultuuri.
Lisaks nn indiaanlastele viidi oma kodust, vanemate juurest ära ka inuk’ite (lääneeskimote enesenimetus on inuk, mitmuses inuit, nii et eesti keeles kasutatav “inuitid” oleks justkui kahekordne mitmus) ja mestiitside lapsed, et nendest “metslus” välja juurida.
Üks selle vägivallaakti tagajärgi oli, et vanemad kaotasid vanemlikud oskused ja -tunded ning lastel polnud kelleltki õppida normaalse pereelu rolle. See seletab osalt praegu pärismaalaste hulgas levivat alkoholismi, tööpuudust ja viletsust.
Harperi avalik vabandus, väga südamlikult ja kõrgelt positsioonilt tehtud hea tahte avaldus, lahjendas tublisti paksu verd, mis on valitsevate konservatiivide ja pärismaalaste kogukonna vahele kogunenud. Kuid pärismaalased loodavad, et vabandussõnad on vaid esimene pääsuke tulevaste programmide eel, mis aitaksid tegelikkuses parandada esmarahvaste eluasemeid, joogivee kvaliteeti, haridust, tööhõivet jne. Ja muidugi loodetakse, et vabandus aitaks lahendada maaküsimust.
Kuhu kaob raha?
Näiteks kinnitab üks neljast võõrustavast esmarahvast, musqueamid, et nende traditsioonilisel maa-alal asub ligi pool Vancouverit, sealhulgas osa esma-klassilisest Stanley pargist. Neile kuuluvaid maa-alasid ja ülikõrgeid kinnisvarahindu arvestades peetakse musqueame isegi vaat et kõige rikkamaks hõimuks.
Kuid rikkaks saab neid pidada siiski vaid tinglikult, sest neile viimastel kuudel tagastatud maa-aladel pole veel kinnisvaraarendust alustatud. Kui maad nii-öelda arendada, siis saaksid musqueamid sadade miljonite dollarite võrra rikkamaks, loendas ajaleht The Globe and Mail võõrast raha. Sellest hoolimata elavad paljud nende kogukonna liikmed ikka hallitanud majades, mõned isegi ilma vee ja elektrita ajutistes hüttides.
Juuni algul eraldas Ottawa musqueami rahvale 17 miljonit dollarit lihtsalt niisama – et tunnustada 2010. aasta taliolüm-piamängude toimumist nende põlisel maa-alal. Kuid üleriigiliste ajalehtede esikülgi täitis kuu lõpul ikkagi hõimuliikmete pahane küsimus: “Kuhu kaovad kohalikus hõimuvalitsuses need miljonid, mis valitsuselt tulevad?” Kui nüüd ei ole enam süüdi keskvalitsus, siis kes on süüdi selles, et pärismaalased on Kanadas ikka veel kõige vaesemad, kõige vähem haritud, kõige haigemad?
Olgu kuidas on, kõik olümpiamängudesse puutuv pakub Vaikse ookeani äärse Kanada esmarahvastele võimaluse ennast maailmale näidata ja olümpiaga kaasnevast suurest rahasajust osakese endale saada, et oma elamistingimusi parandada.
Kuid Vancouveri ümbruses ei ela ainult esmarahvad, nagu võiks nüüd arvata. Vancouveris on veel mitmeid huvitavaid elanikekihte: silma järgi otsustades umbes poole jagu hiinlasi, kellest osa saab tähistada lühendiga CBC, mis üldiselt on riikliku ringhäälingu lühend, kuid Vaikse ookeani kaldal tähendab hoopis Canadian Born Chinese – Kanadas sündinud hiinlased. Nemad on “banaanid” ehk pealt kollased, aga seest valged.
Vancouveris on ka eraldi klass inimesi, keda kutsutakse riisikuningateks. Need on valged meesterahvad, kes “käivad” ainult ja ainult siledajuukseliste ja saledate hiina tüdrukutega. Nende armsad heledajuukselised, kuid pilusilmsed lapsed lasevad aimata, milliste näojoontega on Vancouver mõne-kümne aasta pärast, kui rahvaste segamine veelgi hoogu juurde saab.
Pärismaalased
Kes on Kanadas pärismaalased?
•• Kanada põhiseaduse osaks olevas 1982. aasta konstitutsioonilises aktis on pärismaa-lasteks nimetatud kolm rahva-rühma:
•• esmarahvad (inglise keeles First Nations) ehk varem indi-aanlasteks nimetatud hõimud,
•• inuiti rahvas ehk varasemad eskimod,
•• mestiitsid (Kanada kirja-pildis Métis) ehk indiaanlaste ja eurooplaste järeltulijad.
Kui palju on nelja võõrustava esmarahva esindajaid?
