Sunday, August 31, 2014

Võitlus üheksapealise lohega




Avaldatud Äripäevas 1. septembril 2014: http://www.aripaev.ee/blog/2014/8/29/voitlus-uheksapaise-lohega


Tehke mõnel töökoosolekul eksperiment: andke kõikidele kolleegidele pidulikult 50 senti ning vaid ühele tuhat eurot. Kuigi kõik said endisega võrreldes veidi rikkamaks, tundub enamikule siiski, et nad on varasemaga võrreldes kehvemas olukorras. Ilmselt oleks nad isegi eelistanud, et keegi poleks raha juurde saanud.

See näide seletab, miks sissetulekute ebavõrdsus ühe riigi sees nii ebameeldiv on. Palkade poolest on Eesti isegi Euroopa Liidu mastaabis üks ebavõrdseima jaotusega riike. Ilmselt on see põhjus, miks mõned eestlased küsivad, kas me sellist Eestit tahtsimegi. (Õigupoolest tundub see imena, et eestlased laulupidudel üldse veel võhivõõrastel kätest kinni hoiavad.)

Hea uudis on see, et 2000. aastate alguse majanduskasv lihvis kihistumisel veidi nurki maha – siis suurenesid tuntavalt kõige vaesemate inimeste sissetulekud. Ning kuigi ka ülirikaste teenitud sissetulek suurenes, kokkuvõttes keskklass siiski kosus.

Kuid mis saab edasi? Kuidas mõjutavad Eesti ebavõrdsust meie aeglustunud majanduskasv, potentsiaalsed välisinvesteeringud ning võimalik robotiseerimine, mille kohta president ütles, et see on väikeste riikide võimalus?

Kui majandus enam ei kasva, jääb riigil üha vähemaks raha, mida kihistumise vältimiseks haridus- ja terviseteenustesse tagasi valada. Mida kehvemaks jääb inimeste haridus ja tervis, seda vähem tõenäoline on, et nad omakorda majanduskasvu panustavad. (Pool)surnud ring. Siiski näitavad uurimustulemused, et võrdsemates ühiskondades on pikemad majanduskasvuperioodid ja seda oleks Eestil hädasti vaja.

Pirukas ei suurene. Kui Maailmapank eelmisel aastal ebavõrdsusele tähelepanu pööras, leidsid majandusteadlased, et sellega võitlemiseks ei piisa olemasoleva suurusega piruka tõhusast ümber jagamisest: kihistumise leevendamiseks peaks pirukas kogu aeg kasvama. Ja seda ei paista praegu kusagilt. On ebatõenäoline, et vaesemate inimeste palgad tõuseksid praegu kiiremini kui keskmine palk.

Professor Yiagadeesen Samy Carletoni ülikoolist leiab, et teenustepõhistes majandustes – nagu seda Eesti majandus on – kipub sissetulekute ebavõrdsus aja jooksul veelgi suurenema. Erinevalt tööstuspõhisest majandusest, kus palgaerinevused ühiskonna lõikes olid väiksemad (tihti suurte ametiühingute nõudmisel), kipuvad teenussektoris palgavahed palju suuremad olema. Teenussektoris (ja eriti väiksemates ettevõtetes) on raskem ühtlaselt tootlikkust suurendada. Ikka on vaja suure palgaga tippjuhte ning ka mutrikesi-asjaajajaid. Igal juhul õgvendab teenuste ülekaal majanduses keskklassi veelgi enam, jättes järele vaid äärmused.

Välisinvesteeringud kipuvad sissetulekute ebavõrdsust veelgi suurendama juhul, kui raha suundub juba niigi kõrge tootlikkusega sektorisse, kus suurendab juba niigi kõrgeid palku. Eesti rahva ühtsusele mõeldes tuleks investeeringud suunata pigem sinna, kus praegu veel madalamad palgad ja väiksem tootlikkus, et sealseid töötajaid keskklassi upitada.

