Kui kestev on ajalooline ärikultuur?

Kui ma 2003. aastal Moldovas elades Rumeenia kirdeosas Bukoviinas käisin, eeldasin, et nii inimeste käitumine kui arhitektuur peegeldab diktaator Ceaușescu režiimi õudusi. Vastupidiselt ootustele tundus Bukoviina arhitektuur kurva ja ahistava Moldovaga võrreldes isegi õdusam: kaunid Bukoviina maalitud kloostrid olid imelised, inimesed pigem lahkemad, kõrged mäed eksootilised.

Seda, et Bukoviina maastikult peegeldus mitte niivõrd hiljutine Ceaușescu diktatuur, mis kestis 24 aastat, vaid pigem varasem, pea 150 aasta pikkune Austria keisririik, aimasin alles tänavu, kui lugesin majandusteadlaste Elira Karaja ja Jared Rubini uurimusest Bukoviina regioonist. Nimelt testisid nad hüpoteesi, et riigikorraldus avaldab inimeste kultuurile, sealhulgas ka usaldusele võõraste suhtes oma mõju.

Me kõik teame, et kultuur avaldab majanduslike otsuste tegemisel mõju, aga kuidas täpselt?

Kust täpselt lõpeb kultuur, mida tihti mõistame keele ja kirjandusena, teatris-käigu ja laulupeona, ning kust algab inimeste otsustes majanduslik või institutsionaalne mõjutus nagu arusaam korruptiivsusest ja õiglusest? Kas ja kuidas mõjutab eestlaste metsarahva olemus, millest Valdur Mikita meile lakkamatult jutlustab, meie majanduslikku käitumist? Kui palju on Eestis veel Nõuka-aegse majandusliku mõtlemisega inimesi (ja kui lähedal on nad riigitüürile)? Ning mida oleks meie poliitikutel Eesti elamisväärsemaks muutmisel valimistuhinas sellest kõigest kõrva taha panna?

Seda, et rohkem usaldust Eestimaa inimeste vahel tähendaks väiksemaid riigikulusid, ei pea vist keegi üllatuseks. Usaldus on turusuhetes tegelikult võtmetähtsusega. Suurema usaldus-määra juures saaks meie suhteliselt väikese maksubaasiga riigis vähendada kulusid õiguskaitseorganitele ning kokkuhoitud raha eest saaks siis väsinud eesti maksumaksjale pakkuda midagi kosutavat. See oleks nii tore. Kuid kuidas usaldust suurendada?

Kui ma Bukoviinas käisin, ei teadnud ma, et need külad läksid Ottomani impeeriumi valdusest üle Austria Habsburgidele kui Vene-Türgi sõda 1775. aastal lõppes. Üllataval kombel keeldus üks naine - Ruxanda Stirbet - austerlaste “despootliku ja Moldaaviat sandistava”võimu all elamast. Ta kolis Poieni külast demonstratiivselt teisele poole ojakest, mis jäi pea pooleteiseks sajandiks türklaste ja venelaste võimu alla. Selle sõgeda naise otsus – küla kannab tänaseni tema nime – jättis teisedki, kes temaga ühinesid, endise kodukülaga võrreldes kuni 1919. aastani hoopis karmimate institutsioonide meelevalda.

Majandusteadlastele, kes uurivad institutsioonide mõju usaldusele, valmistas see tujukas otsus huvitava võimaluse võrrelda “despootliku” Austria ja  “moldaavialikku”  võimu-institutsioonide jälgi inimeste majandus-alases käitumises. Kõik muu oli ju üksteisest seitsme kilomeetri kaugusel asuvates külades sama: keel ja kultuur ja inimesedki. Kuid kumma küla inimesed usaldavad täna teisi rohkem, kas Habsburgide võimu all elanud rahvas Udesti ja Poieni külas või need, kes jäid 144 aastaks Vene ja Ottomani institutsioonide mõju alla Stirbetis?

 Uurimus külarahva hulgas läbiviidud usaldusmängudega tuvastas selle, mida ilmselt niigi eeldasime: suhteliselt detsentraliseeritud, efektiivse ja vähese korruptsiooniga Habsburgide valitsuse all elanud inimesed on tänaseni hulga usaldavamad, kui need, kes elasid vaheldumisi agressiivselt ahne Ottomani impeeriumi ja pärisorje pidava ja eraomandust keelustava Vene tsaaririigi alluvuses.

Kuid üllatav on see, et sajanditaguste institutsioonide mõju on kultuuris endiselt tunda: külad taasühinesid ju Rumeenia võimu alla juba sada aastat tagasi, 1919. aastal, kuid erinevad väärtushinnangud tulid eriti tugevalt esile nendes inimestes, kelle vanavanemad juba elasid nendes külades. Ehk siis usaldustunne võõraste suhtes antakse edasi põlvest põlve ja see kestab sadu aastaid.

Loo moraal on see, et avatumad, eraomandust ja isiklikke vabadusi soodustavad institutsioonid suurendavad inimeste usaldust ja sellel on kaugeleulatuvad ja kasumlikud mõjud.

Seega, valimistega seoses võiks inimesed anda oma hääl nendele poliitikutele, kes ei hirmuta ega keela, vaid pigem suurendavad usaldust, austades isikuvabadusi ja eraomandust ning vältides korruptsiooni ja trikitamist. Valides täna kaasavamad institutsioonid, teeme teene oma lastelastele järgmises sajandis, sest kultuur on “kleepuv”. Lisaks on huvitav see, et majandustegevust mõjutav usaldamise kultuur ei sõltugi niivõrd emakeelest.