Kui ma ütlesin sügisel oma ülemusele, et pole veel kordagi oma poegade hokitrenne vaatamas käinud, arvas see kolme hokipoisi ema, et mind tuleks ema ametikohalt vallandada: “Üks õige Kanada emme veedab ikka kõik nädalavahetused hokiareenil!“
Tal on õigus. Ma pole korralik Kanada ema.
Mulle nimelt ei meeldi hoki. Ja mul on selleks põhiliselt... esteetilised põhjused. Jaa, ma tean, et korralik kanadalane pööritab siinkohal silmi: „Kohe näha, et eurooplane!“ Kuid mulle ei meeldi hokiriiete välimus, need jubedad kiivrivõred näo ees, need robustsed põrutuskaitsmed ja väravavahi tontlik väljanägemine. Ning see jõuline rüselemine ja hokikeppide klõbin, kui mehed litrit taga ajavad, on kõike muud kui atraktiivne...
Hoki jätab muud huvialad unarusse
Kuid kummalisel kombel meeldib hokimäng mu poegadele. Näiteks avastasin, et ka mu vanem poeg, keda pidasin pigem klaverimängija- ja kunstnikutüüpi poisiks kui vägivaldseks rüselejaks, naudib hokit, seda koledat mängu! „Aga kõik mu sõbrad on ju seal!” vastas ta, kui küsisin, miks talle seal meeldib.
Tegelikult oleksin pidanud aimama, et „kõik on ju seal” juba siis, kui otsisin kohaliku rahvamaja huviringide nimekirjast poisslastele sobivaid tegevusi. Millegipärast lõppesid poistele vähegi asjalikumad tegevused kuuenda eluaastaga. Tütarlaste valikus olid seevastu jazztants, ballett, kokandus, näiteringid ja keraamika. Kus on pallimängud, haamerdamistunnid ja karate? Kas poisid puksitakse turvalistest ja hästilõhnavatest rahvamajadest tõesti minema, mõtlesin naiivselt, hoki mastaapsust kogemata.
Kuid „kõik on ju seal” seletab ka seda, miks on maailma suuruselt teise riigi pealinna tänavad reedeõhtuti inimtühjad. Kõik ongi nimelt seal: hokit vaatamas. Ja kui nad pole areenil, siis vaatavad nad hokit riigitelevisioonist, sest reede on ametlikult Hokiõhtu Kanadas. See spordisaade, muide, mille üks juhtidest, Don Cherry, laseb endale igaks saateks kärtsude värvidega kardinakangast uue pintsaku õmmelda, on CBC enimvaadatuim programm ja ühtlasi ka üks maailma vanimaid spordisaateid eetris. Ja see on tõepoolest ETV väärtfilmiõhtutest väga-väga erinev meelelahutus...
Mida teevad isad ja pojad Eestis reede õhtul?
Nii et saate isegi aru, kui suured olid mu eelarvamused, kui pidin ühel talvisel reedeõhtul ikkagi minema vaatama klubi Ottawa 67s mängu, mille vaheajal lasti jääle „hokit” mängima eelkooliealiste hokiliiga kuueaastased. Minu noorem poeg nende hulgas! Kuid ma tulin sellelt mängult tagasi täiesti heldinult: pole midagi nunnumat, kui üksteise otsa koperdavad tillukesed hokipoisid ja -tüdrukud, kes ajavad uhkelt seitsmetuhande pealtvaataja ees nelja litrit taga. Kui nad kalamaimuparvena areenile valgusid, käis vaatajate seast läbi õhkav aaaahhhh!
Just sellepärast haarab hoki enda kaissu nii Kanada pereemad ja õedki.
Tal on õigus. Ma pole korralik Kanada ema.
Mulle nimelt ei meeldi hoki. Ja mul on selleks põhiliselt... esteetilised põhjused. Jaa, ma tean, et korralik kanadalane pööritab siinkohal silmi: „Kohe näha, et eurooplane!“ Kuid mulle ei meeldi hokiriiete välimus, need jubedad kiivrivõred näo ees, need robustsed põrutuskaitsmed ja väravavahi tontlik väljanägemine. Ning see jõuline rüselemine ja hokikeppide klõbin, kui mehed litrit taga ajavad, on kõike muud kui atraktiivne...