Squamishid 3400
Lil’watid 1900
Musqueamid 1150
Tsleil-waututhid 400
Kust saab rohkem infot?
www. twnation.ca
www. fourhostfirstnations.com
www. squamish.net
www. lilwatnation.com
www. musqueam.bc.ca
Kui Vancouverisse jõuame, on 2010. aasta taliolümpiani jäänud vaid 93 esmaspäeva. Õitsvad kirsipuud on linna roosaks vooderdanud ja vihma ei sajagi.
Arvestades, et kahe aasta pärast saabub linna arvatavalt mitu miljonit inimest, on lennujaama turvakontroll üllatavalt lõtv: lennujaama vastu tulnud sõber tervitab meid ootamatult juba pagasilintide juures. Tundub, et Vancouver ootab külla vaid heasoovlikke inimesi, usaldab ega kontrolli.
Vaatame ringi Vancouveris, mis näeb aprilli lõpul välja nagu õitsev kirsiaed, kusjuures ookeanikaldale on istutatud isegi palmipuud, ja imestame: kuidas saab selles linnas pidada TALI-olümpiamänge?! Lihtsalt võrdluseks: kui Ottawas sadas läinud talvel maha neli ja pool meetrit lund, siis Vancouveris sajab novembrist maikuuni muudkui vihma, olgugi et linn asub Ottawaga võrreldes isegi kriipsukese põhja pool. Vancouver ongi kõige soojem linn, kus kunagi taliolümpiamänge peetud, veebruaris on keskmiselt viis kraadi sooja.
Tegelikult toimub enamik välistingimustes peetavaid võistlusi hoopis Vancouverist põhja poole – ja ookeaniäärse Vancouveriga võrreldes kõrgele mäkke – jäävas linnakeses Whistleris.
Nagu arvata võibki, hoiab Vancouveri olümpiakomitee ehk VanOC oma silmad praegu eriti tähelepanelikult Pekingil, et nende olümpiakogemustest, vigadest ja kordaminekutest õppida.
Üks tähtsamaid küsimusi on: kuidas kaasata kohalikke elanikke ja eriti pärismaalasi? Hiina kogemusest õpitakse sedagi, et üks ja ainus tõrviku teekond pole kõige turvalisem valik, arvestades tõrvikukandjatele tehtud rünnakuid. Just selles osas kavatsetakse kasutada Kanadas kümneid tõrvikuid, iga väikese naabruskonna jaoks üks. Idee on levitada olümpiatunnet igasse kogukonda, et “iga külake saaks olümpiamängudest innustust”, nagu üks VanOC-is töötav peresõber poeetiliselt lausub. Ja last but not least: kuidas hoida ohjes erinevaid huvigruppe, kes soovivad maailma tähelepanu koondumisest olümpiapaigale endagi probleemidele tähelepanu võita?
Esmarahvaste osalemine
“Vancouveri olümpiakomitee mõistab, et mängudega käib alati kaasas kriitika. Kõikidel inimestel on õigus oma vaateid väljendada ja rahulikult protestida. Kui kriitika on konstruktiivne, siis me vastame sellele,” on korraldajad valmis protsessijatega arvestama.
“Üks meie suuremaid väljakutseid on aga see, et pärismaalaste osalemine on olümpialiikumise ajaloos suhteliselt uus nähtus,” ütles Gary Youngman, kes vastutab pärismaalaste kaasamise eest üritusse, mis neelab 600 miljonit Kanada dollarit föderaaleelarvest ja teist sama palju Briti Columbia provintsi rahakotist, lisaks 1,3 miljardit dollarit operatiivkulutusteks.
“Meil pole olnud mingit eeskuju, mida järgida, ega mõõdikut, millega oma kordaminekuid mõõta.
Eelmised taliolümpiamängud Calgarys ja Salt Lake Citys on pärismaalaste kaasabil korraldanud vaid ava- ja lõputseremoonia ja kultuuriprogrammi, kuid meie kavatseme teha sellest enamat. Soovime seada lati kõrgemale, et tulevased korralduskomiteed saaksid meie kogemusest innustust ja õpetust,” rääkis ta.
Neli esmarahvaste hõimu – tsleil-waututhi rahvas, squamishid, musqueamid ja lil’wati rahvas –, kelle ajaloolised elualad on Vancouveri ümbruses, on olümpiamängude korraldamisse kaasatud ametlikult nelja võõrustava esmarahvana (inglise keeles Four Host First Nations).
Kas nüüd on kõik rahul?
