Thursday, June 18, 2015

The largest investor in Sub-Saharan Africa


The article was originally published in the Rising Africa magazine, in Fall 2012. 

Coins, cell phones, cars and air- crafts and thousands other everyday items contain nickel and cobalt. Where do those materials come from and what does it take to get those materials out of ground? CCAfrica talked to Toronto-based Canadian company Sherritt International Corp. to find out.
Sherritt International Corp. has initiated and operates a massive nickel and cobalt mining enterprise in Ambatovy, Madagascar in collaboration with SNC-Lavalin, and Japanese and Korean investors. At a construction cost of approximately half of the GDP of Madagascar (measured in current US dollars), the 5.5 billion dollar project employing over 6,000 people at various stages of project is naturally the largest-ever foreign investment in the country. It is one of the biggest investments in sub-Saharan Africa and the Indian Ocean region, too.

Not only is the project very expensive but as the map on the next page shows, it is also located in multiple places in eastern Madagascar. Considering the massive volume of the project, both its value in dollars and the area it occupies, it is natural that project will have an impact on the surrounding land and its people. Designed to operate for at least 29 years, Ambatovy’s goal is to create lasting prosperity for all stakeholders and contribute significantly to sustainable development in Madagascar.

To contribute to local communities long term, for example, choice to refine nickel and cobalt in Madagascar was made, a rare decision in Sub-Saharan Africa. This way, the value added to economy is ensured, as the project will generate additional 1,000 high quality, well-remunerated jobs. Nickel will become Madagascar’s first export item, which in return will generate foreign ex- change for the country. Over its lifecycle, Ambatovy will contribute hundreds of millions of dollars to the Government of Madagascar in taxes, royalties, duties, and other payments.

To construct the Tailings Management Facility and the Plant site, Ambatovy worked for many years in collaboration with local stakeholders: government, civil society, media, local communities, and workforce and contractors to gain their trust, inputs and acceptance. While resettling people affected by project to appropriate, yet nearby, parcels of land, Ambatovy ensured that relocation was fair, transparent, and participatory, respecting local cultures and traditions according to Malagasy laws and international social performance standards, namely, IFC PS5.
To ensure its goal – lasting prosperity and sustainable development - Sherritt has employed a large corporate social responsibility unit employing 120 people to work together with the local people and helping to preserve the natural environment surrounding the construction and mining sites.

“In consultation with our archeology team, for example, it was discovered that a cellular tower at the Mine site was planned on a sacred hill. We removed the tower and facilitated a traditional ceremony to bless the site.”


Consisting of four divisions, Ambatovy’s CSR department deals with community relations, programs, projects, and support services. Sherritt makes every reasonable effort to ensure that the total impact on local communities is positive. Ambatovy’s communication manager Lalaina Randrianarivelo told Rising Africa: “Respecting human rights is a daily task that is undertaken by all our employees. In consultation with our archeology team, we made several important operation decisions in order to respect the traditional beliefs and culture of com- munities around our sites. For example, it was discovered that a cellular tower at the Mine site was planned on a sacred hill. As a result, we removed the tower and facilitated a traditional ceremony to bless the site.”

In the words of local people, Sherritt takes the corporate social responsibility seriously.
“Ambatovy has indeed shown some strong commitments towards transparency by complying with Extractive Industry Transparency Initiative principles, which encourages mining and gas companies that are investing in Madagascar, the
Malagasy government and other government-linked entities to disclose various in- formation; namely payments made by the extractive industries to the government,” says Mbola Andrianady, a Madagascar- native master student in international development who specializes in CSR in the mining industry.

Ambatovy is obliged to adhere to national and international standards. Ambatovy’s performance is monitored by Madagascar’s National Environment Office under the Investment and Environment Compatibility Act to ensure its compliance with environmental regulations set for in- vestments. With the support and assistance of the World Bank, Madagascar accepted a Large Mining Investment Law, under which Ambatovy project was certified in 2007.
Further, some of Ambatovy’s financing institutions are members of Equator Principles Financial Institutions, which pledge to take into account social and environmental criteria in the large-scale projects they finance. Equator Principles advise the institutions not to finance loans where the borrowers are not willing or able to comply with these criteria. As a result, Ambatovy’s financing agreements require that the Ambatovy nickel and cobalt mine uphold these principles.