Mida rohkem tööstust automatiseeritakse, seda vähem inimesi seal vaja läheb. Palgad olemasolijate jaoks kerkivad. Positiivne lugu. Mida aga teevad need, kes robotiseerimise käigus tööstussektoris nn üle jäävad? Põllumajandusse nad enamasti ikka tagasi ei lähe - arenenud riikides on vaid 2-4% elanikkonnast põllumajandusega hõivatud. Kui nad just välismaale ei lähe, suundub suurem osa tööstusest vabanenud inimesi ikka teenustesse, kus on suured palgaerinevused. Nii tekibki suhteliselt rohkem kihistunud ühiskond. Robotite tulek oleks väikeriigile võimalus siis, kui see oleks ühtlaselt industrialiseeritud. Lääneriikide hulgas aga sellist naljalt ei leidu.

Igal aastal laulupidu? Isegi kui riik püüab aktiivselt taasindustrialiseeruda, uusi alasid avastada ja turge leida, siis nende alade automatiseerimine aja pikku lisab taas ebavõrdsust juurde. Kihistumise üheksa pead aga ei peaks tähendama, et riik ei peaks proovima uusi tööstusalasid tekitada, neid nutikalt müksates, kui vaja. Pigem peaks ühiskond kokku leppima, kui suurt ebavõrdsust on inimesed valmis taluma.

Kihistumist mõõtev Gini koeffitsent oli 2011. aastal 0,3197 – see on madalaim näitaja terve Eesti taasiseseisvusmisperioodi jooksul. Sissetulekute ebavõrdsuse tippajad olid 1993. aastal (0,3672) ning 2000. aasta paiku (0,3610). Kas Eesti oleks valmis nendesse aegadesse tagasi minema? Kaudsed andmed juba näitavad 2011. aastast alates taas sissetulekute ebavõrdsuse hiljukest kasvu.

Huvitav, kui suure Gini koefitsendi puhul ei ole eestlased enam valmis laulupeol võhivõõral kätest kinni hoidma? Kas 0,4 või 0,5 puhul veel hoiavad? Või peaks püüdma korraldada laulupidusid sissetuleku edasise kihistumise puhul igal aastal, et ühiskonna sidusus püsiks – kas või näiliselt?



-XXX- 

Sunday, August 10, 2014

Eesti on sotsiaalses edukuses maailma esi-kahekümnes



Kui ma jaanuari lõpus Aripäevas kirjutasin, et peaksime Eesti edukamaks muutmiseks kasutama nutikat müksamis-tehnikat, jättis keegi Kalmer kommentaaridesse pessimistliku tarkuse: “Eestil pole lootustki edukaks saada.”

Mõni kuu hiljem näeme, et Eesti on 132 riigi hulgas sotsiaalse edukuse poolest maailmas 19. kohal, edestades isegi Prantsusmaad. Esikolmikus on Uus-Meremaa, Sveitsh ja Island. Eesti naabritest on edukaim Soome (8. koht) : Läti 31., ning Venemaa alles 80. kohal.

USA mittetulundusühingu Social Progress Imperative poolt loodud sotsiaalse edukuse indeks püüab sisemajanduskogutoodangu (SKP) kui riikide põhilise võrdlusaluse näitaja kõrvale lükata. Kuigi majanduskasv on paljudes riikides edukalt vaesust vähendanud, ei tähenda riigi rikkus automaatselt seda, et inimeste elu hea oleks. Näiteks on USA Eestist SKP osas ühe inimese kohta kolm korda rikkam, aga edestab Eestit sotsiaalse edukuse osas vaid pooleteise punkti võrra, olles pingereas alles 16. kohal. Selle rikkuse juures oleks oodanud hulga suuremat sotsiaalset kindlustatust – kohta vähemalt esikümnes. Ka Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Portugali ning Hispaania on Eestist  SKP osas ühe inimese kohta hulga rikkamad, kuid sotsiaalse edukuse osas jäävad Eestile alla.  Eesti 19. koht sotsiaalse edukuse pingereas näitab, et Eesti on oivik – suutnud vähema rahaga oma inimeste jaoks rohkem saavutada. 

