MTY Mondo tellimusel kirjutatud artikkel hariduskampaaniast ilmus 30. aprillil Õpetajatelehes:
http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=3455
Oleks huvitav teada, kui suure summa kulutaksid eesti koolinoored oma taskurahast haridusele. Miks mitte seda neilt küsida? 20. aprillil pidasid paljud Eesti koolid arutelusid hariduse rahastamisest ning rääkisid arengumaade hariduse olukorrast. Raha puudumise tõttu ei käi tänapäeval ikka veel koolis 72 miljonit last.
Hakkasin huvi pärast otsima, kui palju kulutab haridusele Eesti riik. Naiivselt oletasin, et riigis, mis räägib elukestvast õppest ja maailma rikkaimate riikide hulka jõudmisest, on see summa 20% piires. Kuid ma eksisin. Kui uskuda vabariigi valitsuse haridus- ja teaduspoliitika arengunäitajate dokumenti üle-eelmise aasta kohta, selgub, et see on vaid napilt üle 10%. Sinna hulka on arvatud kõikide riigiettevõtete kulutused täiendusõppele, mis punnitavad suhtarvu kunstlikult suuremaks.
Otsustanud otsida andmeid juurde, leidsin 2010. aasta riigieelarve taustamaterjali. Rahandusministeeriumi koostatud dokumendist saame teada, et 2010. aastal on riigieelarves kulusid kogumahus 89,7 miljardit krooni, millest 7,75 miljardit läheb haridus- ja teadusministeeriumile. Kui ma nüüd oskan õigesti protsenti arvutada, siis selgub, et suhtarv on 8,6%. Sugugi mitte 10 ja kaunis kaugel minu unistusteprotsendist 20. Aga kas on üldse riiki, mis kulutab 20% riigieelarvest haridusele?
Leidsin netist maailmakaardi, mis näitab, kui suure osa eelarvest kulutab üks või teine riik haridusele, sõjaväele ja tervishoiule, ja lõbustasin end natuke klikatavat kaarti uurides. Iga õpetaja, kes tahab seda koolitunnis näidata, leiab selle, kui lööb Google’is sisse „How countries spend their money”. See on vahva kaart, mille andmetesse tuleks kindlasti suhtuda kerge skepsisega. Siiski avaldavad sealsed suhtarvud muljet, eriti kui võrrelda hariduskulutusi sõjalistega.
Selgus, et paljud Euroopa riigid kulutavad haridusele 15% ringis. Vaid Mehhiko, Maroko, Araabia Ühendemiraadid ja Tai üle 20. Huvitav, miks? Kas nad teavad, et haridus on parim võti tulevikku? Muide, Eestiga võrreldava hulga raha kulutavad riigieelarves haridusele vaid Pakistan (7,8%) ja Indoneesia (9%).
Võrdlused on nii huvitavad!Kui lugesin Jordaania kuninganna Rania artiklit ülemaailmsest hariduskampaaniast Kanada ajalehes The Globe and Mail, siis kohkusin, nähes summat, mida oleks vaja nende 72 miljoni lapse koolitamiseks, kes praegu üldse koolis ei käi. Kuninganna Rania loodab suvel Lõuna-Aafrika vabariigis peetava jalgpalli MM-i ajal pöörata kõikide tähelepanu hariduse rahastamise puudulikkusele. Tema sõnul kuluks probleemi lahendamiseks 16 miljardit dollarit!
See on suur hulk raha – umbes kahe Eesti riigieelarve jagu, kuid … otsides taas võrdlusi, 2006. aastal kulutati USA-s kaks korda nii palju koeratoidu peale! Ka summa, mis kulub sigarettidele ja alkoholile, on kümme korda suurem (umbes kümne aasta tagused andmed), kui oleks vaja kõikide laste koolipanekuks.
Miks mitte teha hariduskampaaniast innustatult harivaid, kuid samas kurbi võrdlemistehteid, uurides näiteks matemaatikatunnis, kui palju raha kuluks kõikide Aafrika laste koolitamiseks Eesti standardite kohaselt. Ühiskonnaõpetuses saaks vaadelda, millise Aafrika riigiga sarnaneb Eesti hariduse rahastamine. Geograafia ja inglise keele tunnis võiks arutleda, millises maailmajaos on kirjaoskamatus kõige suurem ja mitme kilo koeratoidu eest saaks sealsete riikide lapsi koolitada.
Ning emakeeletunnis võiksid kõik kirjutada kirja peaministrile ja küsida, kui palju võiks riik järgmisel aastal kulutada sellise kooli peale, kus kõigil oleks vahva õppida. Lisage oma kirja ka palve teiste riikide liidritele, et nad arengumaade haridusele lubatud raha lõpuks üle kannaksid. Lugege hariduskampaania ja jalgpalli MM-i seosest lähemalt veebilehelt haridus.maailmakool.ee ja andke allkiri nende eest, kes ise kirjutada ei oska.
Friday, April 30, 2010
Wednesday, March 31, 2010
Paralleelid indiaanlastega või siiski mitte
Ilmus Maalehes rubriigis Kirjad Maalt http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/kas-paralleelid-indiaanlastega.d?id=30429125Huvitav miks? mõtlen ma, kui üks Ottawas õppiv eestlane räägib mulle, et Kanada indiaanlaste reservaadid tõrguvad endi keskele tagasi võtmast Kanada linnades spetsialistideks õppinud esmarahvaste noori.
"Kas see on siis parem, kui õpetaja, arst ja politseinik tulevad reservaati väljaspoolt?" arutlen hämmeldunult.
"A see on nagu Eestis", tõmbab kraadiõppur nagu muuseas indiaanlaste ja Eesti vahele paralleeli: "Kui lähed Eestist välismaale õppima, siis suhtutakse sinusse Eesti ülikoolis ka nii, nagu oleksid reetur. Ka tagasi tulles ei võeta enam nii kergesti omade hulka tagasi!"
Ma saan sellest mõnes mõttes aru, sest igal suvel käitun ma Eestis kohatult familiaarselt, noh, nagu kanadalane. Nii hõikan ühel suvel trollis sooja äratundmisega tuttava näoga naisterahvale: "Teie olete Helle Laas!" (Nukuteatri näitleja Helle Laas käis nimelt meie koolis millalgi 80ndatel kohvritäie teatrinukkudega!) Ma panen vaikivad kaasreisijad ebamugavalt võpatama, kui ma rõõmsalt lobisedes meenutan, kuidas ma kolmanda klassi tüdrukuna näitlejale peale etendust bussipeatuses oma lakitud küüsi näitasin. Kulub umbes paar nädalat, kuni hakkan eesti kombe kohaselt taas võõrastega silmsidet vältima.
Ilmselt niisamuti – etteheitva vaikuse ja silmade pööritamisega – tasalülitatakse välismaal õpikuteadmisi kogunud entusiastlikku uuendajat, kes torgib kogu asutust muutuma. Kas sama võib toimuda Kanada esmarahva kogukondades?
***
Mõne nädala eest pasundas kogu Kanada ajakirjandus sellest, et üks mohaki reservaat Quebecis palub endi hulgast lahkuda nendel valgenahalistel meestel, kes on abiellunud esmarahva neidudega.
"Mitte-indiaanlased kasutavad meile kuuluvaid õigusi ja privileege! Lõpuks ometi võetakse selle vastu midagi ette!" kirjutas väljaviskamist toetava veebilehe korraldaja.
Etniline puhastamine esmarahva kogukonnas! Rassism ja seksism käsikäes? Või hoopis hääbuva rahva enesekaitse ... nagu Eestis?
Ühest küljest on indiaani reservaatidel täielik juriidiline õigus valida endi hulgas elavaid inimesi, et oma kultuuri kaitsta. Indiaani naiste esindus aga väidab, et inimestele lahkumiskäskude jagamine on vanade indiaanlaste kultuuriga vastuolus: mohakid on ammusest ajast lapsendanud võõrast päritolu lapsi ja õpetanud neile oma keelt ja kultuuri. Uustulnukaid on omaks võetud eriliste rituaalidega, kus nad kohustuvad integreeruma.
Mohakite pressiesindaja aga ütleb, et vanade aegade kombed tänapäeval ei kehti: "Vanasti oli meil nii palju maad, siis saime seda endale lubada. Nüüd on meil maad vaid postmargi jagu."
See Kahnawake reservaat on püüdnud võõraid eemale peletada juba mitu aastakümmet põhejndusega, et nende kultuur on ohus, kui liiga palju mitte-indiaanlasi asub reservaati elama. Huvitav on see, et kuna see reservaat asub nii lähedal Montrealile, on neil lihtne juurdepääs nii Montreali tööturule kui inimestele.
Kui esimene on hea – juurdepääs mitmemiljonisele tööturule teeb reservaadi elanikud, kes naudivad riiklikku maksuvabadust, rikkamaks. Siis kokkupuude kanadalastega on halb - armumisoht võõraverelistesse on suurem!
Huvitav on see, et Kanada valitsus on kord ise nõudnud, et kes reservaadis maksuvabadust naudib, peab olema vähemalt pooles ulatuses esmarahva päritolu. Seega tundub, nagu oleks Kanada riik ise veresidemetel põhinevat diskrimineerimist soodustanud.
Kas taas paralleel Eestiga? Õnneks mitte.
Foto p2rit Non Natives out of Kahnawake? Facebooki grupist.
Sunday, March 7, 2010
„Aga kõik on ju seal!”
Ilmus Maalehe rubriigis Kirjad Maalt http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/aga-koik-on-ju-seal.d?id=29680815
Ja muidugi soovin ma nüüd, et ka Eestis oleks midagi Kanada hokikultuuri sarnast. Esiteks sellepärast, et Hokiõhtu Kanadas meenutab suurt perepidu – koos pitsa, jäätise, suhkruvati, rokkiva muusika ja maalitud põskedega. Areen ei olnudki külm, vaid mõnusalt soe, ja kohal olid tõepoolest kõik. Kui teid häirib hoki vägivaldsus, siis lihtsalt teadmiseks, et enne, kui noored hokipoisid saavad loa füüsiliseks kontaktiks, peavad nad aastaid meeskonnatööd harjutama.Kuid kõige tähtsamaks pean ma hoopis seda, et hokikultuur kasulik on isadele, kes haaratakse käigult vabatahtlikuna treenerirolli ja kellest nii saavad kohe ka lugupeetud kogukonnaliidrid.
Kui ma ütlesin sügisel oma ülemusele, et pole veel kordagi oma poegade hokitrenne vaatamas käinud, arvas see kolme hokipoisi ema, et mind tuleks ema ametikohalt vallandada: “Üks õige Kanada emme veedab ikka kõik nädalavahetused hokiareenil!“
Tal on õigus. Ma pole korralik Kanada ema.
Mulle nimelt ei meeldi hoki. Ja mul on selleks põhiliselt... esteetilised põhjused. Jaa, ma tean, et korralik kanadalane pööritab siinkohal silmi: „Kohe näha, et eurooplane!“ Kuid mulle ei meeldi hokiriiete välimus, need jubedad kiivrivõred näo ees, need robustsed põrutuskaitsmed ja väravavahi tontlik väljanägemine. Ning see jõuline rüselemine ja hokikeppide klõbin, kui mehed litrit taga ajavad, on kõike muud kui atraktiivne...
Hoki jätab muud huvialad unarusse
Kuid kummalisel kombel meeldib hokimäng mu poegadele. Näiteks avastasin, et ka mu vanem poeg, keda pidasin pigem klaverimängija- ja kunstnikutüüpi poisiks kui vägivaldseks rüselejaks, naudib hokit, seda koledat mängu! „Aga kõik mu sõbrad on ju seal!” vastas ta, kui küsisin, miks talle seal meeldib.
Tegelikult oleksin pidanud aimama, et „kõik on ju seal” juba siis, kui otsisin kohaliku rahvamaja huviringide nimekirjast poisslastele sobivaid tegevusi. Millegipärast lõppesid poistele vähegi asjalikumad tegevused kuuenda eluaastaga. Tütarlaste valikus olid seevastu jazztants, ballett, kokandus, näiteringid ja keraamika. Kus on pallimängud, haamerdamistunnid ja karate? Kas poisid puksitakse turvalistest ja hästilõhnavatest rahvamajadest tõesti minema, mõtlesin naiivselt, hoki mastaapsust kogemata.
Kuid „kõik on ju seal” seletab ka seda, miks on maailma suuruselt teise riigi pealinna tänavad reedeõhtuti inimtühjad. Kõik ongi nimelt seal: hokit vaatamas. Ja kui nad pole areenil, siis vaatavad nad hokit riigitelevisioonist, sest reede on ametlikult Hokiõhtu Kanadas. See spordisaade, muide, mille üks juhtidest, Don Cherry, laseb endale igaks saateks kärtsude värvidega kardinakangast uue pintsaku õmmelda, on CBC enimvaadatuim programm ja ühtlasi ka üks maailma vanimaid spordisaateid eetris. Ja see on tõepoolest ETV väärtfilmiõhtutest väga-väga erinev meelelahutus...
Mida teevad isad ja pojad Eestis reede õhtul?
Nii et saate isegi aru, kui suured olid mu eelarvamused, kui pidin ühel talvisel reedeõhtul ikkagi minema vaatama klubi Ottawa 67s mängu, mille vaheajal lasti jääle „hokit” mängima eelkooliealiste hokiliiga kuueaastased. Minu noorem poeg nende hulgas! Kuid ma tulin sellelt mängult tagasi täiesti heldinult: pole midagi nunnumat, kui üksteise otsa koperdavad tillukesed hokipoisid ja -tüdrukud, kes ajavad uhkelt seitsmetuhande pealtvaataja ees nelja litrit taga. Kui nad kalamaimuparvena areenile valgusid, käis vaatajate seast läbi õhkav aaaahhhh!
Just sellepärast haarab hoki enda kaissu nii Kanada pereemad ja õedki.
Tal on õigus. Ma pole korralik Kanada ema.
Mulle nimelt ei meeldi hoki. Ja mul on selleks põhiliselt... esteetilised põhjused. Jaa, ma tean, et korralik kanadalane pööritab siinkohal silmi: „Kohe näha, et eurooplane!“ Kuid mulle ei meeldi hokiriiete välimus, need jubedad kiivrivõred näo ees, need robustsed põrutuskaitsmed ja väravavahi tontlik väljanägemine. Ning see jõuline rüselemine ja hokikeppide klõbin, kui mehed litrit taga ajavad, on kõike muud kui atraktiivne...
Hoki jätab muud huvialad unarusse
Kuid kummalisel kombel meeldib hokimäng mu poegadele. Näiteks avastasin, et ka mu vanem poeg, keda pidasin pigem klaverimängija- ja kunstnikutüüpi poisiks kui vägivaldseks rüselejaks, naudib hokit, seda koledat mängu! „Aga kõik mu sõbrad on ju seal!” vastas ta, kui küsisin, miks talle seal meeldib.
Tegelikult oleksin pidanud aimama, et „kõik on ju seal” juba siis, kui otsisin kohaliku rahvamaja huviringide nimekirjast poisslastele sobivaid tegevusi. Millegipärast lõppesid poistele vähegi asjalikumad tegevused kuuenda eluaastaga. Tütarlaste valikus olid seevastu jazztants, ballett, kokandus, näiteringid ja keraamika. Kus on pallimängud, haamerdamistunnid ja karate? Kas poisid puksitakse turvalistest ja hästilõhnavatest rahvamajadest tõesti minema, mõtlesin naiivselt, hoki mastaapsust kogemata.
Kuid „kõik on ju seal” seletab ka seda, miks on maailma suuruselt teise riigi pealinna tänavad reedeõhtuti inimtühjad. Kõik ongi nimelt seal: hokit vaatamas. Ja kui nad pole areenil, siis vaatavad nad hokit riigitelevisioonist, sest reede on ametlikult Hokiõhtu Kanadas. See spordisaade, muide, mille üks juhtidest, Don Cherry, laseb endale igaks saateks kärtsude värvidega kardinakangast uue pintsaku õmmelda, on CBC enimvaadatuim programm ja ühtlasi ka üks maailma vanimaid spordisaateid eetris. Ja see on tõepoolest ETV väärtfilmiõhtutest väga-väga erinev meelelahutus...
Mida teevad isad ja pojad Eestis reede õhtul?
Nii et saate isegi aru, kui suured olid mu eelarvamused, kui pidin ühel talvisel reedeõhtul ikkagi minema vaatama klubi Ottawa 67s mängu, mille vaheajal lasti jääle „hokit” mängima eelkooliealiste hokiliiga kuueaastased. Minu noorem poeg nende hulgas! Kuid ma tulin sellelt mängult tagasi täiesti heldinult: pole midagi nunnumat, kui üksteise otsa koperdavad tillukesed hokipoisid ja -tüdrukud, kes ajavad uhkelt seitsmetuhande pealtvaataja ees nelja litrit taga. Kui nad kalamaimuparvena areenile valgusid, käis vaatajate seast läbi õhkav aaaahhhh!
Just sellepärast haarab hoki enda kaissu nii Kanada pereemad ja õedki.
Ja muidugi soovin ma nüüd, et ka Eestis oleks midagi Kanada hokikultuuri sarnast. Esiteks sellepärast, et Hokiõhtu Kanadas meenutab suurt perepidu – koos pitsa, jäätise, suhkruvati, rokkiva muusika ja maalitud põskedega. Areen ei olnudki külm, vaid mõnusalt soe, ja kohal olid tõepoolest kõik. Kui teid häirib hoki vägivaldsus, siis lihtsalt teadmiseks, et enne, kui noored hokipoisid saavad loa füüsiliseks kontaktiks, peavad nad aastaid meeskonnatööd harjutama.Kuid kõige tähtsamaks pean ma hoopis seda, et hokikultuur kasulik on isadele, kes haaratakse käigult vabatahtlikuna treenerirolli ja kellest nii saavad kohe ka lugupeetud kogukonnaliidrid.
Mida õigupoolest Eesti isad-pojad reede õhtuti koos teevadki, eh?
Wednesday, March 3, 2010
Kaastundest ja kila-kolast. Vaesusest muidugi ka
Artikkel ilmus aprillikuu Peres ja Kodus: http://naistemaailm.ee/artiklid/33736/mis_meil_aafrikast___.html?art_magaz=9
Eelmise aasta augustis, kui Johanna Helin alustas mittetulundusühingus Mondo Ghana laste hariduse toetamist, vangutas Eesti Ekspressi ajakirjanik Maris Sander arusaamatult pead:
„Kus on eestlaste kaastunne? Kas ei tundu see karjuvalt silmakirjalik, kui me pigistame silma kinni, nähes massiliselt töö kaotanud ja elu hammasrataste vahele jäänud Eesti mehi ja naisi, noori ja vanu ning “täiesti tavalisi” inimesi prügikastidest otsimas äravisatud asju ning tühje pudeleid? Eks nunnude aafriklaste toetamine ole hulga seksikam, kui meid ümbritsevate tavalisete inimeste eest hoolitsemine!?“
Ma aiman, mida Maris sellega mõtles. Mäletan samasugust ehmatust eelmisel suvel laevalt Tallinna kesklinna saabudes, kus nägin noort, umbes 30-aastast purjus naist pingi peal magamas. See oli õudne vaatepilt. "Miks keegi teda ei aita?" vaatasin abitult paremale-vasakule. Huvitav on see, et Ottawa kesklinnas tuterdavad rahumeelsed joodikud ei häiri mind samal viisil. Olen vist Marisega sama meelt selles osas, et kui on OMA inimene hädas, siis oleme eriliselt tundlikud. Kuid, kust täpselt jookseb omade piir?
Eelmisel aastal Ghana vaeste lesknaiste ja nende laste elu järje peale pööramise eest üheks Aasta Vabatahtlikuks valitud Johanna Helina tegevus näitab, et tema tõmbaks selle piiri päris kaugele. Lausa Aafrikasse.
Eelmise aasta augustis, kui Johanna Helin alustas mittetulundusühingus Mondo Ghana laste hariduse toetamist, vangutas Eesti Ekspressi ajakirjanik Maris Sander arusaamatult pead:
„Kus on eestlaste kaastunne? Kas ei tundu see karjuvalt silmakirjalik, kui me pigistame silma kinni, nähes massiliselt töö kaotanud ja elu hammasrataste vahele jäänud Eesti mehi ja naisi, noori ja vanu ning “täiesti tavalisi” inimesi prügikastidest otsimas äravisatud asju ning tühje pudeleid? Eks nunnude aafriklaste toetamine ole hulga seksikam, kui meid ümbritsevate tavalisete inimeste eest hoolitsemine!?“
Ma aiman, mida Maris sellega mõtles. Mäletan samasugust ehmatust eelmisel suvel laevalt Tallinna kesklinna saabudes, kus nägin noort, umbes 30-aastast purjus naist pingi peal magamas. See oli õudne vaatepilt. "Miks keegi teda ei aita?" vaatasin abitult paremale-vasakule. Huvitav on see, et Ottawa kesklinnas tuterdavad rahumeelsed joodikud ei häiri mind samal viisil. Olen vist Marisega sama meelt selles osas, et kui on OMA inimene hädas, siis oleme eriliselt tundlikud. Kuid, kust täpselt jookseb omade piir?