Hoki jätab muud huvialad unarusse
Kuid kummalisel kombel meeldib hokimäng mu poegadele. Näiteks avastasin, et ka mu vanem poeg, keda pidasin pigem klaverimängija- ja kunstnikutüüpi poisiks kui vägivaldseks rüselejaks, naudib hokit, seda koledat mängu! „Aga kõik mu sõbrad on ju seal!” vastas ta, kui küsisin, miks talle seal meeldib.
Tegelikult oleksin pidanud aimama, et „kõik on ju seal” juba siis, kui otsisin kohaliku rahvamaja huviringide nimekirjast poisslastele sobivaid tegevusi. Millegipärast lõppesid poistele vähegi asjalikumad tegevused kuuenda eluaastaga. Tütarlaste valikus olid seevastu jazztants, ballett, kokandus, näiteringid ja keraamika. Kus on pallimängud, haamerdamistunnid ja karate? Kas poisid puksitakse turvalistest ja hästilõhnavatest rahvamajadest tõesti minema, mõtlesin naiivselt, hoki mastaapsust kogemata.
Kuid „kõik on ju seal” seletab ka seda, miks on maailma suuruselt teise riigi pealinna tänavad reedeõhtuti inimtühjad. Kõik ongi nimelt seal: hokit vaatamas. Ja kui nad pole areenil, siis vaatavad nad hokit riigitelevisioonist, sest reede on ametlikult Hokiõhtu Kanadas. See spordisaade, muide, mille üks juhtidest, Don Cherry, laseb endale igaks saateks kärtsude värvidega kardinakangast uue pintsaku õmmelda, on CBC enimvaadatuim programm ja ühtlasi ka üks maailma vanimaid spordisaateid eetris. Ja see on tõepoolest ETV väärtfilmiõhtutest väga-väga erinev meelelahutus...
Mida teevad isad ja pojad Eestis reede õhtul?
Nii et saate isegi aru, kui suured olid mu eelarvamused, kui pidin ühel talvisel reedeõhtul ikkagi minema vaatama klubi Ottawa 67s mängu, mille vaheajal lasti jääle „hokit” mängima eelkooliealiste hokiliiga kuueaastased. Minu noorem poeg nende hulgas! Kuid ma tulin sellelt mängult tagasi täiesti heldinult: pole midagi nunnumat, kui üksteise otsa koperdavad tillukesed hokipoisid ja -tüdrukud, kes ajavad uhkelt seitsmetuhande pealtvaataja ees nelja litrit taga. Kui nad kalamaimuparvena areenile valgusid, käis vaatajate seast läbi õhkav aaaahhhh!
Just sellepärast haarab hoki enda kaissu nii Kanada pereemad ja õedki.
Ja muidugi soovin ma nüüd, et ka Eestis oleks midagi Kanada hokikultuuri sarnast. Esiteks sellepärast, et Hokiõhtu Kanadas meenutab suurt perepidu – koos pitsa, jäätise, suhkruvati, rokkiva muusika ja maalitud põskedega. Areen ei olnudki külm, vaid mõnusalt soe, ja kohal olid tõepoolest kõik. Kui teid häirib hoki vägivaldsus, siis lihtsalt teadmiseks, et enne, kui noored hokipoisid saavad loa füüsiliseks kontaktiks, peavad nad aastaid meeskonnatööd harjutama.Kuid kõige tähtsamaks pean ma hoopis seda, et hokikultuur kasulik on isadele, kes haaratakse käigult vabatahtlikuna treenerirolli ja kellest nii saavad kohe ka lugupeetud kogukonnaliidrid.
Mida õigupoolest Eesti isad-pojad reede õhtuti koos teevadki, eh?
Meie vaatame siit kaugelt oma lemmikmeeskonna Pittsburgh Penguins'ide kõiki play-off mänge. Kahjuks sel aastal jäi see üürikeseks...tänu Montrealile.
ReplyDeleteKuna ma olen maakohast pärit ning mul on kaks nooremat venda, siis tean öelda, et meie õhtud möödusid tööd tehes. Noh- talutööd. Seda mida parasjagu oli vaja teha - muru niita, loomi sööta-joota, puid lõhkuda ja riita panna ning siis sauna! Ega palju valikuvõimalusi meil polnudki...