With a view to achieving superior safety, environmental and social results, Ambatovy is also committed to the following voluntary measures that go beyond its legal obligations: Business and Biodiversity Offsets Program, International Council on Mining and Metals Principles, International Standard ISO 9001, and the EITI, as mentioned above.

Ambatovy aligns its reporting procedures with those of the Global Re- porting Initiative framework, one of the world’s most prevalent standards for sustainability reporting. Ambatovy also publishes sustainability reports, which provide an overview of how Sherritt manages different sustainability issues in this mining site. These publicly available reports discuss why health and safety, training, biodiversity and reclamation, stakeholder engagement, and community investment are important to the business.

Further, Ambatovy provided training to its security personnel on human rights related to security practice. Respecting the human rights of the employees through sound policies on collective bar- gaining and non-discrimination, in 2011 progress was made on the collective bar- gaining agreement. While not all aspects were finalized, parties were able to complete and sign 6 of the 15 sections. Additionally, Ambatovy also makes sure its employees and local communities are aware of Ambatovy’s zero tolerance policy on child sexual exploitation. Ambatovy continued to educate both local communities and our own employees in this matter.

Ambatovy project clearly states its values publicly. When CCAfrica asks whether this is a unique approach in mining industry, Ms. Randrianarivelo responds: “This approach is often shared by companies with a responsible approach. The only difference in Ambatovy is that we take the culture of the host country also into consideration. In Madagascar, for example, the spirit called “Fihavanana” which translates a set of solidarity, tolerance and brotherhood is very active in the community. Ambatovy considers himself a full-fledged member of the community that hosts them.”
As part of its social investments and partnerships Ambatovy’s Local Business Initiative makes sure that people have a capacity to provide goods or services to the project. Training and audits have been implemented so that the quality can meet the requirements of the mining project. In 2010, 500 companies and corporations have benefited from contracts and markets with Ambatovy.

Central agency for agricultural produce (the Central d’Achat de Madagascar) is a Malagasy-run agency that serves the Toamasina area to provide a central point for farmers to sell their agricultural produce outside their villages and to help supply the Ambatovy project food requirements. The agency has been successful, prompting the establishment of a second center in Moramanga, near the mine site.

The Ambatovy has also set up agricultural training center in the Toamasina area not far from the Ambatovy refinery site. This training center is focused on pro- viding skills to workers who are completing their contracts but it is also available to others from communities that have been affected by the project. Note that nearly 18,500 employees worked for the construction of Ambatovy and at the end, Ambatovy assisted its employees and its subcontractors to move to new generating potential opportunities. This program is not only completely new in Madagascar, but also unique in a sense that no other private company has implemented such a program before.

As the species-rich location sets additional constraints on operation, Ambatovy adheres to stringent environmental standards. Considering that local people are dependent on natural resources for their livelihood, Sherritt has initiated many conservation programs, which aim to en- sure no net loss, and preferably a net gain, of biodiversity while ensuring socioeconomic benefits for local populations.

Ambatovy’s social investments include sponsorships, charitable donations, educational and health programs, vocational training and professional development, and a wide variety of other sustain- able development projects. Ambatovy built 296 new houses, a health center, schools and water facilities and sanitation projects for the people impacted by the project. Villagers were able to select their preferred housing model and each household received a parcel of land for agriculture and grazing. Social development program aims the autonomy of those villages. The objective is to ensure a better quality of life than before.


On the surprising side, the construction work opened the door to archaeological discoveries. Investigations led to the collection of 4,851 objects such as pottery, ceramics, tumblers, stones, metals, bones, plastics and botanies, writes Africa Review. It adds that archaeological discoveries are expected to promote Malagasy culture and scientific knowledge.