Ei SKP ega inimarenguindeks sobi inimeste elukvaliteedi ja heaolu mõõtmiseks, ning just seda vaakumit täima SEI loodigi. Initsiaatoriks, kusjuures, Harvardi ülikooli äri-guru ning omaaegse konkurentsivõime indeksi looja Michael E Porter ning tõukeks tema veendumus, et sotsiaalset edukust on vaja majanduse edasiseks kasvuks.

Mida täpselt siis SEI mõõdab? Indeks koosneb kolmest suurest sambast, mis mõõdavad inimeste põhivajadusi, heaolu aluseid ning võimalusi oma heaolu edendada. Kõik osapooled koosnevad omakorda mitmetest näitajatest, ja sugugi mitte iga näitaja ei anna põhjust uhkustada.

Põhivajaduste sammas mõõdab näiteks inimeste toidulaua ja eluaseme kvaliteeti, arstiabi kättesaadavust, puhta joogivee olemasolu ning isiklikku ohutust. Ja kuigi võib tunduda, et need on nii elementaarsed vajadused, millest 21. sajandi Euroopas rääkidagi kummaline, skoorib Eesti just selles sambas kolme hulgas tegelikult kõige kehvemalt. Eesti tuleb 132 riigi hulgas üldkokkuvõttes 28. kohale. Ilmselt veab Eesti taseme alla suhteliselt kehvad eluasemed – selle näitaja osas on Eesti alles 41. kohal maailmas. Kuid väga kiidelda ei saa ka turvalisuse (29. koht) ning vee ja hügieeni osas (38. koht).

Kui põhivajaduste osas peaks Eesti veel hulga tööd tegema, siis teises sambas, mis mõõdab heaolu aluseid, tuleb Eesti maailma arvestuses 10. kohale. Ilmselgelt on Eesti üleüldiselt hea tabeliseisu põhjus just see sammas, mis mõõdab juurdepääsu põhiteadmistele,  info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele, tervist ja ökosüsteemide kestlikkust. Ilmselt skooriks Eesti heaolu aluste sambas veelgi kõrgemalt, kui meie tervis oleks parem. 132 riigi hulgas on Eesti tervise osas alles 45. kohal, jäädes alla mitmele hulga vaesematele riikidele: näiteks Tuneesia, Paraguay, Bolivia, Albania ning isegi Niger ning Nicaragua ja Bangladesh.

Kolmanda samba puhul, mis mõõdab tulevikuvõimalusi, on Eestil ehk taas põhjust suhteliselt rahulolev olla. Kokkuvõttes tuleb Eesti 22. kohale. Tõrvatilgaks on selle samba puhul Eesti vähene tolerants ja teiste ühiskonnagruppide kehv kaasamine (60. koht). Seegi on ala, mille edendamiseks ei pea rahakott puuga selgas olema arvestades, et mõned Aafrika riigid nagu näiteks Libeeria, Namiibia, Svaasimaa on Eestist eespool.

Kuna Eesti on koos Sloveeniaga ainukesed endised sotsleeri-riigid tippkahekümnes, on Eestist avanev sotsiaalse edukuse pilt parile tõrvatilgale vaatamata siiski väga positiivne. Kuid lisaks eestlaste uhkustunde paisutamisele viitab indeks otseselt ka aladele, mille kallal saaks valitsused ja ühiskonnaliidrid heaolu kiiremaks edendamiseks edasi töötada. Eesti puhul siis tervis, tolerantsus, eluasemed. Vähemalt tolerantsust ja kaasavust saaks Eesti edendada ka majandusseisaku tingimustes.