Eelmisel aastal Ghana vaeste lesknaiste ja nende laste elu järje peale pööramise eest üheks Aasta Vabatahtlikuks valitud Johanna Helina tegevus näitab, et tema tõmbaks selle piiri päris kaugele. Lausa Aafrikasse.
“Hulga silmakirjalikum oleks minu meelest hoopiski see, et me tegeleksime ainult Eesti-siseste probleemidega, samas kui oleme terve maailmaga seotud ja ise seda ka mitmel moel mõjutame," ütleb ta Ekspressi kriitikale vastuseks ja mõtleb siin seda, et oma hommikusöögi vältimatud kohvid, apelsinimahlad, suhkru, kakao ja banaanid saame suures osas Aafrikast, mille vaesus on Eesti omaga võrreldes palju hingekraapivam.
„Pealegi,“ jätkab ta, "Aafrika toetamine ei võta vahendeid ära Eesti vaestelt. Sest selle 0,1 protsendiga, mis Eesti riigieelarvest arengukoostööks annab, ei saaks ära lahendada kõiki Eesti sotsiaalseid muresid. Seda peaks püüdma teha ikka „ülejäänud“ 99,9 protsendiga," muigab Johanna ja lisab, et tema arvates on see ju positiivne, et anname eesti inimestele võimaluse maailmast rohkem õppida.
„Pealegi,“ jätkab ta, "Aafrika toetamine ei võta vahendeid ära Eesti vaestelt. Sest selle 0,1 protsendiga, mis Eesti riigieelarvest arengukoostööks annab, ei saaks ära lahendada kõiki Eesti sotsiaalseid muresid. Seda peaks püüdma teha ikka „ülejäänud“ 99,9 protsendiga," muigab Johanna ja lisab, et tema arvates on see ju positiivne, et anname eesti inimestele võimaluse maailmast rohkem õppida.
Ja maailma-haridust eesti inimestele jagab Aafrika-töö eest presidendi käepigistuse tasuks saanud Johanna Helin nii, et pani kokku sellise aafrika lesknaiste ja nende laste toetamise võimaluse, mis püüab kaks kärbest ühe hoobiga. Esiteks saavad Eesti eraisikud nüüd teha eetilisi kingitusi, ilma et majja tekiks pärast pühi tarbetu kila-kola hunnik. Teiseks läheb eestlaste raha hoopis Aafrikasse, Ghanasse, Kongo külla. Seal muutuvad Eesti kroonid kanaks, kitseks või seapõrsaks, mis aitavad põllumajandusest elatuvatel ja meespooleta (loe: koduse tööjõuta) lesknaistel viljatu aastaaeg üle elada ja oma lapsed siiski koolitada. Foto seapõrsast raamite ära ja panete seinale. See ongi teie eetiline kingitus, ilus pealegi.
Aga koolitamine... jah
Mitte juhuslikult ei räägita praeguse majanduskriisi ajal õppimisest ja haridusest ja sellesse valdkonda investeerimise vajadusest, sest ... just haridus on parim vahend vaesusest välja tulemiseks. Ja see valem kehtib ühevõrra nii Eestis kui ka Aafrikas. Kui Eestis on tööta praegu sada tuhat elanikku ja paljude laste jaoks jääb koolitoit ainukeseks soojaks söögikorraks, siis vaesus Ghana moodi on selline, et Kongo külas jõuab kooli vaid natuke üle poole lastest. Ning tervelt kolm neljandikku Põhja-Ghana täiskasvanud elanikest ei oska lugeda ega kirjutada. Ja laias laastus needsamad inimesed, kolm neljandikku Põhja-Ghana elanikest elab ametlikult alla absoluutse vaesuse piiri. Peavad toime tulema vähema kui 25 krooni eest päevas.
"Just hariduse omandamine on kõige parim viis vaesusest välja saada," ütleb Johanna, kelle loodud initsiatiiv pakub ka käsitöökursusi naistele ja arvutikursuseid kohalikele noortele ja õpetajatele. „On selgelt näha, et haritud naiste pered on väiksemad, lapsed tervemad ning nad oskavad teha asju, mis aitavad kaasa vaesuse vähendamisele.“
"Just hariduse omandamine on kõige parim viis vaesusest välja saada," ütleb Johanna, kelle loodud initsiatiiv pakub ka käsitöökursusi naistele ja arvutikursuseid kohalikele noortele ja õpetajatele. „On selgelt näha, et haritud naiste pered on väiksemad, lapsed tervemad ning nad oskavad teha asju, mis aitavad kaasa vaesuse vähendamisele.“
Kuid kas igasugune abistamine on alati hea, mõtisklen siiski. Kuidas saame kindlad olla, et meie ostetud igati vajalikud kingitused hoopis ei suurenda vaesust Aafrikas? Näiteks siis, kui pere hetkelist majanduslikku leevendust tundes ei muretse juurde veel kolm-neli last? Sest osaliselt on ju ka kontrollimatu sündimus vaesuse põhjuseks: keskmine aafrika naine sünnitab elu jooksul ikka viis last. Majandusajakiri Economist teeb Aafrika rahvaarvu puust ja punaseks seda Euroopa omaga võrreldes: kui 50 aastat tagasi oli iga aafriklase kohta kaks eurooplast, siis 40 aasta pärast tuleb iga eurooplase kohta kaks aafriklast: Aafrika elanike arv tõuseb siis katastrofaalse kahe miljardini.
„Meie projektis on selline kartus vähem aktuaalne, sest lesknaiste peredesse nii kergelt uusi lapsi ei teki,“ muigab Johanna, kahe eelkooliealise lapse ema. „Ja on ka küsitav, kas liigne rahvastumine on vaesuse põhjus. Või on see hoopis selle ... tagajärg. Vaestele peredele on lapsed justkui pensionikindlustus. Kui on oht, et lapsed surevad noorelt ära, on neid vaja kindluse mõttes palju, et vähemalt keegi saaks oma vanemate eest hiljem hoolitseda. Samuti on ju statistikast näha selge trend rikkuse kasvu ja perekondade suuruse kahanemise vahel. Ehk kui tahame, et rahvastik väheneb, peame aitama inimesi vaesusest välja ning hoolitsema laste tervise ja hariduse eest, et nad saaks elus hästi hakkama ning oma perekonnale hiljem kasuks olla.“
Majandusajakiri Economist on Johannaga nõus: Mida rikkamaks saab riik, seda vähem lapsi seal sünnib. Teised arengumaad on juba seda kogenud. ÜROgi ennustab, et Aafrikas langeb sündivus varsti kolinal. Kindlasti ei ole see juhus arvestades, et viimase 15 aasta jooksul on Aafrika majandus arenenud väga kiiresti.
Majandusajakiri Economist on Johannaga nõus: Mida rikkamaks saab riik, seda vähem lapsi seal sünnib. Teised arengumaad on juba seda kogenud. ÜROgi ennustab, et Aafrikas langeb sündivus varsti kolinal. Kindlasti ei ole see juhus arvestades, et viimase 15 aasta jooksul on Aafrika majandus arenenud väga kiiresti.
Vaesed lapsed kasvavad vaesteks suurteks
Praegu on tervelt pooled aafriklastest lapse-ealised. Mis elu neid ees ootab? Optimistid loodavad, et need lapsed muutuvad mõnekümne aasta pärast oma kontinendi majandusedu mootoriks, kuna tööealisi on siis lihtsalt nii palju. See saab aga juhtuda ainult siis, kui praegu on noortel aafriklastel süüa-juua ning ... haridust, mis võimaldab neile tulevikus töö. Haritavat maad aga napib ning kliima soojenedes vett samuti... Ning kui haridust ei ole, siis muutuvad noorte aafriklaste hordid meile kõigile koormaks.
Kui ma aga teadlaste pessimistlikke ennustusi Aafrika nn liigsete inimeste väljavaadete kohta loen, siis tekib hetkeks tunne, et tegu on viitsütikuga pommiga, mis muudab meie elu, ka Eestis, mõnekümne aasta pärast tundmatuseni. Kuna Aafrikas on liiga palju noori tulipäid ja liiga vähe eakamaid riigimehi ja hõimuvanemaid, ning kuna töötus võib mõnedes Aafrika linnades olla seitse korda suurem kui Eestis – koonduvad töötud mehed tihtipeale militaarsetesse jõukudesse. Neid utsitavad nii mõnedki poliitikud sõjakoldeid tekitama, et oma kahtlasi eesmärke saavutada. Just nii juhtus üleeelmise aasta valimiste aegu Keenias. Ja just selliseid uudiseid lugedes on mul tunne, et maailma riigid peaks Aafrikat aitama senisest veelgi tõhusamalt.
Ma küsingi Johannalt, kas vaesust on üldse võimalik selliste projektidega välja juurida? Või on see pigem selline nunnupiilu-projekt, kus me saame lihtsalt petliku tunde, nagu oleksime panuse andnud? Et asjad veel kord kontektsti panna, siis võrdluseks selline fakt, et maailma ühe rikkaima riigi - Kanada - valitsus andis 20 (!) aastat tagasi poliitilise lubaduse vähendada kanada laste vaesust, kuid siiamaani elab tervelt kümnendik kanada lapsi vaesuses. Miks?
"Vaesusel on mitmed väga keerulised põhjused, mis sõltuvad ajaloost, majandusest ja poliitikast, ning täiesti selgelt selliste väikeste algatustega ei jõuta lahendada kõiki probleeme. Samas paistab, et ka rikkaimatel riikidel ei jätku ilusatest loosungitest hoolimata piisavalt tahet vaesust tegelikult kõrvaldada. Kõik on kinni valikutes. Maailm on tegelikult piisavalt jõukas, et vaesust vähendada – küsimus on rohkem tahtes kui resurssides. Näiteks, kui meile hommikukohvi ja pärastlõunast teed kasvatavad aafriklased näevad, et töö tegemine ei tasu ära, sest nad saavad selle töö eest nii väikest tasu, et sellega ei saa ära elada ja lapsi koolitada, siis on tõesti süsteemis viga ja peab pingutama süsteemi muutmiseks,“ seletab Johanna, kes pooldab seda, et riik võtab vastutuse kõikide inimeste heaolu eest.
Ma küsingi Johannalt, kas vaesust on üldse võimalik selliste projektidega välja juurida? Või on see pigem selline nunnupiilu-projekt, kus me saame lihtsalt petliku tunde, nagu oleksime panuse andnud? Et asjad veel kord kontektsti panna, siis võrdluseks selline fakt, et maailma ühe rikkaima riigi - Kanada - valitsus andis 20 (!) aastat tagasi poliitilise lubaduse vähendada kanada laste vaesust, kuid siiamaani elab tervelt kümnendik kanada lapsi vaesuses. Miks?
"Vaesusel on mitmed väga keerulised põhjused, mis sõltuvad ajaloost, majandusest ja poliitikast, ning täiesti selgelt selliste väikeste algatustega ei jõuta lahendada kõiki probleeme. Samas paistab, et ka rikkaimatel riikidel ei jätku ilusatest loosungitest hoolimata piisavalt tahet vaesust tegelikult kõrvaldada. Kõik on kinni valikutes. Maailm on tegelikult piisavalt jõukas, et vaesust vähendada – küsimus on rohkem tahtes kui resurssides. Näiteks, kui meile hommikukohvi ja pärastlõunast teed kasvatavad aafriklased näevad, et töö tegemine ei tasu ära, sest nad saavad selle töö eest nii väikest tasu, et sellega ei saa ära elada ja lapsi koolitada, siis on tõesti süsteemis viga ja peab pingutama süsteemi muutmiseks,“ seletab Johanna, kes pooldab seda, et riik võtab vastutuse kõikide inimeste heaolu eest.
Mitu võimalust
Ghanas ka UNICEFis töötanud Johanna arvab, et enamusel eestlastest on võimalus anda oma panus selleks, et maailm oleks parem ja õiglasem. Seda saab teha toidupoes ostes näiteks õiglase kaubanduse kohvi, shokolaadi ja banaani, mille müügitulust puhul läheb suurem osa esiteks farmerile ja nende kogukonnale. Ehitatakse koole ja rajatakse arstipunkte. Nendes farmides on keelatud lapstööjõu kasutamine.
„Või siis õppige rohkem teiste maade olukorra kohta ja nõudke otsustajatelt rohkem tegusid. Nõudke politiikutelt aru ka Eesti maksumaksja raha kulutamise pärast, et oleks kindel, et seal ei oleks kadusid. Võtke kasvõi oma parlamendisaadikuga ühendust.“
„Õnneks on andmise rõõm paljudele eestlastele suurem kui saamise rõõm,“ võtab Johanna pool aastat kestnud kampaania tulemuse kokku. „Selle initsiatiivi kaudu on juba 120 eestlast hakanud pikema-ajaliselt toetama laste haridust Ghanas ning eetlisi kingitusi on ostetud juba 40 000 krooni väärtuses. Lisaks tekivad laste toetajatel ka sidemed kohalike laste ja naistega, ehk tekib juurde uusi sõpru. Üldiselt paistab, et Eesti inimestel on hoolivust ja solidaarsust küll, aga neid väljundeid on vähe, mille kohta saaks kindel olla, et abi jõuab kindlalt abivajajateni.“
Kui nüüd tagasi pöörduda Ekspressi ajakirjaniku mõtte juurde, et peaksime aafriklaste asemel aitama eestlasi, siis me saame ju isegi aru, et esiteks ei saa me sama raha eest kanapoegi ja lambaid Eestis osta, et neid Eesti lesknaistele või üksikemadele saata. Ja loomulikult ei aitaks nende saatmine Eesti naistele mitte kuidagi. Kuid õnneks on meie eelarves tervelt 99,9 protsenti sellist raha, mida ei kasutata arengumaade abistamiseks. Kirjutagem siis oma parlamendisaadikule ja omavalitsusjuhile, et uurida, kas see raha aitab vaesuse leevendamise vastu Eeestis.
„Või siis õppige rohkem teiste maade olukorra kohta ja nõudke otsustajatelt rohkem tegusid. Nõudke politiikutelt aru ka Eesti maksumaksja raha kulutamise pärast, et oleks kindel, et seal ei oleks kadusid. Võtke kasvõi oma parlamendisaadikuga ühendust.“
„Õnneks on andmise rõõm paljudele eestlastele suurem kui saamise rõõm,“ võtab Johanna pool aastat kestnud kampaania tulemuse kokku. „Selle initsiatiivi kaudu on juba 120 eestlast hakanud pikema-ajaliselt toetama laste haridust Ghanas ning eetlisi kingitusi on ostetud juba 40 000 krooni väärtuses. Lisaks tekivad laste toetajatel ka sidemed kohalike laste ja naistega, ehk tekib juurde uusi sõpru. Üldiselt paistab, et Eesti inimestel on hoolivust ja solidaarsust küll, aga neid väljundeid on vähe, mille kohta saaks kindel olla, et abi jõuab kindlalt abivajajateni.“
Kui nüüd tagasi pöörduda Ekspressi ajakirjaniku mõtte juurde, et peaksime aafriklaste asemel aitama eestlasi, siis me saame ju isegi aru, et esiteks ei saa me sama raha eest kanapoegi ja lambaid Eestis osta, et neid Eesti lesknaistele või üksikemadele saata. Ja loomulikult ei aitaks nende saatmine Eesti naistele mitte kuidagi. Kuid õnneks on meie eelarves tervelt 99,9 protsenti sellist raha, mida ei kasutata arengumaade abistamiseks. Kirjutagem siis oma parlamendisaadikule ja omavalitsusjuhile, et uurida, kas see raha aitab vaesuse leevendamise vastu Eeestis.
Sidebar.Ekspressi ajakirjanik Maris Sander:
Vaesus Eestis on nii suur probleem, ent meie valitsus lihtsalt ei tegele sellega. See käib neil üle jõu. Üle viiendiku eestlastest elab allpool vaesuse piiri. Üha enam inimesi tõstetakse kodudest välja, neil pole enam söögiraha, raha ravimite jaoks, rääkimata üürirahast.Muidugi, vaesused on Aafrikas ja siin väga erinevad ja kahtlemata suured probleemid mõlemal pool. Mina näen lihtsalt seda, kuidas inimesed on kaotanud lootuse inimväärseks eluks siin riigis.
Paraku, kuna kriis on siin muutunud sotsiaalkatastroofiks, olen endiselt veendunud, et igasugune abi, mida me siin väikeses riigis suudame üldse kellelegi pakkuda, võiks olla peamiselt suunatud sellele, et aidata jalule jääda meie endi inimestel. Vähemalt praegu.
Aga keda inimesed aidata tahavad, on muidugi nende endi vaba otsus ja valik. Hea, kui üldse märgatakse inimesi, kes on hädas. Nii et ma soovin jõudu Johannale jõudu, siiralt. Temasuguseid vajaksime rohkem ka Eestisse, siinseid vaeseid aitama.
Foto Mondo veebilehelt muudamaailma.ee
Sunday, January 31, 2010
Ei-tohi-maad
Artikkel Maalehele
http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/ei-tohi-maad.d?id=29077375
“Siin ei tohi hüpata!“ läheneb meile vormiriietuses muuseumiametnik ja keelab päikeselaikudel keksivaid poisikesi. Me oleme sättinud end istuma Ottawa Riikliku Kunstigalerii aatriumis, mille laeks olev klaaspõhjaline madal bassein heidab meie ette põrandale värvilisi päikesejänkusid. Veiklevad valguslaigud meelitavad lasteaia-ealisi poegi neil hüplema.
Ma olen mõned aastad varem kommunistlikus Moldovas elades end „ei-tohi“-de vastu karastanud ja uurin valvurilt, miks ei või väikesed poisid rõõmsalt ringi hüpelda – ruumi ju on, kedagi me ei sega...
„Põrand on siin nii libe, et nad võivad kukkuda!“ seletab natuke liiga suurt vormi seljas kandev vanem naisterahvas. Ma imestan nii, et mu kulmud tõusevad vist juuksepiirini. Mis see tema asi on, kui väike poisike komistab? Kui kukubki, tõuseb püsti, pühib püksipõlved puhtaks ja keksib edasi!
„Aga kui ta viga saab, siis peame meie kondid murdnud lapse eriarstid, taastusravi, ratastooli ja hooldaja kinni maksma!“ naeratab valvur, kuuldes mu aktsendist, et ma ei ole kohalik. „See on meie süü, et põrand siin nii libe on!“
See on esimene kord, kui õpin keelavaid „ei tohi“-sid kellegi süüna tõlgendama. Moldovas tähendas "ei tohi" ikka kellegi ülemvõimu: „Ei tohi lapsekäruga panka tulla!“ käratas Moldovas suvaline pangaeit. „Ei tohi muuseumi tualetti kasutada!“ kärkis Chisinaus muuseumi valvur, lihtsalt kontrollimise mõnust. Tema absoluutne võim ulatuski ainult muuseumi eesukseni ja ta kasutas seda maksimaalselt.
Kanadas kõlab samasugune ebameeldiv „ei tohi“ aga hoopis juriidilistel põhjustel. Kui keegi tõepoolest galerii ravikindlustusrahade saamiseks kohtusse kaebab tuues põhjenduseks, et nende ehitatud põrand ei olnud ... ee... täisfunktsionaalne või, veel hullem, sobiv kõikidele eagruppidele, siis peavad nad tõepoolest viga saanud lapse ravikulud kinni maksma.
Kes teab, kui palju neil selliseid kaebusi on, äkki on need oletatavad kohtu- ja ravikulud juba 8-dollarilise piletihinna sissegi planeeritud? Ja et neid kulusid madalal hoida, peabki valvuritädi meid hoiatama, andes nii mõista, et ta on mind põranda kasutamise osas instrueerinud, mis tähendab, et vastutus põranda kasutamise eest lasub nüüd ainult minul. Galeriil jääb raha eelarvesse. Kulusid on optimeeritud. Valvuritädi, kes tundub vaid tülika keelajana, on tegelikult tähtis inimene galerii eelarve kaitsel...
Samasuguse põhjendusega – riskide vähendamine ja kulude optimeerimine – ilmub meie ukse taha kord naisterahvas kindlustusest, kes teatab, et naabri aias asuv puu tuleb maha saagida. Mulle see päikesevarju ja naabrite eest privaatsust pakkuv vahtrapuu meeldib, kuid ta naaldub umbes 45kraadise nurga all üle madala aia just meie auto kohale.
„Peaks üks tugeva tuulega ilm tulema ja puu murduma, peab üleaedne naaber kinni maksma teie autoremondi kulud. Kuni see puu jääb, ei saa teie naaber oma maja kindlustada,“ selgitab kindlusametnik mulle. Tugev puu saetaksegi maha.