Sunday, August 31, 2014

Võitlus üheksapealise lohega




Avaldatud Äripäevas 1. septembril 2014: http://www.aripaev.ee/blog/2014/8/29/voitlus-uheksapaise-lohega


Tehke mõnel töökoosolekul eksperiment: andke kõikidele kolleegidele pidulikult 50 senti ning vaid ühele tuhat eurot. Kuigi kõik said endisega võrreldes veidi rikkamaks, tundub enamikule siiski, et nad on varasemaga võrreldes kehvemas olukorras. Ilmselt oleks nad isegi eelistanud, et keegi poleks raha juurde saanud.

See näide seletab, miks sissetulekute ebavõrdsus ühe riigi sees nii ebameeldiv on. Palkade poolest on Eesti isegi Euroopa Liidu mastaabis üks ebavõrdseima jaotusega riike. Ilmselt on see põhjus, miks mõned eestlased küsivad, kas me sellist Eestit tahtsimegi. (Õigupoolest tundub see imena, et eestlased laulupidudel üldse veel võhivõõrastel kätest kinni hoiavad.)

Hea uudis on see, et 2000. aastate alguse majanduskasv lihvis kihistumisel veidi nurki maha – siis suurenesid tuntavalt kõige vaesemate inimeste sissetulekud. Ning kuigi ka ülirikaste teenitud sissetulek suurenes, kokkuvõttes keskklass siiski kosus.

Kuid mis saab edasi? Kuidas mõjutavad Eesti ebavõrdsust meie aeglustunud majanduskasv, potentsiaalsed välisinvesteeringud ning võimalik robotiseerimine, mille kohta president ütles, et see on väikeste riikide võimalus?

Kui majandus enam ei kasva, jääb riigil üha vähemaks raha, mida kihistumise vältimiseks haridus- ja terviseteenustesse tagasi valada. Mida kehvemaks jääb inimeste haridus ja tervis, seda vähem tõenäoline on, et nad omakorda majanduskasvu panustavad. (Pool)surnud ring. Siiski näitavad uurimustulemused, et võrdsemates ühiskondades on pikemad majanduskasvuperioodid ja seda oleks Eestil hädasti vaja.

Pirukas ei suurene. Kui Maailmapank eelmisel aastal ebavõrdsusele tähelepanu pööras, leidsid majandusteadlased, et sellega võitlemiseks ei piisa olemasoleva suurusega piruka tõhusast ümber jagamisest: kihistumise leevendamiseks peaks pirukas kogu aeg kasvama. Ja seda ei paista praegu kusagilt. On ebatõenäoline, et vaesemate inimeste palgad tõuseksid praegu kiiremini kui keskmine palk.

Professor Yiagadeesen Samy Carletoni ülikoolist leiab, et teenustepõhistes majandustes – nagu seda Eesti majandus on – kipub sissetulekute ebavõrdsus aja jooksul veelgi suurenema. Erinevalt tööstuspõhisest majandusest, kus palgaerinevused ühiskonna lõikes olid väiksemad (tihti suurte ametiühingute nõudmisel), kipuvad teenussektoris palgavahed palju suuremad olema. Teenussektoris (ja eriti väiksemates ettevõtetes) on raskem ühtlaselt tootlikkust suurendada. Ikka on vaja suure palgaga tippjuhte ning ka mutrikesi-asjaajajaid. Igal juhul õgvendab teenuste ülekaal majanduses keskklassi veelgi enam, jättes järele vaid äärmused.

Välisinvesteeringud kipuvad sissetulekute ebavõrdsust veelgi suurendama juhul, kui raha suundub juba niigi kõrge tootlikkusega sektorisse, kus suurendab juba niigi kõrgeid palku. Eesti rahva ühtsusele mõeldes tuleks investeeringud suunata pigem sinna, kus praegu veel madalamad palgad ja väiksem tootlikkus, et sealseid töötajaid keskklassi upitada.

Mida rohkem tööstust automatiseeritakse, seda vähem inimesi seal vaja läheb. Palgad olemasolijate jaoks kerkivad. Positiivne lugu. Mida aga teevad need, kes robotiseerimise käigus tööstussektoris nn üle jäävad? Põllumajandusse nad enamasti ikka tagasi ei lähe - arenenud riikides on vaid 2-4% elanikkonnast põllumajandusega hõivatud. Kui nad just välismaale ei lähe, suundub suurem osa tööstusest vabanenud inimesi ikka teenustesse, kus on suured palgaerinevused. Nii tekibki suhteliselt rohkem kihistunud ühiskond. Robotite tulek oleks väikeriigile võimalus siis, kui see oleks ühtlaselt industrialiseeritud. Lääneriikide hulgas aga sellist naljalt ei leidu.