Näiteks haarati neli võõrustavat esmarahvast otsustamisse juba enne viis aastat tagasi rahvusvahelisele olümpiakomiteele taotluse esitamist. Esiteks leppisid hõimud omavahel kokku, et tegutsevad üksmeelselt olümpiamängude õnnestumise nimel, ja hiljem lepiti koos VanOC-iga kokku ka nende missioon: kindlustada, et esmarahvaste keeled, traditsioonid ja kultuur oleksid esindatud mängude planeerimisjärgus, otsuste langetamisel ja ka mängude toimumise ajal. Lisaks paljude hooajatööde pärismaalastele pakkumisele – näiteks vabatahtlikuks soovijate intervjuude tegemine – on VanOC loonud ka jätkusuutliku hankepoliitika, mis püüab järgida põhimõtet, et kaupade ja teenuste ostmisel kasutatakse võimaluse korral esmarahvaste esindajaid.
Skuamishi hõimu pealik Gibby Jacob ütles kevadel Canadian Pressile, et kuigi nelja hõimu pealikud on praegu keskendunud taliolümpiamängudel edu saavutamisele, võivad üksikud hõimuliikmed ikkagi kasutada taliolümpiat selleks, et pöörata tähelepanu esmarahvaste vaesusele, maa võõrandamise ebaseaduslikkusele ja muudele probleemidele.
“Siin on üksikisiku õigused vastamisi grupi õigustega,” selgitas Jacobs, kes mängis võtmerolli maakasutuslepingute läbirääkimistes Ottawa keskvalitsusega. Ta ei saa isiklikult garanteerida, et skuamishid ja lil’watid protestides ei osale – hoolimata sellest, et skuamishi ja lil’wati rahvas said olümpiamängude nii-öelda oma õuele lubamise eest ulatuslikke maakasutuslepinguid. Ja ka raha.
Nii ulatuvadki Kanada esmarahvaste kogukonna arvamused olümpiamängude kohta ühest äärmusest teise. Skuamishi päritolu kunstnik Jody Broomfield (www.jodybroomfield.com) näiteks hindab 2010. aasta taliolümpiat kui võimalust parandada oma kogukonna majanduslikku olukorda. Broomfield oli varem laiema tunnustuseta kunstnik, kuid kui tema kujundatud logo valiti nelja võõrustavat esmarahvast sümboliseerima, kannavad tema valmistatud logo nüüd Vancouveri teeviidad ja kohvitassidki.
Angela Sterritt seevastu on esmarahva-päritolu aktivist, kes näeb talimängudes ainult häda ja viletsust. “Mängude korraldamine ei laasta üksnes loodust, vaid soodustab ka vägivalda esmarahva päritolu naiste kallal. Teadupärast reklaamitakse prostitutsiooni mängude ajal kui turistiaktsiooni!” väitis ta.
Need kaks vastandmärgiga seisukohta tähistavad lõhet Kanada pärismaalaste kogukonnas. Vaieldakse, kuidas muudavad või mõjutavad olümpiamängud Kanada pärismaalaste ühiskondlikku, poliitilist ja majanduslikku olukorda.
“Esmarahvastele on alati põhiküsimus, kas osaleda või oponeerida,” on Bruce Miller, Briti Columbia ülikooli antropoloogiaprofessor öelnud ajalehele Ottawa Citizen. “Palju raha on kulutatud, et soodustada pärismaalaste osalemist, kuid teisalt pakuvad talimängud neile võimalust lasta suure auditooriumi ees oma seisukohtadel kõlada.”
Käratsemisega tähelepanu
Protestiaktsioone plaanitakse pea kõikide suuremate riiklike tähtpäevade ümber. “Me anname valitsusele kaks aastat aega probleemidega tegeleda, et siis rahulikult olümpiamänge nautida,” tutvustasid mõned esmarahvaste liidrid oma strateegiat talvel meediale.
Mai lõpus peetaval niinimetatud rahvuslikul tegutsemispäeval (National Day of Action), mil juhitakse ikka tähelepanu esmarahvaste probleemidele, kogunesidki tuhanded pärismaalased Vancouveri kesklinna olümpiakella juurde – see on mütakas elektronkell, mis loeb taliolümpiani jäänud aega.
Meeleavaldustega sooviti tähelepanu tõmmata vaesusele ja lahendamata maaküsimustele. Angela Sterritt näiteks kavatseb korraldada üle terve Kanada meeleavaldusi, mille põhisisu on väide, et olümpiamängud toimuvad pärismaalastelt varastatud maa-alal.
Õnneks oli Kanada konservatiivist peaministril Stephen Harperil juuni keskel nii palju poliitilist nutti, et pärismaalastelt nn varastatud põlvkondade pärast vabandust paluda. Varastatud põlvkonnaks ja vahel ka kadunud lasteks nimetatakse saja aasta vältel internaatkoolidesse saadetud umbes 150 000 indiaani lapsukest, kes kaotasid seal oma emakeele ja kultuuri.
Lisaks nn indiaanlastele viidi oma kodust, vanemate juurest ära ka inuk’ite (lääneeskimote enesenimetus on inuk, mitmuses inuit, nii et eesti keeles kasutatav “inuitid” oleks justkui kahekordne mitmus) ja mestiitside lapsed, et nendest “metslus” välja juurida.