Niisamuti keelab lasteaia naabruses elav onu meie lastel talviti tema kõnniteel käia, sest ta pole seda liivatanud. Nii märgib ka möödaminnes naabrinaine, kelle aia mänguredelitel meie poisid aegajalt mängimas käivad, et õnnetuste eest ta ei vastuta. Nii keelatakse lastel enne koolikella ilma õpetajata koolimajja minna, sest kes teab mis õnnetus võib juhtuda trepil, kääride või liimitopsiga... Nii kaevanud ka üks varas majaomanikku kohtusse, sest kukkus öösel pimedas vargile minnes tema libedal trepil oma kondid puruks. Oh, või oli see vaid anekdoot?
http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/ei-tohi-maad.d?id=29077375
“Siin ei tohi hüpata!“ läheneb meile vormiriietuses muuseumiametnik ja keelab päikeselaikudel keksivaid poisikesi. Me oleme sättinud end istuma Ottawa Riikliku Kunstigalerii aatriumis, mille laeks olev klaaspõhjaline madal bassein heidab meie ette põrandale värvilisi päikesejänkusid. Veiklevad valguslaigud meelitavad lasteaia-ealisi poegi neil hüplema.
Ma olen mõned aastad varem kommunistlikus Moldovas elades end „ei-tohi“-de vastu karastanud ja uurin valvurilt, miks ei või väikesed poisid rõõmsalt ringi hüpelda – ruumi ju on, kedagi me ei sega...
„Põrand on siin nii libe, et nad võivad kukkuda!“ seletab natuke liiga suurt vormi seljas kandev vanem naisterahvas. Ma imestan nii, et mu kulmud tõusevad vist juuksepiirini. Mis see tema asi on, kui väike poisike komistab? Kui kukubki, tõuseb püsti, pühib püksipõlved puhtaks ja keksib edasi!
„Aga kui ta viga saab, siis peame meie kondid murdnud lapse eriarstid, taastusravi, ratastooli ja hooldaja kinni maksma!“ naeratab valvur, kuuldes mu aktsendist, et ma ei ole kohalik. „See on meie süü, et põrand siin nii libe on!“
See on esimene kord, kui õpin keelavaid „ei tohi“-sid kellegi süüna tõlgendama. Moldovas tähendas "ei tohi" ikka kellegi ülemvõimu: „Ei tohi lapsekäruga panka tulla!“ käratas Moldovas suvaline pangaeit. „Ei tohi muuseumi tualetti kasutada!“ kärkis Chisinaus muuseumi valvur, lihtsalt kontrollimise mõnust. Tema absoluutne võim ulatuski ainult muuseumi eesukseni ja ta kasutas seda maksimaalselt.
Kanadas kõlab samasugune ebameeldiv „ei tohi“ aga hoopis juriidilistel põhjustel. Kui keegi tõepoolest galerii ravikindlustusrahade saamiseks kohtusse kaebab tuues põhjenduseks, et nende ehitatud põrand ei olnud ... ee... täisfunktsionaalne või, veel hullem, sobiv kõikidele eagruppidele, siis peavad nad tõepoolest viga saanud lapse ravikulud kinni maksma.
Kes teab, kui palju neil selliseid kaebusi on, äkki on need oletatavad kohtu- ja ravikulud juba 8-dollarilise piletihinna sissegi planeeritud? Ja et neid kulusid madalal hoida, peabki valvuritädi meid hoiatama, andes nii mõista, et ta on mind põranda kasutamise osas instrueerinud, mis tähendab, et vastutus põranda kasutamise eest lasub nüüd ainult minul. Galeriil jääb raha eelarvesse. Kulusid on optimeeritud. Valvuritädi, kes tundub vaid tülika keelajana, on tegelikult tähtis inimene galerii eelarve kaitsel...
Samasuguse põhjendusega – riskide vähendamine ja kulude optimeerimine – ilmub meie ukse taha kord naisterahvas kindlustusest, kes teatab, et naabri aias asuv puu tuleb maha saagida. Mulle see päikesevarju ja naabrite eest privaatsust pakkuv vahtrapuu meeldib, kuid ta naaldub umbes 45kraadise nurga all üle madala aia just meie auto kohale.
„Peaks üks tugeva tuulega ilm tulema ja puu murduma, peab üleaedne naaber kinni maksma teie autoremondi kulud. Kuni see puu jääb, ei saa teie naaber oma maja kindlustada,“ selgitab kindlusametnik mulle. Tugev puu saetaksegi maha.
Niisamuti keelab lasteaia naabruses elav onu meie lastel talviti tema kõnniteel käia, sest ta pole seda liivatanud. Nii märgib ka möödaminnes naabrinaine, kelle aia mänguredelitel meie poisid aegajalt mängimas käivad, et õnnetuste eest ta ei vastuta. Nii keelatakse lastel enne koolikella ilma õpetajata koolimajja minna, sest kes teab mis õnnetus võib juhtuda trepil, kääride või liimitopsiga... Nii kaevanud ka üks varas majaomanikku kohtusse, sest kukkus öösel pimedas vargile minnes tema libedal trepil oma kondid puruks. Oh, või oli see vaid anekdoot?
Monday, October 26, 2009
Torontos luuakse vastuolude kiuste aafriklaste kool
Lugu ilmus 26. veebruar 2008 EPLs http://www.epl.ee/artikkel/420090
Peamine põhjus, miks Toronto hariduskolleegium hääletas kooli loomise poolt, on mustanahaliste õpilaste suur väljalangevus tavalisest koolisüsteemist.
Ligi 40 protsenti Toronto mustanahalistest teismelistest ei lõpeta kooli ning enamik Toronto koolidest väljalangejaid on mustanahalised poisid.
Kuigi idee kriitikud viitavad segregatsioonile, on afrotsentrilise kooli mõtte läbisurujad, lapsevanemad Donna Harrow ja Angela Wilson veendunud, et kavakohaselt 2009. aastal loodav kool aitaks teismelistel Aafrika ja Kariibi päritolu õpilastel leida tagasitee kooli. Pealegi oleks kool avatud kõigile, nahavärvist olenemata.
Rassistlik eraldamine?
Paljude kriitikute meelest tähendab aga afrotsentriline kool ohtlikku sammu rassilise eraldatuse poole. Samuti ei lahendaks afrokeskne kool kooliväliseid põhjusi, miks lapsed kooli ei lõpeta.
Ajalehe The Globe and Mail kolumnist Jeffrey Simpson argumenteerib, et kool on õppeainete õppimise koht, mis ei pea tingimata tegelema sellega, et mõned õpilased võivad olla näljas, agressiivsed, sõltuvuses televiisorist või videomängudest, õpiraskustega, sotsiaalselt ebaküpsed või vägivaldsed.
Nahavärvi alusel laste koolidesse lahterdamine ei aita võidelda sotsiaalsete põhjustega, miks lapsed koolis hakkama ei saa. leiab Simpson.
Läinud aastal koolitulistamises poja kaotanud Loreen Small on samuti koolide rassilise eraldamise vastu: “Martin Luther King võitles selle eest, et me (mustanahalised) saaksime istuda bussi eesotsas koos teiste inimestega!”
Samal ajal on inimõiguste aktivist Vicky McPhee veendunud, et mustanahalistel on õigus eraldi kooli nõuda ja et afrotsentriline kool oleks ainuke, kuhu ta tahaks saata oma kuueaastase lapse. Tema meelest võiks olla selline kool igas linnaosas.
79 protsenti Ontario elanikke ei toeta eraldi kooli loomise mõtet. Negatiivselt on meelestatud ka Ontario provintsi juht Dalton McGuinty, kes ütles, et provints ei eralda kooli loomiseks raha.
Raha juurde vaja
Arvestuslikult oleks vaja alustuseks 350 000 dollarit ja ilmselt läheks kogu pilootprojekt maksma 820 000 dollarit.
Pealegi küsivad paljud kriitikud irooniliselt: kuidas on võimalik õpetada matemaatikat, füüsikat ja teisi õppeaineid (peale ajaloo) Aafrika-keskselt?
Aafrika päritolu ühiskonnategelaste tunnustamiseks on Kanada koolisüsteemis kuulutatud terve veebruarikuu musta ajaloo kuuks, mil austatakse nii mustanahaliste kanadalaste ajaloolist kui ka tänapäevast panust Kanada ühiskonda.
Riikliku süsteemi poolt ja vastu
•• Et riiklik koolisüsteem on avalikkuse meelest parim mitmekultuurilisuse ja sotsiaalse sallivuse arendamise koht, näitasid läinud sügisel toimunud Ontario provintsi valimisedki.
•• Nimelt tegid konservatiivid valimiste keskseks teemaks ettepaneku toetada riigi rahaga ka muid religioosseid (islami ja juudi usu) koole peale katoliiklike. Kuna avalikkusele polnud see mõte meeltmööda, kaotasid konservatiivid Ontario provintsi parlamendivalimised.
•• Teisalt on riiklikku koolisüsteemi kritiseeritud ka selle pärast, et lisaks rassilisele eripärale ei pööra kasutatav õppemeetod tähelepanu ka õppimise soolistele iseärasustele. Tänapäeva koolid eelistavad vaikimisi tütarlapsi, kellele tundub paremini sobivat õpimeetod, mille puhul õpilased istuvad klassis vaikselt ja kuulavad õpetajat.
•• Ameerika sotsioloog ja arst Michael Gurian väidab, et poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt ja et koolid ei arvesta poiste vajadusi. Paljud koolid, keda Guriani instituut on nõustanud, olid võimelised kohandama õpimeetodeid poistele sobivamaks ning vahe poiste ja tüdrukute edasijõudmises kahanes.
Peamine põhjus, miks Toronto hariduskolleegium hääletas kooli loomise poolt, on mustanahaliste õpilaste suur väljalangevus tavalisest koolisüsteemist.
Ligi 40 protsenti Toronto mustanahalistest teismelistest ei lõpeta kooli ning enamik Toronto koolidest väljalangejaid on mustanahalised poisid.
Kuigi idee kriitikud viitavad segregatsioonile, on afrotsentrilise kooli mõtte läbisurujad, lapsevanemad Donna Harrow ja Angela Wilson veendunud, et kavakohaselt 2009. aastal loodav kool aitaks teismelistel Aafrika ja Kariibi päritolu õpilastel leida tagasitee kooli. Pealegi oleks kool avatud kõigile, nahavärvist olenemata.
Rassistlik eraldamine?
Paljude kriitikute meelest tähendab aga afrotsentriline kool ohtlikku sammu rassilise eraldatuse poole. Samuti ei lahendaks afrokeskne kool kooliväliseid põhjusi, miks lapsed kooli ei lõpeta.
Ajalehe The Globe and Mail kolumnist Jeffrey Simpson argumenteerib, et kool on õppeainete õppimise koht, mis ei pea tingimata tegelema sellega, et mõned õpilased võivad olla näljas, agressiivsed, sõltuvuses televiisorist või videomängudest, õpiraskustega, sotsiaalselt ebaküpsed või vägivaldsed.
Nahavärvi alusel laste koolidesse lahterdamine ei aita võidelda sotsiaalsete põhjustega, miks lapsed koolis hakkama ei saa. leiab Simpson.
Läinud aastal koolitulistamises poja kaotanud Loreen Small on samuti koolide rassilise eraldamise vastu: “Martin Luther King võitles selle eest, et me (mustanahalised) saaksime istuda bussi eesotsas koos teiste inimestega!”
Samal ajal on inimõiguste aktivist Vicky McPhee veendunud, et mustanahalistel on õigus eraldi kooli nõuda ja et afrotsentriline kool oleks ainuke, kuhu ta tahaks saata oma kuueaastase lapse. Tema meelest võiks olla selline kool igas linnaosas.
79 protsenti Ontario elanikke ei toeta eraldi kooli loomise mõtet. Negatiivselt on meelestatud ka Ontario provintsi juht Dalton McGuinty, kes ütles, et provints ei eralda kooli loomiseks raha.
Raha juurde vaja
Arvestuslikult oleks vaja alustuseks 350 000 dollarit ja ilmselt läheks kogu pilootprojekt maksma 820 000 dollarit.
Pealegi küsivad paljud kriitikud irooniliselt: kuidas on võimalik õpetada matemaatikat, füüsikat ja teisi õppeaineid (peale ajaloo) Aafrika-keskselt?
Aafrika päritolu ühiskonnategelaste tunnustamiseks on Kanada koolisüsteemis kuulutatud terve veebruarikuu musta ajaloo kuuks, mil austatakse nii mustanahaliste kanadalaste ajaloolist kui ka tänapäevast panust Kanada ühiskonda.
Riikliku süsteemi poolt ja vastu
•• Et riiklik koolisüsteem on avalikkuse meelest parim mitmekultuurilisuse ja sotsiaalse sallivuse arendamise koht, näitasid läinud sügisel toimunud Ontario provintsi valimisedki.
•• Nimelt tegid konservatiivid valimiste keskseks teemaks ettepaneku toetada riigi rahaga ka muid religioosseid (islami ja juudi usu) koole peale katoliiklike. Kuna avalikkusele polnud see mõte meeltmööda, kaotasid konservatiivid Ontario provintsi parlamendivalimised.
•• Teisalt on riiklikku koolisüsteemi kritiseeritud ka selle pärast, et lisaks rassilisele eripärale ei pööra kasutatav õppemeetod tähelepanu ka õppimise soolistele iseärasustele. Tänapäeva koolid eelistavad vaikimisi tütarlapsi, kellele tundub paremini sobivat õpimeetod, mille puhul õpilased istuvad klassis vaikselt ja kuulavad õpetajat.
•• Ameerika sotsioloog ja arst Michael Gurian väidab, et poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt ja et koolid ei arvesta poiste vajadusi. Paljud koolid, keda Guriani instituut on nõustanud, olid võimelised kohandama õpimeetodeid poistele sobivamaks ning vahe poiste ja tüdrukute edasijõudmises kahanes.
Wednesday, October 14, 2009
AIDSiennetuspäeval … paavstist
Peaks ilmuma aidsiennetusp2eval 1. detsembril
Kui vaatate rahvusvahelisel aidsipäeval, 1. detsembril Maailmakooli dokkfilme AIDSist, siis võib jääda mulje, et AIDSi levikule Aafrikas annab omalt poolt hoogu juurde ... katoliku kirik! Seda ebamugavat muljet toetas paavst Benedictus XVI visiit Aafrikasse tänavu märtsis. 135 miljoni katoliiklase ees AIDSi teemadel kõneledes ütles ta:
„AIDSi ei saa lahendada üleskutsete ja kondoomide jagamisega. Vastupidi, need pigem suurendavad probleemi. Ainuke tõhus tee võitlemaks epideemiaga on seksuaalsuse uued käitumisviisid: seksuaalsuse vaimne ja inimlik uuenemine.“
Lihtsalt teadmiseks, et Aafrikas on AIDSi juba surnud 20 miljonit inimest. Enamasti täis tööeas mehed-naised. Lisaks elab Aafrikas 22 miljonit inimest juba HIViga. Maailma Terviseorganisatsiooni andmeil saab aga just kondoomide jagamisega viiruse levikut piirata kuni 90 protsenti. Eriti, kui kondoome jagada prostituutidele ja nende klientidele. (Vaadake lihtsalt huvi pärast dokkfilmi ’Hyena väljak’, kus mehed räägivad, miks nad oma naisi kupeldavad.)
Aga tegelikult ei maksa imestada, et tavalised aafriklased ei tea AIDSi levimisest suurt midagi, kui isegi Lõuna-Aafrika Vabariigi eelmine president Thabo Mbeki ei uskunud, et HIV seda haigust põhjustab. Tema ignorantne suhtumine HIVi ja viirusevastaste ravimite keelustamine põhjustas Harwardi ülikooli teadlaste arvutuste kohaselt üle 350,000 inimese surma AIDSi. Kuritegelik, mis? Kokku on Aafrikas 11 miljonit last AIDSile oma vanemad kaotanud!
Samas ei saa eitada, et seksist loobumine, mida paavst pooldab, võib AIDSi ennetamisele – just juhusuhete puhul - palju kaasa aidata. Koos teiste meetmetega, muidugi. Näiteks Uganda kunagine president Yoweri Museveni rääkis tihti ja avalikult „ABC“ seksuaalkäitumisest, kus ABC tähistas inglisekeelseid sõnu ’Abstain’ (loobu seksist), ’Be faithful’ (ole truu), ’use Condoms’ (kasuta kondoomi). Ugandas, mis oli 80ndatel aastatel HIVileviku poolest maailma tipus, langesidki tänu ABC-le järsult AIDSi nakatumise juhtumid.
Mind huvitab, kas Eesti luteri kirik suhtub AIDSiennetusse samamoodi või toetavad nad, erinevalt paavstist, ka kondoomide kasutamist. Ma kirjutan esmalt kirikuõpetajale Avo Üprusele siseministeeriumisse, kes tegeleb üsna igapäevaselt inimestega, kes võiks kõlkuda sellel libedal piiril, mis poolitab elu siin ja sealpool HIVi ja AIDSi.
„See pole küll päris minu teema, aga siiski. Minu koguduse tänavatöötegijad jagavad muude tegemiste sees ka kondoome. Ka minu käärkambris on suur karp,“ vastab ta mulle lakooniliselt.
Kui otsin, kelle teema võiks AIDSiennetus olla, juhatab EELK Konsistooriumi kantsler Urmas Viilma mind Eva-Liisa Luhametsani, kes „tegeleb meie kirikus AIDSi ennetustöö temaatikaga“. Eva-Liisa Luhamets kirjutabki mulle, et EELK on tegelenud AIDSi-teemaga vaid kolm aastat ja et ametlikke seisukohti kirikul veel (üheksa aastat peale viiruse hüppelist levima hakkamist Eestis!) pole. Kuid nad nõustuvad paavsti seisukohaga selles, et peamine rõhk tuleks suunata väärtuspõhisele ennetustööle noorte seas.
”Samas oleme me seda meelt, et oluline on kaitsta elu. Ja kui kondoom kaitseb (näiteks kui üks abikaasadest on HIV-positiivne ja teine mitte), siis tuleks seda igal juhul kasutada.”
Otsin viiteid ennetustööst EELKi veebilehelt, kuid ma ei leia ühtegi linki, mis sellele viitaks. Kuid võib-olla polegi see nii tähtis, mõtlen, kui vähemalt kusagil on olemas käärkambrid suurte kondoomikarpidega?
-xxx-
Foto p2rit siit http://www.nytimes.com/2009/03/18/world/africa/18pope.html?_r=1&fta=y
Kui vaatate rahvusvahelisel aidsipäeval, 1. detsembril Maailmakooli dokkfilme AIDSist, siis võib jääda mulje, et AIDSi levikule Aafrikas annab omalt poolt hoogu juurde ... katoliku kirik! Seda ebamugavat muljet toetas paavst Benedictus XVI visiit Aafrikasse tänavu märtsis. 135 miljoni katoliiklase ees AIDSi teemadel kõneledes ütles ta:
„AIDSi ei saa lahendada üleskutsete ja kondoomide jagamisega. Vastupidi, need pigem suurendavad probleemi. Ainuke tõhus tee võitlemaks epideemiaga on seksuaalsuse uued käitumisviisid: seksuaalsuse vaimne ja inimlik uuenemine.“
Lihtsalt teadmiseks, et Aafrikas on AIDSi juba surnud 20 miljonit inimest. Enamasti täis tööeas mehed-naised. Lisaks elab Aafrikas 22 miljonit inimest juba HIViga. Maailma Terviseorganisatsiooni andmeil saab aga just kondoomide jagamisega viiruse levikut piirata kuni 90 protsenti. Eriti, kui kondoome jagada prostituutidele ja nende klientidele. (Vaadake lihtsalt huvi pärast dokkfilmi ’Hyena väljak’, kus mehed räägivad, miks nad oma naisi kupeldavad.)
Aga tegelikult ei maksa imestada, et tavalised aafriklased ei tea AIDSi levimisest suurt midagi, kui isegi Lõuna-Aafrika Vabariigi eelmine president Thabo Mbeki ei uskunud, et HIV seda haigust põhjustab. Tema ignorantne suhtumine HIVi ja viirusevastaste ravimite keelustamine põhjustas Harwardi ülikooli teadlaste arvutuste kohaselt üle 350,000 inimese surma AIDSi. Kuritegelik, mis? Kokku on Aafrikas 11 miljonit last AIDSile oma vanemad kaotanud!
Samas ei saa eitada, et seksist loobumine, mida paavst pooldab, võib AIDSi ennetamisele – just juhusuhete puhul - palju kaasa aidata. Koos teiste meetmetega, muidugi. Näiteks Uganda kunagine president Yoweri Museveni rääkis tihti ja avalikult „ABC“ seksuaalkäitumisest, kus ABC tähistas inglisekeelseid sõnu ’Abstain’ (loobu seksist), ’Be faithful’ (ole truu), ’use Condoms’ (kasuta kondoomi). Ugandas, mis oli 80ndatel aastatel HIVileviku poolest maailma tipus, langesidki tänu ABC-le järsult AIDSi nakatumise juhtumid.