Igal aastal laulupidu? Isegi kui riik püüab aktiivselt taasindustrialiseeruda, uusi alasid avastada ja turge leida, siis nende alade automatiseerimine aja pikku lisab taas ebavõrdsust juurde. Kihistumise üheksa pead aga ei peaks tähendama, et riik ei peaks proovima uusi tööstusalasid tekitada, neid nutikalt müksates, kui vaja. Pigem peaks ühiskond kokku leppima, kui suurt ebavõrdsust on inimesed valmis taluma.

Kihistumist mõõtev Gini koeffitsent oli 2011. aastal 0,3197 – see on madalaim näitaja terve Eesti taasiseseisvusmisperioodi jooksul. Sissetulekute ebavõrdsuse tippajad olid 1993. aastal (0,3672) ning 2000. aasta paiku (0,3610). Kas Eesti oleks valmis nendesse aegadesse tagasi minema? Kaudsed andmed juba näitavad 2011. aastast alates taas sissetulekute ebavõrdsuse hiljukest kasvu.

Huvitav, kui suure Gini koefitsendi puhul ei ole eestlased enam valmis laulupeol võhivõõral kätest kinni hoidma? Kas 0,4 või 0,5 puhul veel hoiavad? Või peaks püüdma korraldada laulupidusid sissetuleku edasise kihistumise puhul igal aastal, et ühiskonna sidusus püsiks – kas või näiliselt?



-XXX- 

Sunday, August 10, 2014

Eesti on sotsiaalses edukuses maailma esi-kahekümnes



Kui ma jaanuari lõpus Aripäevas kirjutasin, et peaksime Eesti edukamaks muutmiseks kasutama nutikat müksamis-tehnikat, jättis keegi Kalmer kommentaaridesse pessimistliku tarkuse: “Eestil pole lootustki edukaks saada.”

Mõni kuu hiljem näeme, et Eesti on 132 riigi hulgas sotsiaalse edukuse poolest maailmas 19. kohal, edestades isegi Prantsusmaad. Esikolmikus on Uus-Meremaa, Sveitsh ja Island. Eesti naabritest on edukaim Soome (8. koht) : Läti 31., ning Venemaa alles 80. kohal.

USA mittetulundusühingu Social Progress Imperative poolt loodud sotsiaalse edukuse indeks püüab sisemajanduskogutoodangu (SKP) kui riikide põhilise võrdlusaluse näitaja kõrvale lükata. Kuigi majanduskasv on paljudes riikides edukalt vaesust vähendanud, ei tähenda riigi rikkus automaatselt seda, et inimeste elu hea oleks. Näiteks on USA Eestist SKP osas ühe inimese kohta kolm korda rikkam, aga edestab Eestit sotsiaalse edukuse osas vaid pooleteise punkti võrra, olles pingereas alles 16. kohal. Selle rikkuse juures oleks oodanud hulga suuremat sotsiaalset kindlustatust – kohta vähemalt esikümnes. Ka Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Portugali ning Hispaania on Eestist  SKP osas ühe inimese kohta hulga rikkamad, kuid sotsiaalse edukuse osas jäävad Eestile alla.  Eesti 19. koht sotsiaalse edukuse pingereas näitab, et Eesti on oivik – suutnud vähema rahaga oma inimeste jaoks rohkem saavutada. 

Ei SKP ega inimarenguindeks sobi inimeste elukvaliteedi ja heaolu mõõtmiseks, ning just seda vaakumit täima SEI loodigi. Initsiaatoriks, kusjuures, Harvardi ülikooli äri-guru ning omaaegse konkurentsivõime indeksi looja Michael E Porter ning tõukeks tema veendumus, et sotsiaalset edukust on vaja majanduse edasiseks kasvuks.

