Avaldub maailmakooli sarjas ajalehes Harju Ekspress jaanip2eva paiku
„Meie riigi pagulaste kaitse on aidanud vägivalla eest põgenevatel inimestel tuua meie maale oma oskused, kogemused ja unistused, mis teevad meie ühiskonna omakorda rikkamaks ja edumeelsemaks.“
Nii on kirjas Kanada kodakondsus- ja immigratsiooniameti kodulehel. Oot-oot, miks Kanada? Ja miks mitte Eesti omal? Kohe vaatame, mida kirjutab oma veebilehel Eesti kodakondsus- ja migratsiooniamet. Veebileht www.mig.ee ei maini oma veebilehel poole sõnagagi, mida väärtuslikku pagulased Eestisse kaasa tooksid. Ainult kuiv jutt seadustest ja rahvusvahelistest kohustustest.
Mind ajab naerma, kuidas on Eesti seadus „Välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmisest Eestis“ inglise keelde tõlgitud. Tõlkes on kasutatud sõna ’alien’, justkui oleks tegu Maad ründavate tulnukatega! Kontrollin oma sõnatunnetust Oxfordi seletavast sõnaraamatust ja leian, et sõna ’alien’ vastuseks on eelkõige kummaline ja hirmutav, kohatu, ebatavaline ja võõras, millel on halvakspanev toon.
Ma torgin „tulnukate seadust“ pagulaste päeval sellepärast, et just see seadus annab kaitse inimesele, kes pageb oma kodumaalt vägivalla ja tagakiusamise eest Eestisse, et saaks lõpuks ometi rahulikult elada ja olla.
Ja kuidas käitub pagulasega Eesti riik? Esiteks paneb Eesti piirivalve varjupaiga taotleja kaheks ööpäevaks vangi, seejärel saadetakse inimene kaugele Ida-Virumaa metsade taha, üksildasse majakesse Vene piiri ääres. Ja kuni varjupaigataotleja kohta otsust langetatakse (kas anda pagulase staatus või mitte), makstakse inimesele 1000 pluss 100 krooni kuus, et ta end toidaks, riided selga saaks ja end lõbustaks. Tööd teha ei ole varjupaigataotlejal lubatud.
Eesti filmirežissöör Kert Grünberg, muide, tegi Eestisse tulnud pagulasest isegi dokkfilmi ’Võõras’. Teda huvitas, kuidas suhtub Eesti mujalt tulnutesse. Ta vaatleb oma filmis Nigeeriast tulnud Pauli, kellel on Eesti neiuga väike armas poeg. Kodakondsus- ja migratsiooniamet loomulikult ei anna Paulile elamisluba. Paul peab lahkuma ja väike lapsuke peab üles kasvama isata. Eesti riigi soovil.
„Eestlase rahvuslik kaitsemehhanism on enda eraldamine teistest rahvastest. Minu meelest oleks hea, kui jõutaks arusaamale, et konkreetsest rahvusest ja nahavärvist olulisem on iseenda nägemine koos kõikide teiste maakeral elavate inimestega, kellel on põhiolemuselt sarnased hingelised vajadused: olla kaitstud ja armastatud,“ ütleb Kert.
Hoolimata sellest, et Eesti kollektiivses mälus peaks olema mälestus Teise maailmasõja järgsest pagulusest, tänutunne varjupaika pakkunud riikide ees, on Eestis varjupaika saanud 11 ning täiendavat kaitset vaid 12 inimest.
Õige, me oleme ju khm... „väljasurev rahvas! Me peame ennast kaitsma!“ nagu pasundab „Võõra“-filmis Sven Kivisildnik. Kaitsma ennast uute ideede, kogemuste ja unistuste eest?
Keskmiselt võtab Kanada vastu 30 tuhat pagulast aastas. Juhuslik kokkusattumus on see, et Kanada ongi maailma üks rikkamaid riike. Eesti seevastu ...
