Eesti on sotsiaalses edukuses maailma esi-kahekümnes

Kui ma jaanuari lõpus Aripäevas kirjutasin, et peaksime Eesti edukamaks muutmiseks kasutama nutikat müksamis-tehnikat, jättis keegi Kalmer kommentaaridesse pessimistliku tarkuse: “Eestil pole lootustki edukaks saada.”

Mõni kuu hiljem näeme, et Eesti on 132 riigi hulgas sotsiaalse edukuse poolest maailmas 19. kohal, edestades isegi Prantsusmaad. Esikolmikus on Uus-Meremaa, Sveitsh ja Island. Eesti naabritest on edukaim Soome (8. koht) : Läti 31., ning Venemaa alles 80. kohal.

USA mittetulundusühingu Social Progress Imperative poolt loodud sotsiaalse edukuse indeks püüab sisemajanduskogutoodangu (SKP) kui riikide põhilise võrdlusaluse näitaja kõrvale lükata. Kuigi majanduskasv on paljudes riikides edukalt vaesust vähendanud, ei tähenda riigi rikkus automaatselt seda, et inimeste elu hea oleks. Näiteks on USA Eestist SKP osas ühe inimese kohta kolm korda rikkam, aga edestab Eestit sotsiaalse edukuse osas vaid pooleteise punkti võrra, olles pingereas alles 16. kohal. Selle rikkuse juures oleks oodanud hulga suuremat sotsiaalset kindlustatust – kohta vähemalt esikümnes. Ka Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Portugali ning Hispaania on Eestist  SKP osas ühe inimese kohta hulga rikkamad, kuid sotsiaalse edukuse osas jäävad Eestile alla.  Eesti 19. koht sotsiaalse edukuse pingereas näitab, et Eesti on oivik – suutnud vähema rahaga oma inimeste jaoks rohkem saavutada. 

Ei SKP ega inimarenguindeks sobi inimeste elukvaliteedi ja heaolu mõõtmiseks, ning just seda vaakumit täima SEI loodigi. Initsiaatoriks, kusjuures, Harvardi ülikooli äri-guru ning omaaegse konkurentsivõime indeksi looja Michael E Porter ning tõukeks tema veendumus, et sotsiaalset edukust on vaja majanduse edasiseks kasvuks.

Mida täpselt siis SEI mõõdab? Indeks koosneb kolmest suurest sambast, mis mõõdavad inimeste põhivajadusi, heaolu aluseid ning võimalusi oma heaolu edendada. Kõik osapooled koosnevad omakorda mitmetest näitajatest, ja sugugi mitte iga näitaja ei anna põhjust uhkustada.

Põhivajaduste sammas mõõdab näiteks inimeste toidulaua ja eluaseme kvaliteeti, arstiabi kättesaadavust, puhta joogivee olemasolu ning isiklikku ohutust. Ja kuigi võib tunduda, et need on nii elementaarsed vajadused, millest 21. sajandi Euroopas rääkidagi kummaline, skoorib Eesti just selles sambas kolme hulgas tegelikult kõige kehvemalt. Eesti tuleb 132 riigi hulgas üldkokkuvõttes 28. kohale. Ilmselt veab Eesti taseme alla suhteliselt kehvad eluasemed – selle näitaja osas on Eesti alles 41. kohal maailmas. Kuid väga kiidelda ei saa ka turvalisuse (29. koht) ning vee ja hügieeni osas (38. koht).

Kui põhivajaduste osas peaks Eesti veel hulga tööd tegema, siis teises sambas, mis mõõdab heaolu aluseid, tuleb Eesti maailma arvestuses 10. kohale. Ilmselgelt on Eesti üleüldiselt hea tabeliseisu põhjus just see sammas, mis mõõdab juurdepääsu põhiteadmistele,  info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele, tervist ja ökosüsteemide kestlikkust. Ilmselt skooriks Eesti heaolu aluste sambas veelgi kõrgemalt, kui meie tervis oleks parem. 132 riigi hulgas on Eesti tervise osas alles 45. kohal, jäädes alla mitmele hulga vaesematele riikidele: näiteks Tuneesia, Paraguay, Bolivia, Albania ning isegi Niger ning Nicaragua ja Bangladesh.

Kolmanda samba puhul, mis mõõdab tulevikuvõimalusi, on Eestil ehk taas põhjust suhteliselt rahulolev olla. Kokkuvõttes tuleb Eesti 22. kohale. Tõrvatilgaks on selle samba puhul Eesti vähene tolerants ja teiste ühiskonnagruppide kehv kaasamine (60. koht). Seegi on ala, mille edendamiseks ei pea rahakott puuga selgas olema arvestades, et mõned Aafrika riigid nagu näiteks Libeeria, Namiibia, Svaasimaa on Eestist eespool.

Kuna Eesti on koos Sloveeniaga ainukesed endised sotsleeri-riigid tippkahekümnes, on Eestist avanev sotsiaalse edukuse pilt parile tõrvatilgale vaatamata siiski väga positiivne. Kuid lisaks eestlaste uhkustunde paisutamisele viitab indeks otseselt ka aladele, mille kallal saaks valitsused ja ühiskonnaliidrid heaolu kiiremaks edendamiseks edasi töötada. Eesti puhul siis tervis, tolerantsus, eluasemed. Vähemalt tolerantsust ja kaasavust saaks Eesti edendada ka majandusseisaku tingimustes.