Mees, kes kuulutab õiglust


Möödunud kuul avastasin, et mu kahupäine, habemes ja suure õllekõhuga (hiljem avastasin, et ka räpase arvutiklaviatuuriga) umbes 60-aastane professor ongi see mees, kes kuulutab unes nähtud taevalikku õiglust. Et see õiglus siis “ühendaks kõik, kes tema eest võitlevad…”. Talvel, kui mind tema abiliseks määrati, ei aimanud ma muidugi veel midagi. Lõrtsises lumes sammusime - tema aeglaselt ja kergelt taaruvana – vana kiriku poole, kus ta loengud toimusid.  
“Ma püüan neil silmi avada,” ütles ta oma napilt 20-aastaste üliõpilaste kohta, kellele ta rahvusvahelise arengu teooriaid luges. “Häda on selles, et tänapäeva tehnoloogiate juures ei õpi noored enam lugema. Nad loevad ainult SMSe – raamatuid enam ei loe. Nad ei oska enam mõelda.”
See seisukoht oleks mind muidugi pidanud valvsaks tegema, et see muheda naljamehe ümariku kujuga, kuid siiski kibestunud vanamees hakkab vana kirikut õig(l)use kuulutamiseks kasutama. Kuid tol hetkel see mind nii väga ei huvitanudki – rõõmustasin vaid ametiühingu abiga kunstlikult körgeks aetud palga üle, mis tõotas mulle üle 20-eurost tunnipalka.
(Selgituseks seda, et just nii – magistrante professorite abiks määrates tabatakse kõrghariduses – siin Ontarios vähemalt – kaks kärbest korraga. Ühest küljest saab professor eksamitööde hindamise aegaraiskavast tööst vabaks, et teadustööle keskenduda; teisalt finantseerivad kõrgeima keskmise hindega magistrandid nii oma õpinguid.)  Rõõmustasingi talve hakul, et mu tööks on vaid üliõpilaste esseede hindamine, vestlusringe pidama ega loengutes käima ma ei pidanud.
***
Läinud talvel lugesin läbi ligi nelisada viiskümmend esseed. Neljakuulise kursuse jooksul pidid noored üheksa lühikest esseesid kirjutama. Ikka selleks, et khm... mõtlema õppida. Maailm aga, mis nendest esseedest joonistus, meenutas kummalist unelma-taolist utoopiat – ebaloogilist segu vanade indiaani uskumuste propageerimisest ja peost suhu elavate talupeogade romantiseerimisest, ning - täiesti vastandlikult – ka Hiina majandusime kiitmisest ning ihalemisest relvastatud revolutsiooni kui vältimatu arengule kaasa-aitaja järele.
Kui lugesin esmalt üliõpilaste esseedest (ja seejärel pool-shoki-seisundis ka professori slaididelt), et “vägivallatu maoism, milles hiinlased kollektiivselt loobusid eraomandusest, oli väga edukas, kuna lõi eeldused tänapäeva-Hiina majandusimeks, mille hüved on kõikide ühiskonnaliikmete vahel võrdselt ära jagatud”, siis laksatasingi endale mõttes vastu otsaesist: lõpuks olingi kohanud meest, kes nägi unes taevalikku õiglust
ja kasutab nüüd vana kirikut selleks, et seda sellest päevast peale kuulutada. See kantslist mahakuulutatud unenägu vormistati Kanada tarbimisühiskonnas kasvanud noortele õiglusena, mis ühendaks kõik, kes tema eest võitlevad.  
Ma ei tea, kas olete juhtunud kuulma praegu Quebecis toimuvatest laialdastest üliõpilasrahutustest, aga tundub, et need näivad tõepoolest tõestavat seda, et kõik, kes unenägudesse usuvad, ongi oma jõud juba ühendnud ja võitlevad selle eest koos. Nimelt protestib seal ligi 300 tuhat Quebeci noort juba mitu kuud õppemaksu tõstmise vastu. Seda hoolimata sellest, et Quebecis, muide, on Kanada provintsidest kõige madalam õppemaks – sealsed noored maksavad vaid napilt üle kolmandiku võrreldes Kanada keskmise ülikooliõppetasuga. Neid ei huvita ka see, et kavandatav tasu tõus oleks võrdne ühe piimakohvi hinnaga päevas. Neil on nende unes nähtud õiglus, ja nad võitlevad selle eest vankumatult. Hämmastav meelekindlus...  
Markistist professor aga, kes naudib üle saja tuhande dollari suurust aastapalka, teab ilmselt ikkagi, et lõpuks on kõik ainult üksainus enesemüümine. Ja nii ta siis päevhaaval, tundhaaval,
tükkhaaval, jupphaaval
 noortele müübki oma usud ja tõed... Imestan vaid seda, et kummalisel kombel ei viitsinud enamik – lakkamatult netis istuvatest – üliõpilastest maoismi guuglisse toskida, et järele vaadata, kui vägivallatu ja edukas see siis ikkagi oli.
Ilmselt usuvad nad kirikus jutlustavat muhedat taati ilma mingi kriitikameeleta. Aga võib-olla ei saatnud keegi neile sellesisulist SMSi?