Üks selle vägivallaakti tagajärgi oli, et vanemad kaotasid vanemlikud oskused ja -tunded ning lastel polnud kelleltki õppida normaalse pereelu rolle. See seletab osalt praegu pärismaalaste hulgas levivat alkoholismi, tööpuudust ja viletsust.
Harperi avalik vabandus, väga südamlikult ja kõrgelt positsioonilt tehtud hea tahte avaldus, lahjendas tublisti paksu verd, mis on valitsevate konservatiivide ja pärismaalaste kogukonna vahele kogunenud. Kuid pärismaalased loodavad, et vabandussõnad on vaid esimene pääsuke tulevaste programmide eel, mis aitaksid tegelikkuses parandada esmarahvaste eluasemeid, joogivee kvaliteeti, haridust, tööhõivet jne. Ja muidugi loodetakse, et vabandus aitaks lahendada maaküsimust.
Kuhu kaob raha?
Näiteks kinnitab üks neljast võõrustavast esmarahvast, musqueamid, et nende traditsioonilisel maa-alal asub ligi pool Vancouverit, sealhulgas osa esma-klassilisest Stanley pargist. Neile kuuluvaid maa-alasid ja ülikõrgeid kinnisvarahindu arvestades peetakse musqueame isegi vaat et kõige rikkamaks hõimuks.
Kuid rikkaks saab neid pidada siiski vaid tinglikult, sest neile viimastel kuudel tagastatud maa-aladel pole veel kinnisvaraarendust alustatud. Kui maad nii-öelda arendada, siis saaksid musqueamid sadade miljonite dollarite võrra rikkamaks, loendas ajaleht The Globe and Mail võõrast raha. Sellest hoolimata elavad paljud nende kogukonna liikmed ikka hallitanud majades, mõned isegi ilma vee ja elektrita ajutistes hüttides.
Juuni algul eraldas Ottawa musqueami rahvale 17 miljonit dollarit lihtsalt niisama – et tunnustada 2010. aasta taliolüm-piamängude toimumist nende põlisel maa-alal. Kuid üleriigiliste ajalehtede esikülgi täitis kuu lõpul ikkagi hõimuliikmete pahane küsimus: “Kuhu kaovad kohalikus hõimuvalitsuses need miljonid, mis valitsuselt tulevad?” Kui nüüd ei ole enam süüdi keskvalitsus, siis kes on süüdi selles, et pärismaalased on Kanadas ikka veel kõige vaesemad, kõige vähem haritud, kõige haigemad?
Olgu kuidas on, kõik olümpiamängudesse puutuv pakub Vaikse ookeani äärse Kanada esmarahvastele võimaluse ennast maailmale näidata ja olümpiaga kaasnevast suurest rahasajust osakese endale saada, et oma elamistingimusi parandada.
Kuid Vancouveri ümbruses ei ela ainult esmarahvad, nagu võiks nüüd arvata. Vancouveris on veel mitmeid huvitavaid elanikekihte: silma järgi otsustades umbes poole jagu hiinlasi, kellest osa saab tähistada lühendiga CBC, mis üldiselt on riikliku ringhäälingu lühend, kuid Vaikse ookeani kaldal tähendab hoopis Canadian Born Chinese – Kanadas sündinud hiinlased. Nemad on “banaanid” ehk pealt kollased, aga seest valged.
Vancouveris on ka eraldi klass inimesi, keda kutsutakse riisikuningateks. Need on valged meesterahvad, kes “käivad” ainult ja ainult siledajuukseliste ja saledate hiina tüdrukutega. Nende armsad heledajuukselised, kuid pilusilmsed lapsed lasevad aimata, milliste näojoontega on Vancouver mõne-kümne aasta pärast, kui rahvaste segamine veelgi hoogu juurde saab.
Pärismaalased
Kes on Kanadas pärismaalased?
•• Kanada põhiseaduse osaks olevas 1982. aasta konstitutsioonilises aktis on pärismaa-lasteks nimetatud kolm rahva-rühma:
•• esmarahvad (inglise keeles First Nations) ehk varem indi-aanlasteks nimetatud hõimud,
•• inuiti rahvas ehk varasemad eskimod,
•• mestiitsid (Kanada kirja-pildis Métis) ehk indiaanlaste ja eurooplaste järeltulijad.
Kui palju on nelja võõrustava esmarahva esindajaid?
Squamishid 3400
Lil’watid 1900
Musqueamid 1150
Tsleil-waututhid 400
Kust saab rohkem infot?
www. twnation.ca
www. fourhostfirstnations.com
www. squamish.net
www. lilwatnation.com
www. musqueam.bc.ca
Subscribe to:
Posts (Atom)