Mind huvitab, kas Eesti luteri kirik suhtub AIDSiennetusse samamoodi või toetavad nad, erinevalt paavstist, ka kondoomide kasutamist. Ma kirjutan esmalt kirikuõpetajale Avo Üprusele siseministeeriumisse, kes tegeleb üsna igapäevaselt inimestega, kes võiks kõlkuda sellel libedal piiril, mis poolitab elu siin ja sealpool HIVi ja AIDSi.
„See pole küll päris minu teema, aga siiski. Minu koguduse tänavatöötegijad jagavad muude tegemiste sees ka kondoome. Ka minu käärkambris on suur karp,“ vastab ta mulle lakooniliselt.
Kui otsin, kelle teema võiks AIDSiennetus olla, juhatab EELK Konsistooriumi kantsler Urmas Viilma mind Eva-Liisa Luhametsani, kes „tegeleb meie kirikus AIDSi ennetustöö temaatikaga“. Eva-Liisa Luhamets kirjutabki mulle, et EELK on tegelenud AIDSi-teemaga vaid kolm aastat ja et ametlikke seisukohti kirikul veel (üheksa aastat peale viiruse hüppelist levima hakkamist Eestis!) pole. Kuid nad nõustuvad paavsti seisukohaga selles, et peamine rõhk tuleks suunata väärtuspõhisele ennetustööle noorte seas.
”Samas oleme me seda meelt, et oluline on kaitsta elu. Ja kui kondoom kaitseb (näiteks kui üks abikaasadest on HIV-positiivne ja teine mitte), siis tuleks seda igal juhul kasutada.”
Otsin viiteid ennetustööst EELKi veebilehelt, kuid ma ei leia ühtegi linki, mis sellele viitaks. Kuid võib-olla polegi see nii tähtis, mõtlen, kui vähemalt kusagil on olemas käärkambrid suurte kondoomikarpidega?
-xxx-
Foto p2rit siit http://www.nytimes.com/2009/03/18/world/africa/18pope.html?_r=1&fta=y
Sunday, October 11, 2009
Solidaarsed mudaliiga miljardiga?
Artikkel kirjutatud inimliku solidaarsuse päeva jaoks detsembris.
Sporditerminit laenates kuuluvad "mudaliiga" miljardi hulka need inimesed, kes iga jumala päev umbes 30 tuhandekesi ära surevad, sest nad on ellujäämiseks liiga vaesed. See teeb aastas kokku umbes 10 miljonit inimest. Kuid kokku on neid, nagu öeldud, miljard. Enamasti ei oska nad lugeda-kirjutada ja tööd neil pole.
Millistes tingimustes elab siis maailma vaeseim miljard inimest? Kõige tõenäolisemalt halbade naabritega merepiirita riigis, kuiva kuumusega maal, kus levivad harimatus ja AIDS ning möllavad relvastatud konfliktid ning kus tavainimestel pole süüa, aga kus võimuritel pole millestki puudus. Selliseid riike on 60 ringis, kus tavalised inimesed elavad vähema kui dollariga päevas.
{Sellest ongi Paul Collier oma Mudaliiga Miljardi ehk Bottom Billioni kirjutanud.}
Ja ometi on ÜRO veendunud, et saame äärmise vaesuse veel meie eluajal kõrvaldada. Ja et selleks saavad ka tavalised, erakordsed inimesed midagi ära teha, mitte ainult valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid. Kõik algab, nagu ikka, teadlikkusest. Sest kui me ei mõtle ega tegutse maailma vaesemate inimeste nimel täna, siis mõne aja pärast lähevad läbikukkunud riigid meile hoopis rohkem maksma.
{Seda meelt on Jeffrey D Sachs, kes nõustas ÜRO peasekretäri Kofi Annanit Aastatuhande Arengueesmärkide väljatöötamisel}.
{Yks läbikukkunud riik maksab endale ja naabruskonnale miljard dollarit.}
„Siin võib paralleeli tõmmata kliimamuutustega,“ ütleb Ottawa ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Ronald Paris. Maailma mudaliiga ignoreerimine toob meile mõne aja pärast kaela massilisi migratsioone ja üleilmselt ebastabiilsust. Me ei tohi vaeseimat miljardit ignoreerida, sest kuni on meil läbikukkunud riigid ebastabiilsete valitsustega, relvastatud konfliktidega, näljahädade ja muuga, on maailm endiselt ebaturvaline paik.
Soovite näidet? Ühes Aafrika riigis rööviti aasta alguses kaks Kanada tippdiplomaati, keda hoiti 130 päeva kinni Sahara kõrbes.
Nende päästmiseks tegi Mali vabatahtlikult Kanadat aidates terroristidega kaupa (sest Kanada annab neile suures koguses arenguabi) – kanadalaste vabasks päästmiseks lasi Mali vahetuskaubaks oma vanglatest välja neli ohtlikku Al Qaeda terroristi.
See tähendab aga seda, et maailm ei saanud just turvalisemaks paigaks, ja seda, et Kanada diplomaadid on terroriste seas veelgi kõrgemas hinnas. Kes soovib veel välisteenistusse tööle minna? Konflikte siluma? Arenguabi andma?
Ma mõtlen ikka, et kui noortel aafrika poistel oleks haridust ja tööd, kas nad hakkaks siis terroristiks või leiaks mõne teise töö... Kui aafriklastel oleks juurdepääs Euroopa turgudele, siis oleks tal ehk mõtekaski ettevõtlusega tegelema hakata...
Kuid hariduses ja teaduses on veel omaette probleemid. Aafrika teadlaste endi leiutusi ei pruugi sündidagi ja suurt ei sünnigi, sest uurimistööks vajalikud tööriistad on patentidega kaitstud ega ole vaese riigi ülikoolides kättesaadavad. Nii näiteks küsib molekulaarbioloog Richard Jefferson: „Mis juhtuks, kui teaduslikud avastused ja töövahendid oleksid kättesaadavad kõikidele soovijatele, ja kui need poleks omanike poolt kiivalt valvatud? Milline oleks maailm siis?“
{Siin on vaja knowledge transferi ja open data't ja muud selliseid kokkuleppeid.}
Ta näitab ühes youtube'i videos, et toidutaimede DNA-infot saab saata posti teel tavalisele kirjapaberile tilgutades, kust teine teadlane, näiteks Aafrikas, selle taas üles korjab ja keevitab oma laboris selliseks, et see toidutaim taluks põuda ja kohalikke kahjureid. Solidaarsus nälgiva miljardi suhtes võiks arvutitarkvara-firmadel lubada oma programme aafrika ja aasia koolidele tasuta anda. Solidaarsus aafrika põllumeeste vastu laseks jagada A-vitamiini rikast kollast riisi patenditasudeta, sest just selle vitamiini puudus põhjustab toiteväärtuseta toidu söömisest tekkinud vaegnägemist. Samamoodi võiks tasuta jagada ka vetikaid, mis aitaksid toota rohelist energiat roiskveest.
„Mõelge, kui võimas leiutis see oleks!“ ütleb unistav teadlane...
Mõelge, milline muutus sellest sünniks! Detsembri lõpus tähistame ÜRO liikmena inimliku solidaarsuse päeva.
Ka mudaliiga miljard kuulub inimeste hulka.
Foto on pärit Kanada ajakirjaniku Doug Saundersi twiitfotokogust http://tweetphoto.com/mfjqasru.
Sporditerminit laenates kuuluvad "mudaliiga" miljardi hulka need inimesed, kes iga jumala päev umbes 30 tuhandekesi ära surevad, sest nad on ellujäämiseks liiga vaesed. See teeb aastas kokku umbes 10 miljonit inimest. Kuid kokku on neid, nagu öeldud, miljard. Enamasti ei oska nad lugeda-kirjutada ja tööd neil pole.
Millistes tingimustes elab siis maailma vaeseim miljard inimest? Kõige tõenäolisemalt halbade naabritega merepiirita riigis, kuiva kuumusega maal, kus levivad harimatus ja AIDS ning möllavad relvastatud konfliktid ning kus tavainimestel pole süüa, aga kus võimuritel pole millestki puudus. Selliseid riike on 60 ringis, kus tavalised inimesed elavad vähema kui dollariga päevas.
{Sellest ongi Paul Collier oma Mudaliiga Miljardi ehk Bottom Billioni kirjutanud.}
Ja ometi on ÜRO veendunud, et saame äärmise vaesuse veel meie eluajal kõrvaldada. Ja et selleks saavad ka tavalised, erakordsed inimesed midagi ära teha, mitte ainult valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid. Kõik algab, nagu ikka, teadlikkusest. Sest kui me ei mõtle ega tegutse maailma vaesemate inimeste nimel täna, siis mõne aja pärast lähevad läbikukkunud riigid meile hoopis rohkem maksma.
{Seda meelt on Jeffrey D Sachs, kes nõustas ÜRO peasekretäri Kofi Annanit Aastatuhande Arengueesmärkide väljatöötamisel}.
{Yks läbikukkunud riik maksab endale ja naabruskonnale miljard dollarit.}
„Siin võib paralleeli tõmmata kliimamuutustega,“ ütleb Ottawa ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Ronald Paris. Maailma mudaliiga ignoreerimine toob meile mõne aja pärast kaela massilisi migratsioone ja üleilmselt ebastabiilsust. Me ei tohi vaeseimat miljardit ignoreerida, sest kuni on meil läbikukkunud riigid ebastabiilsete valitsustega, relvastatud konfliktidega, näljahädade ja muuga, on maailm endiselt ebaturvaline paik.
Soovite näidet? Ühes Aafrika riigis rööviti aasta alguses kaks Kanada tippdiplomaati, keda hoiti 130 päeva kinni Sahara kõrbes.
Nende päästmiseks tegi Mali vabatahtlikult Kanadat aidates terroristidega kaupa (sest Kanada annab neile suures koguses arenguabi) – kanadalaste vabasks päästmiseks lasi Mali vahetuskaubaks oma vanglatest välja neli ohtlikku Al Qaeda terroristi.See tähendab aga seda, et maailm ei saanud just turvalisemaks paigaks, ja seda, et Kanada diplomaadid on terroriste seas veelgi kõrgemas hinnas. Kes soovib veel välisteenistusse tööle minna? Konflikte siluma? Arenguabi andma?
Ma mõtlen ikka, et kui noortel aafrika poistel oleks haridust ja tööd, kas nad hakkaks siis terroristiks või leiaks mõne teise töö... Kui aafriklastel oleks juurdepääs Euroopa turgudele, siis oleks tal ehk mõtekaski ettevõtlusega tegelema hakata...
Kuid hariduses ja teaduses on veel omaette probleemid. Aafrika teadlaste endi leiutusi ei pruugi sündidagi ja suurt ei sünnigi, sest uurimistööks vajalikud tööriistad on patentidega kaitstud ega ole vaese riigi ülikoolides kättesaadavad. Nii näiteks küsib molekulaarbioloog Richard Jefferson: „Mis juhtuks, kui teaduslikud avastused ja töövahendid oleksid kättesaadavad kõikidele soovijatele, ja kui need poleks omanike poolt kiivalt valvatud? Milline oleks maailm siis?“
{Siin on vaja knowledge transferi ja open data't ja muud selliseid kokkuleppeid.}
Ta näitab ühes youtube'i videos, et toidutaimede DNA-infot saab saata posti teel tavalisele kirjapaberile tilgutades, kust teine teadlane, näiteks Aafrikas, selle taas üles korjab ja keevitab oma laboris selliseks, et see toidutaim taluks põuda ja kohalikke kahjureid. Solidaarsus nälgiva miljardi suhtes võiks arvutitarkvara-firmadel lubada oma programme aafrika ja aasia koolidele tasuta anda. Solidaarsus aafrika põllumeeste vastu laseks jagada A-vitamiini rikast kollast riisi patenditasudeta, sest just selle vitamiini puudus põhjustab toiteväärtuseta toidu söömisest tekkinud vaegnägemist. Samamoodi võiks tasuta jagada ka vetikaid, mis aitaksid toota rohelist energiat roiskveest.
„Mõelge, kui võimas leiutis see oleks!“ ütleb unistav teadlane...
Mõelge, milline muutus sellest sünniks! Detsembri lõpus tähistame ÜRO liikmena inimliku solidaarsuse päeva.
Ka mudaliiga miljard kuulub inimeste hulka.
Foto on pärit Kanada ajakirjaniku Doug Saundersi twiitfotokogust http://tweetphoto.com/mfjqasru.
Thursday, October 1, 2009
Inimõigused iga inimese passi kirja?!
Just selline üleskutse seisab inimõiguste videos, mille Marianne Mikko eelmise aasta 10. detsembril youtube’i üles riputas. 10. detsember on nimelt inimõiguste päev. Soovitan seda videot vaadata, sest trendika kunstniku Seth Brau graafika ning seksikate ... okei, huvitavate kuttide bänd Rumspringa teevad sellest informatiivse kunstiteose.
Aga videos jääb kõlama järgmine mõte: „Inimesed on seda väärt, et nad teaks oma õigusi. Palun teatage oma valitsustele, et nad paneks inimõigused kirja iga inimese passi.“
Sellepärast võiksitegi internetist inimõiguste ülddeklaratsiooni 30 artiklit üles otsida (saadaval eesti keeles näiteks siin) , mille soovitame välja printida ja panna koos jõulukaardiga teele selle parlamendisaadiku poole, kes teie kodukohta Riigikogus esindab. Enne saatmist aga võiks nendega pisut mängida – tõmmake näiteks linnuke selle artikli ette, millisega olete nõus, et see kehtiks terves maailmas, kohe kõikidele inimestele. Artiklite järele võiksite märkida linnukese aga siis, kui teile tundub, et teid on mõne artikli alusel diskrimineeritud.
Sellest pole midagi, kui inimõiguste deklaratsioonis on mõningaid artikleid, millega te nõus pole. Te võite väga vabalt olla ... eee... religioosne, hüperrikas, rassistlik või kõva kätt ihalev inimene. Ja see on okei, lõppude lõpuks on meil ju arvamusvabadus. Ükski seadus ei saa teid sundida kedagi austama. Keegi ei saa teid kohtu alla anda selle eest, et teile keegi ei meeldi. Ning isegi väljaöeldud ebatolerantne mõte pole veel tegu. (Ma tean, et budistid ei ole sellega n6us, kuid samas, ässitamise ja kurjadele tegudele kutsumise eest võidakse teile ikkagi paragrahv määrata, just teiste inimeste üldõiguste pärast.)
Kuid kas oleks abi sellest, et inimõigused oleks kirjas igas passis? Kas sellest läheks elu maailmas paremaks? Kas lõpeks siis demokraatlikult valitud riigipeade kinnipidamised koduarestis võimu haaranud sõjaväe poolt nagu juhtus Birmas Aung San Suu Kyi puhul? Kas lõpeksid verinoorte tütarlaste mehelepanemised vastu nende tahtmist Afganistanis, kus 70 protsenti inimestest ei oska lugeda ega kirjutada ning kellel pole tõenäoliselt ka passe? Kas lõpeksid moodsa aja orjapidamised, olgu nad siis Ida-Euroopa sundprostituudid Läänes või India kivimurrus elanud pisikeste lastega pere, kes polnud kolme inimpõlve jooksul muud peale lakkamatu töö kaevanduses näinudki? Mis kasu on inimõiguste passi kirjutamisest neile 750 miljonile inimesele, kes ei oska tänapäevani lugeda ega kirjutada ning keda nimetatakse vahel ka muda-liiga miljardiks? Ning kes ei saa kooli minna hoolimata sellest, et see on nende esmane inimõigus? Huvitav, mida teeksid need Eestis elavad kodakondsuseta isikud, kui Eesti riik ulataks neile halli passi, kuhu oleks trükitud artikkel 15 igaühe õigusest kodakondsusele?
Õigused on ilusad asjad. Aga enne, kui hakkate oma õigusi teiste käest nõudma, märgake artiklit 29 selle kohta, et igal inimesel on kohustused ühiskonna ees, kuna ainult ühiskonnas on võimalik tema isiksuse vaba ja täielik arenemine. Kohustused on õiguste teine mündipool!
Muideks, USA mittetulundusyhing Human Rights Action Centre väidab, et maailma rahvastikust teab vaid viis protsenti inimõiguste olemasolust. Ja vahel tundub, et see viis protsenti, kes on kõikide märkide järgide priviligeerituima inimgrupi hulgas, on just nende kõige häälekam taganõudja. Vaadake teiegi naljapärast, kas mõlemasse kasti sai võrdselt linnukesi või tundus teile, et teile tehakse ülekohut?
Ja äkki tuleks inimõigused passi asemel kanda hoopis piimapakile või leivaümbrisele? Piltkirjas, kui vaja, eh?
Aga videos jääb kõlama järgmine mõte: „Inimesed on seda väärt, et nad teaks oma õigusi. Palun teatage oma valitsustele, et nad paneks inimõigused kirja iga inimese passi.“
Sellepärast võiksitegi internetist inimõiguste ülddeklaratsiooni 30 artiklit üles otsida (saadaval eesti keeles näiteks siin) , mille soovitame välja printida ja panna koos jõulukaardiga teele selle parlamendisaadiku poole, kes teie kodukohta Riigikogus esindab. Enne saatmist aga võiks nendega pisut mängida – tõmmake näiteks linnuke selle artikli ette, millisega olete nõus, et see kehtiks terves maailmas, kohe kõikidele inimestele. Artiklite järele võiksite märkida linnukese aga siis, kui teile tundub, et teid on mõne artikli alusel diskrimineeritud.
Sellest pole midagi, kui inimõiguste deklaratsioonis on mõningaid artikleid, millega te nõus pole. Te võite väga vabalt olla ... eee... religioosne, hüperrikas, rassistlik või kõva kätt ihalev inimene. Ja see on okei, lõppude lõpuks on meil ju arvamusvabadus. Ükski seadus ei saa teid sundida kedagi austama. Keegi ei saa teid kohtu alla anda selle eest, et teile keegi ei meeldi. Ning isegi väljaöeldud ebatolerantne mõte pole veel tegu. (Ma tean, et budistid ei ole sellega n6us, kuid samas, ässitamise ja kurjadele tegudele kutsumise eest võidakse teile ikkagi paragrahv määrata, just teiste inimeste üldõiguste pärast.)
Kuid kas oleks abi sellest, et inimõigused oleks kirjas igas passis? Kas sellest läheks elu maailmas paremaks? Kas lõpeks siis demokraatlikult valitud riigipeade kinnipidamised koduarestis võimu haaranud sõjaväe poolt nagu juhtus Birmas Aung San Suu Kyi puhul? Kas lõpeksid verinoorte tütarlaste mehelepanemised vastu nende tahtmist Afganistanis, kus 70 protsenti inimestest ei oska lugeda ega kirjutada ning kellel pole tõenäoliselt ka passe? Kas lõpeksid moodsa aja orjapidamised, olgu nad siis Ida-Euroopa sundprostituudid Läänes või India kivimurrus elanud pisikeste lastega pere, kes polnud kolme inimpõlve jooksul muud peale lakkamatu töö kaevanduses näinudki? Mis kasu on inimõiguste passi kirjutamisest neile 750 miljonile inimesele, kes ei oska tänapäevani lugeda ega kirjutada ning keda nimetatakse vahel ka muda-liiga miljardiks? Ning kes ei saa kooli minna hoolimata sellest, et see on nende esmane inimõigus? Huvitav, mida teeksid need Eestis elavad kodakondsuseta isikud, kui Eesti riik ulataks neile halli passi, kuhu oleks trükitud artikkel 15 igaühe õigusest kodakondsusele?
Õigused on ilusad asjad. Aga enne, kui hakkate oma õigusi teiste käest nõudma, märgake artiklit 29 selle kohta, et igal inimesel on kohustused ühiskonna ees, kuna ainult ühiskonnas on võimalik tema isiksuse vaba ja täielik arenemine. Kohustused on õiguste teine mündipool!
Muideks, USA mittetulundusyhing Human Rights Action Centre väidab, et maailma rahvastikust teab vaid viis protsenti inimõiguste olemasolust. Ja vahel tundub, et see viis protsenti, kes on kõikide märkide järgide priviligeerituima inimgrupi hulgas, on just nende kõige häälekam taganõudja. Vaadake teiegi naljapärast, kas mõlemasse kasti sai võrdselt linnukesi või tundus teile, et teile tehakse ülekohut?
Ja äkki tuleks inimõigused passi asemel kanda hoopis piimapakile või leivaümbrisele? Piltkirjas, kui vaja, eh?