Mida täpselt siis SEI mõõdab? Indeks koosneb kolmest suurest sambast, mis mõõdavad inimeste põhivajadusi, heaolu aluseid ning võimalusi oma heaolu edendada. Kõik osapooled koosnevad omakorda mitmetest näitajatest, ja sugugi mitte iga näitaja ei anna põhjust uhkustada.

Põhivajaduste sammas mõõdab näiteks inimeste toidulaua ja eluaseme kvaliteeti, arstiabi kättesaadavust, puhta joogivee olemasolu ning isiklikku ohutust. Ja kuigi võib tunduda, et need on nii elementaarsed vajadused, millest 21. sajandi Euroopas rääkidagi kummaline, skoorib Eesti just selles sambas kolme hulgas tegelikult kõige kehvemalt. Eesti tuleb 132 riigi hulgas üldkokkuvõttes 28. kohale. Ilmselt veab Eesti taseme alla suhteliselt kehvad eluasemed – selle näitaja osas on Eesti alles 41. kohal maailmas. Kuid väga kiidelda ei saa ka turvalisuse (29. koht) ning vee ja hügieeni osas (38. koht).

Kui põhivajaduste osas peaks Eesti veel hulga tööd tegema, siis teises sambas, mis mõõdab heaolu aluseid, tuleb Eesti maailma arvestuses 10. kohale. Ilmselgelt on Eesti üleüldiselt hea tabeliseisu põhjus just see sammas, mis mõõdab juurdepääsu põhiteadmistele,  info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele, tervist ja ökosüsteemide kestlikkust. Ilmselt skooriks Eesti heaolu aluste sambas veelgi kõrgemalt, kui meie tervis oleks parem. 132 riigi hulgas on Eesti tervise osas alles 45. kohal, jäädes alla mitmele hulga vaesematele riikidele: näiteks Tuneesia, Paraguay, Bolivia, Albania ning isegi Niger ning Nicaragua ja Bangladesh.

Kolmanda samba puhul, mis mõõdab tulevikuvõimalusi, on Eestil ehk taas põhjust suhteliselt rahulolev olla. Kokkuvõttes tuleb Eesti 22. kohale. Tõrvatilgaks on selle samba puhul Eesti vähene tolerants ja teiste ühiskonnagruppide kehv kaasamine (60. koht). Seegi on ala, mille edendamiseks ei pea rahakott puuga selgas olema arvestades, et mõned Aafrika riigid nagu näiteks Libeeria, Namiibia, Svaasimaa on Eestist eespool.

Kuna Eesti on koos Sloveeniaga ainukesed endised sotsleeri-riigid tippkahekümnes, on Eestist avanev sotsiaalse edukuse pilt parile tõrvatilgale vaatamata siiski väga positiivne. Kuid lisaks eestlaste uhkustunde paisutamisele viitab indeks otseselt ka aladele, mille kallal saaks valitsused ja ühiskonnaliidrid heaolu kiiremaks edendamiseks edasi töötada. Eesti puhul siis tervis, tolerantsus, eluasemed. Vähemalt tolerantsust ja kaasavust saaks Eesti edendada ka majandusseisaku tingimustes.




