Eestis elab umbes 40 superrikast. Riigikontrolli
raportist teame samas, et viiendik Eesti elanikest elab materiaalses puuduses.
Kokku need kaks omavahel ei puutu.
Kõik teavad, et rikast huvitab kasum, aga kahjuks teame
ka seda, et heateod kasumit ei too. Supikööke peavad ja orbudele näputööd
õpetavad endiselt alamakstud töötajad kirikutest ja heategevusorganisatsioonidest
ning valitsuse sotsiaalprogrammidest. Aga oleks ju tore, kui rikkaks saaks ka
head tehes ning kui sotsiaalseid probleeme lahendada oleks kasumlik.
Mõelda võiks näiteks selle peale, et viimase 50 aasta
jooksul on globaalse vaesuse vähendamiseks kulutatud juba üle 2,3 triljoni
dollari, kuid vaesust pole märkimisväärselt vähemaks jäänud. Põhjuseks on see,
et arenguabi- või sotsiaalorganisatsioonidel puudub rahaline motivatsioon
käegakatsutavaid tulemusi saavutada. Neile ei maksta tulemuste pealt.
Sotsiaalvaldkond on muidugi alarahastatud ja nii see ka
jääb. Samas ei jää probleeme sugugi vähemaks, vaid üha lisandub kliimamuutuste
ja globaalse keskklassi kadumise taktis. Tulemusi ei ole ning tsentraalselt
planeeritud one size fits all poliitikatega jätkates ei tule ka.
Hea uudis on see, et sotsiaalse arengu rahastamises
toimub revolutsioon. Üks innovaatiline finatseerimismudel viib kasumit ihalevad
rikkad ja kitsikuses siplejad kokku. Sotsiaalse mõju investeeringuteks või
filantrokapitalismiks nimetatud finantseerimismudeli eesmärk on luua
sotsiaalset ja keskkonnaalast väärtust koos kasumi teenimisega.
Kuidas see käib? Tugeva
andmeanalüüsioskusega ja pikaajalise kogemusega mittetulundusühing tahab
näiteks vähendada teismeliste poiste koolist välja langemise määra või
suurendada endiste vangide edukat tagasipöördumist tsiviilellu. Teades, kuidas
seda teha, otsib ta selle jaoks raha. Riigile projekt meeldib, sest vangide
mitmekordne ülalpidamine läheb riigile kas otseselt või siis kaudselt kalliks
maksma. Raha aga riik selle elluviimiseks ei anna. Selle asemel annab riik mõne
oma allameti kaudu garantii, et kui MTÜ saavutab mõne aasta pärast märgatavaid
tulemusi, milles enne kindlalt kokku lepitakse, siis maksab riik MTÜle
tulemuste pealt. Seni aga otsigu organisatsioon endale rahastaja ja leidku ise
kõige tõhusam viis, kuidas tulemusteni jõuda, ilma et riik tööviisidesse
sekkuks.
Siin tulevadki mängu Eesti rikkad: neid huvitab riigi
pakutud garantiiraha ning neil on ka eraettevõtjatena kogemus kõige odavamalt
ning paindlikumalt tulemusi saavutada. Enam pole juttugi kabinetivaikuses
koostatud sotsiaalprogrammidest, toimub aktiivne töö inimestega.
Sotsiaalprogramm, mis tõi edu Tartus, kohandatakse Kohtla-Järvel tulemuste
saamiseks ümber. Jne.
Tegelikult on selles MTÜ-riik-ettevõtja kolmnurgas ka
neljas osaline: erapooletu tulemuste analüüsija ehk audiitor, kes hindab, kas
lepingutingimused on täidetud ja projekti sihtrühma elujärge päriselt
parandatud. Just tema otsustab, kas areng on tõesti toimunud ja kas kõik on
lepingut täitnud.
Kolm võitjat. Filantrokapitalism aitab ettevõtjatel
eemalduda nunnudest sotsiaalselt vastutustundlikest projektidest, mis on
enamasti lihtsalt odavad PR-projektid. Selle asemel tekib win-win-win:
ettevõtjad saavad teenida sotsiaalse heaolu loomise pealt; MTÜd saavad teha
seda, mis on neile südamelähedane; ning riik saab sotsiaalselt edukama
ühiskonna.
Filantrokapitalismi mudeleid kasutades ei siple riik enam
üksi sotsiaalsete ja keskkonnaalaseid probleemide lahendamisel. Ühendades sotsiaalseid
muutusi taotleva filantroopia ja kasumit taotlevad investeeringud saab ühendada
kapitali, loovuse ja sotsiaalse heaolu.
Mõnele võib olla vastukarva see, et maksumaksjad maksavad
ettevõtjale kasumit, kui tulemused on head. Kuid üsna hõlpsasti saab audiitor
järeldada, et varasemaga võrreldes on riigi raha isegi kokku hoitud. Risk on
nimelt tõeline ka ettevõtjale– kui tulemusi ei saavutata, ei saa ta oma raha
tagasi ega teeni ka kasumit. Siin saaks riik ettevõtjale appi tulla, et luua
uus taristu näiteks sotsiaalse mõju võlakirjade või tingimusliku garantii näol,
mis vähendaks riske. Kõiki sotsiaalseid valupunkte selle mudeliga muidugi
lahendada ei saa, näiteks demokraatia arendamiseks ja naiste eneseteadlikkuse
suurendamiseks filantrokapitalistlik mudel ei sobi, sest tulemusi ei saa
mõõta.
Vaadates muu maailma kogemusi sotsiaalsete
investeeringutega võib eeldada, et see investeerimislaad kasvab peagi
nišitootest üsna märkimisväärseks jõuks, mis täiustab riigi sotsiaalprogramme.
Eesti võiks sellega Ida-Euroopas esimesena algust teha.
-xxx-
Article was published at Aripaev, December 2, 2013 : http://leht.aripaev.ee/images/
No comments:
Post a Comment