Friday, August 21, 2009
Ilusate kodanike ühiskonnast Moldovas
Kodanike p2eva puhune artikkel Maailmakooli sarjast
Natalia Morari on ilus naine. Kahetsen kohe, et Riho Västrik oma dokkfilmi Moldova kodanikuühiskonnast 'Kommunistide juhtimisel Euroopasse' nii vara valmis tegi, et fotogeeniline Morari sellest oma hiljutise Twitteri-revolutsiooniga välja jäi. Kuid paar aastat tagasi, kui Västrik Moldovast kodanikuühiskonna algeid otsis, polnud Moldova kodanikuühiskonnal ka võimalik atraktiivsete kommunikatsiooni-tehnoloogiaid ja suhtevõrgustikke kasutavate aktivistidega uhkustada.
Siis polnud moldovlastel tegelikult üldse millegagi uhkustada: dialoog kodanike ja riigi vahel oli olematu. Mõned tarkpead muidugi põlastasid, et polnud ka kedagi tõsiselt võetavat, kes oleks kommunistidelt dialoogi rahvaga nõudnud. Nõrgad ja ärahirmutatud olid need kodanike-ühendused seal.
Natalia Morari on ilus naine. Kahetsen kohe, et Riho Västrik oma dokkfilmi Moldova kodanikuühiskonnast 'Kommunistide juhtimisel Euroopasse' nii vara valmis tegi, et fotogeeniline Morari sellest oma hiljutise Twitteri-revolutsiooniga välja jäi. Kuid paar aastat tagasi, kui Västrik Moldovast kodanikuühiskonna algeid otsis, polnud Moldova kodanikuühiskonnal ka võimalik atraktiivsete kommunikatsiooni-tehnoloogiaid ja suhtevõrgustikke kasutavate aktivistidega uhkustada.
Siis polnud moldovlastel tegelikult üldse millegagi uhkustada: dialoog kodanike ja riigi vahel oli olematu. Mõned tarkpead muidugi põlastasid, et polnud ka kedagi tõsiselt võetavat, kes oleks kommunistidelt dialoogi rahvaga nõudnud. Nõrgad ja ärahirmutatud olid need kodanike-ühendused seal.
Natalia Morari oli üks neist, kes tõestas möödunud aprilli-valimiste aegu, et IT-ga on võimalik organiseerida rahumeelseid rahvakogunemisi suletud ühiskondade raputamiseks. Moldova saatus muutus enne valimisi temagi saatuseks – ta pidi otsustama, kas emigreeruda järgmiseks neljaks aastaks taas kodumaalt või võtta midagi ette. Selles suhtes oli tema ilu kaugelt rohkem kui pelgalt füüsiline.
Püüdis ju Moldova valitsus kõik võimalike suhtluskanaleid kontrollida – me näeme Västriku filmis, et peaminister pidas suure usklike hulgaga Moldovas isegi kirikukantslist poliitilisi kõnesid; riigi kontrolli all olevas ajakirjanduses said sõna vaid võimukommunistid; kallutatud kohtunikud viitasid vaikides Vorononi pildi poole seinal iga kord, kui meediaväljaanne tahtis end valitsuse omavoli eest kaitsta. Kuid internetti vanema põlvkonna kommunistid kontrollida ei osanud. Nad lihtsalt ei valda seda meediat!
Ajanihke tõttu ei saa Västrik filmida ka tuhandeid noori moldovlasi keskpõrandal koos valimisnimekirjadesse kantud surnud hingede vastu protesteerimas. Ning hoolimata väidetavalt Moldova politsei poolt provotseeritud vägivaldsusest ja meeleavaldajate represseerimisest ei läinud Moldova parlamendis läbi kommunistide esitatud presidendikandidaat ning põhiseaduse järgi tuli korraldada uued valimised. Kommunistid kaotasid augusti kordusvalimistel varasemaga võrreldes 12 kohta, mis ei lasnud neil enam valitsust moodustada. Voronin astus tagasi ja endine opositsioon moodustab valitsuse! Mõelge, see kõik algas mobiiltelefonidest, Twitterist ja Facebookist!
Eesti kodanikepäeval, 26. novembril võiks küsida, mis on meil kodanike-ühiskonna esimesi samme astuvast Moldovast? Me oleme ju, khm... palju etemad?
Ajanihke tõttu ei saa Västrik filmida ka tuhandeid noori moldovlasi keskpõrandal koos valimisnimekirjadesse kantud surnud hingede vastu protesteerimas. Ning hoolimata väidetavalt Moldova politsei poolt provotseeritud vägivaldsusest ja meeleavaldajate represseerimisest ei läinud Moldova parlamendis läbi kommunistide esitatud presidendikandidaat ning põhiseaduse järgi tuli korraldada uued valimised. Kommunistid kaotasid augusti kordusvalimistel varasemaga võrreldes 12 kohta, mis ei lasnud neil enam valitsust moodustada. Voronin astus tagasi ja endine opositsioon moodustab valitsuse! Mõelge, see kõik algas mobiiltelefonidest, Twitterist ja Facebookist!
Eesti kodanikepäeval, 26. novembril võiks küsida, mis on meil kodanike-ühiskonna esimesi samme astuvast Moldovast? Me oleme ju, khm... palju etemad?
Tegelikult peegeldume Moldova pealt iseendale mingis mõttes tagasi – meilgi on kaudselt samad probleemid mis Moldoval. Võim võõrandub meiegi rahvast ja noored inimesed unistavad Eestis leviva kolkliku mentaliteedi eest lehvida maailma, kus on vabam hingata. Minu Eesti mõttetalgud ei saanud ju samuti osalejate hulka kõiki kodanikke, kes oleks pidanud ennast aktiivse osalejana tundma. Meie valimistel osaleb ju samuti vaid kuuskümmend protsenti kodanikest! Mis on ülejäänute vabandus?
Selles suhtes on elektroonilised vahendid (nagu Eesti e-valimised) tänuväärsed vahendid kodanike kaasamisel, kuid need pole siiski mitte kõikvõimsad. Ilusaid, aktiivseid inimesi on ka vaja. Ja seda Natalia Morari selle aasta alguses ka veenvalt tõestas: IT ilma inimesteta veel maailma ei muuda.
Selles suhtes on elektroonilised vahendid (nagu Eesti e-valimised) tänuväärsed vahendid kodanike kaasamisel, kuid need pole siiski mitte kõikvõimsad. Ilusaid, aktiivseid inimesi on ka vaja. Ja seda Natalia Morari selle aasta alguses ka veenvalt tõestas: IT ilma inimesteta veel maailma ei muuda.
-xxx-
Foto Twitteri-revolutsioonist on p2rit siit http://www.flickr.com/photos/creepysleepy/3429118253/
Tuesday, August 18, 2009
How to reduce poverty?
As soon as my kids start whining about the next cool toy they have to have, I immediately talk about the hunger of African children. It goes something like: "Do you think African children have a video game at the age of seven?“ Or: “Do you think African children have dessert without eating supper first?"
I have used the mythical "African children" as a personification of poverty so many times that one day I decided to bring one of these children into our home. My goal was to erase their stuff-centered perception of the world and show them that not all the children live like they do in the Glebe.
About one week later, a thick envelope arrived in my mailbox with two photos of small Brety. For only one dollar a day, we could support Brety and her poverty-stricken community through Plan Canada. The pretty three-year-old, with braided hair, lives in Kenya by the Victoria Lake. It is the very same community where the late father of U.S. president Barack Obama used to live. Brety belongs to a Luo tribe and lives in a house made of mud and sticks and a metal roof. They don’t have toilet and they carry water a distance of 2 or 4 kilometres, depending on the season.
According to the development organisation's letter about Brety, there is no well in her village. Many people live with AIDS and HIV. There is a shortage of nurses, doctors and teachers, as well as a lack of supplies for its medical centre and local school.
October 17 is the United Nations day of poverty reduction. But what is the best way of achieving this objective? Through personal donations like this, which sets up cute little African girls as the economic development engines for their villages? Or is it better to give government funds directly to African countries’ state budgets, so they can decide how do they spend the money?
In her book "Dead Aid”, Dambisa Moyo, a Western-educated economist from Zambia opposes donating money directly to African countries. She argues that this practice should be gradually stopped over the next five years, because, as she points out, those state budget-directed dollars lead to corruption, a culture of dependency and self-pity. Moyo says Africa should follow the example of China and India. These two nations have achieved almost 10 per cent economic growth annually by encouraging investments and creating a favourable business environment.
Moyo goes on to suggest that "Africa should service China in its need for natural resources!, adding that "Africans should grow vegetables for China, which has little arable land!"
Distrustful journalists ask the African scholar if this could result in Africa going through another and more painful expolitation. I imagine Chinese businessmen exchanging African riches for colourful glass beads, and I too am uncomfortable with this idea.
"Chinese are horrible exploiters! Never trust Chinese business people!“ exclaimed my Alliance Française French teacher from Congo whenever we talked about African development. A Finnish documentary about NOKIA suppliers’ factory in China called ‘Decent Factory’, illustrates the type of economic development that occurs a'la China, with its catastrophic environmental consequences, exploitation of working girls and abuse of human rights.
I wonder: What would bring more suffering to the little girls like Brety in Africa? An economic development plan run by Chinese businessmen or the current situation where poverty increases despite billion-dollar-development-aid?
Or maybe it would be better if Africans lived in an innocent poverty after all? In that type of, um… decent, museum-like idyllic pastoral lifestyle? Maybe they should enjoy their poverty as Dutch artist Renzo Martens cynically suggests in his documentary?
Throughout the film, he travels to African villages with a portable neon sign that reads "ENJOY please POVERTY", meaning that worse things could happen than poverty. Well, I hope there is a third solution to African poverty, aside from these two extremely poor choices. What about removing trade barriers for African goods and increasing the amount of fair trade we consume?
I have used the mythical "African children" as a personification of poverty so many times that one day I decided to bring one of these children into our home. My goal was to erase their stuff-centered perception of the world and show them that not all the children live like they do in the Glebe.
About one week later, a thick envelope arrived in my mailbox with two photos of small Brety. For only one dollar a day, we could support Brety and her poverty-stricken community through Plan Canada. The pretty three-year-old, with braided hair, lives in Kenya by the Victoria Lake. It is the very same community where the late father of U.S. president Barack Obama used to live. Brety belongs to a Luo tribe and lives in a house made of mud and sticks and a metal roof. They don’t have toilet and they carry water a distance of 2 or 4 kilometres, depending on the season.
According to the development organisation's letter about Brety, there is no well in her village. Many people live with AIDS and HIV. There is a shortage of nurses, doctors and teachers, as well as a lack of supplies for its medical centre and local school.
October 17 is the United Nations day of poverty reduction. But what is the best way of achieving this objective? Through personal donations like this, which sets up cute little African girls as the economic development engines for their villages? Or is it better to give government funds directly to African countries’ state budgets, so they can decide how do they spend the money?
In her book "Dead Aid”, Dambisa Moyo, a Western-educated economist from Zambia opposes donating money directly to African countries. She argues that this practice should be gradually stopped over the next five years, because, as she points out, those state budget-directed dollars lead to corruption, a culture of dependency and self-pity. Moyo says Africa should follow the example of China and India. These two nations have achieved almost 10 per cent economic growth annually by encouraging investments and creating a favourable business environment.
Moyo goes on to suggest that "Africa should service China in its need for natural resources!, adding that "Africans should grow vegetables for China, which has little arable land!"
Distrustful journalists ask the African scholar if this could result in Africa going through another and more painful expolitation. I imagine Chinese businessmen exchanging African riches for colourful glass beads, and I too am uncomfortable with this idea.
"Chinese are horrible exploiters! Never trust Chinese business people!“ exclaimed my Alliance Française French teacher from Congo whenever we talked about African development. A Finnish documentary about NOKIA suppliers’ factory in China called ‘Decent Factory’, illustrates the type of economic development that occurs a'la China, with its catastrophic environmental consequences, exploitation of working girls and abuse of human rights.
I wonder: What would bring more suffering to the little girls like Brety in Africa? An economic development plan run by Chinese businessmen or the current situation where poverty increases despite billion-dollar-development-aid?
Or maybe it would be better if Africans lived in an innocent poverty after all? In that type of, um… decent, museum-like idyllic pastoral lifestyle? Maybe they should enjoy their poverty as Dutch artist Renzo Martens cynically suggests in his documentary?
Throughout the film, he travels to African villages with a portable neon sign that reads "ENJOY please POVERTY", meaning that worse things could happen than poverty. Well, I hope there is a third solution to African poverty, aside from these two extremely poor choices. What about removing trade barriers for African goods and increasing the amount of fair trade we consume?
Wednesday, July 15, 2009
Euroopa lihaloomad söövad Brasiilia vihmametsad ära!
Artikkel peaks ilmuma oktoobri keskel YRO rahvusvahelisel toidup2eval.
Ilmus Maalehes 20, augustil http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/vihmamets-meie-toidulaual.d?id=25176657
Ma ei tea, mida te möödunud suvel tegite. Kas te küürutasite oma isiklikul maalapil kartuleid kasvatada nagu Jüri Mõis ähvardas? 16. oktoobril tähistame rahvusvahelist toidu päeva ja ma vaatasin sel puhul dokkfilmi ’Meie toidame maailma’. Ja hetkeks pani see film mind soovima, et ma tõesti küürutaksin suviti oma maalapil ega osaleks karmis globaalses põllumajandusäris.
Sest kõige julmema sõnumi ütles selles filmis välja üks Brasiilia bioloog, kes vaatas enda ees laiuvaid sojapõlde: „Veel 20 aastat tagasi oli siin vihmamets, kuid nüüd kasvatatakse siin soja. Meie mullad pole soja kasvatamiseks tegelikult üldse sobivad, kõik toitained tuuakse sisse. Ja kes seda soja sööb? See kõik läheb loomatoiduks Euroopasse! Nii süüakse meie vihmametsad euroopa loomade poolt ära!“
Hetk hiljem näitab film sellesama Brasiilia kirdeosas nälgivaid inimesi, kelle põllud ei tooda põua tõttu suurt midagi ja kelle laste tervis on alatoitumuse tõttu ohus. Jääb mulje, nagu oleks euroopa loomad etemad kui brasiilia tõmmud lapsukesed.
Järgmisena näeme filmis Lääne seemnekasvatusfirmas Pioneer töötavat edukat meesterahvast, kes vaatab kadetsedes vaeseid, vikatiga heina niitvaid rumeenia väiketalunikke. „Mul on tunne, et nad on õnnelikud. Meie aga keerasime juba terve Lääne-Euroopa põllumajanduse tuksi ja nüüd me tuleme Rumeeniasse ja keerame siin ka kõik tuksi.“ (Noh, tegelikult kasutab ta märksa vängemaid, neid f-tähega väljendeid.)
Mis seda kõike tuksi siis keerab? Need on Euroopa põllumajanduse dotatsioonid, mis soodustavad ületootmist, dumpingut ja ebavõrdsust maailmas. Maailma toidu raportis, mille koostab Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon FAO, on kirjas, et põllumajanduse praeguse taseme juures oleks võimalik toita 12 miljardit inimest ilma probleemideta.
„Aga sellest hoolimata sureb iga viie sekundi järel alla 10-aastane lapsuke nälja tõttu,“ räägib vihast vahutades Jean Ziegler, ÜRO toiduõiguse eriraportöör.
Dotatsioonide tõttu saabki võimalikuks see, et Brasiilia vihmametsade asemele tekib sojapõld, ning see, et Euroopa köögivilju müüakse üliodavate hindadega Aafrikas viies kohalikud talunikud pankrotti, ja seegi, et Viinis kuhjatakse iga päev ostmata jäänud leivast laopõrandatele suur mägi leiba-saia. Samal ajal aga pole suurkorporatsioonid, kes toetustest kasu saavad, huvitatud sellest, et kusagil keegi nälgib.
Heiki Raudla Eesti põllumajandusministeeriumist kinnitab mulle, et eesti loomasöötade jaoks ei ole vihmametsi maha võetud, kuid mainib siiski, et vähesel määral imporditakse Eestisse proteiinsöötasid (rapsikooki ja soja šrotti). Leidsin peale põgusat guugeldamist, et dokumendis nimega ’Eestis kasutatavate ja müüdavate toodete võimalik saasterisk geneetiliselt muundatud organismidega 2008’ seisab ikka, et Eesti on importinud Brasiiliast (väga tõenäoliselt geneetiliselt muundatud) sojatooteid loomasöödaks. Järelikult on teoreetiline võimalus, et Eestigi loomad on (ja nende kaudu ka meie) söönud tükikese Brasiilia vihmametsadest!
Euroopa põllumajandusdotatsioonid Eestile kasvavad aastas 10 protsenti kuni aastani 2012. Vaidlused nende suurendamiseks peale seda tähtaega on juba alanud.
***
Ilmus Maalehes 20, augustil http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/vihmamets-meie-toidulaual.d?id=25176657
Ma ei tea, mida te möödunud suvel tegite. Kas te küürutasite oma isiklikul maalapil kartuleid kasvatada nagu Jüri Mõis ähvardas? 16. oktoobril tähistame rahvusvahelist toidu päeva ja ma vaatasin sel puhul dokkfilmi ’Meie toidame maailma’. Ja hetkeks pani see film mind soovima, et ma tõesti küürutaksin suviti oma maalapil ega osaleks karmis globaalses põllumajandusäris.
Sest kõige julmema sõnumi ütles selles filmis välja üks Brasiilia bioloog, kes vaatas enda ees laiuvaid sojapõlde: „Veel 20 aastat tagasi oli siin vihmamets, kuid nüüd kasvatatakse siin soja. Meie mullad pole soja kasvatamiseks tegelikult üldse sobivad, kõik toitained tuuakse sisse. Ja kes seda soja sööb? See kõik läheb loomatoiduks Euroopasse! Nii süüakse meie vihmametsad euroopa loomade poolt ära!“
Hetk hiljem näitab film sellesama Brasiilia kirdeosas nälgivaid inimesi, kelle põllud ei tooda põua tõttu suurt midagi ja kelle laste tervis on alatoitumuse tõttu ohus. Jääb mulje, nagu oleks euroopa loomad etemad kui brasiilia tõmmud lapsukesed.
Järgmisena näeme filmis Lääne seemnekasvatusfirmas Pioneer töötavat edukat meesterahvast, kes vaatab kadetsedes vaeseid, vikatiga heina niitvaid rumeenia väiketalunikke. „Mul on tunne, et nad on õnnelikud. Meie aga keerasime juba terve Lääne-Euroopa põllumajanduse tuksi ja nüüd me tuleme Rumeeniasse ja keerame siin ka kõik tuksi.“ (Noh, tegelikult kasutab ta märksa vängemaid, neid f-tähega väljendeid.)
Mis seda kõike tuksi siis keerab? Need on Euroopa põllumajanduse dotatsioonid, mis soodustavad ületootmist, dumpingut ja ebavõrdsust maailmas. Maailma toidu raportis, mille koostab Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon FAO, on kirjas, et põllumajanduse praeguse taseme juures oleks võimalik toita 12 miljardit inimest ilma probleemideta.
„Aga sellest hoolimata sureb iga viie sekundi järel alla 10-aastane lapsuke nälja tõttu,“ räägib vihast vahutades Jean Ziegler, ÜRO toiduõiguse eriraportöör.
Dotatsioonide tõttu saabki võimalikuks see, et Brasiilia vihmametsade asemele tekib sojapõld, ning see, et Euroopa köögivilju müüakse üliodavate hindadega Aafrikas viies kohalikud talunikud pankrotti, ja seegi, et Viinis kuhjatakse iga päev ostmata jäänud leivast laopõrandatele suur mägi leiba-saia. Samal ajal aga pole suurkorporatsioonid, kes toetustest kasu saavad, huvitatud sellest, et kusagil keegi nälgib.
Heiki Raudla Eesti põllumajandusministeeriumist kinnitab mulle, et eesti loomasöötade jaoks ei ole vihmametsi maha võetud, kuid mainib siiski, et vähesel määral imporditakse Eestisse proteiinsöötasid (rapsikooki ja soja šrotti). Leidsin peale põgusat guugeldamist, et dokumendis nimega ’Eestis kasutatavate ja müüdavate toodete võimalik saasterisk geneetiliselt muundatud organismidega 2008’ seisab ikka, et Eesti on importinud Brasiiliast (väga tõenäoliselt geneetiliselt muundatud) sojatooteid loomasöödaks. Järelikult on teoreetiline võimalus, et Eestigi loomad on (ja nende kaudu ka meie) söönud tükikese Brasiilia vihmametsadest!
Euroopa põllumajandusdotatsioonid Eestile kasvavad aastas 10 protsenti kuni aastani 2012. Vaidlused nende suurendamiseks peale seda tähtaega on juba alanud.
***
Friday, July 10, 2009
Kuidas vähendada vaesust?