Sunday, February 9, 2014

About the limitations of CSR


My interview with Mr. Ingram from NSI, published in 2012 The Rising Africa magazine

As the North-South Institute prepares for the NSI Ottawa Forum on Governance of Natural Resources for African Development, in May 2013, The Rising Africa talked to the former special representative of the World Bank to the United Nations and the World Trade Organization, and the current President of The North South Institute, the leading development think tank in Canada, Mr. Joseph K. Ingram.
 
Our editor Marje Aksli visited Mr. Ingram in his office in Ottawa, and asked what the biggest challenge in Africa’s development is.
We all know that Sub-Saharan African economies are growing at an exceptional rate, and that the narrative of Africa is changing for the better. That is important, and I am not going to repeat their successes here. Yet in spite of these positive changes the biggest challenge in Africa remains its prevailing poverty and growing inequality. Most public policy experts would say that the most important factor in reducing inequality is providing meaningful employment opportunities to a growing youth population. Africa has serious problems with unemployment, even in the fast growing economies. Much of the unemployment is attributable to a huge youth surge – 60 percent of the total population in Sub-Saharan Africa is under the age of 30. This creates very high dependency ratios. South Africa, for example, has extremely high youth unemployment even though they have a relatively skilled labour force compared to other African countries.

How do you comment on some studies which claim that the younger the population, the lower probability that the country is democratic?
That theory is inconsistent with the fact that the number of democracies in Africa has risen from 8 to 23 in the last decade. Look at what has happened with the Arab Spring! It is largely young people who have brought about democratic change.  For the moment, it may not always be change that we like, but it is the first step towards an enduring democratic system.  A young population is a source of economic growth – you can’t have growth without adding to the labour force and increasing skill level of that labour. Also, history and empirical evidence show that with increased education there is increased demand for greater transparency and accountability, basic building blocks of democratic development.

So what do we know about the youth surge in Africa?
We know that if you do not meet youth’s expectations, there are going to be political problems, and a breakdown of social cohesion producing all kinds of negative outcomes including social discontent, surge in migration patterns, contestation over scare resources, extremism and religious fundamentalism. Groups take advantage of these problems to create challenges to the state. We are starting to see manifestations of that that fundamentalism in both the Maghreb, Somalia and the Sahel: in northern Mali, and even in Nigeria where religious violence has grown.

Is Africa’s challenge of jobless growth unique in the global scene?
The issue of jobless and job-poor growth is not unique to Africa: it is a problem we share globally, though not with the same outcomes. The U.S. and Canada are also experiencing the growing inequality and high levels of under and unemployment But clearly its outcomes are more acute in Africa where socio-economic conditions are much worse to begin with. Additionally, Africa has relatively weak political institutions. That said, there are significant improvements in the overall quality of governance.  We are talking about a continent with 54 countries.  Yet as we all know, democracy is fragile, as recent events in Mali have shown. Africa still has a legacy of corruption to deal with, as revealed by the indexes produced annually by Transparency International.

What research has NSI done in the area of governance of natural resources?
For almost a decade NSI has been doing field research on the subject of natural resource governance primarily in areas inhabited by first nations people in Canada and aboriginal communities in Latin America. Based on our findings we are increasingly shifting the focus of our research to sub-Saharan Africa. Our goal is to study the relationship between governance and the economic benefits of extractive activities.  Natural resources exploitation is important for all countries, and the wealth generated is critical to host governments, local communities and their populations.  Such resources should be exploited in a way which produces a win-win-win outcome:  a win for the host governments, for the local communities and for the mining companies.