***
„Meie riigi pagulaste kaitse on aidanud vägivalla eest põgenevatel inimestel tuua meie maale oma oskused, kogemused ja unistused, mis teevad meie ühiskonna omakorda rikkamaks ja edumeelsemaks.“
Nii on kirjas Kanada kodakondsus- ja immigratsiooniameti kodulehel. Oot-oot, miks Kanada? Ja miks mitte Eesti omal? Kohe vaatame, mida kirjutab oma veebilehel Eesti kodakondsus- ja migratsiooniamet. Veebileht www.mig.ee ei maini oma veebilehel poole sõnagagi, mida väärtuslikku pagulased Eestisse kaasa tooksid. Ainult kuiv jutt seadustest ja rahvusvahelistest kohustustest.
Mind ajab naerma, kuidas on Eesti seadus „Välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmisest Eestis“ inglise keelde tõlgitud. Tõlkes on kasutatud sõna ’alien’, justkui oleks tegu Maad ründavate tulnukatega! Kontrollin oma sõnatunnetust Oxfordi seletavast sõnaraamatust ja leian, et sõna ’alien’ vastuseks on eelkõige kummaline ja hirmutav, kohatu, ebatavaline ja võõras, millel on halvakspanev toon.
Ma torgin „tulnukate seadust“ pagulaste päeval sellepärast, et just see seadus annab kaitse inimesele, kes pageb oma kodumaalt vägivalla ja tagakiusamise eest Eestisse, et saaks lõpuks ometi rahulikult elada ja olla.
Ja kuidas käitub pagulasega Eesti riik? Esiteks paneb Eesti piirivalve varjupaiga taotleja kaheks ööpäevaks vangi, seejärel saadetakse inimene kaugele Ida-Virumaa metsade taha, üksildasse majakesse Vene piiri ääres. Ja kuni varjupaigataotleja kohta otsust langetatakse (kas anda pagulase staatus või mitte), makstakse inimesele 1000 pluss 100 krooni kuus, et ta end toidaks, riided selga saaks ja end lõbustaks. Tööd teha ei ole varjupaigataotlejal lubatud.
Eesti filmirežissöör Kert Grünberg, muide, tegi Eestisse tulnud pagulasest isegi dokkfilmi ’Võõras’. Teda huvitas, kuidas suhtub Eesti mujalt tulnutesse. Ta vaatleb oma filmis Nigeeriast tulnud Pauli, kellel on Eesti neiuga väike armas poeg. Kodakondsus- ja migratsiooniamet loomulikult ei anna Paulile elamisluba. Paul peab lahkuma ja väike lapsuke peab üles kasvama isata. Eesti riigi soovil.
„Eestlase rahvuslik kaitsemehhanism on enda eraldamine teistest rahvastest. Minu meelest oleks hea, kui jõutaks arusaamale, et konkreetsest rahvusest ja nahavärvist olulisem on iseenda nägemine koos kõikide teiste maakeral elavate inimestega, kellel on põhiolemuselt sarnased hingelised vajadused: olla kaitstud ja armastatud,“ ütleb Kert.
Hoolimata sellest, et Eesti kollektiivses mälus peaks olema mälestus Teise maailmasõja järgsest pagulusest, tänutunne varjupaika pakkunud riikide ees, on Eestis varjupaika saanud 11 ning täiendavat kaitset vaid 12 inimest.
Õige, me oleme ju khm... „väljasurev rahvas! Me peame ennast kaitsma!“ nagu pasundab „Võõra“-filmis Sven Kivisildnik. Kaitsma ennast uute ideede, kogemuste ja unistuste eest?
Keskmiselt võtab Kanada vastu 30 tuhat pagulast aastas. Juhuslik kokkusattumus on see, et Kanada ongi maailma üks rikkamaid riike. Eesti seevastu ...
***
Foto Kert Grynbergilt
No comments:
Post a Comment