Artikkel peaks ilmuma rahvusvahelisel vaesuse v2hendamise p2eval oktoobri keskel ning ajalehes Harju Ekspress
Kui mu lapsed järjekordset mänguasja nuruvad, olen neid ikka „aafrika laste näljaga“ ähvardanud: „Kas sa arvad, et aafrika lapsed saavad endale seitsmeaastaselt videomängu?“ Või siis: „Kas sa arvad, et aafrika lapsed saavad magustoitu ilma õhtusööki söömata?“ Neid müütilisi „aafrika lapsi“ olen ma juba nii palju kordi vaesuse võrdkujuks toonud, nii et ühel päeval ma lihtsalt pidin oma ähvardustele inimkuju andma ja ühe neist majja tooma.
Kui mu lapsed järjekordset mänguasja nuruvad, olen neid ikka „aafrika laste näljaga“ ähvardanud: „Kas sa arvad, et aafrika lapsed saavad endale seitsmeaastaselt videomängu?“ Või siis: „Kas sa arvad, et aafrika lapsed saavad magustoitu ilma õhtusööki söömata?“ Neid müütilisi „aafrika lapsi“ olen ma juba nii palju kordi vaesuse võrdkujuks toonud, nii et ühel päeval ma lihtsalt pidin oma ähvardustele inimkuju andma ja ühe neist majja tooma.
Juuli keskel leidsingi postkastist suure ümbriku koos väikese Brety pildiga. Brety on Kanada heategeva arenguabi-organisatsiooni Plan Canada pakutud võimalus toetada üht vaesuses elavat lapsukest ja tema kogukonda ühe dollariga päevas. Mitme pisikese käharpatsiga Brety elab Keenias, Victoria järve ääres, üsna samas kogukonnas, kus sündis USA presidendi Barack Obama isa, muideks. Brety räägib luo keelt ning elab savist ja okstest ehitatud, kuid foto järgi otsustades korraliku metallkatusega majas. Neil pole tualetti majas ja vett peavad nad tooma kahe või nelja kilomeetri kauguselt, olenevalt sellest, kas parasjagu on vihmaperiood või kuivem aeg.
Arenguabiorganisatsiooni kirjelduse järgi pole Brety külas kaevu, paljudel inimestel on AIDS või HI viirus, tervisekeskuses ja algkoolis on puudus ravi- ja õppevahenditest ning õpetajatest-arstidest-õdedest.
17. oktoobril tähistamegi ÜRO liikmena vaesuse vähendamise päeva. Kuid kuidas seda kõige targem teha oleks? Kas selliste personaalsete annetuste kaudu, mis rakendavad armsad aafrika plikad arengu etteotsa? Või peaks Eesti riik andma raha otse vaeste riikide eelarvesse, et nad siis ise otsustaks, mille peale raha kulutada?
Sambia majandusteadlane Dambisa Moyo on kirjutanud raamatu ’Surnud Abi’ sellest, et arenguabi andmine otse Aafrika valitsustele, otse riikide eelarvesse tuleks viie aasta jooksul tasapisi lõpetada, sest see tekitab ainult sõltumis-kultuuri, abitust ja korruptsiooni. Et Aafrika peaks eeskuju võtma Hiinast ja Indiast, mis on saavutanud ligi 10-protsendilise majanduskasvu soodustades investeeringuid ja ettevõtlust. "Las Aafrika teenindab maavarade näljas Hiinat! Las aafriklased kasvatavad hiinlastele põllusaadusi!" utsitab Moyo.
„Kuid kas see ei tähenda seda, et Aafrika satub järjekordse ja palju hullema ekspluateerimise alla?“ küsivad ajakirjanikud mustanahaliselt majandusteadlaselt umbusklikult.
Ma kujutlen, kuidas hiinlased ostavad klaaskuulide eest Aafrika maavaradest paljaks ja mul hakkab kõhe.
„Hiinlased on jubedad ekspluateerijad! Ärge kunagi usaldage hiinlasi!“ hüüdis mu prantsuse keele õpetaja Kongost, kui me jälle Aafrika arengust juttu tegime.
Äritegemine Hiina moodi tähendab ka minu jaoks millegipärast looduskatastroofi, inimõiguste jalge alla tallamist ja ekspluateerimist viisil, mida saime näha Maailmakoolis saadaval olevas filmis „Korralik tehas“.
Aga kumb tooks teie meelest rohkem kannatusi Brety-taolistele pisikestele tüdrukutele Keenias, kas majandusareng a’la Hiina või praegune olukord, kus arenguabist hoolimata vaesus üha suureneb?
Võib-olla olekski parem, kui aafriklased elaks süütus vaesuses, sellises korralikus, khm... muuseumi-taolises idüllilises pastoraalis? Ehk peakski nad vaesust nautima, nagu küüniliselt pakkus oma filmis Hollandi kunstnik Renzo Martens, kes käis Ghana külades ringi tulikirjaga „NAUDI palun VAESUST“. Sest ... kõik, mis tuleb edaspidi, on veel palju karmim?
(Noh, ma loodan, et tegelikult on nende kahe äärmuse vahel olemas siiski mingi kesktee... Aga milline?)
***
***
Saturday, July 4, 2009
Keda huvitavad lapse õigused?
Artikkel peaks ilmuma YRO lapse 6iguste p2eval 20. novembri paiku
Töötasin üleeelmisel suvel põgusalt Kanada ühe suurema advokaadibüroo perekonnaõiguse juristide assistendina. Et tegu oli noorte ja arvutiga sina peal olevate inimestega, siis ei kulunud mul palju aega nende kirjade trükkimisele, vaid sain aega lugeda inimeste toimikuid sellest, mis toimub praegu Kanada peredes. Ning Kanada perekonnaõiguses toimusid sel ajal tõesti huvitavad lood!
Eestiga võrreldes on kõige suurem erinevus see, et Kanadas on geiabielud seadustatud, ning see loob Kanada peredesse uusi segasumma-mustreid. Kanada lapsel võib olla näiteks kaks lesbilist ema, kusjuures spermadoonorist bioloogilise isa kohta ei tehta näiteks Quebecis ametlikesse dokumentidesse mingit märget. Kanada lapsel võib olla ka kolm seaduslikku lapsevanemat - näiteks bioloogiline ema, selle lesbiline abikaasa ning lapse bioloogiline isa, kes kõik võtavad lapse kasvatamisest osa.
Kanada lapsel võib ajutiselt olla ka neli lapsevanemat: paar juriidilisi vanemaid ja paar bioloogilisi vanemaid. Näiteks juhul, kui abikaasad, kes lapsi ei saa, paluvad oma katseklaasis viljastatud lapsukest kandma ja sünnitama asendusema. Seadustes on aga ’ema’ defineeritud kui inimene, kes lapse sünnitab. Ja lapse ’isa’ on see, kes on abielus lapse sünnitanud naisega! Seega pidid lapse bioloogilised vanemad minema kohtusse, et tõendada lapse pärinemine neist, sest juriidiliselt nad lapsevanemad justkui ei olnudki. Kindlasti on võimalikud veelgi ebaharilikumad perevariandid, mis saavad võimalikuks tänu sellele, et tehnoloogia on nii palju edasi arenenud.
Need juhtumid tegelesid kõik täiskasvanud inimeste õigustega saada lapsi. Tegu on inimeste reproduktiivõigustega, mille kohaselt on igal inimesel õigus lapsi saada, olgu tegu siis mehe või naise, homoseksuaali või heteroga, mustlase või eestlasega, inetu või ilusa, füüsiliselt terve või puudega inimesega. Kõikidel inimestel on inimõigustest tulenevalt õigus saada lapsi. Ja see on väga tore.
Aga räägime täna, ÜRO lapse õiguse päeva puhul hoopis laste õigustest! Sest sellest räägitakse palju vähem. Poliitiliselt on lapsed ju marginaalsed. Nad ei saa (loomulikult!) valimas käia, nad ei moodusta survegruppe, et valitsus nende õigusi arvesse võtaks. Keegi ei küsi neilt, mismoodi nad üles tahavad kasvada.
Kanada McGilli ülikooli Meditsiini, Eetika ja Õigus-keskuse juht dr. Margaret Somerville on just sellepärast kritiseerinud Kanada kiiret otsust lubada samasoolistel paari heita ja lapsendada. Ja lapse õiguste eest võitlemise tõttu on teda ka Kanada geikogukonna hirmsaimaks õudusunenäoks nimetatud. Aga professor Somerville ütleb lihtsalt: „Lapsel peab olema õigus teada, kes on ta lihased vanemad.“
Isegi sel juhul, kui laps lapsendatakse geiabielupaari poolt, peab lapsel olema võimalus tunda ja sidet pidada oma (teise) bioloogilise vanemaga. Ning kas juhuslikult või just selle tõttu avasid Ontario lapsendamisarhiivid oma andmed kõigile, kes on kas lapsendatud või kes on oma lapse kunagi lapsendamiseks ära andnud. Praegu tundub, et Kanadas ei ole pereasjades enam saladusi. Ja see kõlab paganama hästi.
Teie aga vaadake Maailmakooli dokkfilme lastest ja nende õigustest ning kirjutage oma parlamendisaadikule. Andke talle teada, mismoodi peaksime laste õiguste eest Eestis hoolitsema.
-xxx-
Foto on p2rit ajakirjast Pere ja Kodu, illustratsiooniks minu varasemale artiklile Kanada perepusledest. http://www.perekodu.ee/artikkel.php?id=9007
Töötasin üleeelmisel suvel põgusalt Kanada ühe suurema advokaadibüroo perekonnaõiguse juristide assistendina. Et tegu oli noorte ja arvutiga sina peal olevate inimestega, siis ei kulunud mul palju aega nende kirjade trükkimisele, vaid sain aega lugeda inimeste toimikuid sellest, mis toimub praegu Kanada peredes. Ning Kanada perekonnaõiguses toimusid sel ajal tõesti huvitavad lood!
Eestiga võrreldes on kõige suurem erinevus see, et Kanadas on geiabielud seadustatud, ning see loob Kanada peredesse uusi segasumma-mustreid. Kanada lapsel võib olla näiteks kaks lesbilist ema, kusjuures spermadoonorist bioloogilise isa kohta ei tehta näiteks Quebecis ametlikesse dokumentidesse mingit märget. Kanada lapsel võib olla ka kolm seaduslikku lapsevanemat - näiteks bioloogiline ema, selle lesbiline abikaasa ning lapse bioloogiline isa, kes kõik võtavad lapse kasvatamisest osa.
Kanada lapsel võib ajutiselt olla ka neli lapsevanemat: paar juriidilisi vanemaid ja paar bioloogilisi vanemaid. Näiteks juhul, kui abikaasad, kes lapsi ei saa, paluvad oma katseklaasis viljastatud lapsukest kandma ja sünnitama asendusema. Seadustes on aga ’ema’ defineeritud kui inimene, kes lapse sünnitab. Ja lapse ’isa’ on see, kes on abielus lapse sünnitanud naisega! Seega pidid lapse bioloogilised vanemad minema kohtusse, et tõendada lapse pärinemine neist, sest juriidiliselt nad lapsevanemad justkui ei olnudki. Kindlasti on võimalikud veelgi ebaharilikumad perevariandid, mis saavad võimalikuks tänu sellele, et tehnoloogia on nii palju edasi arenenud.
Need juhtumid tegelesid kõik täiskasvanud inimeste õigustega saada lapsi. Tegu on inimeste reproduktiivõigustega, mille kohaselt on igal inimesel õigus lapsi saada, olgu tegu siis mehe või naise, homoseksuaali või heteroga, mustlase või eestlasega, inetu või ilusa, füüsiliselt terve või puudega inimesega. Kõikidel inimestel on inimõigustest tulenevalt õigus saada lapsi. Ja see on väga tore.
Aga räägime täna, ÜRO lapse õiguse päeva puhul hoopis laste õigustest! Sest sellest räägitakse palju vähem. Poliitiliselt on lapsed ju marginaalsed. Nad ei saa (loomulikult!) valimas käia, nad ei moodusta survegruppe, et valitsus nende õigusi arvesse võtaks. Keegi ei küsi neilt, mismoodi nad üles tahavad kasvada.
Kanada McGilli ülikooli Meditsiini, Eetika ja Õigus-keskuse juht dr. Margaret Somerville on just sellepärast kritiseerinud Kanada kiiret otsust lubada samasoolistel paari heita ja lapsendada. Ja lapse õiguste eest võitlemise tõttu on teda ka Kanada geikogukonna hirmsaimaks õudusunenäoks nimetatud. Aga professor Somerville ütleb lihtsalt: „Lapsel peab olema õigus teada, kes on ta lihased vanemad.“
Isegi sel juhul, kui laps lapsendatakse geiabielupaari poolt, peab lapsel olema võimalus tunda ja sidet pidada oma (teise) bioloogilise vanemaga. Ning kas juhuslikult või just selle tõttu avasid Ontario lapsendamisarhiivid oma andmed kõigile, kes on kas lapsendatud või kes on oma lapse kunagi lapsendamiseks ära andnud. Praegu tundub, et Kanadas ei ole pereasjades enam saladusi. Ja see kõlab paganama hästi.
Teie aga vaadake Maailmakooli dokkfilme lastest ja nende õigustest ning kirjutage oma parlamendisaadikule. Andke talle teada, mismoodi peaksime laste õiguste eest Eestis hoolitsema.
-xxx-
Foto on p2rit ajakirjast Pere ja Kodu, illustratsiooniks minu varasemale artiklile Kanada perepusledest. http://www.perekodu.ee/artikkel.php?id=9007
Thursday, July 2, 2009
Rahust ja tühjadest paatidest
Artikkel peaks ilmuma rahvusvahelisel rahup2eval 21. septembri paiku ajalehes Harju EkspressSel kevadel saatis mu keskkooli-aegne füüsikaõpetaja mulle kingiks imekenasti köidetud raamatu ’Kuldsed Lood’, vanade aegade tarkuseterad. Selles Heiki ja Ringa Raudla koostatud raamatus meeldis mulle eriti lugu tühjast paadist, kus hiina õpetlane räägib sellest, kuidas ta armastas paadiga õhtuti järvel mõtiskleda. Ühel imelisel ööl müksas teda keset sügavaid mõtisklusi üks teine paat.
„Tundsin, kuidas minus tõusis viha,“ jutustab Lin-zi. „Avasin silmad ja tahtsin hakata mind tülitanud inimest kiruma, kui nägin, et paat on tühi. Minu vihal polnud kuhugi minna. Kelle peal end välja elada?“ Õpetlasel ei jäänud muud üle, kui silmad sulgeda ja vaadelda vaikuses oma viha. Tühjast paadist sai tema õpetaja.
„Kui edaspidi keegi mind solvata püüdis ja ma tasakaalu kaotasin, ütlesin endale: see paat on tühi.“ Nii õpetab Lin-zi meidki tasakaalu hoidma.
21. septembril tähistame ÜRO liikmesriigina rahvusvahelist rahu päeva. Kuid sama hästi võiksime me sel päeval ’tühja paadi’ päeva tähistada. Ma ei tea, kas ÜRO endine peasekretär Kofi Annan oli lugenud Lin-zi mõttetera tühjast paadist, kuid rahupäeval on ta öelnud umbes nii:
„Rahvusvaheline rahu päev peaks olema päev, mil kogu maailmas lõpeks terveks päevaks vaenutegevus. See peaks olema päev, mil kõik maailma inimesed jälgiks end umbes keskpäeva paiku ühe minuti jooksul täielikus vaikuses.“
***
Wikipedias kulub ’rahu’ definitsiooni selgitamiseks täpselt 64 sõna. Iisraeli filmimees Yoram Honig on rahu portreteerinud filmis ’Esimene õppetund rahust’ ja tal kulus selleks oma tund aega. Ka siis jäi õhku palju küsimusi. Rahu nimelt ei ole sugugi lihtne teema.
Näiteks saadab ta filmis oma lihase tütre Iisraeli kakskeelsesse kooli, mille nimi on, üllatus-üllatus! Rahu Oaas, ning kus täiesti ennekuulmatult õpivad koos juudi ja palestiina lapsed. Kuna kogu aeg kestab iisraeli-palestiina konflikt, milles mõlemalt poolelt inimesi surma saab, on lapsevanematel, teistel pereliikmetel ja õpetajatel kohati raske nn vastasleeri inimestega koos töötada ja lasta oma lastelgi koos õppida.
Paadid, mis nende eludesse pidevalt sisse kolksuvad, ei ole tühjad. Tüli tõuseb väikestest asjadest. Kool õpetab, et rahu ja kooseksisteerimine on kõige tähtsamad. Kodus aga kuuleb väike tüdruk äärmiselt palestiina-vaenulikke väljaütlemisi. Multifilmidki näitavad lastele sõjapidamist...
Laena see ja paljud teised rahu-filmid Maailmakoolist ja vaata, kas sel iisraeli koolil õnnestub luua turvaline rahu oaas, kus pole kohta vägivallal, poliitikal ja marurahvuslikel emotsioonidel.
-xxx-
Monday, June 29, 2009
Eesti on ... mittetäieliku demokraatiaga maa?
Artikkel peaks ilmuma demokraatiap2eval ajalehes Harju Ekspress.
Artikkel ilmus ka Maalehes http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/kas-jumal-on-demokraat.d?id=26123525.
Ausalt öeldes olin ma seda Economisti Demokraatia Indeksi analüüsist lugedes väga imestunud.
Kuidas nii? Me oleme ju ometi maailma esirinnas meediavabaduse osas, muudkui tõuseme selle ajakirja edetabelites oma e-lahenduste ja -teenuste töökindluse ja kasutamise osas! Mis me demokraatial siis viga on?
Analüüsist selgub, et Eesti ja teised Euroopa Liidu uued liikmesriigid jäävad vanadest olijatest demokraatia osas maha ... poliitilise apaatsuse ja poliitilise kultuuri puudumise tõttu. Ning et Eesti asub samas reas selliste riikidega nagu Lõuna-Aafrika Vabariik, Tšiili, India ja Taiwan! Ja et ainult kaks riiki ELi uute liikmete hulgas – Sloveenia ja Tšehhi – on täieliku demokraatiaga riigid.
Ma kirjutan ühe rahvusvahelise majandusajakirja Ida-Euroopa korrespondendile ja uurin tema käest, mida ta arvab.
„Oh, ma ei võtaks seda indeksit väga tõsiselt,“ kirjutab ta mulle vastu. „Ma pole sellest analüüsist, mis tehti Economist Intelligence Uniti poolt, ausalt öeldes varem kuulnudki. Kuid sellegipoolest olen ma kindel, et Eesti peaks rohkem tegelema e-valitsusega, rohujuure tasandi poliitilise osalemisega, läbipaistvusega ja muude selliste asjadega. Eesti tundub väga edumeelne, kuid seda ainult võrreldes selliste kohtadega nagu Läti. Eesti peaks püüdma olema rohkem Soome ja Rootsi moodi.“
Kontrollin, kus asub selles nimekirjas Läti, ja leian, et tõepoolest, Läti asub Eestist kümme kohta tagapool. Teisel pool selliseid riike nagu Botswana, Iisrael ja Brasiilia! Samas asuvad Rootsi ja Soome nimekirja eesotsas...
Ilmselt ei peaks me tõesti nokkima üksikute riikide ja nende asukohtade pärast selles pingereas, kuid ma arvan, et demokraatia indeksis on ikkagi terake tõtt. Just selles osas, et Eestis on poliitiliselt passiivne rahvas. Viimastel parlamendivalimistel käis valimas ainult 61 protsenti hääleõiguslikest kodanikest. Mis on ülejäänute vabandus? Apaatsusest üle saamiseks pakkusid ju Minu Eesti mõttetalgudki suurepärase võimaluse.
"Kõik inimesed, kes tunnetavad end kodanikuga, oleksid pidanud osa võtma. Küsimus on selles, et miks rohkem inimesi mõttetalgute võimalusest kinni ei haaranud?" arutleb osalemise kohta Minu Eesti toimkonnast Anneli Ohvril.
15. septembril tähistame ÜRO liikmesriigina demokraatia päeva. Võiksime seda päeva tähistada Maailmakooli demokraatiafilme vaadates ja arutledes, kas näiteks ... jumal on demokraat? Mis teie arvate? Nii küsib igatahes üks Taani ajakirjanik, kes sõidab filmi „Verised karikatuurid“ tehes islamimaades ringi. Ta uurib, miks kutsusid Taani ajalehes Jyllands-Posten ilmunud karikatuurid Muhamedist esile nii suured rahvarahutused, kus sai surma üle saja inimese, ja miks vallandati sellest samast ajalehest toimetaja?
Veel võiksime demokraatia päevaga seoses küsida, kas ehk diktaator võib olla oma riigile parim valik, nagu arvavad pakistani haritud noored filmis „Õhtusöök presidendiga“? Ning küsime, kas valimised viivad paratamatult manipuleerimiseni, kui vaatame, kuidas kolmanda klassi hiina lapsed õpivad valimisi Hiina filmis „Valige mind!“
Laenuta neid ja palju teisi demokraatia-filme maailmakoolist Maailmakool.ee.
