Kuidas vähendada vaesust?

Artikkel peaks ilmuma rahvusvahelisel vaesuse v2hendamise p2eval oktoobri keskel ning ajalehes Harju Ekspress

Kui mu lapsed järjekordset mänguasja nuruvad, olen neid ikka „aafrika laste näljaga“ ähvardanud: „Kas sa arvad, et aafrika lapsed saavad endale seitsmeaastaselt videomängu?“ Või siis: „Kas sa arvad, et aafrika lapsed saavad magustoitu ilma õhtusööki söömata?“ Neid müütilisi „aafrika lapsi“ olen ma juba nii palju kordi vaesuse võrdkujuks toonud, nii et ühel päeval ma lihtsalt pidin oma ähvardustele inimkuju andma ja ühe neist majja tooma.

Juuli keskel leidsingi postkastist suure ümbriku koos väikese Brety pildiga. Brety on Kanada heategeva arenguabi-organisatsiooni Plan Canada pakutud võimalus toetada üht vaesuses elavat lapsukest ja tema kogukonda ühe dollariga päevas. Mitme pisikese käharpatsiga Brety elab Keenias, Victoria järve ääres, üsna samas kogukonnas, kus sündis USA presidendi Barack Obama isa, muideks. Brety räägib luo keelt ning elab savist ja okstest ehitatud, kuid foto järgi otsustades korraliku metallkatusega majas. Neil pole tualetti majas ja vett peavad nad tooma kahe või nelja kilomeetri kauguselt, olenevalt sellest, kas parasjagu on vihmaperiood või kuivem aeg.

Arenguabiorganisatsiooni kirjelduse järgi pole Brety külas kaevu, paljudel inimestel on AIDS või HI viirus, tervisekeskuses ja algkoolis on puudus ravi- ja õppevahenditest ning õpetajatest-arstidest-õdedest.

17. oktoobril tähistamegi ÜRO liikmena vaesuse vähendamise päeva. Kuid kuidas seda kõige targem teha oleks? Kas selliste personaalsete annetuste kaudu, mis rakendavad armsad aafrika plikad arengu etteotsa? Või peaks Eesti riik andma raha otse vaeste riikide eelarvesse, et nad siis ise otsustaks, mille peale raha kulutada?

Sambia majandusteadlane Dambisa Moyo on kirjutanud raamatu ’Surnud Abi’ sellest, et arenguabi andmine otse Aafrika valitsustele, otse riikide eelarvesse tuleks viie aasta jooksul tasapisi lõpetada, sest see tekitab ainult sõltumis-kultuuri, abitust ja korruptsiooni. Et Aafrika peaks eeskuju võtma Hiinast ja Indiast, mis on saavutanud ligi 10-protsendilise majanduskasvu soodustades investeeringuid ja ettevõtlust. "Las Aafrika teenindab maavarade näljas Hiinat! Las aafriklased kasvatavad hiinlastele põllusaadusi!" utsitab Moyo.

„Kuid kas see ei tähenda seda, et Aafrika satub järjekordse ja palju hullema ekspluateerimise alla?“ küsivad ajakirjanikud mustanahaliselt majandusteadlaselt umbusklikult.

Ma kujutlen, kuidas hiinlased ostavad klaaskuulide eest Aafrika maavaradest paljaks ja mul hakkab kõhe.
„Hiinlased on jubedad ekspluateerijad! Ärge kunagi usaldage hiinlasi!“ hüüdis mu prantsuse keele õpetaja Kongost, kui me jälle Aafrika arengust juttu tegime.

Äritegemine Hiina moodi tähendab ka minu jaoks millegipärast looduskatastroofi, inimõiguste jalge alla tallamist ja ekspluateerimist viisil, mida saime näha Maailmakoolis saadaval olevas filmis „Korralik tehas“.

Aga kumb tooks teie meelest rohkem kannatusi Brety-taolistele pisikestele tüdrukutele Keenias, kas majandusareng a’la Hiina või praegune olukord, kus arenguabist hoolimata vaesus üha suureneb?

Võib-olla olekski parem, kui aafriklased elaks süütus vaesuses, sellises korralikus, khm... muuseumi-taolises idüllilises pastoraalis? Ehk peakski nad vaesust nautima, nagu küüniliselt pakkus oma filmis Hollandi kunstnik Renzo Martens, kes käis Ghana külades ringi tulikirjaga „NAUDI palun VAESUST“. Sest ... kõik, mis tuleb edaspidi, on veel palju karmim?

(Noh, ma loodan, et tegelikult on nende kahe äärmuse vahel olemas siiski mingi kesktee... Aga milline?)

***