Töötasin üleeelmisel suvel põgusalt Kanada ühe suurema advokaadibüroo perekonnaõiguse juristide assistendina. Et tegu oli noorte ja arvutiga sina peal olevate inimestega, siis ei kulunud mul palju aega nende kirjade trükkimisele, vaid sain aega lugeda inimeste toimikuid sellest, mis toimub praegu Kanada peredes. Ning Kanada perekonnaõiguses toimusid sel ajal tõesti huvitavad lood!
Eestiga võrreldes on kõige suurem erinevus see, et Kanadas on geiabielud seadustatud, ning see loob Kanada peredesse uusi segasumma-mustreid. Kanada lapsel võib olla näiteks kaks lesbilist ema, kusjuures spermadoonorist bioloogilise isa kohta ei tehta näiteks Quebecis ametlikesse dokumentidesse mingit märget. Kanada lapsel võib olla ka kolm seaduslikku lapsevanemat - näiteks bioloogiline ema, selle lesbiline abikaasa ning lapse bioloogiline isa, kes kõik võtavad lapse kasvatamisest osa.
Kanada lapsel võib ajutiselt olla ka neli lapsevanemat: paar juriidilisi vanemaid ja paar bioloogilisi vanemaid. Näiteks juhul, kui abikaasad, kes lapsi ei saa, paluvad oma katseklaasis viljastatud lapsukest kandma ja sünnitama asendusema. Seadustes on aga ’ema’ defineeritud kui inimene, kes lapse sünnitab. Ja lapse ’isa’ on see, kes on abielus lapse sünnitanud naisega! Seega pidid lapse bioloogilised vanemad minema kohtusse, et tõendada lapse pärinemine neist, sest juriidiliselt nad lapsevanemad justkui ei olnudki. Kindlasti on võimalikud veelgi ebaharilikumad perevariandid, mis saavad võimalikuks tänu sellele, et tehnoloogia on nii palju edasi arenenud.
Need juhtumid tegelesid kõik täiskasvanud inimeste õigustega saada lapsi. Tegu on inimeste reproduktiivõigustega, mille kohaselt on igal inimesel õigus lapsi saada, olgu tegu siis mehe või naise, homoseksuaali või heteroga, mustlase või eestlasega, inetu või ilusa, füüsiliselt terve või puudega inimesega. Kõikidel inimestel on inimõigustest tulenevalt õigus saada lapsi. Ja see on väga tore.
Aga räägime täna, ÜRO lapse õiguse päeva puhul hoopis laste õigustest! Sest sellest räägitakse palju vähem. Poliitiliselt on lapsed ju marginaalsed. Nad ei saa (loomulikult!) valimas käia, nad ei moodusta survegruppe, et valitsus nende õigusi arvesse võtaks. Keegi ei küsi neilt, mismoodi nad üles tahavad kasvada.
Kanada McGilli ülikooli Meditsiini, Eetika ja Õigus-keskuse juht dr. Margaret Somerville on just sellepärast kritiseerinud Kanada kiiret otsust lubada samasoolistel paari heita ja lapsendada. Ja lapse õiguste eest võitlemise tõttu on teda ka Kanada geikogukonna hirmsaimaks õudusunenäoks nimetatud. Aga professor Somerville ütleb lihtsalt: „Lapsel peab olema õigus teada, kes on ta lihased vanemad.“
Isegi sel juhul, kui laps lapsendatakse geiabielupaari poolt, peab lapsel olema võimalus tunda ja sidet pidada oma (teise) bioloogilise vanemaga. Ning kas juhuslikult või just selle tõttu avasid Ontario lapsendamisarhiivid oma andmed kõigile, kes on kas lapsendatud või kes on oma lapse kunagi lapsendamiseks ära andnud. Praegu tundub, et Kanadas ei ole pereasjades enam saladusi. Ja see kõlab paganama hästi.
Teie aga vaadake Maailmakooli dokkfilme lastest ja nende õigustest ning kirjutage oma parlamendisaadikule. Andke talle teada, mismoodi peaksime laste õiguste eest Eestis hoolitsema.
-xxx-
Foto on p2rit ajakirjast Pere ja Kodu, illustratsiooniks minu varasemale artiklile Kanada perepusledest. http://www.perekodu.ee/artikkel.php?id=9007
See artikkel tundus tõepoolest juba loetuna - hea et mainid seda kirjatüki lõpus.
ReplyDeleteKas lugejad teavad, mis see Maailmakool on ja kust sinna saab?