Artikkel ilmus ka Maalehes http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/kas-jumal-on-demokraat.d?id=26123525.
Ausalt öeldes olin ma seda Economisti Demokraatia Indeksi analüüsist lugedes väga imestunud.
Kuidas nii? Me oleme ju ometi maailma esirinnas meediavabaduse osas, muudkui tõuseme selle ajakirja edetabelites oma e-lahenduste ja -teenuste töökindluse ja kasutamise osas! Mis me demokraatial siis viga on?
Analüüsist selgub, et Eesti ja teised Euroopa Liidu uued liikmesriigid jäävad vanadest olijatest demokraatia osas maha ... poliitilise apaatsuse ja poliitilise kultuuri puudumise tõttu. Ning et Eesti asub samas reas selliste riikidega nagu Lõuna-Aafrika Vabariik, Tšiili, India ja Taiwan! Ja et ainult kaks riiki ELi uute liikmete hulgas – Sloveenia ja Tšehhi – on täieliku demokraatiaga riigid.
Ma kirjutan ühe rahvusvahelise majandusajakirja Ida-Euroopa korrespondendile ja uurin tema käest, mida ta arvab.
„Oh, ma ei võtaks seda indeksit väga tõsiselt,“ kirjutab ta mulle vastu. „Ma pole sellest analüüsist, mis tehti Economist Intelligence Uniti poolt, ausalt öeldes varem kuulnudki. Kuid sellegipoolest olen ma kindel, et Eesti peaks rohkem tegelema e-valitsusega, rohujuure tasandi poliitilise osalemisega, läbipaistvusega ja muude selliste asjadega. Eesti tundub väga edumeelne, kuid seda ainult võrreldes selliste kohtadega nagu Läti. Eesti peaks püüdma olema rohkem Soome ja Rootsi moodi.“
Kontrollin, kus asub selles nimekirjas Läti, ja leian, et tõepoolest, Läti asub Eestist kümme kohta tagapool. Teisel pool selliseid riike nagu Botswana, Iisrael ja Brasiilia! Samas asuvad Rootsi ja Soome nimekirja eesotsas...
Ilmselt ei peaks me tõesti nokkima üksikute riikide ja nende asukohtade pärast selles pingereas, kuid ma arvan, et demokraatia indeksis on ikkagi terake tõtt. Just selles osas, et Eestis on poliitiliselt passiivne rahvas. Viimastel parlamendivalimistel käis valimas ainult 61 protsenti hääleõiguslikest kodanikest. Mis on ülejäänute vabandus? Apaatsusest üle saamiseks pakkusid ju Minu Eesti mõttetalgudki suurepärase võimaluse.
"Kõik inimesed, kes tunnetavad end kodanikuga, oleksid pidanud osa võtma. Küsimus on selles, et miks rohkem inimesi mõttetalgute võimalusest kinni ei haaranud?" arutleb osalemise kohta Minu Eesti toimkonnast Anneli Ohvril.
15. septembril tähistame ÜRO liikmesriigina demokraatia päeva. Võiksime seda päeva tähistada Maailmakooli demokraatiafilme vaadates ja arutledes, kas näiteks ... jumal on demokraat? Mis teie arvate? Nii küsib igatahes üks Taani ajakirjanik, kes sõidab filmi „Verised karikatuurid“ tehes islamimaades ringi. Ta uurib, miks kutsusid Taani ajalehes Jyllands-Posten ilmunud karikatuurid Muhamedist esile nii suured rahvarahutused, kus sai surma üle saja inimese, ja miks vallandati sellest samast ajalehest toimetaja?
Veel võiksime demokraatia päevaga seoses küsida, kas ehk diktaator võib olla oma riigile parim valik, nagu arvavad pakistani haritud noored filmis „Õhtusöök presidendiga“? Ning küsime, kas valimised viivad paratamatult manipuleerimiseni, kui vaatame, kuidas kolmanda klassi hiina lapsed õpivad valimisi Hiina filmis „Valige mind!“
Laenuta neid ja palju teisi demokraatia-filme maailmakoolist Maailmakool.ee.
Tuesday, June 16, 2009
Väike räpane saladus
Artikkel peaks ilmuma 9. augusti paiku Harju Ekspressi Maailmakooli rubriigis „Aga kuidas Kanada esmarahvad üldse elavad?“ küsis Vikerraadio UudisPlussi ajakirjanik Arp Müller äkki ootamatult, kui me järgmiseks päevaks Kanada meedia ülevaadet lindistasime.
Seda küsimust ei olnud meil kokku lepitud ning ma polnud suurt midagi ette valmistanud peale ühe pisikese juukse-nüsimis-uudise, mis sel nädalal uudiste- ja arvamusveerge täitis. Nimelt lõikas ühe kooli abiõpetaja krauh! esimese klassi poisikese juuksed lühemaks, kuna pikad salgud segasid lapsel lugemist. Kuid oh häda, tegemist oli esmarahva poisiga, kelle jaoks tähistavad pikad juuksed spirituaalsust. Milline vägivald teise kultuuri kallal!
„Ma arvan, et Kanada esmarahvad küll väga hästi ei ela,“ pahvatasin. Olin äsja käinud esmarahva kokandusworkshopil (kus õppisin tegema nende traditsioonilist lameleiba, metsiku riisi salatit mammude ja seemnetega ning hirvelihahautist) ja rääkisin Arbile meie juhendaja Jenniferi loo. Nimelt pole esmarahva päritolu, kuid inglaste perre lapsendatud Jennifer oma lihase emaga sõnagi vahetanud, hoolimata sellest, et istusid esimesel taaskohtumisel ühe laua taga restoranis! Ma ei tea, kas kõikidel esmarahva inimestel on nii keerulised suhted oma vanemate ja pärandiga, kuid arvestades vägivaldset internaatkoolide süsteemi, ma ei imestaks selle üle üldse. Internaatkoolid loodi nimelt umbes sajandi eest selleks, et assimileerida indiaanlasi valgete inimeste kultuuri ja religiooni. Lapsed võeti koolis käimise perioodiks oma kodudest ära ja nagu sellest veel vähe oleks, tuli internaadis ette ka kehalist ja seksuaalset vägivalda!
„Ma nägin, kuidas ühe lapse ema tuli suvevaheaja alguses oma lapsele kooli järgi ja ... ta ei saanud sõnagi oma lapsest aru, sest laps oli talve jooksul oma emakeele unustanud! Ema jälle ei osanud inglise keelt!“ meenutas CBC eetris üks internaatkoolis töötanud naine oma õpetajatee algust 50ndatel. „See oli hinge käristav kogemus!“
9. augustil on ÜRO maailma pärismaalaste päev. Nende olukorrast kirjutab Kanada esmarahvaste assamblee esimees Phil Fontaine nii: „Kui Kanadas läheb iga laps magama omaenda voodis, siis esmarahvaste seas on tavaline, et kahe magamistoaga elamist jagab kuni 10 inimest. Kui keskkooli lõpetamine on Kanada noorte hulgas tavaline, siis esmarahva noortest ei lõpeta keskkooli tervelt 70 protsenti. Ning samal ajal, kui kanada teismelised noored mängivad hokit, teevad esmarahvaste noored rekordilisel tasemel enesetappe. Kui Kanada tööpuudus on üks madalamaid maailmas, siis esmarahvaste hulgas otsib aktiivselt tööd 27 protsenti inimestest. Need kurvad faktid on ... meie riigi väike räpane saladus,“ sõnas ta.
***
Kuid hoolimata esmarahvaste kehvast olukorrast, on põhjust ka nende edu üle rõõmu tunda. Nimelt võõrustavad neli Kanada esmarahvast ehk Lil’wati, Musqueami, Squamishi ja Tsleil-Waututhi hõimud kuue kuu pärast oma maadel Vancouveri taliolümpiamänge. Esmakordselt olümpiamängude ajaloos ei osale pärismaalased kirjude klounidena ainult avatseremoonial, vaid töötavad võrdväärseina selle eest, et mängudest saadav tulu ja tähelepanu edendaks kohalike inimeste elu-olu.
Lisaks käis hiljuti Kanada kindralkuberner pr. Michaelle Jean välja ka mõtte rajada Kanada põhjaregioonides ülikool esmarahvaste jaoks, et noortel oleks võimalus saada head haridust ja sealjuures mitte kaotada oma keelt ja kultuuri.
Sest ilma oma ülikoolita soovivad noored kriid saada ... veetaksojuhiks! See on nende unistuste tipp. Just sellepärast meeldib mulle kindralkuberneri mõte, sest praegu ei unista noored indiaanlased (ning alla 23-aastaseid ON esmarahvaste seas üle poole!) sugugi mitte sellest, et saada teadlaseks või arstiks. Vastupidi, reservaadist linna ja kooli lahkunuid ei võeta enam enda sekka kergesti tagasi, nagu avastas läinud kevadel krii kogukonnas keemia-alaseid teadussaavutusi tutvustamas käinud eesti teadlane Evelin Loit.
-xxx-
Piltide autor on Cristina Pulido-Vielma, vaata tema pilte Ottawa Reconciliation day demonstratsioonist siit http://www.facebook.com/album.php?aid=129236&id=743392024&l=cb80c90626
Sunday, June 7, 2009
Mida ette võtta rahvastikuga?
Ilmus ajakirjas Pere ja Kodu http://www.naistemaailm.ee/artiklid/27821/mida_ette_votta_rahvastikuga_.html?art_magaz=9
Mida ette võtta rahvastikuga?
Sattusin kord ühes Kanada ajalehes lugema keskkooli lõpetava neiu lugejakirja, kes pahandas klassikaliste soorollide pealesurumise pärast: „Ma ei kavatse veel nii peagi sünnitama hakata! Kõigepealt lähen ülikooli, siis teen magistri, siis tööle, siis mehele ja alles seejärel... võib-olla saan ühe lapse. Ja pealegi, rahvastiku taastootmise jaoks on meil immigrandid!“
Appi, kui lihtne see on! Kanadalastel on vajadusel üks nupp nimetissõrme all. Piiks! Ja inimesed muukui lisanduvad! Muidugi ma heitsin pilgu endale ka: kes ma värske immigrandina ja kahe väikese lapse emana Kanada tööturul kohalike neidudega võidu sekretärikohtadele kandideerisin. „Siin ma olen, Kanada rahvastiku auku lappimas!“
11. juuli on maailma rahvastiku päev ja see on kurb päev. Lausa kahes mõttes. Esiteks elab maailmas ligi 7 miljardit inimest, mida on selgelt liiga palju. ÜRO hädaldab: „Juba 40 aastat tagasi deklareerisid maailma liidrid, et kõikidel inimestel olgu vaba õigus otsustada, kui palju ja kui tihti nad lapsi soovivad. Ja ikkagi on tänapäeval sadadele miljonitele peredele moodsad rasestumisvastased vahendid kättesaamatud!“
Teiseks, Eestis on olukord vastupidine, kuid samuti kurb: meil on inimesi selgelt liiga vähe. Nii et Eesti nutikad inimesed tulevad järjepanu välja erinevate ideedega, kuidas muuta Eesti lapsesõbralikumaks. Kirjanik Andrei Hvostov näiteks arvas, et võiksime anda eesti emadele poliitilistel valimistel alaealiste laste eest lisahääli: „Eesmärk võiks olla see, et poliitilise elu ääremaadele tõrjutud noored emad tunneks end Eesti Vabariigis privilegeeritud inimestena, mis tähendaks omakorda erakondadele sundust minna peresõbralikult jutult peresõbralike tegudeni.“
Uurin selle, Noor-Eesti idee kohta Merjelt, naise käest, kes peab koduõpetaja ametit ja on kutselt sünnitoetaja. „Tean,“ ütles ta, „et ka Tõnis Lukas käis umbes sarnase mõtte välja ja siis käis kuskilt läbi ka mingi lapsevanemate liit (vm ühendus), kes ka sama asja soovitas.Loomulikult oleksin sellise ettepaneku poolt.“
Küsin ta käest veel, kas ta laseks lapsel otsustada, kelle poolt hääletada. „Eks see sõltub ju lapse vanusest ja teadlikkusest või ka huvist, aga põhimõtteliselt oleks see hääl ikkagi vanematele laste arvelt, eesmärgiga survestada perede poolt neid, kes võimul. Peaks eeldama ilmselt, et vanemad teavad, mis nende lastele on hea ja seega neid ses suhtes ka usaldama häälte andmisel,“ vastab Merje.
Mulle meeldib Hvostovi mõte, kuid seda isegi mitte niivõrd Eesti jaoks. Minu meelest on just arengumaade hädade põhjuseks see, et noored emad „on poliitilise elu ääremaale surutud“. Maailma vaesemate riikide naistel pole kontrolli oma tervise üle, nad ei saa mehe loata tööle, eelarvamused ja traditsioonid ei lase paljusid tüdrukuid kooligi. Sealt tuleneb väikelaste suremus, nälg ja ... maakera ülerahvastatus.
Kiirelt kasvava rahvastikuga Indias ei saa näiteks 30le liginev ja juba kuue lapse ema Papo Adivasi ilma mehe nõusolekuta minna isegi arsti juurde, et rasedusi ära hoida. Ta noorim, kaheaastane lapsuke on nii nälginud, et ei oska ise veel kõndidagi. Pool pere sissetulekust kulub aga ikkagi mehe sigarettidele!
Kas Hvostovi idee omapärase, poliitilise matriarhaadi loomisest aitaks noort naist Indias? Kui India valitsus annaks Papole seitse häält, siis kuidas ta hääletaks? Kuidas muutuks ta elu? Kirjutan Kanada ajalehe korrespondendile Stephanie Nolenile Indias, kes nukrast Papost ja tema kuuest nälgivast lapsest ajalehes The Globe and Mail kirjutas. Ta vastab:
„Ma kardan, et mul pole ühest vastust su küsimusele. See maailm, milles Papo elab, asub poliitilisest süsteemist nii kaugel. Ma kahtlustan, et ta isegi ei osale valimistel. Kui ta ka peaks hääletamas käima, siis ta teeb nii, nagu ta mees teda käseb ja valib selle partei poolt, kes maksab külavanemale altkäemaksu. Nad on ju kõik kirjaoskamatud! Me räägime siin tõeliselt marginaliseeritud inimestest, mitte neist, kes saaks poliitilisest süsteemist kasu või suudaks seda kuidagi mõjutada.“
Ka Merje arvab, et arengumaade ülerahvastatuse-teema on üks paras pähkel. „Ma ei tea, kas see maailm ikka on ülerahvastatud. Olen viimasel ajal sketptik kõige suhtes, mida keegi kusagil kaugel ja kõrgel väidab. Aga kui ta juhtumisi ON, siis arvan ma, et kunagi pole liiast inimesi, kes on sündinud armastusest. Seega ei peaks inimesed, kelle lapsed on sündinud armastusest, kuidagimoodi põdema, et nemad maailma koormavad.
Pigem võiks küsida, et mis on selle hind, et lastel oleks laual täisväärtuslik toit, et nad saaksid hea hariduse, saaksid end arendada igakülgselt, et vanemail jätkuks neile vajalikku privaataega ja tähelepanu.
Iga uue lapse puhul langeb pere maksevõime drastiliselt ja poliitikute loogika sel puhul a´la maksame emapalka seni, kui laps väike, siis läheb ema tööle ja teenib edasi - see on üsna jabur, kuna ei arvestata seda, et ka normaalse sissetulekuga perel tuleb ju lapse sünnile eelnenud sissetulek jagada hiljem suurema arvu inimeste vahel. Rääkimata peredest, kus on üksikvanem või üks vanematest kaotab töö.
Mulle tundubki aeg-ajalt, et riik rõhub lapsevanemate armastusele oma laste vastu ja laseb selle seljas liugu, teades, et vastutustundlikud vanemad ei jäta oma lapsi ka kõige raskemas olukorras. Ja siis on võimalik teha ka selliseid majanduslikke otsuseid ja kärpida perede arvelt jälle ja jälle niigi suht väikesi summasid.“
Mulle meeldib Merje mõte armastusest sündinud laste kohta. Mõtlen vaid, mida arvaks armastusest sündinud laste ja nende tekitatud koorma kohta maailmale Eesti roheline liikumine, kes on arvutanud, et kui maakera viljakas pind jagada ära kõigi maakera inimeste vahel, siis saame tulemuseks umbes 2 hektarit.
„Enamus eestlastest kulutab mitu korda rohkem maakera pinda. Sealt tulebki vajadus säästvama eluviisi järele, sest meie käsutuses on siiski ainult üks maakera.“
Minagi muretsen sellepärast, et maailmale pole koormaks mitte kuus nälgivat india lapsukest, vaid ületarbiv ja risustav Lääne ühiskonna tegelane. Kas armastusest sündinud inimene on selline risustaja? Kui palju kulutab maakera resurssi armastusest sündinud tegelane?
Nii et kui Hvostovi idee peakski Eestis läbi minema, siis ma sooviks vaid, et koos valitsuse poolt kingitud lisahäältega sosistaks keegi meie naistele kõrva ka seda, kuidas hääletada. Ikka selle partei poolt, mis pooldab säästvat arengut!
-xxx-
Sinine kaart n2itab fertiilsust maailmas. Ja punane kaart n2itab 8koloogilist jalaj2lge.
M6lemad p2rit wikipediast.
Mida ette võtta rahvastikuga?
Sattusin kord ühes Kanada ajalehes lugema keskkooli lõpetava neiu lugejakirja, kes pahandas klassikaliste soorollide pealesurumise pärast: „Ma ei kavatse veel nii peagi sünnitama hakata! Kõigepealt lähen ülikooli, siis teen magistri, siis tööle, siis mehele ja alles seejärel... võib-olla saan ühe lapse. Ja pealegi, rahvastiku taastootmise jaoks on meil immigrandid!“
Appi, kui lihtne see on! Kanadalastel on vajadusel üks nupp nimetissõrme all. Piiks! Ja inimesed muukui lisanduvad! Muidugi ma heitsin pilgu endale ka: kes ma värske immigrandina ja kahe väikese lapse emana Kanada tööturul kohalike neidudega võidu sekretärikohtadele kandideerisin. „Siin ma olen, Kanada rahvastiku auku lappimas!“
11. juuli on maailma rahvastiku päev ja see on kurb päev. Lausa kahes mõttes. Esiteks elab maailmas ligi 7 miljardit inimest, mida on selgelt liiga palju. ÜRO hädaldab: „Juba 40 aastat tagasi deklareerisid maailma liidrid, et kõikidel inimestel olgu vaba õigus otsustada, kui palju ja kui tihti nad lapsi soovivad. Ja ikkagi on tänapäeval sadadele miljonitele peredele moodsad rasestumisvastased vahendid kättesaamatud!“
Teiseks, Eestis on olukord vastupidine, kuid samuti kurb: meil on inimesi selgelt liiga vähe. Nii et Eesti nutikad inimesed tulevad järjepanu välja erinevate ideedega, kuidas muuta Eesti lapsesõbralikumaks. Kirjanik Andrei Hvostov näiteks arvas, et võiksime anda eesti emadele poliitilistel valimistel alaealiste laste eest lisahääli: „Eesmärk võiks olla see, et poliitilise elu ääremaadele tõrjutud noored emad tunneks end Eesti Vabariigis privilegeeritud inimestena, mis tähendaks omakorda erakondadele sundust minna peresõbralikult jutult peresõbralike tegudeni.“
Uurin selle, Noor-Eesti idee kohta Merjelt, naise käest, kes peab koduõpetaja ametit ja on kutselt sünnitoetaja. „Tean,“ ütles ta, „et ka Tõnis Lukas käis umbes sarnase mõtte välja ja siis käis kuskilt läbi ka mingi lapsevanemate liit (vm ühendus), kes ka sama asja soovitas.Loomulikult oleksin sellise ettepaneku poolt.“
Küsin ta käest veel, kas ta laseks lapsel otsustada, kelle poolt hääletada. „Eks see sõltub ju lapse vanusest ja teadlikkusest või ka huvist, aga põhimõtteliselt oleks see hääl ikkagi vanematele laste arvelt, eesmärgiga survestada perede poolt neid, kes võimul. Peaks eeldama ilmselt, et vanemad teavad, mis nende lastele on hea ja seega neid ses suhtes ka usaldama häälte andmisel,“ vastab Merje.
Mulle meeldib Hvostovi mõte, kuid seda isegi mitte niivõrd Eesti jaoks. Minu meelest on just arengumaade hädade põhjuseks see, et noored emad „on poliitilise elu ääremaale surutud“. Maailma vaesemate riikide naistel pole kontrolli oma tervise üle, nad ei saa mehe loata tööle, eelarvamused ja traditsioonid ei lase paljusid tüdrukuid kooligi. Sealt tuleneb väikelaste suremus, nälg ja ... maakera ülerahvastatus.