Mees, kes kuulutab õiglust


Möödunud kuul avastasin, et mu kahupäine, habemes ja suure õllekõhuga (hiljem avastasin, et ka räpase arvutiklaviatuuriga) umbes 60-aastane professor ongi see mees, kes kuulutab unes nähtud taevalikku õiglust. Et see õiglus siis “ühendaks kõik, kes tema eest võitlevad…”. Talvel, kui mind tema abiliseks määrati, ei aimanud ma muidugi veel midagi. Lõrtsises lumes sammusime - tema aeglaselt ja kergelt taaruvana – vana kiriku poole, kus ta loengud toimusid.  
“Ma püüan neil silmi avada,” ütles ta oma napilt 20-aastaste üliõpilaste kohta, kellele ta rahvusvahelise arengu teooriaid luges. “Häda on selles, et tänapäeva tehnoloogiate juures ei õpi noored enam lugema. Nad loevad ainult SMSe – raamatuid enam ei loe. Nad ei oska enam mõelda.”
See seisukoht oleks mind muidugi pidanud valvsaks tegema, et see muheda naljamehe ümariku kujuga, kuid siiski kibestunud vanamees hakkab vana kirikut õig(l)use kuulutamiseks kasutama. Kuid tol hetkel see mind nii väga ei huvitanudki – rõõmustasin vaid ametiühingu abiga kunstlikult körgeks aetud palga üle, mis tõotas mulle üle 20-eurost tunnipalka.
(Selgituseks seda, et just nii – magistrante professorite abiks määrates tabatakse kõrghariduses – siin Ontarios vähemalt – kaks kärbest korraga. Ühest küljest saab professor eksamitööde hindamise aegaraiskavast tööst vabaks, et teadustööle keskenduda; teisalt finantseerivad kõrgeima keskmise hindega magistrandid nii oma õpinguid.)  Rõõmustasingi talve hakul, et mu tööks on vaid üliõpilaste esseede hindamine, vestlusringe pidama ega loengutes käima ma ei pidanud.
***
Läinud talvel lugesin läbi ligi nelisada viiskümmend esseed. Neljakuulise kursuse jooksul pidid noored üheksa lühikest esseesid kirjutama. Ikka selleks, et khm... mõtlema õppida. Maailm aga, mis nendest esseedest joonistus, meenutas kummalist unelma-taolist utoopiat – ebaloogilist segu vanade indiaani uskumuste propageerimisest ja peost suhu elavate talupeogade romantiseerimisest, ning - täiesti vastandlikult – ka Hiina majandusime kiitmisest ning ihalemisest relvastatud revolutsiooni kui vältimatu arengule kaasa-aitaja järele.
Kui lugesin esmalt üliõpilaste esseedest (ja seejärel pool-shoki-seisundis ka professori slaididelt), et “vägivallatu maoism, milles hiinlased kollektiivselt loobusid eraomandusest, oli väga edukas, kuna lõi eeldused tänapäeva-Hiina majandusimeks, mille hüved on kõikide ühiskonnaliikmete vahel võrdselt ära jagatud”, siis laksatasingi endale mõttes vastu otsaesist: lõpuks olingi kohanud meest, kes nägi unes taevalikku õiglust
ja kasutab nüüd vana kirikut selleks, et seda sellest päevast peale kuulutada. See kantslist mahakuulutatud unenägu vormistati Kanada tarbimisühiskonnas kasvanud noortele õiglusena, mis ühendaks kõik, kes tema eest võitlevad.  
Ma ei tea, kas olete juhtunud kuulma praegu Quebecis toimuvatest laialdastest üliõpilasrahutustest, aga tundub, et need näivad tõepoolest tõestavat seda, et kõik, kes unenägudesse usuvad, ongi oma jõud juba ühendnud ja võitlevad selle eest koos. Nimelt protestib seal ligi 300 tuhat Quebeci noort juba mitu kuud õppemaksu tõstmise vastu. Seda hoolimata sellest, et Quebecis, muide, on Kanada provintsidest kõige madalam õppemaks – sealsed noored maksavad vaid napilt üle kolmandiku võrreldes Kanada keskmise ülikooliõppetasuga. Neid ei huvita ka see, et kavandatav tasu tõus oleks võrdne ühe piimakohvi hinnaga päevas. Neil on nende unes nähtud õiglus, ja nad võitlevad selle eest vankumatult. Hämmastav meelekindlus...  
Markistist professor aga, kes naudib üle saja tuhande dollari suurust aastapalka, teab ilmselt ikkagi, et lõpuks on kõik ainult üksainus enesemüümine. Ja nii ta siis päevhaaval, tundhaaval,
tükkhaaval, jupphaaval
 noortele müübki oma usud ja tõed... Imestan vaid seda, et kummalisel kombel ei viitsinud enamik – lakkamatult netis istuvatest – üliõpilastest maoismi guuglisse toskida, et järele vaadata, kui vägivallatu ja edukas see siis ikkagi oli.
Ilmselt usuvad nad kirikus jutlustavat muhedat taati ilma mingi kriitikameeleta. Aga võib-olla ei saatnud keegi neile sellesisulist SMSi?