What research projects does NSI work on?
We work very closely with two global initiatives. One is driven largely by the African Union and UN Economic Commission for Africa. Their African Mining Vision is an attempt to create a framework – standard setting for how African governments and investing companies should behave, and what the implications might be for home governments like Canada. A second initiative we have been involved with is led by one of the world’s leading development economists,  Prof. Paul Collier of Oxford University This initiative, the Natural Resource Charter, is also an attempt to create a set of regulatory principles by which host governments and mining companies would operate so that the exploitation of extractives as well as other natural resources, is done in an economically, socially, and environmentally responsible way producing the desired win-win-win outcome.

What should the companies do in a field of CSR when the governance is weak and civil society is not strong yet?

Let me start by explaining how we at NSI are planning to proceed in support of these global initiatives. The research we are going to undertake has several components, including the role of the private sector, the emerging powers, and going beyond CSR. We are also concerned with the impact that Canadian investments will have on long-term Canadian competitiveness and economic growth and poverty reduction in Africa. We have an interest in Canada being competitive as an investor in natural resources but at the same time we are also interested in how best that investment can enhance higher and more equitable growth outcomes.

In this context, we are also looking at the role of corporate social responsibility, including its limitations. African governments too are increasingly conscious of the limitations of self-regulation and in the context of the Africa Mining Vision are seeking to address them. Based on NSI’s past research in Canada and Latin America our conclusion is that CSR is a necessary but  not sufficient set of principles when it comes to ensuring the win-win-win outcome I referred to  earlier. Indeed a growing body of research, both empirical and academic, recognizes that there are serious limitations with relying solely on principles of corporate social responsibility. Although in general, Canadian companies have behaved well globally - often better than their competitors – a handful have not. And this has hurt both the Canadian brand and the sort of development outcomes we are all looking for from natural resource exploitation.

How has the limited scope of CSR hurt Canadian companies?
Companies have tended to rely on Corporate Social Responsibility principles alone.  But because CSR is a form of self-regulation, companies are often not accountable for whether they behave in a socially or environmentally responsible manner, especially in countries where local legislation and enforcement capacity are weak. 
Is reliance on self-regulated CSR going to produce the win-win-win outcome? What are the consequences if CSR fails to do so, especially in a context of high income inequality and poor socio-economic conditions? We have seen one possible outcome recently in the events at Marakana in South Africa where the violence in one mine has escalated and spread more widely creating a serious constraint on the country’s potential for economic growth. Incidences of violence have increased in frequency not only in Sub-Saharan Africa but also in parts of Asia and Latin America. While we recognise that CSR is necessary, we also need to ask ourselves if principles based on self-regulation are sufficient. Or do we need to look beyond CSR at more regulated forms of behaviour?

What direction is Africa moving in?
At this point it would appear that the work of the African Union and African governments is moving in the direction of stronger global standards and regulation. This may be in part due to the demands of a growing civil society in Africa demanding greater transparency and accountability.  The members of the African Union are cognisant of this important development which comes with democratic governance.


Is this what the forum you organize in May is about?
The Forum we plan to host in May of 2013 is titled  “The NSI Ottawa Forum on Governance of Natural Resources for African Development”  and we plan to have academics, CSO representatives and senior policy makers from Africa, Canada, Europe and the U.S. participating.
The Forum will examine not only how governments can best mobilize financial resources from natural resource exploitation but also how those governments can best spend the resources so that they contribute to the development of the national economy and their local communities. 
This is vital for the long term development and stability of the country. It is also vital for the mining companies themselves and their long run competitiveness. Their capacity to get contracts in the future will increasingly depend on how they are perceived both by host governments but also by the local communities.

So, you say that ...
... the more responsibly the companies behave, the more they consult with the local communities, the more positive the outcome will be in terms of strengthening their brand vis-a-vis their competitors.

But what if some investors buy up mining sites putting cash on the table, exceeding three-four times the market value?
Certainly this sort of thing happens but if that money is used for investment, to build infrastructure locally or to invest in adding value through local processing - rather than just shipping the raw minerals out – while creating more employment locally, this is going to help. This is what Canadian companies need to be doing with greater frequency, as well as talking to the local populations and taking their views into account before making investment decisions.
-xxx-