Kiirelt kasvava rahvastikuga Indias ei saa näiteks 30le liginev ja juba kuue lapse ema Papo Adivasi ilma mehe nõusolekuta minna isegi arsti juurde, et rasedusi ära hoida. Ta noorim, kaheaastane lapsuke on nii nälginud, et ei oska ise veel kõndidagi. Pool pere sissetulekust kulub aga ikkagi mehe sigarettidele!
Kas Hvostovi idee omapärase, poliitilise matriarhaadi loomisest aitaks noort naist Indias? Kui India valitsus annaks Papole seitse häält, siis kuidas ta hääletaks? Kuidas muutuks ta elu? Kirjutan Kanada ajalehe korrespondendile Stephanie Nolenile Indias, kes nukrast Papost ja tema kuuest nälgivast lapsest ajalehes The Globe and Mail kirjutas. Ta vastab:
„Ma kardan, et mul pole ühest vastust su küsimusele. See maailm, milles Papo elab, asub poliitilisest süsteemist nii kaugel. Ma kahtlustan, et ta isegi ei osale valimistel. Kui ta ka peaks hääletamas käima, siis ta teeb nii, nagu ta mees teda käseb ja valib selle partei poolt, kes maksab külavanemale altkäemaksu. Nad on ju kõik kirjaoskamatud! Me räägime siin tõeliselt marginaliseeritud inimestest, mitte neist, kes saaks poliitilisest süsteemist kasu või suudaks seda kuidagi mõjutada.“
Ka Merje arvab, et arengumaade ülerahvastatuse-teema on üks paras pähkel. „Ma ei tea, kas see maailm ikka on ülerahvastatud. Olen viimasel ajal sketptik kõige suhtes, mida keegi kusagil kaugel ja kõrgel väidab. Aga kui ta juhtumisi ON, siis arvan ma, et kunagi pole liiast inimesi, kes on sündinud armastusest. Seega ei peaks inimesed, kelle lapsed on sündinud armastusest, kuidagimoodi põdema, et nemad maailma koormavad.
Pigem võiks küsida, et mis on selle hind, et lastel oleks laual täisväärtuslik toit, et nad saaksid hea hariduse, saaksid end arendada igakülgselt, et vanemail jätkuks neile vajalikku privaataega ja tähelepanu.
Iga uue lapse puhul langeb pere maksevõime drastiliselt ja poliitikute loogika sel puhul a´la maksame emapalka seni, kui laps väike, siis läheb ema tööle ja teenib edasi - see on üsna jabur, kuna ei arvestata seda, et ka normaalse sissetulekuga perel tuleb ju lapse sünnile eelnenud sissetulek jagada hiljem suurema arvu inimeste vahel. Rääkimata peredest, kus on üksikvanem või üks vanematest kaotab töö.
Mulle tundubki aeg-ajalt, et riik rõhub lapsevanemate armastusele oma laste vastu ja laseb selle seljas liugu, teades, et vastutustundlikud vanemad ei jäta oma lapsi ka kõige raskemas olukorras. Ja siis on võimalik teha ka selliseid majanduslikke otsuseid ja kärpida perede arvelt jälle ja jälle niigi suht väikesi summasid.“
Mulle meeldib Merje mõte armastusest sündinud laste kohta. Mõtlen vaid, mida arvaks armastusest sündinud laste ja nende tekitatud koorma kohta maailmale Eesti roheline liikumine, kes on arvutanud, et kui maakera viljakas pind jagada ära kõigi maakera inimeste vahel, siis saame tulemuseks umbes 2 hektarit.
„Enamus eestlastest kulutab mitu korda rohkem maakera pinda. Sealt tulebki vajadus säästvama eluviisi järele, sest meie käsutuses on siiski ainult üks maakera.“
Minagi muretsen sellepärast, et maailmale pole koormaks mitte kuus nälgivat india lapsukest, vaid ületarbiv ja risustav Lääne ühiskonna tegelane. Kas armastusest sündinud inimene on selline risustaja? Kui palju kulutab maakera resurssi armastusest sündinud tegelane?
Nii et kui Hvostovi idee peakski Eestis läbi minema, siis ma sooviks vaid, et koos valitsuse poolt kingitud lisahäältega sosistaks keegi meie naistele kõrva ka seda, kuidas hääletada. Ikka selle partei poolt, mis pooldab säästvat arengut!
-xxx-
Sinine kaart n2itab fertiilsust maailmas. Ja punane kaart n2itab 8koloogilist jalaj2lge.
M6lemad p2rit wikipediast.
Wednesday, June 3, 2009
Pagulased. Ebameeldivad tulnukad või rikkuse allikas?
Avaldub maailmakooli sarjas ajalehes Harju Ekspress jaanip2eva paiku
„Meie riigi pagulaste kaitse on aidanud vägivalla eest põgenevatel inimestel tuua meie maale oma oskused, kogemused ja unistused, mis teevad meie ühiskonna omakorda rikkamaks ja edumeelsemaks.“
Nii on kirjas Kanada kodakondsus- ja immigratsiooniameti kodulehel. Oot-oot, miks Kanada? Ja miks mitte Eesti omal? Kohe vaatame, mida kirjutab oma veebilehel Eesti kodakondsus- ja migratsiooniamet. Veebileht www.mig.ee ei maini oma veebilehel poole sõnagagi, mida väärtuslikku pagulased Eestisse kaasa tooksid. Ainult kuiv jutt seadustest ja rahvusvahelistest kohustustest.
Mind ajab naerma, kuidas on Eesti seadus „Välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmisest Eestis“ inglise keelde tõlgitud. Tõlkes on kasutatud sõna ’alien’, justkui oleks tegu Maad ründavate tulnukatega! Kontrollin oma sõnatunnetust Oxfordi seletavast sõnaraamatust ja leian, et sõna ’alien’ vastuseks on eelkõige kummaline ja hirmutav, kohatu, ebatavaline ja võõras, millel on halvakspanev toon.
Ma torgin „tulnukate seadust“ pagulaste päeval sellepärast, et just see seadus annab kaitse inimesele, kes pageb oma kodumaalt vägivalla ja tagakiusamise eest Eestisse, et saaks lõpuks ometi rahulikult elada ja olla.
Ja kuidas käitub pagulasega Eesti riik? Esiteks paneb Eesti piirivalve varjupaiga taotleja kaheks ööpäevaks vangi, seejärel saadetakse inimene kaugele Ida-Virumaa metsade taha, üksildasse majakesse Vene piiri ääres. Ja kuni varjupaigataotleja kohta otsust langetatakse (kas anda pagulase staatus või mitte), makstakse inimesele 1000 pluss 100 krooni kuus, et ta end toidaks, riided selga saaks ja end lõbustaks. Tööd teha ei ole varjupaigataotlejal lubatud.
Eesti filmirežissöör Kert Grünberg, muide, tegi Eestisse tulnud pagulasest isegi dokkfilmi ’Võõras’. Teda huvitas, kuidas suhtub Eesti mujalt tulnutesse. Ta vaatleb oma filmis Nigeeriast tulnud Pauli, kellel on Eesti neiuga väike armas poeg. Kodakondsus- ja migratsiooniamet loomulikult ei anna Paulile elamisluba. Paul peab lahkuma ja väike lapsuke peab üles kasvama isata. Eesti riigi soovil.
„Eestlase rahvuslik kaitsemehhanism on enda eraldamine teistest rahvastest. Minu meelest oleks hea, kui jõutaks arusaamale, et konkreetsest rahvusest ja nahavärvist olulisem on iseenda nägemine koos kõikide teiste maakeral elavate inimestega, kellel on põhiolemuselt sarnased hingelised vajadused: olla kaitstud ja armastatud,“ ütleb Kert.
Hoolimata sellest, et Eesti kollektiivses mälus peaks olema mälestus Teise maailmasõja järgsest pagulusest, tänutunne varjupaika pakkunud riikide ees, on Eestis varjupaika saanud 11 ning täiendavat kaitset vaid 12 inimest.
Õige, me oleme ju khm... „väljasurev rahvas! Me peame ennast kaitsma!“ nagu pasundab „Võõra“-filmis Sven Kivisildnik. Kaitsma ennast uute ideede, kogemuste ja unistuste eest?
Keskmiselt võtab Kanada vastu 30 tuhat pagulast aastas. Juhuslik kokkusattumus on see, et Kanada ongi maailma üks rikkamaid riike. Eesti seevastu ...
***
„Meie riigi pagulaste kaitse on aidanud vägivalla eest põgenevatel inimestel tuua meie maale oma oskused, kogemused ja unistused, mis teevad meie ühiskonna omakorda rikkamaks ja edumeelsemaks.“
Nii on kirjas Kanada kodakondsus- ja immigratsiooniameti kodulehel. Oot-oot, miks Kanada? Ja miks mitte Eesti omal? Kohe vaatame, mida kirjutab oma veebilehel Eesti kodakondsus- ja migratsiooniamet. Veebileht www.mig.ee ei maini oma veebilehel poole sõnagagi, mida väärtuslikku pagulased Eestisse kaasa tooksid. Ainult kuiv jutt seadustest ja rahvusvahelistest kohustustest.
Mind ajab naerma, kuidas on Eesti seadus „Välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmisest Eestis“ inglise keelde tõlgitud. Tõlkes on kasutatud sõna ’alien’, justkui oleks tegu Maad ründavate tulnukatega! Kontrollin oma sõnatunnetust Oxfordi seletavast sõnaraamatust ja leian, et sõna ’alien’ vastuseks on eelkõige kummaline ja hirmutav, kohatu, ebatavaline ja võõras, millel on halvakspanev toon.
Ma torgin „tulnukate seadust“ pagulaste päeval sellepärast, et just see seadus annab kaitse inimesele, kes pageb oma kodumaalt vägivalla ja tagakiusamise eest Eestisse, et saaks lõpuks ometi rahulikult elada ja olla.
Ja kuidas käitub pagulasega Eesti riik? Esiteks paneb Eesti piirivalve varjupaiga taotleja kaheks ööpäevaks vangi, seejärel saadetakse inimene kaugele Ida-Virumaa metsade taha, üksildasse majakesse Vene piiri ääres. Ja kuni varjupaigataotleja kohta otsust langetatakse (kas anda pagulase staatus või mitte), makstakse inimesele 1000 pluss 100 krooni kuus, et ta end toidaks, riided selga saaks ja end lõbustaks. Tööd teha ei ole varjupaigataotlejal lubatud.
Eesti filmirežissöör Kert Grünberg, muide, tegi Eestisse tulnud pagulasest isegi dokkfilmi ’Võõras’. Teda huvitas, kuidas suhtub Eesti mujalt tulnutesse. Ta vaatleb oma filmis Nigeeriast tulnud Pauli, kellel on Eesti neiuga väike armas poeg. Kodakondsus- ja migratsiooniamet loomulikult ei anna Paulile elamisluba. Paul peab lahkuma ja väike lapsuke peab üles kasvama isata. Eesti riigi soovil.
„Eestlase rahvuslik kaitsemehhanism on enda eraldamine teistest rahvastest. Minu meelest oleks hea, kui jõutaks arusaamale, et konkreetsest rahvusest ja nahavärvist olulisem on iseenda nägemine koos kõikide teiste maakeral elavate inimestega, kellel on põhiolemuselt sarnased hingelised vajadused: olla kaitstud ja armastatud,“ ütleb Kert.
Hoolimata sellest, et Eesti kollektiivses mälus peaks olema mälestus Teise maailmasõja järgsest pagulusest, tänutunne varjupaika pakkunud riikide ees, on Eestis varjupaika saanud 11 ning täiendavat kaitset vaid 12 inimest.
Õige, me oleme ju khm... „väljasurev rahvas! Me peame ennast kaitsma!“ nagu pasundab „Võõra“-filmis Sven Kivisildnik. Kaitsma ennast uute ideede, kogemuste ja unistuste eest?
Keskmiselt võtab Kanada vastu 30 tuhat pagulast aastas. Juhuslik kokkusattumus on see, et Kanada ongi maailma üks rikkamaid riike. Eesti seevastu ...
***
Foto Kert Grynbergilt
Monday, June 1, 2009
Kõrbel pole Eestiga mingit pistmist!
Tekst avaldatakse Harju Ekspressi rubriigis Maailmakool.
Ja ometi tähistame juuni keskel kõrbestumise vastast päeva.
Ma toksin põllumajandusministeeriumi otsingumootorisse sõna ’kõrb’ ja saan, nagu ma eeldasingi, täpselt null tulemust. Eestis tundub natuke kohatu kõrbe pealetungimisest rääkida, eriti, kui lähtuda kõrbestumise kitsamast tähendusest ehk sellest, kuidas liiv tungib inimasulatele füüsiliselt peale.
Eesti filmimees Riho Västrik seevastu on kõrbestumise probleemidest vändanud isegi Eesti päris oma dokkfilmi, ja ma küsin tema käest, mis peaks eestlastel kõrbestumisega asja olema.
„See dokk on üks osa seitsmeosalisest seriaalist Terveilm, mille eesmärk oli tutvustada ÜRO uue aastatuhande arengueesmärke. Lisaks nälja, haiguste jmt. vastu võitlemisele on ÜRO võtnud eesmärgi parandada keskkonnaseisundit. Keskkonna-ajakirjanikuna leidsin ma, et kõrbestumine on keskkonnaprobleemide kõige dramaatilisem tulem. Ma tahtsin selles filmis näidata, kuidas inimesed elavad Aafrikas Sahara kõrbes, kus kõrb liigub kiirusega mitu kilomeetrit aastas.“
Kõrbestumine mõjutab vahetult kuni kolmandikku maakera pindalast ja enam kui miljardit inimest rohkem kui sajas riigis.
„Malis näiteks sureb vaesuse ja haiguste tõttu tervelt 25 protsenti lastest enne, kui nad saavad viie-aastaseks, ja kui ülejäänud elavadki täiskasvanu eani, siis maadlevad nad malaaria, aidsi, tuberkuloosi ja ... näljaga. Kõrbe pealetung mõjutab otseselt inimeste elu, muutes kasutuskõlbmatuks põllumaa, uputades liiva alla majad ja ähvardades ummistada ainsa veesoone - Niigeri jõe. Maapiirkondades on inimesed nii vaesed, et neil pole loomagi adra ette rakendada, et kehva põllumaasse jutt vedada. Harimatuse tõttu ei tea nad, kuidas pealetungiva kõrbega maadelda ja mulla viljakust tõsta, et end elatada.“
Kuidas saab neid inimesi üldse aidata?
Riho ütleb, et on kaks võimalust. On võimalus panna hulk raha hakkama, et ehitada nutikas satelliidisüsteem kosmosesse, mis jälgib liivade liikumist Saharas ja registreerib millimeetri täpsusega luidete asukohta. (See pakub palju toredaid töökohti Euroopas, aga ei aita kahjuks kuidagi liivaga võitlevaid inimesi Sahara kõrbes.) Teine võimalus on saata küladesse kohalik õppinud inimene, kes õpetaks inimesi komposti tegema (laulu saatel, nagu Riho film näitab) või siis tegema nii labast tööd nagu seda on küla piirile liiva sisse oksakeste torkamine, et liiv sealt edasi ei lendaks. Hiljem istutatakse okste varju väike põõsastaim, mis eraldi kastmist ei vaja ja mille juured hoiavad liiva paigal.
Filmis näitabki Timbuktu looduskaitsepealik Boureima Kamara ruutudeks tarastatud liivaluiteid, mille keskel ilutsevad taimekesed. See mees ütleb kõrbestumise kohta ka ühe fakti, mis peaks meilegi korda minema:
„Ega siis kõrbestumine pole ainult Sahara probleem! Üle terve maakera kaotavad mullad viljakust. Võtke rannikualad, kus sajab tihti vihma! Muld on nii sooldunud, et midagi seal ikkagi kasvatada ei saa!“
Hmm, kas see peaks ka Eestis tõsi olema? Toksin uuesti põllumajandusministeeriumi veebilehe otsingumootorisse muldadega seotud sõnu ja avastan, et tõepoolest, ka Eesti põllupidajad kurdavad mulla vähese viljakuse üle. Meie muld on liiga happeline! Ja kui me seda kalli raha eest ei lupjaks, siis räägiksime ka meie kõrbestumisest hulga kõlavamal häälel.
***
Terveilma teisi dokkfilme ning palju teisi filme globaalsetele teemadel saab laenutada kooli ja noorte filmiklubidele "Vaata ja muuda" projekti kaudu. Lisainfo kõrbestumise ja filmide kohta: http://www.maailmakool.ee/.
Ja ometi tähistame juuni keskel kõrbestumise vastast päeva.
Ma toksin põllumajandusministeeriumi otsingumootorisse sõna ’kõrb’ ja saan, nagu ma eeldasingi, täpselt null tulemust. Eestis tundub natuke kohatu kõrbe pealetungimisest rääkida, eriti, kui lähtuda kõrbestumise kitsamast tähendusest ehk sellest, kuidas liiv tungib inimasulatele füüsiliselt peale.
Eesti filmimees Riho Västrik seevastu on kõrbestumise probleemidest vändanud isegi Eesti päris oma dokkfilmi, ja ma küsin tema käest, mis peaks eestlastel kõrbestumisega asja olema.
„See dokk on üks osa seitsmeosalisest seriaalist Terveilm, mille eesmärk oli tutvustada ÜRO uue aastatuhande arengueesmärke. Lisaks nälja, haiguste jmt. vastu võitlemisele on ÜRO võtnud eesmärgi parandada keskkonnaseisundit. Keskkonna-ajakirjanikuna leidsin ma, et kõrbestumine on keskkonnaprobleemide kõige dramaatilisem tulem. Ma tahtsin selles filmis näidata, kuidas inimesed elavad Aafrikas Sahara kõrbes, kus kõrb liigub kiirusega mitu kilomeetrit aastas.“
Kõrbestumine mõjutab vahetult kuni kolmandikku maakera pindalast ja enam kui miljardit inimest rohkem kui sajas riigis.
„Malis näiteks sureb vaesuse ja haiguste tõttu tervelt 25 protsenti lastest enne, kui nad saavad viie-aastaseks, ja kui ülejäänud elavadki täiskasvanu eani, siis maadlevad nad malaaria, aidsi, tuberkuloosi ja ... näljaga. Kõrbe pealetung mõjutab otseselt inimeste elu, muutes kasutuskõlbmatuks põllumaa, uputades liiva alla majad ja ähvardades ummistada ainsa veesoone - Niigeri jõe. Maapiirkondades on inimesed nii vaesed, et neil pole loomagi adra ette rakendada, et kehva põllumaasse jutt vedada. Harimatuse tõttu ei tea nad, kuidas pealetungiva kõrbega maadelda ja mulla viljakust tõsta, et end elatada.“
Kuidas saab neid inimesi üldse aidata?
Riho ütleb, et on kaks võimalust. On võimalus panna hulk raha hakkama, et ehitada nutikas satelliidisüsteem kosmosesse, mis jälgib liivade liikumist Saharas ja registreerib millimeetri täpsusega luidete asukohta. (See pakub palju toredaid töökohti Euroopas, aga ei aita kahjuks kuidagi liivaga võitlevaid inimesi Sahara kõrbes.) Teine võimalus on saata küladesse kohalik õppinud inimene, kes õpetaks inimesi komposti tegema (laulu saatel, nagu Riho film näitab) või siis tegema nii labast tööd nagu seda on küla piirile liiva sisse oksakeste torkamine, et liiv sealt edasi ei lendaks. Hiljem istutatakse okste varju väike põõsastaim, mis eraldi kastmist ei vaja ja mille juured hoiavad liiva paigal.
Filmis näitabki Timbuktu looduskaitsepealik Boureima Kamara ruutudeks tarastatud liivaluiteid, mille keskel ilutsevad taimekesed. See mees ütleb kõrbestumise kohta ka ühe fakti, mis peaks meilegi korda minema:
„Ega siis kõrbestumine pole ainult Sahara probleem! Üle terve maakera kaotavad mullad viljakust. Võtke rannikualad, kus sajab tihti vihma! Muld on nii sooldunud, et midagi seal ikkagi kasvatada ei saa!“
Hmm, kas see peaks ka Eestis tõsi olema? Toksin uuesti põllumajandusministeeriumi veebilehe otsingumootorisse muldadega seotud sõnu ja avastan, et tõepoolest, ka Eesti põllupidajad kurdavad mulla vähese viljakuse üle. Meie muld on liiga happeline! Ja kui me seda kalli raha eest ei lupjaks, siis räägiksime ka meie kõrbestumisest hulga kõlavamal häälel.
***
Terveilma teisi dokkfilme ning palju teisi filme globaalsetele teemadel saab laenutada kooli ja noorte filmiklubidele "Vaata ja muuda" projekti kaudu. Lisainfo kõrbestumise ja filmide kohta: http://www.maailmakool.ee/.
Foto autor Riho V2strik, vaata lisa http://nagi.ee/photos/vastrik/sets/184173/.
Subscribe to:
Posts (Atom)